← Eesti

2-17-1725/117

Obsah (4)§ 187§ 168§ 177§ 181

printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-1725 Otsuse kuupäev Tartu, 22. november 2019. a Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Kai Kullerkupp ja

) § 187 lg-tele 1 ja 2, VÕS § 115 lg-le 1 ja § 127 lg-le 4 ning selgitas, et hagi rahuldamise eeldusteks on, et kostja rikkus pankrotivõlgniku juhatuse liikme kohustusi (hoolsus- ja lojaalsuskohustus), osaühingule tekkis varaline kahju ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud. Pankrotivõlgniku pangakontolt tehti

  1. aprillist 2013–
  2. juunini 2013 Drammofoni pangakontole makseid 123 758 eurot 65 senti. Maakohus kuulutas
  3. märtsi
  4. a määrusega välja pankrotivõlgniku pankroti ja nimetas hageja pankrotivõlgniku pankrotihalduriks. Maakohus rahuldas
  5. detsembril 2015 tsiviilasjas nr 2-14-16399 tehtud otsusega hageja hagi Drammofoni vastu alusetult saadu tagastamiseks, mõistis Drammofonilt pankrotivõlgniku pankrotivarasse välja alusetult saadud 123 758 eurot 65 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 9478 eurot 25 senti, alates
  6. aprillist 2014 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt, jättis menetluskulud Drammofoni kanda ja mõistis viimaselt hagejale välja kulude hüvitise 19 145 eurot 70 senti. Ringkonnakohus jättis
  7. märtsi
  8. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, apellatsiooniastme menetluskulud Drammofoni kanda ja mõistis menetluskuludena välja 4856 eurot 73 senti. Viidatud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused on jõustunud. Maakohus kinnitas
  9. veebruaril 2018 tsiviilasjas nr 2-16-17830 tehtud määrusega (ei ole jõustunud) Drammofoni pankrotimenetluses võlausaldajate
  10. veebruari
  11. a üldkoosoleku otsuse kompromissi kinnitamise kohta. Selle kohaselt tasutakse võlausaldajatele 1% nende nõudest (pankrotivõlgniku nõudest rahuldatakse 1869 eurot 62 senti). Maakohus viitas asjas esitatud tõenditele ning leidis, et kostja vande all antud seletus ja tema esitatud kirjalikud tõendid ei kummutanud jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolusid ja järeldusi. Maakohus viitas tsiviilasjas nr 2-14-16399 tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu otsuste põhjendustele (I kd, tl-d 11–21) ja nõustus nendega. Kuigi kostja ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-16399 pooleks ega kolmandaks isikuks, oli ta pankrotivõlgniku juhatuse liige ning Drammofoni (teises tsiviilasjas kostja) ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Pankrotivõlgniku ja Drammofoni nimel tehtud kostja otsused ja toimingud kajastusid pankrotivõlgniku ja Drammofoni otsuste ja toimingutena 3

