KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 4. oktoober 2019, T

§ 162lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja palus hüvitada õigusabikulud 2910 eurot tunnihinnaga 120 (ilma käibemaksuta). Hageja menetluskulude nimekirjas toodud toimingud olid märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Hageja lepingulise esindaja märgitud tunnihind on mõistlik. Kostja peab

§ 177lg 4 järgi tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt seadusjärgses määras viivist.

Apellatsioonkaebus

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi või saata asi maakohule uuesti läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja taotluse täiendavate tõendite (poolte seaduslike esindajate
2. a e-kirjad) juurdevõtmiseks. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõigust valesti, mistõttu leidis maakohus ekslikult, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku töövõtulepingut. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda
3. a kirjaliku töövõtulepingu tingimustest, mille kostja allkirjastas
4. jaanuaril
5. Apellatsioonkaebusele lisatud tõenditest on näha, et pooltevaheline töövõtusuhe toimis juba
6. a, samuti on nendest näha, kuidas selleni jõuti. Maakohus järeldas valesti, et VÕS § 21 lg 1 alusel ei saa lugeda, et hageja nõustus kirjalike töövõtulepingu tingimustega, kuna ta avaldas soovi lepingutingimuste muutmiseks. Viidatud säte räägib lepingu olulistest muudatustest.
7. oktoobri
8. a ja
9. juuli
10. a e-kirjades 5

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Maakohtu otsus hagi rahuldamise ja vastuhagi rahuldamata jätmise osas on ringkonnakohtu hinnangul seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning ei pea neid vajalikuks korrata (

§ 654lg 6).

Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus esmalt, et kostja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on otsuses kostja esile toodud asjaolusid analüüsinud ja põhjendanud, miks ta ei nõustu kostja esitatud faktiliste väidetega ning analüüsinud kõiki esitatud tõendeid (

§ 442lg 8). Ringkonnakohus ei ole 6

§ 392lg-st 1 tulenevad eelmenetluse ülesanded (I kd, tl-d 177-179).

Maakohus on nõuetekohaselt selgitanud pooltele tõendamiskoormist. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2).

11. Maakohus tuvastas, tuginedes võlaõigusseaduses sätestatud lepingu sõlmimise sätetele (VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1, § 20 lg 1 ja § 21 lg 1), et poolte vahel on sõlmitud suuline leping. Kostja väited kirjaliku lepingu või kirjalikku taasesitamist võimaldava lepingu sõlmimise kohta ei leidnud maakohtu hinnangul tõendamist. Kui kostja tugines konkreetsetele lepingutingimustele, pidi ta tõendama, et pooled on sellistel tingimustel lepingu sõlminud (

§ 230lg 1).

Maakohus hindas poolte esindajate e-kirju ja leidis, et nendest ei saa järeldada, et hageja või tema õiguseellane oleksid sõlminud kostjaga lepingu tingimustel, mis on kostja poolt allkirjastatud

