← Eesti

2-17-18531/37

Obsah (16)§ 168§ 429§ 173§ 162§ 368§ 371§ 423§ 174§ 138§ 150§ 695§ 688§ 689§ 4§ 171§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-18531 Määruse kuupäev Tartu, 27. november 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Henn Jõks ja Kai Kullerkupp Kohtuasi Rein Vaik

) § 423 lg 2 p 1, § 428 lg 2 ja § 431 lg 1). Mh märkis kostja, et kuna AB Flivik Shipping ei ole pankrotivõlgniku pankrotimenetluses võlausaldajaks, ei arvestata tema hageja nõudele esitatud vastuväidet. Kuna rohkem vastuväiteid hageja nõudele ei esitatud (mh ei esitanud vastuväidet kostja), oli hageja nõue pankrotiseaduse (PankrS) § 119 lg 5 alusel kolmanda järgu nõudena tunnustatud ning praeguse tsiviilasja menetlemine ei olnud vajalik. Lisaks selgitas kostja, et nõuete kaitsmise koosolekul peab läbi vaatama kõik pankrotivõlgniku vastu esitatud nõuded ja nõuete kaitsmise koosoleku protokollis peab kajastama kõiki võlgniku vastu esitatud nõudeid (PankrS § 103 lg 4). Protokollis tehakse märge kõikide nõuete läbivaatamise kohta (olenemata sellest, et nõue on esitatud PankrS § 119 lg 5 alusel) ja kui nõudele ei esitata vastuväidet, kantakse nõue PankrS § 103 lg 7 alusel tunnustatud nõuete nimekirja. Kuna AB Flivik Shipping esitas hageja nõudele kirjaliku vastuväite ja hageja esindaja vaidlustas AB Flivik Shipping nõude, ei osutunud ükski nõue tunnustatuks ja seega ei saanud kostja koostada tunnustatud nõuete nimekirja. Hageja esindaja osales

  1. novembri
  2. a nõuete kaitsmise koosolekul, kuid ei nõudnud hageja nõude kandmist tunnustatud nõuete nimekirja ega esitanud koosolekul vastuväidet.
  3. Hageja selgitas
  4. septembril 2018, et tema nõue ei ole tavapärane pankrotinõue, vaid on tekkinud tagasivõitmise tõttu. Tagasivõitmine toimus kohtuotsuse tulemusena. Tegemist on PankrS § 103 lg-le 4 sarnaneva nõudega, mida ei saa nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustada ning millele esitatud vastuväidetel ei ole õiguslikku toimet. Selliste nõuete kaitsmisele panek ei ole vajalik.
  5. Maakohus rahuldas
  6. oktoobri
  7. a otsusega hageja hagi kostja vastu ning luges tuvastatuks, et hageja 5665 euro suurune nõue on pankrotivõlgniku pankrotimenetluses tunnustatud ja rahuldatakse kolmanda järgu nõudena. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning märkis, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Mh selgitas maakohus, et hageja nõue oli PankrS § 119 lg-tes 11 ja 5 nimetatud nõue. PankrS § 119 lg-s 5 nimetatud hüvitisnõue on kohtus kontrollitud ning seetõttu kohaldub PankrS § 103 lg 4, mille kohaselt tulnuks hageja nõue lugeda nõuete kaitsmise koosolekul kaitsmiseta tunnustatuks ning kanda tunnustatud nõuete nimekirja. Kuna kostja ei käsitanud hageja nõuet tunnustatud nõudena ega kandnud seda tunnustatud nõuete nimekirja, oli tuvastushagi esitamine kohane õiguskaitse viis.
  8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hageja tuvastushagi kostja vastu läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja teha uue otsuse, millega jätta hageja tuvastushagi kostja vastu rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
  9. Hageja palus apellatsioonkaebuse vastuses jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
  10. Kostja esitas
  11. jaanuaril 2019 ringkonnakohtule lisatõendina jaotusettepaneku, mille järgi oli hageja nõue tunnustatud kolmanda järgu nõudena.
  12. Hageja esitas
  13. veebruaril 2019 tõendi kohta seisukoha ja hagist loobumise avalduse. Hageja hinnangul oli
  14. detsembril 2017 hagi esitamine põhjendatud, kuna kostja keeldus hagejat võlausaldajaks lugemast. Hageja ei pidanud ebaselges olukorras ootama jaotusettepanekut või 2

