Obsah (5)

§ 184§ 182§ 116§ 108§ 51

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-18-1074 Otsuse kuupäev 28. detsember 2018 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Arabella OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb 3-18-1074 tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Arabella OÜ (edaspidi kaebaja) esitas
2. mail 2017,
3. juunil 2017,
4. juunil 2017,
5. juunil 2017 ja
6. augustil 2017 Maksu- ja Tolliametile (edaspidi MTA või maksuhaldur) tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse vormi TSD parandusdeklaratsioonid. Kaebaja esitas
7. juunil 2017 MTA-le kirjaliku selgituse TSD-de parandamise kohta, milles märkis muuhulgas, et deklareerib töötajatele maksustamisperioodidel aprill kuni detsember
8. a tehtud väljamaksed ning tasub tööjõumaksud Soomes.
9. MTA vastas
10. novembril 2017 kaebajale e-kirjaga, et
11. aasta parandusdeklaratsioonid ei kuulu sisestamisele.
12. Kaebaja esitas
13. jaanuaril 2018 MTA-le taotluse, milles palus kiirendada tema poolt esitatud perioodi aprill kuni detsember 2014 TSD-de parandusdeklaratsioonide sisestamist. Maksuhaldur järeldas esitatud taotlusest, et kaebaja soovib jätkuvalt muuta (tühistada) maksustamisperioodide 2014 aprill-detsember tööjõumaksukohustust.
14. MTA tegi
15. aprillil 2018 otsuse nr 12.2-4/004080-2, millega jättis rahuldamata kaebaja
16. jaanuari
17. a taotluse maksustamisperioodide aprill kuni detsember 2014 TSD parandusdeklaratsioonide sisestamiseks ega muutnud kaebaja
18. aasta maksukohustust.
19. Kaebaja esitas
20. aprillil 2018 MTA-le otsuse nr 12.2-4/004080-2 peale vaide, mis jäeti
21. aprilli
22. a vaideotsusega nr 6-1/4072-2 rahuldamata.
23. Kaebaja esitas
24. mail 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb MTA
25. aprilli
26. a otsuse nr 12.2-4/004080-2 tühistamist ning MTA kohustamist kaebaja poolt esitatud aprill kuni detsember 2014 tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse vormi TSD paranduste sisseviimiseks ja tekkinud tagastusnõude täitmiseks.
27. Tartu Halduskohus võttis
28. juuni
29. a määrusega Arabella OÜ kaebuse menetlusse ning kohustas vastustajat kaebusele vastama.
30. Vastustaja palub
31. juunil 2018 esitatud vastuses jätta kaebus rahuldamata ja võimalikud kohtukulud kaebaja kanda.
32. Tartu Halduskohus määras
33. aprilli
34. a määrusega asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
35. Kaebaja arvates on maksuhaldur ebaõigesti kohaldanud kehtivat õigust ning hinnanud asjas kogutud tõendeid ebaõigesti. Väär on käsitlus, mille kohaselt on kaebaja esitanud TSD2 3-18-1074 de muutmise taotluse maksukohustuse tasumisest kõrvalehoidumiseks. Kaebaja jätkas
36. aastal oma töötajate töötasult sotsiaalkindlustusmaksete Eestis tasumist määruse nr 883/2004 artiklis 12 sätestatud erandi alusel, mille kohaselt on lähetuse korral võimalik jätkata sotsiaalkindlustusmaksete tasumist liikmesriigis, kus tööandja tavaliselt tegutseb (st Eestis) kuni 24 kuud. Alles Tartu Ringkonnakohtu
37. aprilli
38. a otsuse haldusasjas nr 3-16-244 jõustumisel sai kaebaja kinnitust, et
