4-19-4250/21

4-19-4250 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Määruse tegemise aeg ja koht

1. november
2. a, Tallinn, kirjalik menetlus Väärteoasja number 4-19-4250 Kohtunik Urmas Reinola Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
3. oktoobri
4. a määrus, millega jäeti Kaido Raua kaebus läbi vaatamata Kaebuse esitaja ja kaebuse liik menetlusalune isik Kaido Raud (ik 37806094916), määruskaebused RESOLUTSIOON
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. oktoobri
7. a kohtumäärus Kaido Raua (Raud) kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta ja saata väärteoasi menetlemiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
8. Määruskaebused rahuldada. EDASIKAEBAMISE KORD Väärteomenetluse seadustiku §-dest 192 ja 193 tulenevalt esitatakse määruskaebus ringkonnakohtu määruse peale Riigikohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Kaido Raud esitas Harju Maakohtule
10. augustil
11. a kaebuse PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi üldmenetluse otsusele 22.07.
12. a väärteoasjas nr 2316,19,
14. Kohtuistung kaebuse arutamiseks määrati
15. oktoobril
16. a algusega kell 10.
18. septembril
19. a sai K. Raud E-toimiku kaudu asja arutamise ajast isiklikult teada.
20. septembril
21. a esitas K. Raud taotluse riigi õigusabi saamiseks.
22. Kohtuistungile
23. oktoobril
24. a K. Raud ei ilmunud. 30 minutit enne kohtuistungi algust helistas kaebaja kohtusse, küsides üle, millal kohtuistung algab ning teavitas siis kohut, et tema kohtuistungile ei jõua. Väidetavalt oli auto katki läinud ning samuti pidi ta hoopis ema arsti juurde viima. Mingeid oma väiteid kinnitavaid tõendeid menetlusalune isik ei esitanud ega esitanud taotlust kaebuse arutamine edasi lükata. 1
25. Harju Maakohtu
26. oktoobri
27. a määrusega jäeti K. Raua kaebus PPA Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi 22.07.
28. a üldmenetluse otsusele väärteoasjas nr 2316,19,005686 läbi vaatamata. Kohus märkis, et VTMS § 126 sätestab kaebuse esitanud isiku osavõtu kaebuse kohtulikust arutamisest, mille lg 1 kohaselt on kaebuse esitanud isiku osavõtt kaebuse kohtulikust arutamisest kohustuslik, kui kohus seda vajalikuks peab. Sama §-i lg 2 kohaselt, kui kaebuse esitanud isik ei ilmu kaebuse arutamisele, kuigi talle saadetud kutses on teatatud kohustusest kaebuse kohtulikust uurimisest osa võtta ja kaebuse arutamist ei ole edasi lükatud vastavalt VTMS §-le 125, jätab kohus kaebuse läbi vaatamata. Kaebuse läbi vaatamata jätmine vormistatakse määrusega. Kohus asus määruses seisukohale, et kuna kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse esitamine on isiku vaba valik, siis kaebaja peab ka arvestama kaebuse esitamisega kaasnevate tagajärgedega, nt. kohtuistungile ilmumise kohustusega. Kohtu hinnangul ei ole K. Raua poolt telefoni teel toodud põhjendused kohtuistungile mitteilmumiseks piisavad, et kaebuse arutamine edasi lükata. Kuna kaebuse esitanud isik oli kaebuse arutamise kohtuistungi ajast teadlik, kuid ta ei ilmunud kaebuse arutamisele ega esitanud taotlust kaebuse arutamise edasilükkamiseks, jättis kohus kaebuse läbi vaatamata juhindudes VTMS § 126 lg-st
30. K. Raud esitas vaidlustatava maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles märgib, et ta ei jõudnud 07.10.