(10)2-17-1725 (pankrotivõlgnik ja Drammofon toimisid juhtimise tasandil isiklikult kostja kaudu). Seega oli alusetu väide, et tsiviilasjas nr 2-14-16399 tuvastatul ei ole praegu tähendust. Kostja ei esitanud vaidlusaluste maksete põhjendatuse kohta praeguses asjas sisuliselt uusi põhjendusi ja tõendeid, võrreldes tsiviilasjas nr 2-14-16399 kohtute käsitletuga. Seetõttu ei olnud ka praeguse hagi puhul tõendatud Drammofoni väidetavad pankrotivõlgniku huvides tehtud kulutused. Lisaks ei tõendanud kostja pankrotivõlgniku osanike kokkulepet hüvitada Drammofonile kulutused. Pankrotivõlgniku pangakonto väljavõte, Drammofoni arved pankrotivõlgnikule ja tõendid, et pankrotivõlgnik ja Drammofon tegutsesid samades ruumides ja tarbisid äritegevuseks osaliselt samu ressursse, ei lükanud ümber järeldust, et vaidlusalused maksed tehti alusetult. Pooled ei vaielnud, nagu ei oleks pankrotivõlgnik ja Drammofon üldse olnud majanduslikult seotud või teinud tehinguid. Pooled vaidlesid konkreetsel ajavahemikul tehtud viie makse (kokku 123 758 eurot 65 senti) üle. Kohtud käsitlesid neid põhjalikult tsiviilasjas nr 2-14-16399 ja leidsid, et need on alusetud. Kostja ei tõendanud, milliste lepingute või kokkulepete alusel, millistel tingimustel ja milliste konkreetsete kaupade või teenuste eest vaidlusalused maksed pankrotivõlgniku nimel Drammofonile tehti. Kuigi maakohus ei käsitlenud tsiviilasjas nr 2-14-16399 tehtud otsuseid praeguse asja lahendamisel siduvana, olid jõustunud kohtuotsused dokumentaalsed tõendid, mida maakohus hindas koos teiste tõenditega. Kohtute järeldused asjas tähtsate asjaolude ja tõendite hindamise kohta tsiviilasjas nr 2-14-16399 kattusid maakohtu seisukohtadega praeguses asjas. Seega tegi kostja pankrotivõlgniku juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust rikkudes õigusliku aluseta 123 758 euro 65 sendi ulatuses ülekandeid endaga seotud äriühingule. Kostja põhjustas sellega pankrotivõlgnikule nimetatud summas varalise kahju ning kostja rikkumise ja kahju vahel oli põhjuslik seos. Kostja ei tõendanud, et ta tegutses vaidlusaluste maksete puhul korraliku ettevõtja hoolsusega. Menetluskulude 24 002 euro 43 sendi suurune nõue tulenes samuti tsiviilasjas nr 2-14-16399 tehtud jõustunud kohtuotsustest. Kohtud määrasid Drammofonilt väljanõutavad menetluskulud rahaliselt kindlaks ning aktsepteerisid seega hagejale osutatud õigusabi mahtu ja asjaolu, et hageja õigusabi osutaja arved tasus pankrotivõlgniku teine osanik Prima Pet Premium OY (teine osanik). See nähtus ka praeguses asjas esitatud tõenditest (I kd, tl-d 168–187). Pankrotiseaduse (PankrS) § 66 kohaselt pankrotitoimkonnale ja kohtule kulutuste aruande esitamine või esitamata jätmine ei mõjutanud hageja õigust nõuda kostjalt kulutuste hüvitamist, kuna kostja põhjustas need oma kohustuste rikkumisega. Hageja ei oleks pidanud kulutusi kandma, kui kostja ei oleks pankrotivõlgniku nimel alusetuid makseid teinud ja hageja ei oleks pidanud neid Drammofonilt välja nõudma. Maakohtu 2. veebruari 2018. a määrusega Drammofoni pankrotiasjas kinnitatud võlausaldajate kompromiss, mille kohaselt rahuldataks ainult 1% võlausaldajate nõuetest (pankrotivõlgniku puhul 1869 eurot 62 senti), ei välistanud hageja 100% kahjunõude esitamist kostja vastu. Võlausaldajate kompromissi kinnitamise tõttu ei vähene pankrotivõlgnikule tekitatud kahju 99%. Võlausaldajad otsustasid loobuda selles ulatuses oma nõude rahuldamisest Drammofoni vara arvel. Kui Drammofoni pankrotiasjas 1% või muu summa pankrotivõlgniku nõudest hüvitatakse, tuleb selle võrra vähendada nõuet kostja vastu. See ei muutnud aga ülejäänud kahju olematuks. 4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uue lahendi, millega jätta hagi rahuldamata. 5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Petri Juhani Tiitola ühines hageja seisukohaga. 4
(10)2-17-1725 Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  1. Ringkonnakohus rahuldas
  2. märtsi
  3. a otsusega osaliselt apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse osaliselt kahjuhüvitise ja viivise suuruse ning menetluskulude jaotuse osas, tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi 123 758 euro 65 sendi suuruse põhivõla ja ringkonnakohtu otsuse kuulutamise seisuga sissenõutavaks muutunud 21 103 euro 39 sendi suuruse viivise osas ning jaotas uuesti menetluskulud. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis maakohtu ja apellatsioonimenetluse kuludest 16% hageja ja 84% kostja kanda. Ringkonnakohus märkis, et otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: hagi rahuldada osaliselt; mõista kostjalt pankrotivõlgniku pankrotivarasse välja põhivõlg 123 758 eurot 65 senti,
  4. märtsi
  5. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 21 103 eurot 39 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis alates
  6. märtsist 2019 kuni põhivõla tasumiseni; ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas, et

