1-14-2810/85

KOHTUMÄÄRUS Tartu Ringkonnakohus

1. oktoober 2019 1-14-2810 Juhan Sarv, Mati Kartau ja Aarne Sarjas Stanislav Jakovlevi (isikukood 38508253732) vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamine elektroonilise valve kohaldamisega Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. oktoobri
3. a Vaidlustatud kohtulahend määrus Kaebuse esitajad ja kaebuse liik Süüdimõistetu Stanislav Jakovlev, määruskaebus Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi RESOLUTSIOON Jätta Stanislav Jakovlevi määruskaebus läbi vaatamata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Viru Maakohtu
5. juuni
6. a otsusega tunnistati Stanislav Jakovlev süüdi karistusseadustiku (KarS) § 113 järgi ja talle mõisteti karistuseks 7 aastat 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti sellele karistusele Harju Maakohtu
7. detsembri
8. a kohtuotsuse järgi kandmata karistus 2 aastat 11 kuud 27 päeva ning liitkaristuseks mõisteti 10 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust. S. Jakovlevi karistusaeg algas
9. oktoobril 2013 ja lõpeb
10. aprillil
13. septembril 2019 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid S. Jakovlevi tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Vangla ega prokuratuur kinnipeetava vabastamist ei toetanud. Vaidlustatud kohtumäärus
14. Viru Maakohus jättis
15. oktoobri
16. a määrusega S. Jakovlevi vangistusest ennetähtaegselt vabastamata.
17. Kohus märkis, et S. Jakovlevi on kriminaalkorras karistatud neljal korral. Korduvkaristatus viitab sellele, et kuritegude toimepanemine pole olnud juhuslik ja varasem tingimuslik karistus ei ole isikule vajalikku eripreventiivset mõju avaldanud. Ka S. Jakovlevi käitumine vanglas ei ole olnud seaduskuulekas, tal on kehtiv distsiplinaarkaristus. Kui süüdimõistetu ka vanglas range järelevalve tingimustes jätkab õigusrikkumiste toimepanemist, siis ei ole alust arvata, et tema käitumine vabaduses saab olema seaduskuulekas. Veel tuleb välja tuua, et
18. aastal viibis S. Jakovlev enamuse ajast eraldatud lukustatud kambris (tema suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekumeetmeid) ja kuigi tema käitumises on
19. aastal märgata paranemist (ta on rahulik ja viisakas ning ägedaid meeleolumuutuseid ei ole), siis seda aega ei saa siiski pidada piisavaks, järeldamaks tema muutumist. Jätkates karistuse kandmist vanglas, on süüdimõistetul võimalik tõestada, et praegune käitumise paranemine on püsiv. Positiivne on, et S. Jakovlev on vanglas lõpetanud seitsmenda ja kaheksanda klassi, töötanud majandustöödel, osalenud sotsiaalprogrammides „Eluviisitreening“ ja „Viha juhtimine“ ning läbinud vestlused seaduskuulekuse ja kehtivate õigusnormide teemal. S. Jakovlevi võimalused vabaduses ei ole läbinisti head. Tal on küll elukoht, kuid töökohta ega eriala tal pole, töötamise kogemus ja tööharjumus on vähesed. Süüdimõistetu lähisuhte-võrgustikku kuuluvad ema ja vanaema, kellega suhted on küll toetavad, kuid samas on ta varem oma lähedaste vastu kasutanud vägivalda. Samuti on süüdimõistetu harrastanud parasiteerivat eluviisi, elades ema ja vanaema kulul. Kohtu hinnangul on S. Jakovlevi toetavate lähedaste ring suhteliselt kitsas. Samuti ei saa jätta märkimata, et süüdimõistetu suhtlusringkonnas on kriminaalse taustaga isikuid. S. Jakovlev tunnistab ise, et ta on mõjutatav ja võib alluda negatiivsele mõjule. Seega tutvusringkonnast lähtuv uue kuriteo toimepanemise risk jääb püsima. Meditsiiniosakonna andmetel on kinnipeetaval diagnoositud alkoholisõltuvus, mida saab pidada uue kuriteo toimepanemise riskifaktoriks. Ka kuriteod on toime pandud alkoholijoobes. S. Jakovlev muutub alkoholi tarvitanuna agressiivseks. Negatiivne on süüdimõistetu puhul ka asjaolu, et ta on varasemalt olnud kriminaalhooldusel, kuid rikkus selle nõudeid kõige raskemal moel, nimelt pani katseajal toime uue kuriteo. Seega varasem tingimuslik karistus ei ole S. Jakovlevile vajalikku positiivset eripreventiivset mõju avaldanud. Süüdimõistetu on oma käitumisega näidanud, et käitumiskontrollile allutamine ja kriminaalhooldus ei ole tema puhul küllaldaseks meetmeks uute kuritegude toimepanemise ärahoidmiseks. Kohtul puudus veendumus, et antud juhul on karistuse eesmärgid saavutatud ja kinnipeetav suudab ennetähtaegse vabanemisega kaasnevaid käitumiskontrolli nõudeid ja võimalikke lisakohustusi täita. Ka vangla hinnangul on S. Jakovlev avalikkusele ohtlik. Vangla materjalide kohaselt on kinnipeetav vestlustel pinges, üsna kidakeelne ning annab vastuseid kaitsepositsioonilt. Isiku mõtlemine on enesekeskne, ta arvestab peamiselt enda heaoluga ega hooli üldtunnustatud väärtushinnangutest. Varem ärritus S. Jakovlev tühiste asjade peale, kuid nüüd on rahulik. Samas on süüdimõistetu esitanud vanglas teate, et kui tema juurde paigutatakse teine kinnipeetav, siis võib see temale osutuda ohtlikuks. Kohtu arvates väljendab selline mõtteviis kinnipeetava kuritegelikke hoiakuid. MÄÄRUSKAEBUS
20. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse S. Jakovlev, kes palub kohtumääruse tühistada ja end tingimisi enne tähtaega vanglast elektroonilise valve kohaldamisega vabastada. S. Jakovlevi hinnangul ei võtnud maakohus arvesse, et ta kannab vanglakaristust esimest korda elus. Kuue aastaga vanglas on ta muutunud teiseks inimeseks. Vangla-aastad on olnud tema jaoks tõeliseks šokiks. Ta on kõigeks valmis, et mitte sattuda vanglasse. Ta on valmis muutma oma elustiili ja täitma seadusi. Ta on Viru Vanglas käitunud pika aja jooksul eeskujulikult. Vabaduses on teda lubatud kindlustada tööga. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
21. Ringkonnakohtu kolmeliikmeline kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et S. Jakovlevi määruskaebus on ilmselt (ilmselgelt) põhjendamatu, ja jätab selle seetõttu KrMS § 390 lg 1 ning § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. 2