39. aastal Soomes töötanud töötajaid ei saa käsitleda kui lähetuses viibinud töötajaid ning seetõttu puudus kaebajal õigus taotleda töötajatele tõendit A1 ja jätkata sotsiaalkindlustusmaksete tasumist Eestisse. Ebaõige ja vastuolus asjas kogutud tõenditega on ka käsitlus, mille kohaselt valis kaebaja kohustusliku kindlustuse süsteemi vabatahtliku jätkamise Eestis. Määruse nr 987/2009 artikkel 19 lõige 2 kohaselt on liikmesriigi pädeva asutuse poolt väljastatud tõendi A1 eesmärgiks tõendada olukorras, kus isik töötab ajutiselt teises liikmesriigis, et töötaja suhtes kohaldub vaid üks kohustuslik sotsiaalkindlustussüsteem. Kui isikule on väljastatud tõend A1, ei saa väita, et see tõendaks kohustusliku kindlustuse süsteemi vabatahtlikku jätkamist. Asjas kogutud tõendid ei anna alust järeldamaks, et kaebaja oleks soovinud kindlustada oma töötajaid topelt, st tasuda töö tegemise riigis Soomes kohustuslikke kindlustusmakseid ning jätkata Eestis vabatahtlikult kohustusliku kindlustussüsteemi osaks olevate sotsiaalkindlustusmaksete tasumist. Kaebaja eesmärgiks oli tasuda vaid seadusega ettenähtud kohustuslikke sotsiaalkindlustusmakseid ning seda vaid ühes riigis. Maksuhaldur on otsuse tegemisel rikkunud motiveerimiskohustust, kuna otsusest ei ole üheselt tuvastatav, mis põhjusel keeldub maksuhaldur aktsepteerimast TSD parandusdeklaratsioone ning seeläbi kaebaja õigusi piirab. Ükski väljatoodud põhjendustest ei oma määruse nr 883/2004 rakendamise kontekstis õiguslikku tähendust. Võimalike sotsiaalsete hüvede kasutamine kaebaja töötajate poolt Eestis
40. aastal ei ole alus keelduda kaebajale tagastamast ekslikult Eestisse tasutud sotsiaalkindlustusmakseid. Maksuhaldur on rikkunud uurimispõhimõtet, kuna asjas kogutud tõendeid on arvestatud vaid osaliselt ning välja ei ole selgitatud kõiki asjas tähendust omavaid asjaolusid.
41. Vastustaja arvates ei saa kohtuotsust haldusasjas nr 3-16-244 lugeda MKS § 102 lg 1 p 2 mõistes uueks asjaoluks, mis tingiks maksukohustuse vähendamise. Kaebaja tegevus oli teadlik, kui ta valis
42. aastal kohustusliku kindlustuse süsteemi jätkamise Eestis, ehkki tema töötajad tegid tööd Soomes. Soome Maksuameti
43. novembri
44. a vastuse kohaselt ei olnud kaebaja esitatud TSD parandustega hõlmatud töötajad Soomes aastatel 2014-2015 Soome sotsiaalkindlustusskeemi osalised. Tekkiv olukord, kus soovitud TSD-de paranduste sisseviimise järgselt jääksid kaebaja töötajad sotsiaalkindlustuse kaitseta mõlemas riigis, ei saa olla määruse nr 883/2004 eesmärgiks. Ebaõige on etteheide motiveerimiskohustuse rikkumisest, sest vaidlustatud otsuses on uue asjaolu olematuse aspekti, sotsiaalmaksukohustuse Eestisse jäämise asjaolusid, töötajate juba Eestis saadud sotsiaalsete hüvede tulevase killustatuse argumenti ning kaebaja maksudest kõrvalehoidumise läbinähtavat soovi põhjendatud. MTA on piisavalt täitnud uurimisprintsiipi. Maksukohustust vähendava taotluse esitajana oli kaebajal kohustus esitatud väiteid põhjendada, mida MTA poolt läbi viidud maksumenetlus, kaebajalt küsitud täiendav teave, Sotsiaalkindlustusametiga koostöös kogutud andmed ja Soome tehtud päringu vastused piisavalt kummutasid. KOHTU SEISUKOHT
45. Asjas on vaidlustatud MTA
46. aprilli
47. a otsus nr 12.2-4/004080-2, millega jäeti rahuldamata kaebaja
48. jaanuari
49. a taotlus maksustamisperioodide aprill kuni detsember 3 3-18-1074 2014 TSD parandusdeklaratsioonide sisestamiseks ega vähendatud kaebaja
50. aasta maksukohustust.
