Obsah (4)
§ 168§ 181§ 6§ 187RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-6975 Otsuse kuupäev Tartu, 27. november 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull K
) § 187 lg 2. Maakohtu järeldus, et hageja heidab kostjale ette üldist hoolsus- ja lojaalsuskohustuse rikkumist osaühingu juhtimisel, ei ole täpne, sest eelkõige heitis hageja kostjale ette juhatuse liikme lojaalsuskohustusest tulenevat esindusõiguse piirangu rikkumist (
§ 168lg 1 p 10 ja § 181 lg 3).
Maakohus leidis põhjendamatult, et kostjal ei olnud hageja juhatuse liikmena iseendaga tehingute tegemiseks piiranguid. Sellised piirangud tulenesid
-ist ning hageja põhikirjas sätestatul ei ole määravat tähtsust.
§ 181
lg-test 3 ja 4 ning § 168 lg 1 p-st 10 tulenevalt oli kostjal hageja juhatuse liikmena iseendaga sõlmitud töölepingu muutmiseks vajalik osanike (s.o sihtasutuse kui hageja ainuosaniku) nõusolek. Sihtasutuse tasandil oleks tehinguks vajaliku nõusoleku saanud anda sihtasutuse juhatus (SAS § 18 lg 1). Samas tuleneb SAS § 18 lg-test 4 ja 5 (sarnaselt
§ 181
lg-tega 3 ja 4), et sihtasutuse ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu, ning et juhatuse liikmel ei ole õigust esindada sihtasutust tehingute tegemisel, mille puhul seaduse järgi otsustab esindaja määramise eraldi nõukogu. SAS § 25 lg 7 järgi otsustab nõukogu juhatuse liikmega tehingu tegemise, määrab tehingu tingimused, otsustab õigusvaidluse pidamise ja määrab selles tehingus või vaidluses sihtasutuse esindaja. Sisuliselt sama tuleneb ka sihtasutuse põhikirja p-st 3.2.1.
- Kuivõrd kostja oli ka sihtasutuse ainus juhatuse liige, ei saanud ta eelmärgitut arvestades anda sihtasutuse tasandil nõukogu otsuse või nõusolekuta iseendale nõusolekut tehingu tegemiseks hageja juhatuse liikmena. Eeltoodut arvestades oli kostja töölepingu muutmiseks vajalik sihtasutuse nõukogu nõusolek. Kostja oli ise sihtasutuse juhatuse liige, mistõttu pidi ta olema ka nõukogu vajaliku nõusoleku puudumisest teadlik. Kuivõrd vaidlus käib eelkõige konkreetse esinduspiirangu rikkumise üle, ei ole määravat tähtsust sellel, kas hageja ja sihtasutus moodustavad kontserni (hageja ja sihtasutus on vähemalt alates
- jaanuarist 2011 tegutsenud ühtse majandusüksusena, kuid nad ei moodusta
§ 6lg 1 tähenduses kontserni).
Maakohus järeldas valesti, et asjas ei vaielda selle üle, et poolte kokkuleppe kohaselt vaatab hageja juhatus töötajate palgad iga aasta alguses üle ja korrigeerib neid mõistlikult vastavalt üldisele turuolukorrale, juhindudes sellest, millal toetused struktuurfondide vahenditest välja makstakse. See asjaolu on vähemalt kostja töötasu osas olnud toimiku materjalidest nähtuvalt vaidluse all. Hageja on tõendanud, et kostjale maksti tasu proportsionaalselt sihtasutuse ja hageja tasandil sõltuvalt kummagi juriidilise isiku hüvanguks täidetavate ülesannete mahust. Kostja ei ole tõendanud, et sihtasutuse juhatuse liikme ülesannete täitmise eest ja hageja juures tööülesannete täitmise eest saadavad tasud teineteisest ei sõltunud. Eluliselt on vähe usutav, et sihtasutuse nõukogu ei kehtestanud kostja töötasu muutmise kohta mistahes kriteeriume ja et kostja võis oma töötasu suuruse üle ainuisikuliselt otsustada (vastasel juhul oleksid sihtasutuse nõukogu liikmed rikkunud oma üldist hoolsuskohustust nõukogu liikmetena ja sellist kohustuste rikkumist ei saa eeldada). Kostja ei ole tõendanud oma vastuväidet, et tema töötasu suurendamiseks ei olnud iga kord vaja sihtasutuse nõukogu otsust, sest hageja töötajate tasustamise põhimõtted lepiti sihtasutuse nõukoguga kokku juba hageja asutamisel, ning et nõukogu juhiste järgi vaadati hageja töötajate töötasud igal aastal üle, arvestades eelkõige struktuurifondidest saadavat rahastust (st kostja töötasu suurus jäeti kostja väitel sisuliselt tema enda otsustada). Asjas ei ole tähtsust sellel, et 2015. aastal tõsteti ka teiste töötajate palku (samas proportsioonis kostja palgaga) ning et kostjale maksti tulemustasu. Hageja nõuet ei muuda 4