§ 187

lg 1 alusel osaühingu juhatuse liikme vastu esitatud varalise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb tõendada järgmisi asjaolusid: 1) juhatuse liige rikkus juhatuse liikme kohustusi (

§ 187lg 1, Ts

ÜS § 35); 2) osaühingule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128); 3) kohustuse rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 4) juhatuse liige vastutab kohustuse rikkumise eest, st ta ei järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (

§ 187lg 2 teine lause).

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kuna ei vastanud teises tsiviilasjas kantud menetluskulude kahjuna hüvitamise nõude rahuldamisel kostja vastuväitele, et hageja ei tõendanud kulude kandmist, kuna tegelikult kandis kulud menetlusväline isik (teine osanik). Kostja vastuväidet tõendasid maksedokumendid. Ringkonnakohus viitas VÕS § 128 lg-le 3 ning selgitas, et hageja ei tõendanud, et pankrotivõlgnik kandis konkreetse kulu või et tal on kohustus kanda see tulevikus (oleks tekkinud või tekiks tulevikus kohustus tagastada teisele osanikule tsiviilasjas nr 2-14-16399 hageja esindamise eest tasutud menetluskulud). Hagi tuli selles osas jätta rahuldamata. Sissenõutavaks muutunud viivise puhul hagi rahuldamisel jättis maakohus tähelepanuta VÕS § 113 lg 2 (rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-t 1). Kuigi hageja lähtus viivise arvestamisel kostja maksete tegemise ajast, esitas hageja kostja vastu praegu kahju hüvitamise nõude, mille puhul reguleerib viivise arvestamist VÕS § 113 lg

  1. Ei olnud tõendatud, et hageja teatas kostjale nõudest enne hagiavalduse esitamist. Seetõttu oli hagejal õigus nõuda viivist hagi esitamisest. Seega oli seadusjärgses määras viivis viivisekalkulaatori kohaselt ringkonnakohtu otsuse seisuga 21 103 eurot 39 senti. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, mille kohaselt rikkus kostja pankrotivõlgniku arvel endaga seotud äriühingule alusetuid makseid tehes juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust. Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab, et juhatuse liige peab tegutsema heas usus ja äriühingu huvides. Lojaalsuskohustus tähendab mh kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu omadele. Pooled ei vaielnud, et kostja oli vaidlusaluste maksete tegemise ajal raha saaja ainuosanik ja juhatuse liige. Drammofon oli pankrotivõlgniku üks kahest võrdsete osadega osanikust. Lisaks ei vaielnud pooled, et hagetavad ülekanded tegi kostja pärast seda, kui tal tekkisid
  2. a veebruaris/märtsis äriühingu teise osanikuga erimeelsused. Kostja pidi tõendama maksete tegemise õiguslikku alust. See ei saanud tuleneda esitatud arvetest, vaid tuvastada tuli arvete esitamise aluseks olnud kehtivad võlasuhted. Kostja ei tõendanud oma 5

(10)2-17-1725 vastuväiteid veenvalt. Pankrotivõlgnikul ei olnud nõukogu (

§ 168lg 1 p 10).

