KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Janar Jäätma Määruse tegemise aeg ja koht 18. märts 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-276

§ 1361lg 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas Tallinna Halduskohtule 13.02.2019 taotluse anda maksukorralduse seaduse (

) § 1361 lg 1 alusel luba seada Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) kohtulik hüpoteek summas 74 228,65 eurot Tallinnas QQQ (registriosa nr QQQQQQ) asuva kinnistu 1/2 kaasomandi osale, mille omanik on XX. Maksuhaldur tegeleb F OÜ maksuvõla sissenõudmisega ning alustas 13.02.2019 taotlusega äriühingu endiste juhatuse liikmete XX ja YY suhtes maksumenetlust

§ 8lg 1, § 40 lg 1 ja § 96 lg 1 alusel vastutusotsuse koostamiseks.

Maksuhaldur kontrollis F OÜ käibemaksu, tulumaksu ja tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust

1. a novembrist kuni
2. a aprillini ning väljastas MTA 10.04.2018 maksuotsuse nr 12.2-3/039474-25, millega 3-19-276 suurendas F OÜ maksukohustust 47 551,50 euro võrra. Maksuotsus jõustus 22.05.2018 ja 13.02.2019 seisuga on äriühingule määratud maksukohustus (sh arvestuslik intress) täies ulatuses tasumata. XX oli F OÜ juhatuse liige 12.12.2016–26.01.2018 ja YY 05.12.2014–26.01.
3. Maksuotsuses kajastatud maksuvõlg tekkis XX ja YY juhatuse liikmeks oleku ajal ning maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et XX ja YY on süüliselt rikkunud juhatuse liikme kohustusi ning nende tegevuse ja F OÜ maksuvõla tekkimise vahel on põhjuslik seos. Menetluse tõenäoliseks tulemuseks on XX ja YY solidaarne vastutus F OÜ maksuvõla eest summas 47 551,50 eurot, millele lisandub 13.02.2019 seisuga arvestuslik intress 20 725,15 eurot (kokku 68 276,65 eurot). MTA tuvastas, et F OÜ on teadlikult vähendanud oma maksukohustust ja äriühingu pangakontolt on tehtud YY-le, XX-le ja tema elukaaslasele, samuti endise juhatuse liikme ZZ abikaasale ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid. MTA-l on põhjendatud kahtlus, et menetluse tulemusel antava haldusakti sundtäitmine võib isikute tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Isikute käitumine äriühingu juhtimisel, mis seisnes näilike tehingute kaudu äriühingust raha maksuvabalt väljaviimises, iseloomustab nende suhtumist avalik-õiguslikesse kohustustesse. Isikud on alates 26.01.2018 distantseerinud ennast maksuvõlgadega äriühingu juhtimisest ja uueks juhatuse liikmeks on WW. XX ja YY ülalpeetavate arvu ning sissetulekute suurust arvestades ei ole täitemenetluses võimalik arestida nende sissetulekuid. F OÜ-l puuduvad arvelduskontod Eesti pankades ja muu registervara, mille arvelt nõudeid rahuldada. YY-l puudub vara, mis reaalselt tagaks võimaliku vastutusotsusega määratavat kohustust. XX ainsaks väärtuslikuks varaks on 1/2 kaasomandi osa kinnistust Tallinnas QQQ, mida on kinnisvaraportaalide andmetel üritatud juba
4. aasta alguses võõrandada. Kinnistul asub kahe korteriga elamu ja kinnistule on seatud Luminor Bank AS kasuks hüpoteek 248 950 eurot. Kinnisvaraportaalide andmetel müüdi kinnistul asuvat korterit nr 1 viimati 08.02.2019 hinnaga 248 000 eurot. Kinnisasja sundmüük saab toimuda üksnes kohtutäituri vahendusel ja hinnangulised täitekulud on 5952 eurot (sh menetluse alustamise tasu 60 eurot, kohtutäituri põhitasu 2900 eurot ja täitetoimingu lisatasu 2000 eurot), millele lisandub käibemaks. Seega on põhjendatud seada XX kinnisasja kaasomandi osale kohtulik hüpoteek summas 74 228,65 eurot (47 551,50 + 20 725,15 + 5952). Taotletav abinõu ei piira XX õigusi ulatuslikumalt, kui on vajalik vastutusmenetluse raames esitatava nõude tagamiseks.
5. Tallinna Halduskohus rahuldas 14.02.2019 määrusega MTA taotluse osaliselt ning andis loa taotleda kohtuliku hüpoteegi seadmist Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) XX omandis olevale Tallinnas QQQ asuva kinnistu 1/2 kaasomandi osale summas 63 272,78 eurot. MTA 13.02.2019 taotlusega on algatatud XX (ja YY) vastutuskohustuse tuvastamise menetlus ning seega kontrollib maksuhaldur maksude tasumise õigsust (

§ 1361lg 1).

