KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tartu Ringkonnakohus 30. oktoober 2019 1-19-4545 Juhan Sarv, Maarika

§ 184lg 2 p 2 järgi Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 10.

septembri

1. a otsus Süüdistatav Anton Belov ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel, apellatsioonid RESOLUTSIOON
2. Jätta nii Anton Belovi kui ka tema kaitsja apellatsioon läbi vaatamata.
3. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure Anton Belovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti, sealhulgas käibemaks 10 eurot 80 senti.
4. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Anton Belovilt Eesti Vabariigi kasuks välja 64 (kuuskümmend neli) eurot 80 senti. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtumääruse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
5. Anton Belov anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (

) § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritud kuriteo toimepanemises. 2.

§ 184lg 2 p 2 järgi süüdistatakse A.

Belovi selles, et tema, olles karistatud suure koguse narkootilise aine käitlemise eest, käitles suures koguses narkootilist ainet järgmistel asjaoludel: 1) A. Belov omandas ebaseaduslikult kokku vähemalt 18,39 g ja enesele tarvitamiseks kulunud kogused 4-fluorometamfetamiini (4-FMA) sisaldavat pulbrit, mida andis edasi

1. a oktoobris ning detsembris 2–3 korral 2 grammi kaupa. Vähemalt 4 g andis ta A.V. ile ja vähemalt 7 g V.P. ile. Ülejäänud ainet tarvitas A. Belov ise. 6,39 g 12%-lise 4-fluorometamfetamiinsulfaadi sisaldusega pulbrit, milles oli 0,59 g 4-fluorometamfetamiini (4-FMA), hoidis A. Belov enda valduses pakendatuna üheteistkümnesse soonkinnisega kilekotti kuni see aine tema kahtlustatavana kinnipidamisel
2. jaanuaril 2019 leiti ja ära võeti; 2) samuti omandas A. Belov vähemalt 0,54 g ja kaks tarvitamiskogust 20%-lise tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldusega marihuaanat, millest ühe tarvitamiskoguse andis ta
3. jaanuaril 2019 ühise tarvitamise käigus edasi A.D. ile ning 0,54 g hoidis enda valduses kuni see leiti ja võeti ära tema kahtlustatavana kinnipidamisel
4. jaanuaril 2019; 3) A. Belov omandas ebaseaduslikult vähemalt 20 tk 1 mg alprasolaami sisaldusega Xanax tabletti, s.o 0,020 g alprasolaami, mida hoidis enda elukohas aadressil XXX , kuni see
5. jaanuaril 2019 tema elukoha läbiotsimisel leiti ja ära võeti; 4) A. Belov omandas amfetamiini, metamfetamiini ja MDMA-d, mille tarvitas lisaks marihuaanale ja 4-FMA-le ära enne
6. jaanuaril 2019 kahtlustatavana kinnipidamist. Maakohtu otsus
7. Tartu Maakohus tunnistas
8. septembri
9. a otsusega A. Belovi süüdi

§ 184lg 2 p 2 järgi ja karistas teda vangistusega 5 aastaks.

Kohus vähendas A. Belovi vangistust kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ehk kestuseni 3 aastat 4 kuud, millest

§ 68lg 1 alusel arvas maha eelvangistuses viibitud aja 1.

jaanuarist kuni 13. veebruarini 2019 ehk 1 kuu 13 päeva. Karistusest jäi kanda 3 aastat 2 kuud 17 päeva.

§ 65lg 2 alusel suurendas maakohus seda karistust A.

Belovile Tartu Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega kriminaalasjas nr 1-18-8879 mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aasta 23 päeva vangistuse võrra ning mõistis talle liitkaristuseks 6 aastat 3 kuud 10 päeva vangistust. Vangistustähtaja alguseks luges kohus
3. septembri
5. Põhjendades A. Belovile mõistetud karistust, märkis maakohus järgmist. 5.

§ 184lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest on A.