51. Riigikohtu halduskolleegium on
52. märtsi
53. a otsuses asjas nr 3-3-1-91-08 (p 12) märkinud, et maksumaksjal on õigus aegumistähtaja jooksul maksudeklaratsioone parandada korduvalt niikaua kuni selles deklaratsioonis deklareeritava maksukohustuste kohta ei ole tehtud maksuotsust. Pärast maksuotsuse tegemist saab maksuotsusega tuvastatud maksukohustust korrigeerida vaid maksuotsuse vaidlustamise teel (nt vaide või kaebuse esitamisega) või taotledes maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt MKS §dele 101-
55. Kuivõrd kaebaja tööjõumaksud, mille muutmiseks TSD parandusdeklaratsioonid esitati, on perioodi aprill kuni oktoober 2014 osas kindlaks määratud MTA
56. oktoobri
57. a maksuotsusega nr 12.2-3/023872-73 ja 12.2-3/028015-49 ning see maksuotsus on jõustunud, siis kujutab selle perioodi TSD-de korrigeerimine endast sisuliselt nimetatud maksuotsuse muutmise või kehtetuks tunnistamise taotlemist.
58. Kaebaja esitas parandusdeklaratsioonid enda maksukohustuse vähendamise eesmärgil. MKS § 102 lg 1 p 2 sätestab, et maksukohustuse vähendamiseks maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu siis, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavaks saamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Maksukorralduse seaduse eelnõu seletuskirjas (Riigikogu
59. koosseisu menetletud eelnõu 886 SE) on märgitud: „Maksuotsuse muutmisel või kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada asjaoludega, mis põhjustasid asjaolu või tõendi ilmnemise. Maksukohustust vähendavalt saab maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada üksnes juhul, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud maksukohustuslase poolt põhjustatud tahtlusest või hooletusest.“ MKS § 45 alusel tuleb maksumenetluses kohaldada haldusmenetluse seaduses sätestatut, kui maksukorralduse seaduses, maksuseadustes või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 68 lg 1 järgi on isikul õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda HMS § 44 alusel haldusmenetluse uuendamist. HMS § 44 lg 1 p 2 alusel toimub menetluse uuendamine asjas ilmnenud uute oluliste tõendite tõttu siis, kui need tõendid ei olnud isikule menetluse ajal teada. Seega on HMS §-des 68 lg 1 ja 44 lg 1 p 2 sätestatud põhimõte sarnane MKS § 102 lg 1 p-ga
61. Kaebaja arvates on MKS § 102 lg 1 p 2 mõistes uueks asjaoluks Tartu Ringkonnakohtu
62. aprilli
63. a otsus haldusasjas nr 3-16-244, mille jõustumisel ta sai väidetavalt kinnitust, et
64. aastal Soomes töötanud töötajaid ei saa käsitleda kui lähetuses viibinud töötajaid ning seetõttu puudus õigus taotleda töötajatele tõendit A1 ja jätkata sotsiaalkindlustusmaksete tasumist Eestisse. Haldusasjas nr 3-16-244 jäeti rahuldamata Arabella OÜ kaebus MTA
65. oktoobri
66. a maksuotsuse nr 12.2-3/023872-73 ja 12.2-3/028015-49 tühistamiseks. Nimetatud maksuotsusega kohustati kaebajat tasuma maksusumma 68 699 eurot ja 79 senti, mis koosneb sotsiaalmaksust, tulumaksust, kinnipeetavast ja tasutavast töötuskindlustusmaksust ning kohustusliku kogumispensioni maksetest. Tööjõumaksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli periood oli jaanuar kuni oktoober
67. MTA leidis maksuotsuses, et kaebaja on osa palgaväljamakseid vormistanud päevarahadena ning jätnud need maksudeklaratsioonis TSD deklareerimata ja maksustamata.