(6)2-17-18531 lõpparuannet. Hageja esitas nõude. Kostja keeldus nõuet tunnustatuks lugemast, pani selle kaitsmisele, võttis vastu AB Flivik Shippingu vastuväite nõude kohta ja õigustas hilisemat nõude tunnistatuks lugemisest keeldumist AB Flivik Shippingu vastuväitega. Pooled ei vaielnud, et kostja hageja nõudele vastuväidet ei esitanud. See, et kostja praegu hageja nõuet ja võlausaldaja staatust tunnistab, ei tähenda, et 2017. a oli kohtusse pöördumine alusetu. Nii enne kohtusse pöördumist kui ka apellatsioonkaebuses selgitas kostja, et AB Flivik Shippingu vastuväide välistas hageja nõude tunnustamise. Hageja esitas tuvastushagi, et teda tunnustataks pankrotivõlgniku pankrotimenetluses võlausaldajana. Kuna kostja on pärast hagi esitamist hageja nõude rahuldanud, loobus hageja hagist ning palus

§ 168lg 5 alusel jätta tsiviilasja menetluskulud kostja kanda.

Hageja lisas menetlusdokumendile maakohtu

  1. veebruaril 2019 tsiviilasjas nr 2-15-3807 tehtud määruse, millega maakohus kinnitas
  2. jaanuaril 2019 kohtule esitatud jaotusettepaneku.
  3. Kostja esitas
  4. märtsil 2019 seisukoha hagist loobumise avaldusele. Kostjal ei olnud vastuväiteid hagist loobumise vastuvõtmisele, kuid kostja ei nõustunud hagist loobumise motiividega. Kostja ei esitanud hageja nõudele vastuväiteid ning hageja esitas kohtule põhjendamatu hagi. Kuna kostja hageja nõudele vastuväidet ei esitanud, ei olnud vaja kostja vastu tuvastushagi esitada. Kostja palus PankrS § 103 lg 1 alusel läbi vaadata hageja pankrotimenetluses esitatud nõude. Vastuväite hageja nõudele esitas AB Flivik Shipping. Hageja esindaja osales
  5. novembri
  6. a nõuete kaitsmise koosolekul, kuid ei nõudnud hageja nõude kandmist tunnustatud nõuete nimekirja ega esitanud vastuväidet. Kostja ei rahuldanud hageja nõuet pärast hagi esitamist. Kostja palus jätta kõik menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt kostja kasuks välja apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 300 eurot. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  7. Ringkonnakohus võttis
  8. märtsi
  9. a määrusega vastu hageja hagist loobumise ja lõpetas seetõttu tsiviilasja menetluse ning tühistas hagist loobumise tõttu maakohtu otsuse (

§ 429lg-d 1 ja 3, § 432, § 431 lg 2 ja § 645 lg 1).

Ringkonnakohus jättis menetluskulud (sh apellatsiooniastmes) hageja kanda, määras kindlaks maa- ja ringkonnakohtu menetluses kantud hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv) 150 eurot. Ringkonnakohus viitas

§ 173

lg 1 esimesele lausele ning leidis, et nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta

§ 168lg-te 2 ja 4 alusel hageja kanda.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esinenud

§ 168lg-s 5 sätestatud olukorda.

Lisaks ei olnud alust kohaldada

§ 162lg-t 4, mis võimaldaks jätta kostja menetluskulud hagejalt välja mõistmata.

Kostja ei rahuldanud pankrotivõlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku koostamise ja kohtule esitamisega hageja nõuet. Hageja esitas praegu tuvastushagi (sh on alternatiivne nõue eriliigiline tuvastusnõue). Kui hageja pärast hagi esitamist kostja tegevuse tõttu tuvastushagi esitamise eesmärgi saavutab, on kostja

§ 168lg-te 4 ja 5 mõttes hageja nõude rahuldanud (vt nt Riigikohtu 4.

aprilli 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14). Samas peab hagejal tuvastushagi esitamisel olema

§ 368lg 1 järgi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi.