Vastutusmenetluse raames kuulatakse juhatuse liikmed ära ning selgitatakse välja nende täpne roll maksukohustuse tekkimises ja maksuvõla tasumata jätmises (vt Riigikohtu 02.06.2017 määruse nr 3-3-1-17-17 p 12). MTA 10.04.2018 maksuotsusega on tuvastatud F OÜ maksuvõlg

1. a novembri kuni
2. a aprilli osas summas 47 551,50 eurot. Maksukohustus on 13.02.2019 seisuga täitmata ja arvestusliku intressi suurus 20 725,15 eurot. MTA hinnangul võib XX seega solidaarselt vastutada äriühingu maksuvõla eest kogusummas 68 276,65 eurot. Kuna XX oli F OÜ juhatuse liige 12.12.2016–26.01.2018, siis arvestades

§ 8

lg-s 1, § 40 lg-s 1 ja § 96 lg-s 1 sätestatut ning MTA 10.04.2018 maksuotsusega tuvastatud asjaolusid, ei esine XX vastutust ilmselgelt välistavaid asjaolusid. Samas on kohtupraktikas leitud, et juhatuse liige saab vastutada vaid maksuvõla (sh intressi) eest, mis on tekkinud tema juhatuse liikmeks oleku ajal (vt Tallinna Halduskohtu 20.07.2017 otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2018 2

§ 96

lg 5 kohaselt vastutab äriühingu seaduslik esindaja äriühingu maksuvõla eest vaid juhul, kui maksukohustuslane ei ole võimeline seda ise tasuma. F OÜ maksuvõla sissenõudmine äriühingult endalt ei ole olnud tulemuslik. Maksuhalduri esitatud andmete põhjal on alust arvata, et F OÜ ei ole enam reaalselt tegutsev äriühing ja tal puudub ka registervara. F OÜ maksumenetluses tuvastatud asjaolud viitavad äriühingu poolt teadlikule maksukohustuse vältimisele ning olemasoleva teabe järgi taanduvad maksuseaduste rikkumised mh XX tegevusele. Sellises olukorras saab eeldada XX soovimatust F OÜ täitmata maksukohustust ka isiklikult tasuda. Vastutuskohustuse täitmine XX sissetulekute arvelt ei ole tõenäoliselt võimalik ning eeltoodud asjaolud annavad aluse möönda, et XX võib tõenäoliselt võõrandada talle kuuluva kinnisasja kaasomandi osa, vältimaks sellele sissenõude pööramist. Asjas ei esine ka

§ 96lg-s 6 nimetatud vastutusotsuse tegemist välistavaid asjaolusid.

MTA taotletud täitetoiming (st hüpoteegi seadmine) on kohane, kuid seda saab pidada põhjendatuks üksnes 63 272,78 eurot ulatuses (57 320,28 + täitekulud). MTA märgitud täitekulud ei ole ülemäärased ja nende suurust ei mõjuta asjaolu, et XX-le määratava rahalise nõude suurus saab kohtu hinnangul olla 57 320,78 eurot, mitte 68 276,65 eurot. Hüpoteegi seadmine ei riiva XX õigusi ebaproportsionaalselt, sest hüpoteek ei keela isikul oma vara vallata, kasutada ja käsutada, kui sellega ei vähendata koormatud kinnisasja väärtust ega kahjustata hüpoteegipidaja õigusi. Hüpoteegi seadmisega kaasnevaid piiranguid õigustab kaalukas avalik huvi tagada maksude laekumine. Kavandatavat nõuet katva tagatise esitamisel lõpetab maksuhaldur täitetoimingu (

§ 1361lg 3).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 3. Maksu- ja Tolliamet palub 01.03.2019 määruskaebuses tühistada halduskohtu määrus osas, milles MTA taotlus jäeti rahuldamata, ning teha uus määrus, millega rahuldada taotlus tervikuna. MTA palub määruskaebus lahendada XX-lt selle kohta arvamust küsimata ja temale haldusasja materjale avaldamata. Halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust (HKMS § 265 lg 3 ja TsMS § 465 lg 2 p 8) ja kohaldanud valesti materiaalõigust (

§ 32, § 40 lg 1 ja § 115 lg 1).

Määruskaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähtsus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks seoses juhatuse liikmelt vastutusotsusega välja mõistetavalt põhikohustuselt arvestatud intresside nõudmisega ajal, mil isik ei ole enam juhatuse liige, kuigi nõutav intress on seotud konkreetselt selle maksuvõlaga, mis tekkis isiku juhatuse liikmeks oleku ajal ja tema süülise tegevuse tulemusena. MTA leiab, et maksuvõlalt arvestatud tasumisele kuuluv intress on olemuslikult lahutamatult seotud põhivõlaga. Kui põhivõlg on tekkinud juhatuse liikme süülisest tegevusest isiku juhatuse liikmeks oleku ajal, ei oma tähtsust asjaolu, et intressisumma tasumist nõutakse isikult selle sama põhivõlaga seonduvalt väljaspool tema juhatuse liikmeks oleku aega. Kui isik oleks juhatuse liikmeks olemise ajal õigeaegselt tasunud tekkinud maksukohustused, ei oleks intressikohustust üldse tekkinud. Ka Tartu Halduskohus on 15.02.2018 otsuses nr 3-17-2065 leidnud, et intressisumma väljamõistmine on õigustatud, kui see on arvutatud vastutusotsusega nõutavalt põhikohustuselt. Samuti leidis Tartu Halduskohus 31.01.2019 otsuses nr 3-18-2066, et kuna vastutusotsusega tasumiseks määratud intressisumma on otseselt seotud juba kohtuliku kontrolli läbinud põhimaksuvõlaga, ei ole põhjust kahelda ka intressinõude kehtivuses. Halduskohus on tõlgendanud haldusasjas nr 3-17-126 tehtud lahendeid vääralt ning jätnud põhjendamata oma seisukoha, miks juhatuse liige saab vastutada üksnes maksuvõla ja intressi eest, mis on tekkinud tema juhatuse liikmeks oleku ajal, ning miks ei ole põhjendatud intressinõude esitamine 3

§ 1361

lg 4), määruskaebused on tähtaegsed (HKMS § 204 lg 1) ning vastavad nende läbivaatamist võimaldaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Määruskaebuste kiiremaks lahendamiseks ei pea ringkonnakohus vajalikuks küsida pooltelt määruskaebuste kohta täiendavaid seisukohti, vaid arvestab nende poolt varem avaldatuga. MTA 01.03.2019 määruskaebuses sisalduv taotlus vaadata asi läbi XX osavõtuta ja temale haldusasja nr 3-19-276 materjale avaldamata jääb arusaamatuks olukorras, kus MTA esitas kohtute infosüsteemist nähtuvalt halduskohtule juba 20.02.2019 kinnituse täitetoimingu sooritamise kohta ning halduskohus toimetas seejärel 14.02.2019 määruse vastavalt selle resolutsiooni p-s 2 märgitule XX-le kätte. I Maksu- ja Tolliameti määruskaebus 6. Ringkonnakohus ei nõustu MTA seisukohaga, et maksuvõlglasest äriühingu endiselt juhatuse liikmelt peab olema võimalik nõuda

§ 8

lg 1, § 40 lg 1 ja § 96 lg 1 alusel tehtava vastutusotsusega sisse tema juhatuse liikmeks oleku ajal ja tema juhatuse liikme kohustuste süülise rikkumise tagajärjel tekkinud maksuvõlalt arvestatavat intressi ka selle perioodi eest, mil isik ei olnud enam äriühingu juhatuse liige. Olenemata sellest, et MTA 10.04.2018 maksuotsusega nr 12.2-3/039474-25 tuvastatud F OÜ täiendav maksukohustus (47 551,50 eurot) seondus maksustamisperioodidega 2016. a november kuni 2017. a aprill, mil XX oli üheks äriühingu juhatuse liikmeks (äriregistri andmetel 12.12.2016–26.01.2018), märkis halduskohus põhjendatult, et XX saab

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 alusel solidaarselt vastutada üksnes nende F OÜ maksukohustuste eest, mis tekkisid tema juhatuse liikmeks oleku ajal. 7.

§ 8

lg 1 sätestab, et seaduslik esindaja on kohustatud korraldama esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Rahalised kohustused täidetakse esindatava vara arvel.

