Obsah (10)
§ 225§ 228§ 214§ 184§ 89§ 70§ 71§ 227§ 56§ 68KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 29.08.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-18618
§ 225
lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.
§ 228
kohaselt kohaldatakse isiklikule kasutusõigusele lisaks §-des 225-227 sätestatule reaalservituudi vastavaid sätteid; kui isiklik kasutusõigus on seotud valdamisega, kohaldatakse kasutusvalduse vastavaid sätteid.
§ 214lg 1 kohaselt on kasutusvaldajal õigus asja vallata ja kasutada.
Kuigi hageja esile toodud kasutusõigus on seotud valdamisega, on õiguskirjanduses („Asjaõigusseadus. Kommenteeritud väljaanne“ 2004, lk 344, § 214, p 4) asutud seisukohale, et ka kasutusvalduse puhul tuleks kohaldada
§ 184
sätteid.
§ 184
kohaselt on õigustatud isikul reaalservituudi teostamise takistamise korral §-s 89 nimetatud õigused.
§ 89
esimese lause kohaselt on omanikul õigus nõuda omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud valduse kaotusega.
§ 225
lg 1, § 228, § 214 lg 1, § 184 ja § 89 koostoimes tuleneb, et kui isikliku kasutusõigusega koormatud kinnisasja omanik rikub õigustatud isiku isiklikku kasutusõigust, 3
(10)eelkõige takistab temal kinnisasja vallata ja kasutada, on õigustatud isikul õigus omanikult nõuda isikliku kasutusõiguse teostamise võimaldamist ja õigustatud isikule kinnisasja valduse üleandmist. Kinnistusregistri väljavõtetega on tõendatud, et kostja on KKK kinnisasja omanik ja SSS kinnisasja omanik ning kinnisasjadele on seatud isiklik kasutusõigus ühiselt hageja ja BB kasuks.
§ 70
lg 7 kohaselt, kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt (ühisus), kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 70
lg 6 kohaselt kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§ 71
lg 4 kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Eeltoodust tulenevalt on ühiselt seatud isikliku kasutusõiguse korral ühise õiguse omajal omaniku ees täielik õigus kinnisasja vallata ja kasutada ja esitada nõudeid isikliku kasutusõiguse teostamiseks ja kaitseks. Puudub vaidlus, et kostja keeldumine KKK kinnisasja valduse võimaldamisest takistab hagejal KKK kinnisasja kasutada (tl 38). Ülaltoodust tulenevalt kuulub hagi KKK kinnisasja osas rahuldamisele. SSS kinnisasja osas ei võtnud kostja omaks asjaolu, et kostja keeldus kinnisasja valdust hagejale üle andmast ja takistab isikliku kasutusõiguse teostamist. 23.03.2018 kohtuistungil kostja täpsustas oma seisukohta, et SSS kinnisasja osas ei ole kostja takistanud hagejal kinnisasja kasutamist ning et hagejal on võimalik tulla võtmetele järele, kui soovib (tl 38). Hageja ei ole tõendanud, et kostja takistaks hagejal SSS kinnisasja vallata ja kasutada, oleks keeldunud SSS tee kinnisasja valdust hagejale üle andmast või muul sarnasel viisil rikuks hageja isiklikku kasutusõigust SSS kinnisasja suhtes. Hageja esitas nimetatud asjaolu tõendamiseks kaks tõendit: 16.05.2018 menetlusdokumendis punktis 1 märgitud lisa 1 ja lisa 2 (tl 66, tõlked tl 62, 63). Hageja 19.10.2017 politseile esitatud avaldustest nähtuvalt ei käsitle hageja avaldused SSS kinnisasja, vaid aadressidel CCC ja KKK Maardu linnas asuvaid kinnisasju. Politsei- ja Piirivalveameti 31.10.2017 vastusest nähtub sama. Vaatamata kohtu ettepanekule esitada täiendavaid tõendeid asjaolu kohta, mille kohaselt kostja keeldumine SSS kinnisasja valduse võimaldamisest takistab hagejal seda kinnisasja kasutamast (tl 38), hageja muid tõendeid ei esitanud. Kostja esitatud BB seletuskirja (tl 84) viimane lause kinnitab vastupidist. Hageja ei ole esitanud ühtki tõendit selle kohta, et hageja oleks kostjalt nõudnud SSS kinnisasja valduse üleandmist või SSS kinnisasja suhtes tegeliku võimu teostamiseks vajaliku toimingu tegemist. Hageja seletused menetluses ja esitatud tõendid viitavad sellele, et hageja ei ole olnud põhjusel, et SSS kinnisasja valdab hageja endine abikaasa, huvitatud SSS kinnisasja suhtes isiklikku kasutusõigust teostamisest ning ei ole teinud toiminguid valduse saamiseks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest; kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis. VÕS § 29 lg 4 kohaselt, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige 4