1. jaanuaril 2014 (I kd, tl-d 108-112). Maakohus hindas kostja poolt esitatud lepingu projekti lisaks 1 olevat hinnakirja ja tuvastas, et hinnakiri ei ühti hageja koostatud aktidega. Kostja on
2. veebruari
3. a eelistungil võtnud omaks, et aktid on koostatud vastavalt kokkuleppele ning töö teostamisele ja hinnale tal vastuväiteid ei ole (vt eelistungi protokoll; I kd, tl 178). Asjaolu, et hinnakiri veidi erines, on kostja ka ise möönnud, mistõttu ei tõenda see dokument kostja väiteid. Lepingu sõlmimisega seotud asjaolusid on maakohus põhjalikult käsitlenud otsuse p-des
4. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Uute dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest (
5. a e-kirjad) ringkonnakohus
6. augusti
7. a määrusega keeldus (II kd, tl-d 16 ja pöördel).
8. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti kohaldanud pooltevahelisele võlasuhtele käsunduslepingu sätteid (VÕS § 619). Maakohus tuvastas, et hageja soovis kostjaga sõlmitud tähtajatu käsunduslepingu erakorraliselt üles öelda ning kostja nõustus sellega. Kostja seadusliku esindaja
9. veebruari
10. a e-kirja ei saa teisiti tõlgendada (I kd, tl 76). Nimetatud e-kirjas kostja esindaja kirjutab, et: „Vastavalt sinupoolsele soovile aktsepteerin käesolevaga meievahelise lepingu lõpetamise.“ Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 71 esimese lause järgi kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Lepingu lõpetamisega seotud asjaolusid on maakohus põhjalikult käsitlenud otsuse p-des
11. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga ning leiab, et tõendite hindamisel ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse norme ning on asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust.
12. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kostja nõustus lepingu erakorralise ülesütlemisega, siis sellest tulenevad kostja nõuded on alusetud. Hageja nõue ei saanud lõppeda tasaarvestusega ning maakohus on õigesti hagi rahuldanud (VÕS § 186 p 2).
13. Maakohus on õigesti jätnud kostja vastuhagi rahuldamata. Maakohus on esmalt leidnud, et kostja kahju hüvitamise nõue on välistatud VÕS § 111 lg 1 alusel ning samuti, et kahju nõuded on tõendamata. Kolleegium nõustub mõlema järeldusega. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning tõendite hindamine on kooskõlas

-is sätestatule (

§ 232lg 1).

Maakohtule ei saa ette heita selgitamiskohustuse täitmata jätmist. Kostjale oli arusaadav, et hageja vaidles kahju hüvitamise nõude eeldustele, sh kahju tekkimisele, vastu ning kõiki kahju hüvitamise nõude aluseks olevaid asjaolusid pidi tõendama kostja (vt hageja 29. novembri 2018. a 7

§ 5

lg 2 teisest lausest määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et leppetrahvi nõuete esitamiseks puudus kostjal õiguslik alus. Selleks, et leppetrahvi nõuda, peab poolte vahel olema kehtiv leping, mis sisaldab tingimust, et lepingut rikkunud lepingupool on kohustatud maksma kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma (VÕS § 158 lg 1). 15. Hageja põhinõude rahuldamisel on maakohus kostjalt välja mõistnud viivise. Vaidlustades maakohtu otsuse täies ulatuses, ei ole kostja viivise suurusele ega arvestusele sisulisi vastuväiteid apellatsioonkaebuses esitanud (

§ 651lg 1).

16. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja

§ 178lg 1 alusel maakohtus kindlaks määratud hüvitatavate menetluskulude suuruse.

Kostja arvates peavad hageja kulud olema poole väiksemad (I kd, tl 198). Maakohus jättis õigesti

§ 162

lg-st 1 tulenevalt menetluskulud kostja kandaja ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja lepingulise esindaja kulud 2910 eurot ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise. Kolleegiumi hinnangul ei anna kostja väited alust hüvitatavate menetluskulude suuruse muutmiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses toodud väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ületanud menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ega rikkunud

§ 175

lg 1.

§ 175

lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika). Maakohus on kostja lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust analüüsinud. Maakohtu hinnang põhineb reaalselt menetluses tehtud toimingutel ning maakohus on märkinud, et menetluskulude nimekirjas toodud toimingud ja nende teostamisele kulunud aeg 24,25 tundi on põhjendatud ning kooskõlas vaidluses toimunuga. Samuti nõustub kolleegium maakohtu seisukohaga, et esindaja tunnitasu 120 eurot on mõistlik ja kooskõlas vaidluse keerukusega.
3. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 4,5 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab hageja kostjalt 540 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid apellatsioonkaebusega tutvumisest ja vastuse koostamisest. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja asja keerukust, on hageja lepingulise esindaja kulu

§ 175lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud.

Hageja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja on kinnitanud, et ta on käibemaksukohustuslane ja saab õigusteenuselt käibemaksu tagasi. Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 8

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 9