KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 18.10.2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-1094 Haldusasi D. S. kaebus Politsei- ja Pi

) § 20⁷ lg 4 kohaselt peab e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise teates järgima haldusmenetluse seaduses sätestatud haldusakti vorminõudeid (viidatud HMS § 55 lg 4 ja § 57 lg 1). Kaebaja on seisukohal, et kuigi PPA on haldusakti tegemisel järginud vorminõudeid, on haldusakt siiski õigusvastane, kuivõrd see ei täida HMS § 54 sätestatud õiguspärasuse eeldusi. 7. PPA tõi keeldumise teates õigusliku alusena välja

§ 20

⁶ lg 2 p 1, mis sätestab, et keeldumise aluseks on taotlejast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule. Siinjuures pole kirjeldatud, milles kaebaja kui taotleja ohtlikkus avaliku korra või riigi julgeoleku tagamise seisukohalt seisneb, mistõttu ei vasta see HMS § 56 lg-le 1 ja

1. Seaduseelnõu seletuskirja kohaselt keeldumiseks ei pea tõendama, et isik on põhjustanud kahju või seda kindlasti põhjustab, vaid piisab sellest, kui on välja selgitatud asjaolusid, mille põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et lähitulevikus isik võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Keeldumisel ei või olla karistavat iseloomu, st kui isik on minevikus pannud toime avalikku korda või riigi julgeolekut ohustavaid tegusid, kuid see tegevus on lõppenud, ei ole pelgalt see asjaolu keeldumise aluseks; seevastu, kui tegevus või suhted jätkuvad, on ohu kahtlus põhjendatud ja isikule tuleb keelduda e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest.
2. Lisaks viitas PPA otsuses

§ 20

⁶ lg 3 p-le 2, mille kohaselt konkreetsel juhul digitaalse isikutunnistuse väljaandmine taotlejale ei ole kooskõlas

§ 20⁵ lg-s 2 nimetatud eesmärgiga.

Ka selle sätte rakendamise puhul puudub PPA-l faktiline seletus, millele ta sätet rakendades tugineb.

§ 20

⁵ lg 2 sätestab, et e-residendile digitaalse isikutunnistuse väljaandmise eesmärk on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. PPA teatest ei nähtu, milliste eesmärkidega oleks vastuolus kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse andmine ning mis põhjustel.

1. PPA ei ole andnud kaebajale võimalust olla ära kuulatud ega oma seisukohti esitada, samuti ei ole PPA omaalgatuslikult asjaolusid selgeks teinud. Vastustaja seisukohad
2. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebaja enda kanda.
3. D. S. elab juba 2 aastas Eestis aadressil xxxxxxxxx ning tegeleb ettevõtlusega. PPA andis kaebajale 24.01.2017 otsusega nr 1037074422/EDID välja e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtivusega 24.01-2017 – 24.01.
4. PPA peatas 14.08.2018 otsusega 15.3-24/610-1 kaebaja eresidendi digitaalse isikutunnistuse sertifikaadi alates 15.08.2018

§ 20

⁶ lg 5 alusel ning tunnistas

§ 20

⁶ lg 2 punkt 1 alusel e-residendi digitaalse isikutunnistuse kehtetuks alates 13.01.

1. Kaebaja esitas 07.03.2019 PPA e-residendi taotluse, mis võeti 11.03.2019 menetlusse ja registreeriti numbriga
2. PPA keeldus 10.05.2019 teatega 15.3-24/1861 kaebajale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest.
3. Vastustaja leiab, et haldusmenetlus on õiguspäraselt läbi viidud, arvestades asjas kogutud selgitusi ja esitatud tõendeid. PPA on vastavalt

§ 20⁶ lg 2 p-le 1 seaduspäraselt keeldunud kaebajale andmast e-residentsust.