Ringkonnakohtu hinnangul hagejal praegu selline tuvastushuvi puudus ning maakohus menetles hagi, mille menetlusse võtmisest tulnuks

§ 371

lg 2 p 2 alusel keelduda või mis tulnuks menetlusse võtmise korral jätta

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. Hageja pankrotivõlgniku pankrotimenetluses esitatud nõue on Pankr

S § 119 lg-s 5 nimetatud hüvitisnõue, mis sama sätte kohaselt loetakse tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega. Seda sai maakohus järeldada hagiavalduse asjaoludest. Vaidlusalune hüvitisnõue ei kuulu PankrS § 119 lg 5 kohaselt kaitsmisele PankrS §-s 103 sätestatud korras. 3

(6)2-17-18531 Asjaolu, et kostja lasi eelmärgitut eirates teistel võlausaldajatel esitada hageja nõudele vastuväiteid, ei muuda seaduses sätestatut. Ringkonnakohtu hinnangul ei andnud hagejale õiguskaitsevajadust kahtlus, kas teda käsitletakse edasises pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldajana. Olukorras, kus hageja nõue loetakse seaduse alusel tunnustatuks, saab hageja tegutseda tunnustatud nõude võlausaldajana. Kui tal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, on hagejal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid, mida saavad kasutada võlausaldajad, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. Sarnaselt ei saa võlausaldaja, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati, esitada uut nõude tunnustamise hagi juhul, kui pärast nõude tunnustamist pankrotihaldur või muu isik hakkab pankrotimenetluses toimima viisil, nagu nõuet ei oleks tunnustatud. Nt, kui tunnustatud nõude võlausaldajale ei määrata hääli või tema nõue jäetakse jaotusettepanekust välja, on kohane kaebuse, mitte uue nõude tunnustamise hagi esitamine. PankrS § 106 lg 1 kohase hagi saab esitada üksnes olukorras, kus tunnustamata on jäänud nõue, mille saab tunnustatuks lugeda üksnes nõuete kaitsmise koosolekul. Muudel juhtudel PankrS § 106 lg-s 1 sätestatud hagi esitada ei saa. PankrS § 119 lg 5 järgse hüvitisnõude tunnustatuks lugemine tuleneb seadusest ja seda ei mõjuta, kas keegi nõude tunnustamisele vastu vaidleb, selle nõude tunnustamiseks hagi esitab või kas selline hagi rahuldatakse. Võlausaldajal ei ole sellise hagi puhul õiguskaitsevajadust. Kui seaduse alusel tunnustatuks loetud nõude puhul peaks kohus nõude tunnustamise hagi menetlema ja jätma rahuldamata, ei mõjuta selline otsus nõude tunnustatuks lugemist, sest nõue loetakse seaduse alusel tunnustatuks. Seega ei saanud nõude tunnustamise hagi esitamine praegu mõjutada nõude tunnustatuks lugemist. Eelnevast tulenevalt jättis ringkonnakohus menetluskulud mõlemas kohtuastmes hageja kanda. Ringkonnakohus viitas PankrS § 80 lg 1 esimesele lausele, § 103 lg-tele 1 ja 7 ning selgitas, et kostja oleks pidanud 10. novembri 2017. a nõuete kaitsmise koosolekul koostama tunnustatud nõuete nimekirja ning pankrotimenetluses esitatud hageja nõude nimekirja kandma. Nimetatud kohustus oli pankrotihalduril sõltumata sellest, kas hageja esindaja nõudis koosolekul nõude tunnustatud nõuete nimekirja kandmist või mitte. Ringkonnakohus viitas

§ 174

lg-le 1 ning märkis, et kostja menetluskulu oli apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 300 eurot ning et hageja ei esitanud kostja menetluskulu suurusele vastuväiteid (menetluskulude jaotuse puhul jäi varem esitatud väidete juurde). Ringkonnakohus selgitas, et riigilõiv on menetluskulu (kohtukulu;