(8)2-17-6975 põhjendamatuks ka asjaolu, et hageja ei ole kostja töötasu varasemaid muudatusi vaidlustanud. Hageja väidete kohaselt olid töölepingu varasemad muudatused sihtasutuse nõukoguga kooskõlastatud. Samuti ei tõendanud kostja oma vastuväidet, et isegi kui tema töötasu muutmise aluseks pidanuks olema hageja osaniku (sihtasutuse nõukogu) otsus, siis on sihtasutuse nõukogu vaidlustatud tehinguga nõustunud ning selle oma tegevusega heaks kiitnud (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 111 lg 1). Kostja esitatud majandusaasta aruannetes (juhatuse tegevusaruannetes) on märgitud ainult juhatuse liikme tasu ning ühegi konkreetse töötaja (sh kostja) töötasu suurust (ega nende muudatusi) majandusaasta aruandest ei nähtu. Seda ei nähtu ka sihtasutuse nõukogule juhatuse esitatud 2015. aasta eelarve ettepanekust. Eeltoodu põhjal on kostja rikkunud töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimisel esinduspiirangut ning selline kõrgema organi (osaniku) kehtiva nõusolekuta tehtud tehing on
§ 181lg 3 alusel tühine.
Nimetatud kokkulepe ei ole osaühingu igapäevases majandustegevuses tehtud tehing
§ 181lg 3 teise lause mõttes. Tegemist on esindusõiguseta tehtud tehinguga Ts
ÜS § 129 tähenduses. Ringkonnakohus kohaldas VÕS § 127 lg-d 1–4.
§ 187
lg-st 2 tulenevalt eeldatakse juhatuse liikme poolt oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitamisel, et juhatuse liige vastutab tekitatud kahju eest. Juhatuse liikmel on võimalik see eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et käitus korraliku ettevõtja hoolsusega. Kostja ei ole seda teha suutnud. Juhatuse liikmel tuleb tegutseda osaühingu huvides ja juhatuse liige ei tohi olla oma tegevusest isiklikult huvitatud. Enda töölepingujärgse tasu suurendamisest oli kostja vaieldamatult isiklikult huvitatud. Kahjuhüvitise vähendamine VÕS §-de 139 ja 140 alusel ei ole põhjendatud. Sihtasutuse nõukogu väidetav puudulik kontroll ei õigusta kostja juhatuse liikme kohustuste rikkumist. Rahuldada tuleb ka hageja viivisenõue. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
- Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et kostja ei saanud hageja juhatuse liikmena muuta endaga sõlmitud töölepingut sihtasutuse nõukogu nõusolekuta. Selliselt on ringkonnakohus kohaldanud kostja ja hageja vahelisele õigussuhtele sihtasutuse sisesuhtele kohalduvaid sätteid. Iseseisev äriühing (hageja) ei pea küsima emaettevõtja (sihtasutus) nõukogult nõusolekut oma juhatuse liikmega sõlmitud töölepingu muutmiseks. Asjaolu, et kostja oli töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimise ajal ka sihtasutuse (kes oli hageja ainuosanik) juhatuse liikmeks, ei anna alust väita, et tehingu pidi lisaks heaks kiitma ka sihtasutuse nõukogu. Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et hageja on tõendanud, et kostjale maksti tasu proportsionaalselt sihtasutuse ja hageja tasandil sõltuvalt kummagi juriidilise isiku hüvanguks täidetavate ülesannete mahust. Ringkonnakohus jättis sellekohased kostja vastuväited analüüsimata ja tõendid hindamata. Ringkonnakohus tugines valesti vaid hageja lepingulise esindaja paljasõnalisele kinnitusele (hageja ei esitanud sellekohaseid tõendeid), kui leidis, et töölepingu varasemad muudatused olid sihtasutuse nõukoguga kooskõlastatud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja seisukoha, et hageja ei ole vaidlustanud ühtegi kostja töötasu varasemat muudatust (2011–2013 tõsteti kostja palka oluliselt), vaid üksnes töötasu muudatust, milles lepiti kokku
- aastal. 5
(8)2-17-6975 Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui jättis hindamata, kas kostja töötasu tõstmine oli põhjendatud ning vastavuses töötaja töökohustuste mahuga. Hageja ei ole tõendanud ja ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et kostja töötasu suurendamine oli kontsernihuviga vastuolus (kostja töötasu suurendamine ei vastanud hageja ja sihtasutuse huvidele). Ringkonnakohus ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt ja rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kui leidis, et sihtasutus ei ole vaidlusalust tehingut heaks kiitnud. Ringkonnakohtu järeldus, et sihtasutuse (ja hageja) majandusaasta aruannetes kajastub ainult tööjõu üldkulu ja ühegi konkreetse töötaja (sh kostja) töötasu suurust neist ei nähtu, on tõenditega vastuolus. Kuna kostja ei ole juhatuse liikme kohustusi rikkunud, on hageja kahju- ja viivisenõue põhjendamatu.
- Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Kolleegium jätab TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse resolutsiooni, arvestades Riigikohtu otsuse põhjendusi. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse.
- Kassatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse selle üle, kas kostja sai sihtasutuse ja hageja ainukese juhatuse liikmena muuta hagejaga sõlmitud töölepingu tingimusi (st teha tehingut iseendaga) ilma sihtasutuse nõukogu nõusolekuta, samuti selle üle, kas sihtasutuse nõukogu on tema nõusolekuta sõlmitud tehingu heaks kiitnud. Eeltoodust tulenevalt tuleb lahendada küsimus sellest, kas kostja rikkus sihtasutuse ja hageja ainukese juhatuse liikmena vaidlusalust tehingut tehes oma hoolsus- ja lojaalsuskohustust (täpsemalt sellest tulenevat esinduspiirangut) ja kas hageja saab kõnealuse kohustuse rikkumisel nõuda kostjalt tekitatud kahju hüvitamist või alusetult saadu tagastamist.
- Maakohus jättis hageja hagi rahuldamata põhjendusega, et seadusest ega sihtasutuse ja hageja põhikirjast ei tulene nõuet, et kostja vajanuks endaga tehingu tegemiseks sihtasutuse nõukogu nõusolekut. Ringkonnakohus rahuldas hageja nõude kahjuhüvitise ja viivise saamiseks VÕS § 115 lg 1 ja
§ 187
lg 2 järgi, leides vastupidi maakohtule, et kostja vajas endaga tehingu tegemiseks seaduse kohaselt (
§ 181
lg-d 3 ja 4 ja § 168 lg 1 p 10 ning SAS § 18 lg-d 4 ja 5 ning § 25 lg 7) sihtasutuse nõukogu nõusolekut. 11. Kolleegium nõustub kostja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et kostja ei saanud teha vaidlusalust tehingut sihtasutuse nõukogu nõusolekuta. Kohtud on tuvastanud, et kostja oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal hageja ja sihtasutuse ainus juhatuse liige, st kostjal oli juhatuse liikmena käsundussuhe (VÕS § 619) nii hageja kui ka sihtasutusega. Praeguses asjas on vaidluse all tehing, mille tegi kostja kui hageja ainus juhatuse liige hagejaga (st tehing on tehtud kostja ja hageja vahelise käsundussuhte raames). Osaühingu juhatuse liikme pädevust osaühinguga tehingu tegemisel sätestavad
§ 168
lg 1 p 10 ning § 181 lg-d 3 ja 4.
§ 168
lg 1 p 10 järgi on osanike pädevuses nõukogu liikmega või juhul, kui ühingul ei ole nõukogu, siis juhatuse liikmega mh tehingu tegemise otsustamine ning tehingu tingimuste määramine.
§ 181lg 3 sätestab, et osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing on 6
(8)2-17-6975 tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Sama sätte lg 4 järgi ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille puhul seaduse järgi otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Sihtasutuse juhatuse liikme pädevust sihtasutusega tehingu tegemisel sätestavad SAS § 18 lg-d 3 ja 4 ning § 25 lg 7. SAS § 18 lg 3 sätestab, et juhatuse liikmed on sihtasutuse nimel tehingute tegemisel kohustatud sihtasutuse suhtes järgima põhikirjas ettenähtud või nõukogu või juhatuse kehtestatud piiranguid. Esindusõiguse piiramine ei kehti kolmandate isikute suhtes. Sama sätte lg 4 järgi on sihtasutuse ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud nõukogu. SAS § 25 lg 7 järgi otsustab nõukogu juhatuse liikmega tehingu tegemise, määrab tehingu tingimused, otsustab õigusvaidluse pidamise ja määrab selles tehingus või vaidluses sihtasutuse esindaja. Praeguses asjas esitatud Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutuse põhikirja p 3.2.1.11 järgi on nõukogu pädevuses juhatuse liikmega tehingu tegemise, tehingu tingimuste ja tehingus esindaja määramine ning õigusvaidluse pidamise ja selles esindaja määramine. Kolleegiumi hinnangul ei järeldu viidatud sätetest, et kostja ei saanud teha vaidlusalust tehingut sihtasutuse nõukogu nõusolekuta (nagu ekslikult leidis ringkonnakohus).