PPA on seadusest lähtuvalt jätnud taotlejale selgitamata taotlusest keeldumise põhjused. 13. Vastustaja leiab, et PPA on tutvunud kõikide kaebaja poolt esitatud materjalidega. Rakendades HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust on PPA kaebaja kohta taustakontrolli tehes tuvastanud, et kaebaja on ebausaldusväärne isik ning võib ohustada avalikku korda. 2

§ 20

⁶ lg 2 p-le 1 on PPA otsustanud keelduda kaebajale andmast e-residentsust põhjusel, et isik ohustab avalikku korda. Avalik kord on ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus (korrakaitse seadus (KorS) § 4 lg 1). Avalikku korda ähvardav oht on olukord, kus ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et lähitulevikus leiab aset korrarikkumine (KorS § 5 lg 2). Korrarikkumine on avaliku korra kaitsealas oleva õigusnormi või isiku subjektiivse õiguse rikkumine või õigushüve kahjustamine (KorS § 5 lg 1). Isiku ohtlikkus võib tuleneda tema kavandatava tegevuse kohta teada olevatest andmetest või varasematest süütegudest (kui süütegude laad ja viis, korduvus või asjaolud annavad alust põhjendatud kahtluseks, et isik võib panna toime uusi süütegusid). 15. Iga e-residendi digitaalse isikutunnistuse taotleja läbib taustakontrolli, mille raames PPA kogub andmeid erinevatest allikatest, kaasates asjassepuutuvaid asutusi ja tehes päringuid asjassepuutuvatesse andmekogudesse, töötleb ning analüüsib kogutud informatsiooni kasutades kindlaid meetodeid. PPA kinnitab, et on vastavalt seadusele täitnud uurimiskohustust. 16. Vastustaja viitab, et

seletuskirja kohaselt ei pea keeldumiseks tõendama, et isik on põhjustanud kahju või seda kindlasti põhjustab, vaid piisab sellest, kui on välja selgitatud asjaolusid, mille põhjal on tuvastatav piisav tõenäosus, et lähitulevikus isik võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Keeldumisel ei või olla karistavat iseloomu, st kui isik on minevikus pannud toime avalikku korda või riigi julgeolekut ohustavaid tegusid, kuid see tegevus on lõppenud, ei ole pelgalt see asjaolu keeldumise aluseks; seevastu, kui tegevus või suhted jätkuvad, on ohu kahtlus põhjendatud ja isikule tuleb keelduda e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamisest. 17. E-residentsuse aluspõhimõtteks on asjaolu, et e-residentsus on hüve ning mitte õigus. Seadusandja on

seletuskirja p-s 3.3.1 „Regulatsiooni lähtealused“ selgitanud, et õiguslikus mõttes on e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise näol tegemist hüvega, mille saamiseks, sarnaselt viisaga, puudub isikul subjektiivne õigus, st digitaalse isikutunnistuse andmata jätmisega ei riku PPA isikute õigusi.

1. E-residendi õiguslik seisund on oma olemuselt sarnane välismaalase õigusliku seisundiga. Nagu välismaalasel ei ole subjektiivset õigust saada õigust Eestis viibimiseks, nii ei ole tal ka subjektiivset õigust saada Eesti isikut tõendav dokumenti. Kuna Eesti isikut tõendav dokument annab välismaalasele kohati suuremadki võimalused Eesti õigusruumis tegutsemiseks, on põhjendatud kohaldada isikut tõendava dokumendi väljaandmisel samasid põhimõtteid, mida kohaldatakse välismaalastele viisa või elamisloa andmise otsustamisel.
2. Vastustajale on teada avalikest andmekogudest (https://www.inforegister.ee/12923448GRANDEZZA-UU), et kaebaja ettevõttel GRANDEZZA OÜ ei ole 2018 aasta IV kvartalis kuni käesoleva ajani Maksu- ja Tolliameti andmetel ainsatki töötajat ega ole makstud ka tööjõumakse. Seega PPA loeb kaebajat ebausaldusväärseks isikuks ning leiab, et kaebajale ei pea võimaldama Eesti riigi poolt pakutavat hüve.
3. Vastustaja on seisukohal, et PPA on õiguspäraselt jätnud kaebajale põhjendamata, millele tugines PPA keelduv haldusakt. Vastavalt

§ 20

⁷ lg 3 p-le 4 võib piirata menetlusosalise ja muu isiku õigust tutvuda e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise menetluse käigus ning pärast otsuse jõustumist asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga, kui see võib ohustada avaliku korra kaitset. Seega näeb e-residentsust reguleeriv seadus ette, et e-residentsuse keeldumise põhjuseid ja sellega seotud dokumente ei avaldata taotlejale ega tema poolt volitatud isikule ühelgi ajahetkel. Samuti ei avalikustata keeldumise põhjuseid vaidemenetluse käigus (