68. Vaidlustatud otsuses nr 12.2-4/004080-2 leidis vastustaja, et antud juhul ei ole ilmnenud uusi asjaolusid või tõendeid, mis annaksid alust vastavalt MKS § 102 lg-le 1 maksuotsust nr 12.2-3/023872-73 ja 12.2-3/028015-49 kehtetuks tunnistada. Kohus nõustub vastustajaga, et 4 3-18-1074 Tartu Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr 3-16-244 ei saa pidada uueks asjaoluks või tõendiks, mis tingiks MKS § 102 lg 1 p 2 alusel maksuotsuse nr 12.2-3/023872-73 ja 12.23/028015-49 muutmise või kehtetuks tunnistamise.
69. Jõustunud maksuotsuse nr 12.2-3/023872-73 ja 12.2-3/028015-49 kohaselt leidis tuvastatud asjaolude pinnalt tõendamist see, et kaebaja töötajate põhitöökohaks oli Soome Vabariik ning sellest tingituna luges maksuhaldur kaebaja poolt väidetava päevarahana tehtud väljamaksed töötasuks, mis tõi kaasa kaebaja maksukohustuse muutmise. Samuti asus maksuhaldur seisukohale, et Arabella OÜ poolt kontrollimiseks esitatud dokumendid ei kajastanud äriühingu tegelikke töötasude arvestuse ja maksmise andmeid ning äriühing esitas ebaõiged andmed nii kontrollimiseks esitatud dokumentides kui ka MTA-le esitatud maksudeklaratsioonis TSD. Arabella OÜ maksis oma töötajatele päevarahaks nimetatud töötasu eesmärgiga vähendada palkade väljamaksmisega kaasnevaid makse. Nii maksuhaldur kui ka kohus leidsid, et töötaja ja tööandja kokkulepe töö asukoha suhtes ei tohi võimaldada maksuvaba päevaraha maksmise eesmärgil leppida töölepingus kokku tegelikest asjaoludest erinevalt ja saada seetõttu maksueelist. Kaebaja töötajad viitasid samuti maksumenetluses teadlikule kokkuleppele nii töötasu kui ka töö tegemise koha osas. Eelnevat arvestades saab kohtu hinnangul nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebaja tegevus oli algusest peale suunatud ettekavatsetud alustel sotsiaalkindlustusmaksetest tulenevate maksukohustuste deklareerimiseks Eestis ning välistub kaebuses väidetud kaebaja eksitus. Kaebaja tasus teadlikult
70. aastal sotsiaalkindlustusmakseid Eestisse.
71. Samuti ei vasta tõele kaebaja väide, et Sotsiaalkindlustusamet on tõendi A1 (s.o tõendi omaniku suhtes kohaldatavaid sotsiaalkindlustuse õigusakte käsitlev tõend) tagasiulatuvalt tühistanud. SKA selgitas
72. augusti
73. a vastuses kohtunõudele, et SKA alustas Maksu- ja Tolliameti
74. juuli
75. a pöördumise alusel järelkontrolli
76. mail 2017 kaebaja poolt esitatud korduva A1 tõendite tühistamise avalduse asjus, mille tulemusena leidis SKA
77. juulil 2017, et kaebaja seletuskirjas märgitud põhjustel tühistamise kuupäeva muutmiseks ei olnud alust ja
78. a kehtinud tõendid ei kuulu tühistamisele. Seega vastuses kohtunõudele kinnitab Sotsiaalkindlustusamet
79. a A1 tõendite kehtivust.