§ 138

lg-d 1 ja 2) ning hagist loobumise korral saab kostja

§ 150

lg 2 p 2 ning lg-te 3 ja 6 alusel taotleda apellatsioonkaebuselt tasutud poole riigilõivu tagastamist. Seega tuleb apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv menetluskuluna hagejalt kostja kasuks välja mõista 150 euro ulatuses. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu määruse menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uue määruse, millega jätta menetluskulud kostja kanda. Määruskaebuse kohaselt tekkis hageja hüvitisnõue pankrotivõlgniku vastu soorituse tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tõttu (PankrS § 119 lg-d 11 ja 5). Maakohus rahuldas hagi. Kuna kostja ei vaidlustanud apellatsioonimenetluses hageja nõude tunnustatust, loobus hageja hagist. Hageja saavutas hagis soovitud eesmärgi – kostja tunnustas hagejat võlausaldajana ning tema 5665 euro suurust nõuet (Riigikohtu
  2. märtsi
  3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-182-15, p 13). Seega on hagejal võimalik oma nõue pankrotivara arvel rahuldada. Tegemist on sarnase olukorraga, nagu on 4

(6)2-17-18531 sätestatud

§ 168lg-s 5, kuna sisuliselt on kostja hageja nõude rahuldanud.

Tuvastushagi puhul võib hagist loobumise tingida ka selline tegevus, mida hagi ese otseselt ei hõlma (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-12, p-d 13 ja 14). See ei välista

§ 168lg 5 kohaldamist.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis

§ 168lg 5 kohaldamata.

Hagejal oli hagi esitamise ajal tuvastushuvi

§ 368lg 1 mõttes.

Kostja keeldus nõuet tunnustamast ning oli ebaselge, mis saab AB Flivik Shippingu nõudest ja vastuväitest.

§ 371lg 2 p-st 2 ja § 423 lg 2 p-st 2 tuleneb kohtu õigus, mitte kohustus.

Kuigi

§ 162

lg 4 kohaldamine on kohtu diskretsiooniõigus, oleks seda tulnud praegu kohaldada. Kostja avaldused olid vastuolulised ja ebaselged. Hagi esitamise tingis see, et kostja keeldus hageja nõuet tunnustatuks lugemast. Menetlusosalise vastuolulised avaldused, mis tekitavad vajaduse kohtumenetluseks või suurendavad oluliselt poolte menetluskulusid, on asjaolud, mis õigustavad

§ 162lg 4 rakendamist.

Kostja märkis ka apellatsiooniastmes vastuoluliselt, et taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, milles maakohus tuvastas, et hageja nõue on tunnustatud, ja palus jätta hagi rahuldamata, kuid teisalt rõhutas, et apellatsioonkaebuse esitamise ajaks oli hageja nõue tunnustatud. Kaebuse lahendamisel on põhimõtteline tähendus õiguskindluse tagamiseks ja ühtse kohtupraktika kujundamiseks või õiguse edasiarenduseks. 13. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb jätta

§ 695

ja § 691 p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata, kuid täiendada tuleb ringkonnakohtu määruse õiguslikku põhjendust. 15. Ka määruskaebemenetluses on Riigikohus seotud kaebuse piiridega ning kontrollib

§ 688lg 1 ja § 695 järgi ringkonnakohtu määrust üksnes osas, mille peale on kaevatud.

Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes menetluskulude jaotuse üle. 16.

§ 168

lg 2 kohaselt kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui menetlus lõpetatakse määrusega ja

§ 168lg-test 3–5 ei tulene teisiti.

Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi, kannab hageja

§ 168

lg 4 kohaselt kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud.

§ 168

lg 5 järgi, kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja menetluskulud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegu tuli menetluskulud jätta

§ 168

lg-te 2 ja 4 alusel hageja kanda ning ei esinenud

§ 168

lg-tes 4 ja 5 sätestatud olukorda, mis võimaldaks jätta poolte menetluskulud kostja kanda (

§ 689lg 5 ja § 659).