§ 20⁷ lg 5). 3

seletuskirja p 3.3.1), mitte subjektiivse õigusega. Isikul on subjektiivne õigus esitada taotlus, õigus taotluse menetlemisele õiguspäraselt ning otsusele, mis tugineb kehtivale õigusele ja on sellega kooskõlas (HMS § 54). 23. Asjaolust, et

§ 207

lg 4 sätestab isikule väljastatava teatise suhtes (HMS-i suhtes erisustele viitab

§ 1

lg 2) minimaalsed põhjendamisnõuded, ei tulene, et haldusakt ei peaks olema kehtiva õigusega kooskõlas ega vaide- või kohtumenetluses kontrollitav. Haldusorgan on kaebajale edastanud teate, mis vastab

nõuetele ning kohtule on esitatud 10.05.2019 vormistatud keeldumise põhjendused (19.07.2019 menetlusdokumendi lisa 2). Need koos moodustavad haldusakti. Nendest põhjendustest ja haldusmenetluses kogutud teabest (tõenditest; 19.07.2019 menetlusdokumendi lisa 1 ja 2), mis on taotlejale õiguslikul alusel (

§ 207

lg 3, lg 3ˡ jt) jäetud kättesaadavaks tegemata, nähtub keeldumise asjaolude esinemine. PPA on põhjenduste esitamisel toiminud õigesti, kuna eelkõige kaalutlusõigusega keeldumise aluste (

§ 20

⁶ lg 3) puhul peab otsus olema piisavalt põhjendatud, et see oleks tagantjärele kontrollitav. See tähendab, et kohus peab saama veenduda selles, et kohtule esitatud (mh vajadusel kohtumenetluses täiendatud) haldusorgani kaalutlused olid need, millest tegelikult lähtuti. Haldusakti eraldiseisvalt vormistatud põhjendused on kohtu hinnangul antud juhul haldusorgani otsuse kontrollimiseks piisavad. 24.

§ 207

lg 4 nõuab haldusaktis (teates) HMS § 55 lg-s 4 ja § 57 lg-s 1 toodud rekvisiitide märkimist (haldusorgani nimetus, otsuse teinud ametniku nimi ja allkiri, akti kuupäev, vaidlustamisviide) ning keeldumise õigusliku aluse väljatoomist. Pooltel puudub vaidlus, et kaevatav otsus vastab vorminõuetele (rekvisiitide osas), kuid kaebaja heidab ette haldusakti andmise faktiliste asjaolude esitamata jätmist haldusaktis ega ole veendunud, et need tegelikkuses esinesid. Kaebajale jääb seetõttu arusaamatuks, milliste seaduses sätestatud eesmärkidega on temale e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljastamine vastuolus ning milles seisneb temast lähtuv oht avalikule korrale või riigi julgeolekule 25. PPA on keeldumise teinud

§ 206

lg 2 p-i 1 alusel (imperatiivne), märkides teates, et isik ohustab avalikku korda või riigi julgeolekut. Eraldi esitatud põhjendustes ei ole haldusorgan põhistanud, milles seisneb oht riigi julgeolekule, mistõttu kohus seda ei hinda. Nagu PPA on kohtumenetluses möönnud, on tegemist mõnevõrra erinevate normi kohaldamise eeldustega, kuna PPA on vastuses kohtule välja toonud, et kaebajast lähtub oht avalikule korrale. Ei ole iseenesest välistatud, et asjaolud, mis on ohuks avalikule korrale võivad olla samaaegselt ka ohuks riigi julgeolekule (nt suures koguses narkootikumide käitlemine), kuid see tuleks eraldi ja selgelt välja tuua. Seega tuleks PPA-l olla normile viitamisel edaspidi täpsem (sh ka teates), kuid see ei too antud juhul kaasa tühistamisnõude rahuldamist (HMS § 58). Normis toodud tagajärje kohaldamiseks ei pea esinema mõlemad eeldused, vaid piisab ohu tuvastamisest avalikule korrale nagu antud juhul. Ohuhinnang eeldab tõendite hindamist ja määratlemata õigusmõistete sisustamist ning täitevvõimu hindamisruum ei ole siin täielikult kontrollivaba (vt RKHK lahend asjas 3-17-1545, p 26), kuid on ulatuslik (vt

seletuskirja lk 6).