Kostjal tuli hageja väidete ümberlükkamiseks esile tuua ja tõendada teise osaniku vastuvõetud otsust osaühingu ja juhatuse liikme kontrolli all oleva osaniku tehingute (nende tingimuste) kohta või seda, et tehingud tehti pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel (

§ 177lg 1, §-d 170, 173 ja 174, § 181 lg-d 3 ja 4).

Kostja ei väitnud

§ 168kohase osanike otsuse olemasolu.

Kostja esitatud tõenditest ei saanud järeldada ka teise osaniku nõusolekut. Kostja ei esitanud maakohtus vastuväidet, et mingis osas (nt kaubad) oleks vaidlustatud ülekannetega tasutud pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses tehtud tehingu eest kauba või teenuse turuhinna alusel. Kostjal tuli menetluses vastuväited esitada nii vara kui võimalik (TsMS § 5 lg 1, § 329 lg 1, § 394). Asja materjalidest ei nähtunud TsMS § 329 lg-s 2 sätestatud mõjuvat põhjust, miks kostja esitas alles ringkonnakohtu istungil vastuväite, et konkreetsete kaupade eest tasumisega ei saanud kahju tekkida (II kd, tl-d 144–146). Tähtaegselt esitas kostja vastuväiteid ainult Drammofoni kontori-, telefoni- ja kütusekulude jms kohta (I kd, tl-d 64–67, 192–194). Ringkonnakohus nõustus sellega, et maakohus peatus otsuse põhjendustes väga pikalt tsiviilasjas nr 2-14-16399 tehtud jõustunud kohtuotsuste põhjendustel ning otsus muutus osaliselt halvasti jälgitavaks. See ei viinud aga väära otsuse tegemiseni. Maakohus käsitles teises tsiviilasjas jõustunud kohtulahendeid dokumentaalsete tõenditena ega välistanud kostja õigust esitada praeguses asjas uusi tõendeid, millega lükata eelmises kohtumenetluses tuvastatu ümber. Maakohus leidis aga pärast tõendite hindamist, et kostja ei suutnud seda teha ning kohtul puudub alus asuda faktiliste ja õiguslike asjaolude tuvastamisel, võrreldes varasema kohtuasjaga, teistsugustele seisukohtadele. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse rikkumisi tõendite kogumisel ja hindamisel. Mh lahendas maakohus kostja

  1. detsembri
  2. a tõendite kogumise taotlused õigel ajal. Maakohtule ei olnud alust ette heita kaalutluspiiride rikkumist. Maakohtu otsustus jätta tsiviilasja menetlus peatamata ei olnud TsMS § 360 lg 2 kohaselt edasikaevatav. Seetõttu ei avaldanud ringkonnakohus nimetatud osas seisukohta. Drammofoni pankrotimenetluse võimalik lõppemine kompromissiga (maakohtu määrus ei ole jõustunud) võib olla praeguse vaidluse lahendamisel tähtis vaid praeguses asjas tehtud jõustunud kohtuotsuse täitmisel. Drammofon ja kostja on 123 758 euro 65 sendi osas pankrotivõlgniku ees solidaarvõlgnikud VÕS § 65 kohaselt ning kohtulahendite täitmise tõttu ei tohi võlausaldaja alusetult rikastuda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse ja ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt pankrotivõlgniku pankrotivarasse välja põhivõla 123 758 eurot 65 senti,
  4. märtsi
  5. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 21 103 eurot 39 senti ja edasiulatuva viivise ning jättis maakohtu- ja apellatsioonimenetluse kuludest 16% hageja ja 84% kostja kanda. Kostja palub saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks või alternatiivselt teha uue lahendi, millega jätta hagiavaldus rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, milles ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ja jättis hagi rahuldamata. Kuna maakohus jättis analüüsimata ja tähelepanuta suure hulga kogutud tõenditest ja kogumata palju vajalikke tõendeid, on mõistlik ja vajalik saata asi lahendamiseks tagasi maakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et maakohus ei võimaldanud kostjal oma väiteid tõendada, kuna jättis rahuldamata kostja tõendite kogumise ja tunnistajate ülekuulamise taotlused. Praegu kaasnevad eraisikust kostjale hagiavalduse 6