§ 40

lg 1 näeb ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või raskest hooletusest

§-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt 4

§-des 38–42 reguleeritud kolmanda isiku vastutuse tekkimise aluseid ei saa tõlgendada laiendavalt ning maksukohustuslasega solidaarselt tema maksuvõla eest vastutav isik peab nähtuma üheselt seadusest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.11.2018 otsus nr 3-17-2112, p 7). Isik, kellele vastutusotsust tahetakse teha, peab ühe eeltingimusena olema üldse kohustatud maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustust täitma (nt Riigikohtu 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50.f). Tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi arvestamise ja tasumise kohustus on iseenesest küll maksuvõlaga automaatselt ja vältimatult kaasnev kõrvalkohustus (

§ 31

lg 1 p 5 ja § 115 lg 1), kuid ka selle kõrvalkohustuse (st intressivõla) osas tuleb siiski eraldiseisvalt hinnata, kas esinevad

§ 8lg-s 1 ja § 40 lg-s 1 sätestatud vastutuse alused või mitte.

Nii maksusumma kui ka intressi tasumise kohustus on ikkagi maksukohustuslase (praegusel juhul F OÜ) kohustuseks (

§ 105

lg 1) ning maksukohustuslase seadusliku esindaja solidaarne vastutus intressivõla eest saab

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 alusel järgneda vaid juhul, kui ta on jätnud intressi tasumise kohustuse tähtaegse ja täieliku täitmise süüliselt korraldamata. Isikul ei ole reeglina võimalik korraldada maksuvõlalt arvestatava intressi tasumise kohustuse täitmist maksukohustuslase vara arvel, kui tal puudub volitus maksukohustuslast esindada ja käsutada tema vara, mistõttu ei saa tal olla ka vastavat kohustust, mille rikkumisele võiks järgneda solidaarvastutus tekkiva intressivõla eest. Kuna praeguses asjas puuduvad ka väited, et XX oleks pärast F OÜ juhatuse liikme kohalt lahkumist omanud jätkuvalt tegelikku võimu

§ 8

lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmise üle (MTA 13.02.2019 taotlusest nähtuvalt on XX ja YY viinud oma tegevuse hoopis üle A OÜ-sse), siis ei saa määruskaebuse esitaja vastutus intressivõla eest tuleneda ka

§ 40

lg-st 11.

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 tõlgendamine eeltoodud viisil ei ole vastuolus ka maksuintressi eesmärkidega (nt Riigikohtu 29.03.2017 otsus nr 3-4-1-15-16, p-d 108–112) ega kahjusta intressi distsiplineerivat toimet. Maksuintress peab motiveerima maksumaksjat või maksu kinnipidajat oma kohustusi tähtaegselt täitma (

§ 105

lg 1 ja § 115 lg 1) ja seda rolli intress ka täidab, kuid maksuintressi eesmärgiks ei saa pidada kolmanda isiku motiveerimist täita võõras maksukohustus, sest

§ 115ei näe ette kohustust tasuda intressi vastutusotsusega sissenõutavalt summalt.

8. Maksuhalduril võib olla iseenesest õigus selles, et halduskohus on 14.02.2019 määruse p-s 7 teinud haldusasjas nr 3-17-126 koostatud lahenditest põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused, sest nimetatud asjas taandus küsimus hoopis sellele, millal juhatuse liikme volitused lõppesid (st maksuhaldur lähtus äriregistri andmetest, mille järgi oli isik vaidlusaluse MTA 11.08.2015 maksuotsuse tegemise ajal jätkuvalt juhatuse liige, kuigi pidanuks lähtuma osanike otsusest, millega isik kutsuti juhatuse liikme kohalt 29.07.2015 tagasi), ning kohtud ei ole eraldi analüüsinud aspekti, kas endiselt juhatuse liikmelt saab vastutusotsusega nõuda intressivõla tasumist ka selle perioodi eest, mil ta enam juhatuse liige ei olnud (vt Tallinna Halduskohtu 20.07.2017 otsuse p 14 ja Tallinna Ringkonnakohtu 09.05.2018 otsuse p 16). Nagu juba eespool märgitud, ei ole see siiski toonud kaasa MTA 13.02.2019 taotluse ebaõiget lahendamist. Määruskaebuses välja toodud Tartu Halduskohtu 15.02.2018 otsus nr 3-17-2065 (p 27) ja 31.01.2019 otsus nr 3-18-2066 (p 14), mille peale esitatud apellatsioonkaebused on hetkel Tartu Ringkonnakohtu menetluses, kajastavad küll praegusega sarnast olukorda, kus endiselt juhatuse liikmelt on vastutusotsusega nõutud muu hulgas äriühingu intressivõla tasumist perioodi eest, mil isik ei olnud enam maksukohustuslase seaduslikuks esindajaks (haldusasjas nr 3-17-2065 vaidlustatud vastutusotsusega nõutakse kuni 18.05.2017 arvestatud intressi tasumist isikult, kes ei ole juhatuse liige alates 22.02.2016; haldusasjas nr 3-18-2066 vaidlustatud vastutusotsusega nõutakse kuni 14.06.2018 arvestatud intressi tasumist isikult, kes ei ole juhatuse liige alates 31.12.2015), kuid esiteks on tegemist jõustumata lahenditega ning teiseks puudub viidatud 5