31. a istungile, kuna auto elektrisüsteem vedas alt. Ta helistas pool tundi enne istungi algust kohtule, s.o alles siis, kui oli kaotanud lootuse õigeks ajaks istungile jõuda. Määruse põhjendus selle kohta, et ta pidi väidetavalt hoopis emaga arsti juurde minema, ei pea paika, sest ta teavitas kohut sellest, et käis emaga arsti juures, muidu oleks juba eelmisel päeval linna tulnud, kuid istungipäeval läks auto rikki. Arsti juurest tagasi olid nad juba kell 8.15, mistõttu oleks ta tunniga jõudnud Tallinnasse ja jõudnud seega ilusti istungile, kui auto poleks alt vedanud või kui ta oleks kiiremini leidnud kellegi, kes oleks ta kohale toonud. Kuna ta elatub juhutöödest, siis tema eelarve ei võimaldanud tellida pukseerimisteenust, mida võiks kohtule tõendina esitada. Lisaks märgib K. Raud, et aastaid tagasi sattus ta raskustesse ja tal tuli aina uusi trahve peale, mistõttu ei jäänud peale täitemenetlust raha alles. Nüüd pingutab ta, et trahve vältida, kuid seekord ei pidanud ta trahvi saamiseks isegi seadust rikkuma. 5.
32. Täiendavas määruskaebuses märgib K. Raud, et ta taotles istungile kaitsjat, mida talle ei võimaldatud. Kaitsja oleks saanud taotleda istungi edasilükkamist või ilma temata alustamist VTMS § 126 lg 21 alusel.
33. Tallinna Ringkonnakohus andis
34. oktoobril
35. a tähtaja kuni
36. novembrini
37. a seisukohtade ja taotluste esitamiseks. 6.
38. 01.11.
39. a esitas kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha määruskaebusele, milles märgib, et määruskaebuses on kohtuistungile ilmumata jäämise põhjusena apellant märkinud, et autol vedas alt elektrisüsteem. Maakohtusse helistas ta pool tundi enne istungi algust, et teavitada kohut kohtuistungile mittejõudmisest. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, et K. Raud oleks maakohtule esitanud põhjendatud taotluse kohtuistungi edasilükkamiseks. Vastustaja on seisukohal, et väide sõiduki tehniline rikke kohta on paljasõnaline ning tõendamata. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et K. Raua maakohtule esitatud kaebus on seaduslikult ja põhjendatult jäetud läbi vaatamata ning alused maakohtu määruse tühistamiseks määruskaebuses toodud põhjendustel puuduvad. Vastustaja palub jätta vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja märgib täiendavalt, et nõustub määruskaebuse läbivaatamisega kirjalikus menetluses. 2 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
40. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Esmalt märgib ringkonnakohus, et K. Raud ei ole eitanud seda, et ta oli teadlik kohtuistungi toimumise ajast
41. oktoobril ja teavitas poolt tundi enne istungi algust kohut sellest, et ta õigeaegselt istungile ei jõua ja selle põhjuseks tõi asjaolu, et tal olevat sõiduk katki läinud. Kohtuistungi ajaks K. Raud seega istungile ei ilmunud, kuigi ta kohustus sinna ilmuma ja maakohtu hinnangul mingeid mõjuvaid põhjuseid isikul istungile ilmumata jäämiseks polnud ja samuti ei olnud ta maakohtu hinnangul taotlenud kaebuse arutamise edasilükkamist, mistõttu jättis maakohus K. Raua kaebuse läbi vaatamata. Andmata seejuures sisulist hinnangut sellele, kas maakohtu selliseid seisukohad kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta olid põhjendatud, puudus ringkonnakohtu hinnangul maakohtul ometi alus jätta K. Raua kaebus läbi vaatamata olukorras, kus kaebuse arutamise aja alguseks ei olnud kohus lahendanud K. Raua taotlust riigi õigusabi määramiseks, milline kaitseõiguse rikkumine on käesoleval juhul seega selline oluline väärteomenetlusõiguse rikkumine, mis tingib maakohtu määruse tühistamise, et kohus lahendaks enne kaebuse arutamist õigusabi andmise küsimuse. Alles pärast seda saab kohus astuda edasised sammud isiku kaebuse lahendamiseks. Nimelt, 24.09.