§ 168
lg 1 p 10 ja § 181 lg-te 3 ja 4 järgi oli kostjal kui hageja ainsal juhatuse liikmel hagejaga tehingu tegemiseks vajalik osanike nõusolek. Kohtute tuvastatud asjaoludel oli kostja teinud vaidlusaluse tehingu osaniku nõusolekul, sest hageja ainuosanikuks oli alates 19. jaanaurist 2011 sihtasutus ja kostja oli ühtlasi sihtasutuse ainus juhatuse liige (seaduslik esindaja).
§ 168
lg 1 p-st 10 ja § 181 lg-test 3 ja 4 ei tulenenud, et kostja vajanuks hageja ainsa juhatuse liikmena hagejaga tehingu tegemiseks iseseisva äriühingu (sihtasutuse) nõukogu nõusolekut. Samuti ei tulenenud SAS § 25 lg-st 7 ja sihtasutuse põhikirjast, et kostja vajanuks hageja ja sihtasutuse ainsa juhatuse liikmena hagejaga tehingu tegemiseks sihtasutuse nõukogu nõusolekut. SAS § 25 lg 7 ja sihtasutuse põhikiri sätestavad tehingute tegemist sihtasutuse sisesuhtes, sh tehingu tegemist nõukogu nõusolekul oma juhatuse liikmega (nagu leidis ka maakohus), mistõttu kohalduksid viidatud sätted juhul, kui kostja oleks sihtasutuse juhatuse liikmena teinud tehingu sihtasutusega. Kolleegium lähtub eeltoodut arvestades maakohtu seisukohast, et kostja ei vajanud vaidlusaluse tehingu tegemiseks (tehingu tegemiseks kostja ja hageja vahelises käsundussuhtes) sihtasutuse nõukogu nõusolekut, ning seetõttu ei ole tähtsust ka asjaolul, kas kostja vajanuks tehingu tegemiseks sihtasutuse nõusolekut, arvestades seda, et ta oli ühtlasi sihtasutuse juhatuse liige. Kolleegium märgib lisaks, et kostja ei ole tekitanud olukorda, kus ta on olnud aastate vältel sihtasutuse ja ühtlasi ka hageja ainus juhatuse liige (kohtud on tuvastanud, et kostja oli alates 31. augustist 2009 ja 31. augustist 2010 vastavalt sihtasutuse ja hageja ainus juhatuse liige). Sihtasutuse nõukogu pidi ette nägema kirjeldatud olukorrast tekkida võivaid probleeme, kuid ta ei pidanud vajalikuks nende vältimiseks midagi ette võtta. 12. Arvestades, et kostja tegi tuvastatud asjaoludel vaidlusaluse tehingu enda ja hageja vahelises käsundussuhtes, järgides
§ 168
lg 1 p 10 ning § 181 lg-te 3 ja 4 nõudeid, ei puutu kostja ja sihtasutuse vaheline käsundussuhe asjasse. Seetõttu ei ole tähtsust ka sellel, kas hageja ja sihtasutus moodustasid kontserni, ning kas kostja on vaidlusaluse tehingu tegemisel käitunud kontserni huvide vastaselt. 13. Kuna kostja võis seaduse kohaselt teha vaidlusaluse tehingu sihtasutuse nõukogu nõusolekuta, ei pea kolleegium vajalikuks analüüsida kassatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui tuvastas vaidlusaluse tehingu heakskiidu ning analüüsis kostjale 7
(8)2-17-6975 töötasu maksmise asjaolusid (jättes sh töötasu tõstmise põhjendatuse ja vastavuse töötaja töökohustuste mahuga hindamata). Vajalik ei ole käsitleda ka kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad võimalikku kontsernihuvi, sest kontsernisuhetel ei ole asjas tähtsust.
- Kuivõrd kostjale ei tulenenud seadusest nõuet teha tehinguid iseendaga vaid sihtasutuse nõukogu nõusolekul, ei ole kostja rikkunud oma juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust (täpsemalt sellest tulenevat esinduspiirangut) ning maakohus jättis põhjendatult hageja nõude rahuldamata.
- Kuna kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse ja hageja hagiavaldus jääb rahuldamata, tuleb kõigi kohtuastmete menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 ja § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjale hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab maakohus TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast Riigikohtu otsuse avalikult teatavakstegemist (TsMS § 694 lg 2).
- Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada kassatsioonikautsjon. (allkirjastatud digitaalselt) Tambet Tampuu, Henn Jõks, Ants Kull 8
(8)