17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kostja ei rahuldanud pankrotivõlgniku pankrotimenetluses jaotusettepaneku koostamise ja kohtule esitamisega hageja nõuet. Selleks, et praeguses olukorras leida, et kostja on hagi rahuldanud, oleks kostja pidanud hagi õigeks võtma (

§ 4lg 3 teine lause, § 206 lg 1 esimene lause, § 440).

Kohtud ei ole tuvastanud ning hageja ei ole sellele tuginenud, et kostja oleks hagi õigeks võtnud. Nimetatu ei nähtu ka asja materjalidest. 18. Lisaks nõustub kolleegium ringkonnakohtu määruse põhjendustega, mille kohaselt peab tuvastushagi esitamisel hagejal olema

§ 368

lg 1 järgi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamise vastu õiguslik huvi ning hagejal praegu selline õiguslik huvi puudus. Seejuures on ringkonnakohus asjakohaselt selgitanud, et pankrotimenetluses esineb erinevaid nõudeid – osa neist kaitstakse PankrS §-s 103 sätestatud korras nõuete kaitsmise koosolekul, teised loetakse 5

(6)2-17-18531 seaduse alusel tunnustatuks ilma kaitsmiseta ning nende tunnustatuks lugemist ei mõjuta see, kas nõude tunnustamisele vaieldakse vastu, kas nõude tunnustamiseks esitatakse hagi või kas selline hagi rahuldatakse. Ka hageja nõue ei kuulunud PankrS §119 lg 5 kohaselt kaitsmisele PankrS §-s 103 sätestatud korras, vaid loetakse seaduse alusel tunnustatuks ja rahuldatakse samas järgus PankrS § 153 lg 1 p-s 3 nimetatud nõuetega. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et sellises olukorras puudus hagejal tuvastushagi esitamisel õiguslik huvi ning kui hagejal ei võimaldata pankrotimenetluses tunnustatud nõude võlausaldaja õigusi realiseerida, oleks tal võimalik kasutada protsessuaalseid õiguskaitsevahendeid sarnaselt võlausaldajatega, kelle nõue kaitsmise koosolekul tunnustati või kelle nõude tunnustamise hagi rahuldati. 19.

§ 371

lg 2 p-s 2 ja § 423 lg 2 p-s 2 sätestatud alustel võib kohus vastavalt jätta hagiavalduse menetlusse võtmata või jätta hagi läbi vaatamata. Kolleegium nõustub hagejaga, et viidatud sätetest tuleneb kohtule võimalus, mitte aga kohustus selliselt toimida (Riigikohtu

  1. septembri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-14, p 14). Samas on ka Riigikohus sarnaselt leidnud, et olukorras, kus hagejal ei ole tuvastusnõuete esitamiseks tuvastushuvi

§ 368

lg 1 mõttes, tulnuks tuvastusnõuded jätta

§ 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata või menetlusse võetud nõuded

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata (Riigikohtu 3.

mai 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-16, p 24). Kuna tuvastushagi, mille esitamiseks hagejal ei olnud õiguslikku huvi, ei saa

§ 368

lg 1 kohaselt rahuldada, on menetlusökonoomia põhimõttega kooskõlas juhised, mille kohaselt tuleks alama astme kohtul kaaluda hagi menetlusse võtmata või läbi vaatamata jätmise võimalust. 20.

§ 162

lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Viidatud sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on siin kehtestanud kõrgendatud standardi, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 162

lg 4 lubab erandlikel asjaoludel jätta kohtukulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega. Praegu ei ole kohtud tuvastanud ja asja materjalidest ei nähtu erandlikke asjaolusid, mis

§ 162lg 4 kohaldamist õigustaksid.

Mh ei viita kohtukulude hagejalt väljamõistmise äärmisele ebaõiglusele või ebamõistlikkusele kostja selgitused ja asjaolu, et hageja nõue on loetud tunnustatuks. 21. Kuna ringkonnakohtu määrus jääb muutmata ja hageja määruskaebus rahuldamata, tuleb menetluskulud Riigikohtus jätta

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Rahaliselt kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 22. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal , Henn Jõks, Kai Kullerkupp 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.