42. a esitas K. Raud vastavalt maakohtult saadud juhistele taotluse riigi õigusabi saamiseks, lisades sellele ka majandusliku seisundi teatise. Istungi toimumise ajaks ei olnud aga maakohus viidatud taotlust veel lahendanud, mis aga kaebuse arutamise seisukohast omas olulist tähtsust. K. Raual oli õigus teada, kas talle kaebuse arutamiseks maakohusse kaitsja võimaldatakse või mitte, sest nt taotluse rahuldamata jätmisel oleks isik saanud endale ise kaitsja valida, kes tema õigusi sellisel juhul oleks maakohtus kaitsnud, s.h olukorras, kus isik istungile ei ilmunud (kuigi teavitas, et õigeaegselt ei õnnestu tulla) ja oleks tõusetunud küsimus istungi edasilükkamise taotlemisest või asja sisulisest arutamisest kaebaja osavõtuta. Isikult võeti aga võimalus kaitseõiguse teostamiseks, sest kaitsja määramise küsimus oli maakohtu poolt jäetud lahendamata. Kuigi riigi õigusabi korras kaitsja määramine väärteomenetluses tuleneb konkreetsete aluste olemasolust ja seega ei ole see isikule tagatud, siis oleks kohus ometi pidanud taotluse enne istungit lahendama, kuivõrd enne kaebuse läbi vaatamata jätmist oleks pidanud maakohus lahendama taotluse, mis oli selle eelduseks. Käesoleval juhul maakohus nii ei talitanud. Riigi õigusabi seaduse § 15, mis sätestab riigi õigusabi andmise otsustamise, lg 1 kohaselt kohtumenetluse käigus esitatud taotluse riigi õigusabi saamiseks lahendab asja menetlev kohus määrusega kohtumenetluse seaduses ettenähtud korras. Samuti sätestab VTMS § 22 lg 4 üheselt, et riigi õigusabi taotlus lahendatakse määrusega. Maakohus aga ei käesoleval juhul ei asja materjalidest ega ka kohtute infosüsteemist nähtuvalt seda teinud ehk ei ole K. Raua riigi õigusabi andmise taotlust määrusega lahendanud, kuigi sellisel juhul oleks selline määrus olnud ka edasikaevatav. Maakohus on selle asemel 07.10.
43. a istungiprotokollist nähtuvalt esitanud sellega seoses hoopis eksitavad ja vastuolulised väited. Nii on maakohus algselt väitnud, et jättis taotluse riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kuigi nagu juba märgitud, ei nähtu tegelikult, et maakohus oleks taotluse määrusega lahendanud ja otsustanud keelduda õigusabi andmisest ja esitanud sellekohased põhjendused, miks ei ole õigusabi andmine antud juhul põhjendatud. Edasi märgib aga maakohus vastupidiselt eelnevalt märgitule, et tahtis tänasel istungil üle kontrollida, mis põhjusel isik ikkagi õigusabi vajab, kuna väärteomenetluses on kindlad reeglid, millal riigi poolt kaitsja määratakse. Esiteks, nagu ringkonnakohus eelnevalt juba välja tõi, on maakohtu selline väide vastuolus maakohtu poolt tooduga, et jättis taotluse rahuldamata. Teiseks, olukorras kus väärteomenetluses on tõepoolest kindlad reeglid õigusabi andmiseks, oleks maakohus saanud jätta taotluse käiguta ja lasta puudused kõrvaldada, mida maakohus teinud pole. Maakohus ei ole ka välja toonud, et isiku taotlus oleks olnud puudustega ja selle pinnalt poleks seetõttu olnud võimalik õigusabi küsimust lahendada. Seega oli maakohtul võimalus nõuetekohase taotluse pinnalt lahendada küsimus sellest, kas antud juhul esinevad need