80. Ka muud kaebaja poolt esitatud tõendid ei tingi maksuotsuse nr 12.2-3/023872-73 ja 12.23/028015-49 muutmist või kehtetuks tunnistamist ajavahemikku aprill kuni oktoober 2008 puudutavas osas. Vastustaja on õigesti leidnud ajavahemikku aprill kuni oktoober 2014 puudutavate deklaratsioonide osas, et kuna praeguseks on kaebaja äritegevus Soomes lõppenud, varasemalt kinnitas kaebaja, et tema töötajad olid
81. aastal sotsiaalselt kindlustatud Eestis, mitmed töötajad töötasid Soomes lühiajaliselt, töötajad said perioodil 2014-2017 Eestis sotsiaalseid hüvesid, siis on
82. jaanuari
83. a taotlus esitatud esmajoones maksukohustuse tasumisest kõrvalehoidumiseks. Vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on seega õigesti märgitud MKS § 46, § 102 lg 1 ja HMS § 51 lg
85. Kaebaja taotluse lahendamisel on maksuhaldur ebaõigesti jätnud tähelepanuta asjaolu, et eelnimetatud maksuotsus ei hõlmanud ajavahemikku november kuni detsember 2014 puudutavaid maksudeklaratsioone. Kuna ajavahemiku november ja detsember 2014 osas ei ole kaebaja tööjõumaksude kohta tehtud maksuotsust, siis reguleerib selles osas TSD deklaratsioonide parandamist MKS § 89 lg 1, mis näeb ette parandusdeklaratsioonide esitamise võimaluse MKS § 98 lg-s 1 sätestatud maksusumma määramise aegumistähtaja jooksul. Parandusdeklaratsioon asendab varasema maksudeklaratsiooni. Samas ei ole maksudeklaratsiooni parandamisega maksukohustust lõplikult ja siduvalt kindlaks määratud, sest maksudeklaratsiooni parandamine ei ole haldusakt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus 5 3-18-1074 asjas nr 3-3-1-91-08, p 12). Kui maksuhaldur ei nõustu parandusdeklaratsiooniga sisuliselt, siis tuleb anda haldusakt, millega määratakse siduvalt kindlaks maksukohustus. Kuigi maksuhaldur on sõnastanud haldusakti resolutsiooni parandusdeklaratsiooni sisestamisest keeldumisena on sisuliselt määratud selle otsusega kindlaks ka kaebaja maksukohustus ajavahemikku november kuni detsember 2014 puudutavas osas. Maksukohustuse suurus tuleneb nimetatud ajavahemiku puhul muutmata jäänud maksudeklaratsioonidest. Kuigi maksuhaldur lähtus eeldusest, et maksukohustuse suurus on kindlaks määratud ka ajavahemiku november kuni detsember 2014 osas maksuotsusega on maksuotsuse muutmisest keeldumise alused asjakohased ka nimetatud perioodi osas. Ka ajavahemikku november kuni detsember 2014 puudutavate maksudeklaratsioonide muutmiseks puudub selle otsuse punktides19 ja 20 märgitud põhjustel alus. Kaebaja ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et tal puudus Eestis maksukohustus ning et ta on maksukohustuse tasunud Soomes. Vastustaja on kaebaja väiteid vaidlustatud otsuses kontrollinud ning teinud motiveeritud otsuse ning selgitanud täpsemalt keeldumise aluseid kohtule esitatud vastuses kaebusele. Kuna deklaratsioonide ning maksuotsuse muutmiseks puudus alus, siis ei tekkinud kaebajal ka enammakset ning tagastusnõuet ei saaks rahuldada.
86. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda (

§ 108lg 1, 109 lg 1).

1. Selles asjas on vastustaja esitanud
2. novembri
3. a vastuses ka taotluse, milles palub kaebaja
4. oktoobri
5. a menetlusdokumendi lisas 1 hilinenult esitatud tõendi kaebajale tagastada. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kõnealune tõend on esitatud kohtule hilinenult. Kohus määras
6. septembri
7. a määruses, et menetlusosalistel on võimalus esitada täiendavaid seisukohti, taotlusi või tõendeid, sh menetluskulu dokumente hiljemalt
8. oktoobril 2018 ja vastuväiteid teiste menetlusosaliste esitatule hiljemalt
9. novembril
10. Vastavalt

§ 51

lg-le 3 tuleb uusi asjaolusid või taotlusi sisaldav avaldus esitada nii, et selle saaks teisele menetlusosalisele edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. Kuna antud asjas määras kohus menetlusdokumentide esitamise lõpptähtajaks

1. novembri 2018, siis esitas kaebaja
2. oktoobril 2018 uue tõendi tähtaegselt. Tõendi sai vastustajale edastada vähemalt seitse päeva enne menetlusdokumentide esitamise tähtaja lõppu. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6