(10)2-17-1725 rahuldamisega tõenäoliselt väga rasked tagajärjed. Sellises olukorras peaks kohus võimaldama isikul ennast kaitsta – esitada kohtule tõendeid ja taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS § 236 lg 2). Kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest üksnes TsMS § 238 lg-tes 1–3 sätestatud juhtudel. Esitatud taotluste ja nende põhjenduste järgi leidis maakohus vääralt, et tegemist on asjakohatute tõenditega. Tõendite ja tunnistajate ütlustega soovis kostja tõendada Drammofonile tehtud maksete põhjendatust ja vajalikkust. Lubamatu on olukord, kus kohus kasutab kaalutlusõigust vääralt ja võtab seeläbi isikult võimaluse kaitsta oma õigusi (tõendada väiteid ja seisukohti). Kohtud ei analüüsinud kostja selgitusi maksete tegemise aluse ja põhjuste (nende vajalikkuse) kohta. Kohtud jätsid tähelepanuta, et

§ 168

lg 1 p 10 ei ole praegu kohaldatav, kuna pankrotivõlgnik ei teinud tehinguid juhatuse liikme, vaid Drammofoniga. Lisaks kinnitas teine osanik, et Drammofonile tuleb võlgnevused tasuda. Kohtud ei analüüsinud P. Tiitola

  1. märtsi
  2. a elektronkirja, milles P. Tiitola sai pankrotivõlgniku juhatuse liikme ja osaniku esindajana infot, et Drammofon tasus kõik pankrotivõlgniku püsikulud, ning kinnitas, et võlgnevus tuleb tasuda. Viidatud tõend kinnitab kogumis teiste tõenditega, et maksete tegemine Drammofonile oli õigustatud ja põhjendatud. Seega ei tekitanud kostja pankrotivõlgnikule kahju. Lisaks jätsid kohtud tähelepanuta, et pankrotivõlgnik ja Drammofon tegid aastate vältel palju tehinguid, nende jaoks ei vormistatud kunagi osanike otsust, osanikud teadsid tehingutest ning kiitsid need vaikimisi heaks. See nähtub ka hageja
  3. augustil 2017 esitatud tõenditest (panga väljavõtted ja arved). Kohtud ei analüüsinud, kas maksete tegemine juhatuse liikmega seotud äriühingule nõuab alati

§ 168

lg 1 p 10 kohaselt osanike otsust ning kas see peab olema kirjalik ja allkirjastatud või piisab, kui osanikud annavad nõusoleku tehingute tegemiseks seda vaikimisi aktsepteerides. Lisaks ei analüüsinud kohtud, kas olukorras, kus osaühing aktsepteerib osa maksete tegemist juhatuse liikmega seotud äriühingule, saab

§ 168

lg 1 p 10 alusel väita, et sama sisuga maksed on tehtud lubamatult, ja nõuda juhatuse liikmelt kahju hüvitamist. Maakohus eemaldas (II kd, tl-d 51 pöördel-52) põhjendamatult toimikust kostja

