KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Määruse tegemise aeg ja koht 2. september 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-12-1002

) § 175 lg 2 p 2 ja § 173 alusel vabastamata. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli kohustustest vabastamise menetluse kestel regulaarselt probleeme võlgnikult vajaliku teabe saamisel ning selle aja jooksul võlausaldajatele ühtegi väljamakset ei tehtud. Võlgniku väitel on tema igakuine sissetulek 1300 eurot (bruto), kuid võlgniku pangakontole on regulaarselt laekunud ajavahemikul

1. a märtsist kuni
2. a märtsini kokku 48 716,03 eurot, mille päritolu kohta antud selgitused, et võlgnikku aitavad sõbrad/tuttavad ja osa raha laekub kunagisest korteri müügist, on üldsõnalised. Arvestades, et võlgniku keskmine pangakontole laekunud neto töötasu ajavahemikul
3. oktoobrist 2018 kuni
4. märtsini 2019 oli 1281,66 eurot, oleks ainuüksi sel perioodil tulnud usaldusisikule üle anda 1431,25 eurot (

§ 173lg-d 3–5 ja täitmenetluse seadustik (TMS) § 132 lg 2).

Lisaks tuleb võlgniku pangakontole laekunud teisi summasid käsitada võlgniku sissetulekuna, sest võlgnik ei ole tõendanud ega põhistanud, et need summad ei olnud tema käsutuses igapäevaste kulutuste katteks. Kui võtta aluseks viimase viie kuu (

1. a oktoobrist kuni
2. a veebruarini) laekumiste kogusumma 27 151,93 eurot, ja arvestada maha sellest mittearestitav osa ning võlgnikule seaduse alusel jääv osa, oleks sel perioodil pidanud võlausaldajatele tehtavate väljamaksete suurus olema 16 988,95 eurot. Kuna võlgnik neid summasid võlausaldajale tasunud ei ole, on ta võlausaldajate eest süüliselt oma vara varjanud ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohtu seisukohta ei muutnud ka
3. mai 2019 võlgniku antud selgitused, et tal on võlausaldajatele hoiustatud 3148 eurot, mis ootab väljamaksmist. Väidetavalt hoiustatud summa on kordades väiksem summast, mis tegelikult kuulunuks viimase viie aasta jooksul võlausaldajatele väljamaksmisele. Lisaks on põhjendamatu võlgniku väide, et ta ei teadnud, kellele väljamakseid teha, sest võlgnik ei pöördunud kordagi sellise probleemiga maakohtu poole. Ühtlasi näitab võlgniku selline käitumine vastutustundetut suhtumist oma kohustuste täitmisse ja teadlikku võlausaldajate huvide kahjustamist, sest võlausaldajad on jäänud ilma nendele kuuluvatest rahalistest väljamaksetest. Samuti ei ole põhjendatud võlgniku väited, et väljamaksed jäid tegemata, kuna ta soovis käia puhkusel ja ennast hästi tunda. Selline võlgniku suhtumine viitab raskele hooletusele oma kohustuste täitmisel. Maakohus märkis veel kohtupraktikale viidates, et kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita ning andma endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Arvestades, et võlgnik väidab pärast viie aasta möödumist, et ta ei olnud oma kohustustest teadlik, ei ole võlgnik kohustuste täitmisel endast parimat andnud. Selline võlgniku käitumine väljendab samuti rasket hooletust. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad 3

§ 173

lg 2 alusel kohustust oma väiteid tõendada, mistõttu ei saa praegusel juhul pidada väidete tõendamata jätmist viidatud sättest tulenevate kohustuse rikkumiseks. Võlgnik viitab Riigikohtu

1. novembri
2. a määruse tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16 eriarvamuses avaldatud seisukohale. Praeguses asjas ei ole maakohus tuvastanud, et võlgniku väited ei vasta tõele. Väljamaksete tegemine on usaldusisiku, mitte võlgniku kohustus. Seetõttu ei saa võlgnik vastutada võlausaldajatele väljamaksete tegemata jätmise eest ja selle kohustuse rikkumine ei saa olla aluseks võlgniku kohustustest vabastamata jätmiseks. Maakohtu põhjendustest ei nähtu ka, kuidas võlgnik süüliselt võlausaldajate huve kahjustas.
3. MT, Osaühing VAN DER KNOX ja Haridus- ja Teadusministeerium vaidlesid määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ühtlasi palus Osaühing VAN DER KNOX jätta menetluskulud võlgniku kanda. NJ esindaja märkis, et praegune menetlus teda ei puuduta ning Osaühing Merimetsa Hambakliinik märkis, et võlga tasutud ei ole. Teised võlausaldajad oma seisukohta ei avaldanud.
4. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas lahendamiseks ringkonnakohtule. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb määruse põhjendusi (TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 2¹).
6. Praeguses asjas vaieldakse selle üle, kas maakohus on põhjendatult lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldunud vabastamast võlgnikku tema pankotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Esmalt selgitab kolleegium, et füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamist reguleerib

§ 175

lg 1, mille järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kui kohus vabastab võlgniku kohustustest või keeldub sellest, lõpetab kohus

§ 175

lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (

§ 175

lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15).