§ 8lg-s 1 ja § 40 lg-s 1 sätestatud kolmanda isiku vastutuse eeldused.

9. Kuna F OÜ maksuvõla (sh intressi) tasumise korraldamise kohustus on alates 26.01.2018 äriühingu uuel juhatuse liikmel WW-l, saab pärast seda kuupäeva arvestatava intressivõla eest solidaarselt äriühinguga

§ 8

lg 1 ja § 40 lg 1 alusel vastutada üksnes WW, kui tema puhul on täidetud ka muud kolmanda isiku vastutuse eeldused. Intressivõla suurenemine võiks uuele juhatuse liikmele olla etteheidetav näiteks juhul, kui uus juhatuse liige jätab maksukohustuslase vara arvel intressi tasumise kohustuse süüliselt täitmata ja kasutab äriühingu rahalisi vahendeid alusetult muul otstarbel. Seejuures ei oma tähtsust, et intressi tasumise kohustuse aluseks olev maksuvõlg oli tekkinud tema juhatuse liikmeks saamisele eelnenud perioodil ja mitte tema süül, sest solidaarvastutuse tekkimise aluseks on asjaolu, et ta ei ole süüliselt täitnud kohustust korraldada intressi tasumine sellel perioodil, kui see oli tema kui maksukohustuslase seadusliku esindaja ülesandeks (st maksuvõlg on suurenenud tema enda kohustuste rikkumise tagajärjel).

1. Eeltoodu põhjal leidis halduskohus põhjendatult, et XX vastutuskohustuse suurus ei saa ületada 57 320,78 eurot (sh põhivõlg 47 551,50 eurot ja 26.01.2018 seisuga arvestatud intress 9769,28 eurot) ja rahuldas MTA 13.02.2019 taotluse üksnes nimetatud summa ulatuses. II XX määruskaebus
2. Ringkonnakohus leiab, et XX määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 ja § 203 lg 2 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata. Kuna XX määruskaebuses ei ole esitatud halduskohtu määrusele ühtegi sisulist vastuväidet, vaid üksnes üldsõnaliselt märgitud, et MTA 13.02.2019 taotlus tugineb ebaõigetele ja puudulikele andmetele ning tõendamata ja oletuslikele väidetele, siis saab ringkonnakohus vaid seni esitatu põhjal üle kontrollida, kas halduskohus on MTA taotluse rahuldanud õigesti või mitte (st osas, milles taotlus rahuldati). 12.

§ 1361

kohaldamise tingimusteks on, et maksuhaldur peab kontrollima maksude tasumise õigsust, kontrolli tõenäoliseks tulemuseks on rahalise nõude või kohustuse määramine ning kontrollimise käigus on maksuhalduril tekkinud põhjendatud kahtlus, et kontrolli tulemusena antava haldusakti sundtäitmine võib osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks (nt Riigikohtu 05.04.2017 määrus nr 3-3-1-68-16, p 11; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12, p 50). Kuna

§ 1361

alusel tulevase võimaliku maksukohustuse täitmist tagavate toimingute sooritamiseks loa andmine otsustatakse piiratud informatsiooni põhjal juba enne maksude tasumise õigsuse kontrolli lõppemist, siis ei saa ega pea maksuhalduril olema kogutud kõiki tõendeid ega välja kujunenud lõplikku seisukohta maksukohustuse määramisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude tõendatuse suhtes ja seda ei pea taotluse lahendamisel hindama ka kohus. Kohus saab kontrollida eelkõige seda, et kavandatava maksuotsuse tegemine ei oleks ilmselgelt välistatud. 13. Praegusel juhul alustas maksuhaldur vastutusotsuse koostamise menetlust 13.02.2019 taotluse esitamisega, mistõttu on ilmne, et maksuhalduril ei saanud olla veel kujunenud lõplikku seisukohta ja kogutud tõendeid kõigi tähtsust omavate asjaolude kohta. Kuna vastutusotsuse koostamise menetlus 13.02.2019 taotluse esitamisega alles algas, siis ei saanud maksuhaldur taotluses kajastada ka XX ja YY poolt vastutusotsuse koostamise menetluses väidetavalt esitatud andmeid ja tõendeid.