  1. detsembri
  2. a menetlusdokumendi lisad 3, 9 ja 10 (I kd, tl-d 199, 209–281), väites, et nimetatud dokumente on analüüsitud ja hinnatud juba tsiviilasjas nr 2-14-
  3. Kostja ei olnud tsiviilasjas nr 2-14-16399 menetlusosaline ning viidatud tsiviilasjas tuvastatud asjaolusid ei saa lugeda automaatselt kostja osas tuvastatuks. Tal peab olema võimalik oma seisukohti ja väiteid tõendada. Maakohus võttis eespool nimetatud dokumentide toimikust eemaldamisega lubamatult kostjalt võimaluse tõendada oma väiteid ja seisukohti. Lisaks ei nähtunud tsiviilasjas nr 2-16-17830 tehtud otsusest, et kohus oleks kõiki nimetatud tõendeid hinnanud ja analüüsinud. Lisa 9 (Vispell KV kinnitus) tõendas, et Drammofon kandis pankrotivõlgniku igapäevased kulud ning pankrotivõlgnik pidi need Drammofonile hüvitama. Lisast 5 nähtus mh Drammofonile tehtud kannete õiguslik alus. Kohtud rikkusid selgitamiskohustust (ei selgitanud, milliseid tõendeid pidanuks kostja lisaks esitama) ja kasutasid vääralt diskretsiooniõigust. Kostja ei esitanud tõendite kogumise ja tunnistajate ülekuulamise taotlusi hilinenult. Nende õigel ajal lahendamine ei oleks menetlust venitanud, kuid oleks aidanud kaasa asja õigele ja õiglasele lahendamisele. Kostja esitatud tõendid ning tõendite kogumise ja tunnistajate ülekuulamise taotlused olid asjakohased ja vajalikud, et tõendada kostja seisukohti Drammofonile tehtud maksete põhjendatuse kohta. Väite tõendamatuse korral peaks kohus tõendid vastu võtma ja neid koguma, kui tõendid kaudselt tõendavad poole seisukohti. Kohtud jätsid tähelepanuta kostja vastuväite, mille kohaselt ei põhjendanud hageja hagiavalduses juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Maakohus ei põhjendanud juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumist. Seadus ei sätesta hoolsuskohustuse rikkumise tähendust. Common law maades hinnatakse juhatuse hoolsuskohustuse täitmist järgmiselt. Juhatuse liige ei tohi olla oma 7

(10)2-17-1725 otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, otsus peab olema tehtud heas usus, piisavalt informeerituna ning ratsionaalselt uskudes, et otsus on tehtud äriühingu parimates huvides. Hoolsuskohustusega on tihedalt põimunud juhatuse liikme kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Kuigi osaühingu puhul ei ole majanduslikult otstarbekalt tegutsemise kohustust otse seaduses sätestatud, tuleneb see Riigikohtu hinnangul osaühingu juhatuse tegevust ja vastutust reguleerivatest normidest. Kohustus tegutseda majanduslikult kõige otstarbekamal viisil tähendab, et juhatuse liige peab olema hoolas, otsuste vastuvõtmiseks piisavalt informeeritud ega tohi võtta osaühingule põhjendamatuid riske. Hageja lähtus ekslikult üksnes sellest, et kohtuasjas, milles kostja ei olnud osaline, tuvastati alusetute maksete tegemine, ning seostas seda automaatselt kostja kui juhatuse liikme käitumisega. Kostja tegi pankrotivõlgniku juhatuse liikmena toimingud pankrotivõlgniku huvides ega tekitanud talle kahju. Vastupidist pidi tõendama hageja, kuid ta ei teinud seda.
  1. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
  2. P. Tiitola vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja nõustub hageja seisukohtadega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel tühistada osas, milles kohtud mõistsid kostjalt pankrotivõlgniku pankrotivarasse välja põhivõla 123 758 eurot 65 senti,
  4. märtsi
  5. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 21 103 eurot 39 senti ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise alates
  6. märtsist 2019 kuni põhivõla tasumiseni, ning menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas tuleb saata asi TsMS § 691 p 4 järgi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. TsMS § 688 lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata Drammofonilt hageja kasuks tsiviilasjas nr 2-14-16399 väljamõistetud menetluskulusid puudutavas osas. Nimetatud osas on ringkonnakohtu otsus jõustunud. 11.