konkreetsed alused, millisel 3 juhul on õigusabi andmine vajalik ja põhjendatud või selliseid aluseid, millisel juhul oleks saanud maakohus jätta taotluse rahuldamata, antud ei esine. Reeglina lahendatakse õigusabi andmise küsimus kirjalikus menetluses taotluse pinnalt ja isikult mingeid täiendavaid selgitusi ei küsita ning esitatud andmete pinnalt lahendataksegi küsimus sellest, kas esinevad või ei esine alused õigusabi andmiseks. Ka RÕS § 9 lg 1 sätestab, et riigi õigusabi andmine otsustatakse isiku taotluse alusel. Samuti tuleneb VTMS § 125 lg 1 viimasest lausest, et maakohtunik võib kaebuse arutamise edasi lükata ka juhul, kui kaebust arutades ilmneb vajadus välja nõuda lisatõendeid. Seega oleks maakohus ka omal algatusel sellises olukorras, kus õigusabi küsimust ei olnud olemasolevate andmete ja tõendite pinnalt võimalik lahendada, saanud lükata istungi edasi vajalike andmete kogumiseks, kuid selle asemel jättis kohus hoopis taotluse riigi õigusabi saamiseks lahendamata ja K. Raua kaebuse läbi vaatamata. Kuivõrd menetlusalusel isikul on õigus esitada taotlusi ja riigi õigusabi küsimuse lahendamine oli kaebuse arutamise seisukohast olulise tähtsusega, oleks maakohus pidanud selle taotluse lahendama enne kohtuistungit oma määrusega või vajaliku info puudumisel, mis ei võimaldanud õigusabi taotlust enne istungit lahendada, pidanud omal algatusel lükkama istungi kaebuse arutamiseks, s.h õigusabi osutamise küsimuse lahendamiseks, edasi. Selliselt mitte toimides rikkus maakohus K. Raua kaitseõigust. Enne, kui polnud lahendatud riigi õigusabi taotlust, ei olnud võimalik alustada asja arutamisega maakohtus ja veelgi enam, seda küsimust lahendamata puudus maakohtul alus jätta K. Raua kaebus läbi vaatamata. Sellise taotluse olemasolul tuli kohtul võtta esmalt seisukoht esitatud taotluse suhtes ja alles seejärel asuda otsustama kaebusega seonduvat. Taotluses sisalduva menetlusliku küsimuse lahendamisel oleks saanud teha järelduse selle kohta, kas isikule oleks pidanud olema tagatud õigus osa võtta asja arutamisest koos kaitsjaga või kaitsja vahendusel VTMS § 89 lg 1 mõttes. Seega oleks kohus saanud alles pärast taotluse suhtes seisukoha võtmist vastavalt VTMS § 126 lg-le 2 jätta kaebuse määrusega läbi vaatamata. Kõnealusel juhul ei ole kohus menetlusaluse isiku esitatud taotluse suhtes seisukohta võtnud. Ringkonnakohtu arvates puudus maakohtul seega eeltoodud asjaoludest tulenevalt käesoleval juhul seaduslik alus jätta K. Raua kaebus läbi vaatamata. Selline olukord on aga käsitletav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis on vastavalt VTMS § 148 p-le 3 kohtuotsuse tühistamise aluseks ning VTMS § 152 kohaselt maakohtule uueks arutamiseks saatmise aluseks.
44. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS §-dest 147 lg 2 p 1, 148 p 3, 150 lg 2, 152 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu
45. oktoobri
46. a määruse K. Raua kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta, saadab väärteoasja Harju Maakohtule menetlemiseks teises kohtukoosseisus, ning rahuldab K. Raua määruskaebused. /allkirjastatud digitaalselt/ 4