§ 175

lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate 4

§-s 173 sätestatud alus, siis ei pea kohus kaaluma võlgniku ja võlausaldajate huve, sest võlgnik on kohustustest vabastamise menetluse võimaluse minetanud. 12. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus on lõpetanud võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

§ 175

lg 2 p 2 ja § 173 lg 2 alusel seetõttu, et võlgnik ei asunud võlausaldajate nõudeid täitma ja on seejuures varjanud saadud tulu. Maakohus tuvastas, et võlgniku aruannetes esitatud andmed olid ebaõiged, st ei kajastanud kogu võlgniku sissetulekut. Nimetatud asjaolu tuvastamisel ei ole maakohus oluliselt menetlusõiguse norme rikkunud. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja § 659 järgi võtab nimetatud tuvastatud asjaolu määruskaebuse lahendamisel aluseks ka ringkonnakohus. Kohustustest vabastamise menetluse raames peab võlgnik üles näitama initsiatiivi ja reaalset tahet oma kohustusi täita, mistõttu ei saa võlgnik väita, et ta ei teadnud oma kohustuste täitmise vajadusest. Maakohus selgitas võlgnikule kohustusi menetluse kestel (nt I kd, tl 131) ja tegi talle korduvalt päringuid asjaolude täpsustamiseks (I kd, tl 170; II kd, tl-d 31, 45, 79). Kolleegiumi hinnangul sai võlgnik aru, et vaidlusalust tulu tuleb kasutada võlausaldajate huvides. Maakohtu poolt tuvastatud asjaoludel ei ole võlgnik võlausaldajatele väljamakseid teinud, kuigi ta omas sissetulekut, mis väljamaksete tegemist võimaldas. 13. Kui kohus tuvastab, et võlgnik on oma tulusid

§ 173

lg 2 mõttes varjanud, siis on ühtlasi ka tuvastatud, et võlgnik on kohustusi rikkunud süüliselt

§ 175lg 2 p 2 järgi.

Maakohus leidis, et võlgnik oli tulude varjamisel raskelt hooletu. Kolleegium peab vajalikuks selles osas maakohtu määruse põhjendusi muuta. Tuvastades, et

§ 173

lg 2 mõttes on võlgnik oma tulusid varjanud, tuvastab kohus ühtlasi, et võlgnik on kohustusi rikkunud tahtlikult (vt Riigikohtu

1. novembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 17). Seega on tegemist tahtliku kohustuse rikkumisega võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 mõttes.
3. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse tõendamiskoormise ebaõigesti. väitega, et maakohus on määranud Maakohus palus võlgnikul korduvalt selgitada tema pangakontole ajavahemikul
4. mai 2014 kuni
5. veebruar 2015 ja
6. oktoober 2018 kuni
7. märts 2019 sularahamaksetega ja ülekannetega tehtud raha päritolu, viidates konkreetsetele summadele (I kd, tl 170; II kd, tl 79). Kolleegium nõustub maakohtuga, et võlgniku üldsõnalised selgitused, et tegemist ei ole tema tuluga, mistõttu ei saa sellele pöörata sissenõuet, ei ole tõendatud. Olukorras, kus maakohus tuvastas võlgniku pangakontole tehtud ülekanded ja küsis nende kohta võlgnikult korduvalt selgitust, pidi võlgnik tõendama, et tegemist ei ole temale kuuluva rahaga või miks ei kuulu see võlausaldajatele väljamaksmisele (vt eespool viidatud määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-31-16, p 16). Maakohtu üldiste arvutuste järgi tuli
8. a oktoobrist kuni
9. a veebruarini teha võlausaldajatele väljamakseid 16 988,95 euro ulatuses. Sellises ulatuses võlausaldajatele väljamakseid tehtud ei ole (II kd, tl 53). Viimase aruande kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse kestel võlausaldajate nõuete täitmiseks hoiustatud kokku 3148,58 eurot, millest aga väljamakseid tehtud ei ole.
10. Iseenesest on õige määruskaebuse väide, et väljamaksete tegemine on usaldusisiku kohustus (

§ 172lg 2).

Praegusel juhul aga tuvastas maakohus, et võlgnik on oma sissetulekuid varjanud ega ole usaldusisikule väljamaksmisele kuuluvaid summasid kooskõlas

§ 173lg-ga 4 üle andnud.

Isegi kui hoiustatud summa on 3148,58 eurot, siis on see kordades väiksem summast, mis tuli välja maksta. 16. Põhjendamatu on võlgniku etteheide, et maakohtu määruse põhjendustest ei nähtu, kuidas võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Maakohus on tuvastanud, et võlgnikul oli tulu, mis kuulus võlausaldajatele väljamaksmisele. Samuti tuvastas 5

§ 172lg-st 2 tulenevalt õigustatud saama.

1. Määruskaebusega seotud menetluskulud tuleb määruskaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi määruskaebuse esitaja kanda. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Praegusel juhul esitas võlausaldajatest avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks Osaühing VAN DER KNOX. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 2 tunni 45 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab Osaühing VAN DER KNOX võlgnikult 330 euro ulatuses menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid võlgniku esitatud määruskaebusele seisukoha koostamisest. Arvestades esitatud seisukoha sisu ja mahtu ning seda, et seisukoha koostamiseks pidi Osaühingu VAN DER KNOX lepinguline esindaja tutvuma määruskaebusega, on selle koostamise ajakulu TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud. Samuti on vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja tunnitasu ning see ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
2. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
3. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse võlausaldaja ja võlgnik (

§ 175lg 6). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 6