§ 187

lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised: juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (

§ 187lg 1, Ts

ÜS § 35); osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128); rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku ettevõtja hoolsusstandardit (

§ 187lg 2 teine lause).

Tõendamiskoormus jaguneb selliselt, et osaühing peab nõude maksmapanekul tõendama, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi ja et kahju on osaühingule tekkinud just selle rikkumise tulemusena. Seejärel on juhatuse liikmel omakorda võimalus tõendada, et ta on tegutsenud korraliku ettevõtja hoolsusega (vt nt Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-15, p 13). Kohtud ei kontrollinud praegusel juhul jälgitavalt kostja vastu esitatud nõude eelduste täidetust (TsMS § 436 lg 1, § 654 lg 1), vaid lähtusid hagi rahuldamisel ekslikult üksnes asjaolust, et teises asjas tuvastati, et Drammofonile tehtud maksed olid alusetud.
  3. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 457 lg 1 järgi on kohtuotsus üldjuhul kohustuslik üksnes menetlusosalistele, s.o pooltele ja kolmandale isikule (TsMS § 198 lg 1 p 1), st kui isik ei ole selle menetluse osaline, ei 8

(10)2-17-1725 ole asjas tehtav otsus talle jõustumise korral kohustuslik (Riigikohtu
  1. novembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 2-18-2982/15, p 15;
  3. mai
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 12;
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 15.3;
  7. novembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 19). Kohtud leidsid põhjendatult, et tsiviilasjas nr 2-14-16399 tehtud jõustunud kohtuotsused võivad olla praeguses asjas dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 2 mõttes. See ei tähenda aga, et menetlusosaline ei võiks eelmises asjas esitatud tõendeid eraldiseisvate tõenditena esitada, kui ta leiab, et neid ei ole piisavalt käsitletud. Kolleegium rõhutab, et lisaks eelmises tsiviilasjas tehtud lahenditele kui dokumentaalsetele tõenditele tuleb kohtul TsMS § 232 lg 1 järgi hinnata ka kõiki teisi tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. TsMS § 232 lg 2 järgi ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Tõendil ei ole asjas tähtsust eelkõige siis, kui tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, mh kui asjaolu ei ole vaidlusalune (p 1); asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud (p 2). Kohus saab keelduda TsMS § 238 lg 1 p 2 alusel tõendi vastuvõtmisest üksnes siis, kui asjaolu positiivse tõendatuse kohta on juba piisavalt tõendeid kogutud, mitte aga siis, kui väidetava asjaolu kohta ei ole tõendeid kogutud. Nimetatud säte on mõeldud tagama menetlusökonoomiat olukorras, kus asjaolu kohta tõendite edasine kogumine oleks tarbetu ajakulu (Riigikohtu
  9. septembri
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 9;
  11. oktoobri
  12. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-13, p 15). Seega ei saa kohus menetlusosalise tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmist põhjendada üksnes sellega, et kohus on samade asjaolude tõendamise osas rahuldanud menetlusosalise enda ülekuulamise taotluse.
  13. Ringkonnakohtu lahend on vastuoluline, kuna ringkonnakohus leidis, et kostja tegi pankrotivõlgniku arvel endaga seotud äriühingule alusetuid makseid (st mitte tehingute alusel) ning samas viitas äriseadustiku sätetele, mis kohalduvad üksnes tehingu olemasolu korral (vt ka Riigikohtu
  14. novembri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-18582/47, p 10).
  16. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kostja kui pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastutuse kontekstis kontrollida, kas kostja tegi pankrotivõlgniku arvel Drammofonile makseid olukorras, kus: 1) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks ning tehingud kehtisid; 2) pooled avaldasid tahet tehingute tegemiseks, kuid tehingud olid tühised, kostja aga arvas ekslikult, et tehingud on kehtivad ja pankrotivõlgnik on kohustatud makseid tegema; 3) tahet tehingute tegemiseks ei avaldatud, kuid kostja arvas ekslikult, et pankrotivõlgnik on seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud makseid tegema; 4) maksete tegemise alus tulenes käsundita asjaajamise sätetest (VÕS § 1018, § 1023 lg-d 1 ja 2 või § 1018 lg 2 ja § 1024 lg 4), kuid kostja tegi makse suuremas ulatuses, kui pankrotivõlgnik oli kohustatud. Juhul kui tehingud kehtisid, tuleb juhatuse liikme vastutuse kontekstis maakohtul kontrollida, kas hagis esitatud asjaoludest tulenevalt oleks vaja hinnata ka tehingute võimalikku kahjulikkust pankrotivõlgnikule. Kui Drammofonile tehti makseid tühise või olematu kohustuse täitmiseks või kui ta tasus käsundita asjaajamise sätetest tulenevate kohustuste täitmiseks seadusega ettenähtust rohkem, siis on kostja kui pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastutuse kontekstis oluline, et pankrotivõlgniku kahjuks saab olla rahasumma, mis osas on hageja VÕS § 1028 jj tulenev nõue Drammofoni vastu väärtusetu (Riigikohtu
  17. aprilli
  18. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-06, p 13;
  19. mai
  20. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-07, p 16). 9
(10)2-17-1725 15. Kolleegium märgib lisaks, et juhul, kui kostja tegi Drammofonile makseid tehingu täitmiseks, siis kohalduvad äriseadustiku sätted. 15.1.