Belovi võimalik karistada kolme- kuni viieteistaastase vangistusega. Karistusregistri andmetel on A. Belovi kriminaalkorras karistatud kolmel ja väärteokorras neljal korral. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada sellega, et A. Belovi käideldud ainete kogused ei olnud märkimisväärselt suured ja käitlemise intensiivsus polnud samuti suur. Tunnistajate A.V. i ja V.P. i ütlustest nähtuvalt olid just nemad need, kes soovisid A. Belovilt narkootilisi aineid osta, seega polnud süüdistatav ise aktiivne pakkuja. Kuigi A. Belov on jätkanud vaatamata varasematele karistustele samaliigiliste kuritegude toimepanemist, ei ole tema tegude ulatus raskemaks muutunud. Käideldud narkootilise aine kogus ja kordade arv on suhteliselt väiksed. Eeltoodu alusel leidis kohus, et A. Belovi süü ei ole suur. Tema puhtsüdamlik kahetsus on karistust kergendav asjaolu

§ 57lg 1 p 3 tähenduses.

Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole.

1. Süüdistatav avaldas kohtus, et ta läbis varem vanglas rehabilitatsiooni ja 3 kuud oli rehabilitatsioonikeskuses narkosõltuvusest vabanemise eesmärgil. Need meetmed tulemust ei andnud, kuna ta eitas probleemi ja arvas, et tal ei ole sõltuvust. Praegu läbib ta jälle rehabilitatsiooni, töötab programmis „12 sammu“ ja juhatab Ananüümsete Narkomaanide gruppi. Vanglateenistuse tunnistuste kohaselt on A. Belov
2. juulil 2019 läbinud kursused „Sõltuvusteemaline loengute tsükkel“ ja „12 sammu“. Kohtu hinnangul ei saa alates 2

§ 68

lg 1 alusel tuleb lugeda karistusaja hulka 1 kuu 13 päeva.

§ 65lg 2 alusel suurendas kohus mõistetud karistust A.

Belovile Tartu Maakohtu

1. detsembri
2. a otsusega mõistetud karistuse kandmata osa 3 aasta 23 päeva vangistuse võrra. APELLATSIOONID
3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Belov ja tema kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. A. Belovi apellatsioon
4. A. Belov palub liitkaristust vähendada, samuti lugeda karistuse kandmise algust alates
5. jaanuarist
7. A. Belov märgib, et ta sooritas raske kuriteo ja tunnistab oma süüd. Esimest korda elus kahetseb ta siiralt. Ta on kaksteist aastat olnud sõltlane ja kõik kuriteod sooritas ta ainult selleks, et saaks tarvitamist jätkata. Sõltuvus on krooniline ja progresseeruv haigus, seda ei ole võimalik lõplikult välja ravida, kuid sellega võib elada. Ta osaleb aktiivselt rehabilitatsioonis ja viib ise läbi Anonüümsete Narkomaanide rühma programmi. Ta tõesti tahab muutuda. Vanglas omandab ta haridust selleks, et saada elukutse ja saavutada konkurentsivõime tööturul. Ta teeb kõik, mida vähegi suudab, et olla vääriline kodanik. Tal on naine ja neljakuune laps, kes temasse usuvad ja teda koju ootavad. Ta palub arvestada lisaks tema halbadele külgedele ka häid. Talle mõistetud liitkaristus on liiga pikk. Ta palub seda vähendada, samuti lugeda karistuse algusajaks
8. jaanuar 2019, mil ta võeti vahi alla. Kaitsja apellatsioon
9. Kaitsja A. Pärtel palub samuti kohtotsuse tühistada osaliselt, s.o kaitsealusele karistuse mõistmise osas ja kergendada karistust. 3

§ 56

kohaselt peab karistusel olema kaks eesmärki: esiteks eripreventiivne ja teiseks üldpreventiivne. Eripreventiivse eesmärgi saavutamisel on oluline süüdlase isik. A. Belov on aru saanud sõltuvusprobleemist, teadlikult asunud sellega tegelema ning ta osaleb vanglas aktiivselt kõikvõimalikel üritustel ja kursustel. Tal on motivatsioon. Üldpreventiivset iseloomu täidab karistuse kohaldamine antud teo eest. See on sõnum teistele, et kuriteo eest järgneb karistus. Antud olukorras reaalne vangistus. Selline sõnum piisav, et ühiskond mõistaks selle tähendust ja raskust ja hoiduks sellistest tegudest karistuse hirmus. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. KrMS § 326 lg 3 sätestab, et ringkonnakohus võib jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased (nt on need suunatud mõne õigusliku keelu rikkumisele) või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega (nt süüteo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse liigi või määra osas) ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-88-11, p 7)
4. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et A. Belovi ja tema kaitsja apellatsioonid on ilmselgelt põhjendamatud, nendes esitatud argumendid ei anna alust maakohtu otsust üheski osas tühistada, ja jätab need kaebused seetõttu KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata.
5. Apellatsioonides vaidlustatakse A. Belovi vangistuse kestust.
6. Riigikohus on asunud seisukohale, et arusaam isiku süüst