§ 1361alusel täitmist tagavateks toiminguteks loa andmise 6

§ 96lg-s 6 sätestatud asjaolusid ei esine.

Maksuhalduri taotluses kajastatud asjaolude valguses ei ole välistatud, et F OÜ endise juhatuse liikme XX õigusvastane tegevus või tegevusetus võis olla põhjuslikus seoses äriühingu maksuvõla tekkimise ning äriühingult maksuvõla kättesaamise võimatusega. XX saab vastutusotsuse koostamise menetluses ja vastutusotsuse vaidlustamisel esitada ka neid vastuväiteid, mida äriühing kui põhivõlgnik maksumenetluses ei esitanud (nt Riigikohtu 10.05.2016 otsus nr 3-3-1-20-16, p 16.3). 14. Seonduvalt määruskaebuse esitaja väitega, et ta ei ole kunagi soovinud temale kuuluvat Tallinnas QQQ asuva korteriomandi (korter nr 1; registriosa nr QQQQQQ) 1/2 kaasomandi osa võõrandada, märgib ringkonnakohus, et maksuhalduri sellekohane väide tugines kinnisvaraportaalist kv.ee (MTA 13.02.2019 taotluse lisa 8 – http://www.kv.ee/2654735) nähtuvatele andmetele, mille kohaselt on kõnealune kinnistu vähemasti varasemalt müügis olnud (MTA andmetel viimati 08.02.2019), kuigi taotluse esitamise seisuga oli müügikuulutus mitteaktiivne. Lisaks on

§ 1361

alusel täitetoiminguks loa andmine prognoosotsus olukorras, kus puudub kindel teadmine isiku võimaliku käitumise kohta tulevikus (nt Riigikohtu 18.06.2013 määrus nr 3-3-1-28-13, p 11.3.1; 30.04.2013 määrus nr 3-3-1-4-13, p 22), mistõttu kahtlus täitmise hilisemast raskendatusest ei eelda, et isik oleks juba astunud konkreetseid samme selleks, et takistada võimaliku rahalise kohustuse hilisemat sissenõudmist, vaid

§ 1361

alusel täitmist tagavate toimingute ennetav rakendamine ongi nähtud ette selliste võimaluste ärahoidmiseks. Eelkõige annavad selliseks kahtluseks alust äriühingu maksumenetluses kogutud tõendid, mis viitavad juhatuse liikme ebausaldusväärsele käitumisele maksuõigussuhetes, sest kui isik on varem korraldanud äriühingu tegevust eesmärgiga vältida maksukohustuse täitmist, on põhjendatud eeldada, et selline soovimatus säilib ka tulevikus (nt Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10.4). Isegi kui MTA viide XX kaasomandis oleva korteriomandi võõrandamise kavatsusele ei ole põhjendatud, on MTA 13.02.2019 taotluses ja selle aluseks olnud MTA 10.04.2018 maksuotsuses siiski piisavalt põhistatud kahtlust, et F OÜ endised juhatuse liikmed (sh XX) on viinud äriühingust näilike tehingute kaudu raha maksuvabalt välja (st pannud teadlikult toime maksupettuse) ja seega on põhjust arvata, et nad võivad asuda ka vastutusotsuse võimaliku sundtäitmise vältimiseks oma vara võõrandama või peitma. XX ei ole väitnud, et võimaliku vastutuskohustuse täitmist saanuks vajalikul määral tagada mõne muu määruskaebuse esitajale kuuluva varaga või kahjustaks tema kaasomandis olevale kinnisasjale 63 272,78 euro suuruse kohtuliku hüpoteegi seadmine mingil põhjusel tema õigusi ülemääraselt. 15. Eelneva põhjal jäävad MTA ja XX määruskaebused rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 14.02.2019 määrus muutmata. (allkirjastatud digitaalselt) Tühistatud osaliselt Riigikohtu 21.11.2019 otsusega RESOLUTSIOON 7