§ 181

lg 3 kohaselt on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu kohta, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Osanike nõusolek

§ 181

lg 3 esimese lause mõttes on tehingu tegemiseks mh vajalik juhul, kui tehingu teiseks pooleks on juhatuse liikme ja tema abikaasa 100%-lise kontrolli all olev äriühing. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve, mis on sellises olukorras potentsiaalseks lepingupartneriks oleva äriühingu majanduslike huvidega suurel määral sarnased (Riigikohtu 26. aprilli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-17, p 10). Kolleegium leiab, et huvide konflikti vältimise eesmärgil saab

§ 181

lg 3 kohalduda ka praeguses olukorras, kus kostja kui äriühingu juhatuse liige oli lepingupartneriks oleva äriühingu ainuosanik ja ainus juhatuse liige. 15.2. Osanike nõusoleku kindlakstegemisel

§ 181

lg 3 järgi ei ole tingimata vajalik, et osanike nõusolek peaks olema antud osanike otsuse vormis, see võib olla antud ka iseseisvate kirjalike tahteavaldustena. Osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks võib olla antud nii enne tehingu tegemist kui ka pärast ehk heakskiiduna TsÜS § 111 mõttes (Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p-d 16–17). Kui osaühingu osanikuks on juriidiline isik, tuleb osaniku nõusoleku tuvastamisel lähtuda selle juriidilise isiku esindamise üldistest reeglitest. Seega tuleb lisaks kirjalike tahteavalduste olemasolu tuvastamisele hinnata, kas isikutel, kes tahet avaldasid, oli juriidilistest isikutest osanike esindamise õigus.

§ 177

lg 1 järgi ei saa osanik hääletada (tahet avaldada), kui otsustatakse temaga tehingu tegemist (Riigikohtu

  1. septembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-15, p-d 16–17). Kui kostja tegi Drammofonile makseid tehingute täitmiseks, tuleb kostja vastutuse kontekstis mh kontrollida, kas kostja tõi esile ja tõendas tehingute puhul teise osaniku kirjalikku nõusolekut või heakskiitu või seda, et tehingud tehti pankrotivõlgniku igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.
  3. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse osaliselt ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt ringkonnakohtu otsustada.
  4. Kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tõttu TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. tuleb kaebuse osalise rahuldamise (allkirjastatud digitaalselt) Henn Jõks, Kai Kullerkupp, Tambet Tampuu 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.