§ 56

lg 1 ls 1 tähenduses tekib eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema sooritatud teost. Kehtiva õiguspraktika kohaselt on kohus pädev lahendama karistuse küsimuse seadusele ning enda siseveendumusele tuginevalt, lähtudes teosüüle vastava karistuse mõistmisel mh teo tehioludest, isikut iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mille hulka kuuluvad ka karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Selline kohtuniku siseveendumusest lähtuv karistusmäära valik on apellatsiooni- ja kassatsiooni-menetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige juhul, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine selle küsimuse lahendamisel ning sellel konkreetsel minetusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele, mis on toonud kaasa kuriteo raskusele või süüdimõistetud isikule ilmselgelt mittevastava karistuse mõistmise. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-70-16, p 11) 18. Ringkonnakohus leiab, et menetletavas asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul

§ 184

lg 2 p 2 järgi ega

§ 65lg 2 alusel liitkaristust mõistes materiaal- ega menetlusõigust rikkunud ning kohtuotsus on kooskõlas kohtupraktikas väljakujunenud 4

§ 184lg 2 p 2 järgi mõistetud karistust väiksemas suunas.

20. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 1-17-1629, p 28) Kaitsja arvamus, et A. Belovile karistuse mõistmisel tuleks sanktsiooni keskmise määra arvestamise nõudest irduda, ei ole millegagi põhjendatud.
3. Maakohus mõistis A. Belovile

§ 184

lg 2 p 2 järgi karistuse, mis jääb tuntavalt alla

§ 184lg 2 sanktsiooni keskmist määra (keskmiseks on 9 aastat vangistust).

Seejuures selgitas kohus oma kõnealust otsustust põhjalikult ja veenvalt. Kohtukolleegium ei näe vähimatki võimalust A. Belovi karistuse vähendamiseks. Karistuse revideerimise väiksemas suunas välistab asjaolu, et A. Belovi on kriminaalkorras karistatud korduvalt, kehtivaid karistusi on tal kolm, sh on ta kandnud vanglakaristust. Mingit positiivset nihet senised karistused kaasa toonud ei ole, kuna A. Belov jätkas kuritegude toimepanemist. A. Belov pani uue kuriteod toime ka pärast seda, kui Tartu Maakohus tegi

1. detsembril 2018 kriminaalasjas nr 1-18-8879 teda süüdimõistva kohtuotsuse, mõistes talle vangistuseks kohtuotsuste kogumis 3 aastat 7 kuud 20 päeva vangistust. Tõsi, A. Belov on kuritegu kahetsenud ning näidanud oma käitumise ja pingutustega motivatsiooni muutuda ning elada seaduskuulekalt, kuid ringkonnakohtu hinnangul on maakohus neid asjaolusid juba maksimaalselt arvesse võtnud.
2. Ka A. Belovile liitkaristust mõistes kohaldas maakohus õigesti materiaalõigust.

§ 65

lg 2 näeb ette, et uue kuriteo eest mõistetud karistust suurendatakse eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Varasema karistuse ärakandmata osa saadakse, kui eelmise otsusega mõistetud kogu karistusest arvatakse maha see karistuse osa, mis on süüdlasel teise kohtuotsuse tegemise ajaks ära kantud. See tähendab, et

§ 65

lg 2 järgi mõistetava liitkaristuse lõplik kestus määratakse kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga. Ärakantava liitkaristuse algusajaks tuleb märkida uue kohtuotsuse tegemise päev (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-104-15, p 10). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on vastavad arvutused korrektselt teinud. Ka karistuse algusaeg on seadusega kooskõlas. Seega puudub võimalus A. Belovile mõistetud liitkaristust vähendada või lugeda karistuse algusajaks
3. septembri 2019, nagu seda taotleb A. Belov.
4. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3, jätab Tartu Ringkonnakohus A. Belovi ja tema kaitsja apellatsioonid Tartu Maakohtu
5. septembri
6. a otsuse peale läbi vaatamata, kuna kohtukoosseisu üksmeelse hinnangu kohaselt pole neil apellatsioonidel vähimatki edulootust.
7. Kaitsja esitas ringkonnakohtule taotluse tasu määramiseks A. Belovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 5