1. Avaliku korra mõiste tuleneb KorS §-st 4, mille kohaselt on avalik kord ühiskonna seisund, milles on tagatud õigusnormide järgimine ning õigushüvede ja isikute subjektiivsete õiguste kaitstus. Ohu tasemed ja korrarikkumise mõiste on sätestatud KorS §-s
2. 4

§ 206lg 2 p-i 1 kohaldamise eeldus (oht avalikule korrale) oli antud juhul täidetud.

27.

§ 206

lg 3 p-i 2 kohaselt võib keelduda (kaalutlusotsus) e-residendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmisest kui see ei vasta

§ 20⁵ lg-s 2 toodud eesmärgile.

Eesmärgiks on soodustada Eesti majanduse, teaduse, hariduse või kultuuri arengut, luues võimaluse kasutada e-teenuseid Eesti digitaalse dokumendiga. Hüve saamiseks põhjenduste esitamine ja tõendamine on taotleja kohustus (

§ 207lg 1).

Vastuses kaebusele on PPA välja toonud, et avalikest andmekogudest (https://www.inforegister.ee/12923448-GRANDEZZA-UU) nähtuvalt kaebaja ettevõttel GRANDEZZA OÜ ei ole 2018 aasta IV kvartalis kuni käesoleva ajani Maksu- ja Tolliameti andmetel ainsatki töötajat ega ei ole makstud ka tööjõu makse. Seega PPA loeb kaebajat ebausaldusväärseks isikuks ning leiab, et kaebajale ei pea võimaldama Eesti riigi poolt pakutavat hüve. Teisisõnu saab kohtu arvates PPA seisukohta mõista selliselt, et kui kaebaja on varasemalt omanud ja seejärel uuesti taotlenud e-residendi digitaalset isikutunnistust väites ettevõtlusega tegelemist ning puuduvad andmed Eestis sellel eesmärgil õiguspäraselt tegutsemise kohta, ei vasta dokumendi väljastamine ilmselgelt seaduses toodud eesmärgile (Eesti majanduse soodustamine). Seaduse eesmärgiks ei saa kindlasti pidada majandustegevuse soodustamist, mida teostatakse riigis kehtivaid seaduseid eirates ja makse maksmata jättes. Kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses tõendeid, et MTA avalikud andmed ei vastaks tõele. Seega oli ka viidatud normi kohaldamise eeldus täidetud. 28. PPA on õiguspäraselt jätnud keeldumise teates faktilised põhjendused esitamata, kuna seda võimaldab

§ 207lg 4.

Faktilised põhjendused on kohtule esitatud eraldi dokumendis (19.07.2019 menetlusdokumendi lisa 2). 29. Samuti võimaldab

§ 207

lg 3 p 4 piirata menetlusosalise ja muu isiku õigust tutvuda eresidendi digitaalse isikutunnistuse väljaandmise, kehtivuse peatamise või kehtetuks tunnistamise menetluse käigus ning pärast otsuse jõustumist asjassepuutuvate dokumentide või toimikuga, kui see võib ohustada avaliku korra kaitset. Seega näeb e-residentsust reguleeriv seadus ette, et eresidentsuse keeldumise põhjuseid ja sellega seotud dokumente ei avaldata taotlejale ega tema poolt volitatud isikule. E-residentsuse menetluse eripärast tingitult on kõik dokumendid, mille põhjal PPA otsuse teeb, asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teave. Tulenevalt

§ 207

lg-st 3 on PPA-l kohustus kaitsta asjakohast teavet ning mitte avalikustada seda. (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas 3-19-206) Ka kohus piiras kohtumenetluses dokumentidele juurdepääsu (13.08.2019 määrus). 5

-st tulenevaid erisusi), mis tooksid kaasa kaevatava otsuse tühistamise. PPA keeldumine oli ka sisuliselt õiguspärane. Seega jääb tühistamiskaebus rahuldamata. Kuivõrd kohus tühistamisnõuet ei rahulda, jääb ka sellega olemuslikult seotud kohustamisnõue rahuldamata. 31. Kuna kaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ei ole taotlust menetluskulude hüvitamiseks esitanud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6