(10)arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki; 5) vastaval tegevusvõi kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. VÕS § 29 lg 6 kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist. VÕS § 29 lg 7 kohaselt, kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga. Kostja ei ole tõendanud, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu poolte ühine tegelik tahe oli seada ühine isiklik kasutusõigus asjaõigusseaduses eeldatust erineva õigusliku tagajärjega selliselt, et hageja ja BB-l võiksid omaniku suhtes isiklikku kasutusõigust teostada üksnes ühiselt. Kostja viidatud lepingupunktid ei täpsusta ühise isikliku kasutusõiguse õiguslikku tähendust ega lepingupoolte tahet selle kohta. Kostja esitatud BB seletuskiri (tl 84) tõendab, et notariaalaktis osalejad kinnitasid notarile, et lepingus kokku lepitu vastas nende ühisele tahtele, kuid seletuskiri ei saa tõendada oletust hageja seesmise mõtteprotsessi kohta. Kostja ei ole soovinud esile tuua asjaolu, mille kohaselt hageja koos BB-ga palusid notaril lepingusse eraldi lisada avalduse, et nad hakkavad igat kinnisasja tulevikus kasutama üksnes üheskoos. Seetõttu ei saa kohus selles tõendis märgitud lause alusel vastavat asjaolu tuvastada. Kohus märgib, et notariaalaktist nähtuvalt osalejad sellist olulist avaldust ei teinud (tõestamisseaduse § 9 lg 1 esimene lause). Kostja ei ole esile toonud, et hageja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimise ajal ühise isikliku kasutusõiguse sellist tõlgendust, millele kostja menetluses on tuginenud. Lepingupooltega sarnane mõistlik isik pidi ühist isiklikku kasutusõigust käesolevas asjas tuvastatud asjaoludega sarnastel asjaoludel mõistma
§ 71lõikes 4 sätestatud tähenduses.
Kostja ei ole esile toonud VÕS § 29 lõikes 5 nimetatud asjaolusid. Kostja esile toodud asjaoludel ei ole usutav, et hageja oleks tahtnud kinkida kinnisasjad, mida hagejal oli ühisvarana võimalik iseseisvalt kasutada, jäädes võimaluseta seatavat isiklikku kasutusõigust edaspidi iseseisvalt teostada. Vaatamata kohtu ettepanekule esitada täiendavaid tõendeid isikliku kasutusõiguse seadmise lepinguga seoses VÕS §-s 29 nimetatud asjaolude kohta, millele kostja võib soovida tugineda, (tl 67), kostja muid tõendeid ei esitanud.
§ 227
lg 3 olemasolu seaduses ei anna alust süstemaatilise tõlgenduse alusel käsitada ühiselt seatud isiklikku kasutusõigust
§ 71lõikes 4 sätestatust erinevalt.
Elamu suhtes seatud isikliku kasutusõiguse eesmärgi ja sisu sarnasus käesolevas asjas vaidlusaluse isikliku kasutusõigusega pigem viitab sarnasele õigusühisuse õiguslikule tähendusele. Et
§ 71
lõikest 4 tulenevalt ei ole hagejal ja BB-l vajalik nõuda isikliku kasutusõiguse teostamise võimaldamist ühiselt, ei ole nad ühisvõlausaldajad ja hageja nõudeõigus ei piirdu VÕS § 72 lg 3 esimese lause järgi õigusega nõuda isikliku kasutusõiguse võimaldamist üksnes hagejale ja BB-le ühiselt. Kohus nõustub pooltega selles, et VÕS § 73 ei kuulu antud juhul kohaldamisele (tl 78, 112). 5
(10)Kostja apellatsioonkaebus 4. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas hagi ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tühistatud osas esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud mõlemas kohtuastmes jätta hageja kanda. Kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust, rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi ja TsMS §-s 436 sätestatud otsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 29 lg-t 4.
§ 56lg 1 kohaselt kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse.
Kinnistusregistri väljavõtetega on tõendatud, et vaidlusalustele kinnisasjadele on seatud isiklik kasutusõigus ühiselt hageja ja BB kasuks. Kinnisasjade iga järjekordne omanik ei pea hakkama tõendama hageja ja BB ühist tahet isikliku kasutusõiguse seadmisel. Kohus jättis põhjendamatult kohaldamata VÕS § 72 lg 1, sest hageja nõude näol on tegemist võlasuhtest tuleneva nõudega. Hageja ja BB võivad nimetatud normist tulenevalt nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt ja kostjal on õigus täita kohustus üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt. Sama paragrahvi lg 3 sätestab, et iga ühisvõlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt. Hagejal puudub seetõttu individuaalne hagemisõigus. Sama seisukohta toetab
§ 227lg 3 eesmärgipärane tõlgendamine.
Ühisomanikud saavad ühiselt antud kasutusõigust kasutada üksnes ühiselt, sest vastasel juhul puuduks
§ 227lg 3 järele igasugune vajadus ja säte oleks sisutühi.
Isegi kui asjas ei kohaldu VÕS § 72 lg 3, puudub hagejal individuaalne hagemisõigus kostja hinnangul
§ 71
lg 4 alusel.
§ 70
lg 6 sätestab, et kui õigus kuulub mitmele isikule ühiselt, kohaldatakse sellele vastavalt ühise omandi kohta käivaid sätteid, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaksmääramata osades ühises asjas kuuluv omand on ühisomand. Kehtiva PKS § 25 kohaselt lähevad varaühisuse puhul abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (ühisvara). Vaidlusalune kasutusõigus seati hageja ja BB kasuks nende abielu kestel. Abikaasade vahel kehtis varaühisuse režiim. PKS § 28 lg 1 järgi teostavad abikaasad ühisvaraga seotud õigusi ja kohustusi ühiselt, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Ühisvara ühise valitsemise korral võivad abikaasad teha ühisvaraga tehinguid ja pidada varaga seotud õigusvaidlusi PKS § 29 lg 1 esimese lausel järgi samuti üksnes ühiselt või teise abikaasa nõusolekul (vt ka RKTKo 3-2-1-77-12, p 12). Hageja ja BB ei ole ühisvara jaganud. Seega ka
§ 71
lg 4 kohaldamise korral puudub hagejal individuaalne hagemisõigus, sest vaidlusalune kasutusõigus kuulub endiselt endiste abikaasade ühisvarasse ja endised abikaasad on kostja suhtes solidaarvõlausaldajad. Kohus on rikkunud selgitamiskohustust ja otsus on apellandile üllatuslik. 23.03.2018 kohtuistungil ja 24.04.2018 kohtukirjas selgitas kohus pooltele, et asjas kohaldub VÕS § 72. Kohtuotsuses asus kohus aga sisuliselt vastupidisele seisukohale. Kogu vaidlus keskendus kinnistutele isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse tõlgendamisele (VÕS § 29) ja sellele, kuidas sai nimetatud avaldusest aru hageja. 6
(10)Ühelgi kolmest kohtuistungist ei arutanud kohus pooltega VÕS § 29 tähendust käesoleva vaidluse kontekstis, mh milliseid asjaolusid peab kohus VÕS § 29 kohaldamisel olulisteks (mh kas asjas on tuvastatud 05.12.2006 kinnistutele isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse teinud poolte ühine tahe ja kas kõnealust ühist tahet on võimalik tuvastada, milliseid tõendeid peaksid pooled seoses sellega esitama). Alles 24.04.2018 e-kirjas (olukorras, kus ükski pooltest ei olnud lepingu tõlgendamisele eelnevas menetluses üldse tuginenud ning 23.03.2018 eelistungil polnud VÕS § 29 võimalik kohaldamine üldse arutuse all), tsiteeris kohus VÕS § 29 ja palus soovi korral esitada VÕS §-s 29 nimetatud asjaoludega seoses täiendavaid tõendeid. Sellega kohtu selgitamiskohustus sisuliselt piirdus. Olukorras, kus kogu vaidlus taandus kohtu arvates üksnes 05.12.2006 kinnistutele isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse tõlgendamisele (mille pooleks kostja ei olnud), tulnuks kohtul pöörata sellele ka poolte tähelepanu (seda eriti arvestades asjaolu, et käesoleval juhul vaidlevad pooled nõude õigusliku aluse üle) ja kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse täitmiseks teha pooltele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid (TsMS § 230 lg 2 teine lause). Kohus jättis sisuliselt põhjendamata asjas VÕS § 29 lg 4 kohaldamise. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb enne VÕS § 29 lg 4 kohaldamist VÕS § 29 lg 1 järgi kontrollida, kas on tuvastatav lepingupoolte ühine tegelik tahe ja alles siis, kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Kohtuotsuses puudub põhjendus selle kohta, kuidas kohus VÕS § 29 lg 4 kohaldamiseni jõudis. Kostja ei ole 05.12.2006 kinnistutele isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse pooleks. Kohtuotsuses puudub igasugune põhjendus ja hinnang selle kohta, kas asjas on tuvastatav 05.12.2006 kinnistutele isikliku kasutusõiguse kinnistamise avalduse teinud poolte (hageja ja BB) ühine tegelik tahe ning kas ja kui, siis miks ei saa hageja ja BB ühist tegelikku tahet käesolevas asjas kindlaks teha. Kohus heidab otsuses kostjale ette, et viimane ei ole tõendanud, et isikliku kasutusõiguse seadmise lepingu poolte (s.o hageja ja BB) ühine tegelik tahe oli seada ühine isiklik kasutusõigus selliselt, et hageja ja BBl võiksid omaniku suhtes isiklikku kasutusõigust teostada üksnes ühiselt. Samas jätab kohus tähelepanuta, et hageja ei ole esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, milline oli tema tegelik tahe ja milles see tahe väljendus, seda peab hageja tõendama. Põhjendamata on kohtu seisukoht, nagu poleks usutav, et hageja oleks tahtnud kinkida kinnisasjad, mida hagejal oli ühisvarana võimalik iseseisvalt kasutada, jäädes võimaluseta seatavat isiklikku kasutusõigust edaspidi iseseisvalt teostada. Esiteks, kinkelepingu kehtivus ei sõltu kasutusõiguse olemasolust. Teiseks, olukorras, kus hageja ja tema endine abikaasa on otsustanud koormata vaidlusalused kinnistud just ühiselt hageja ja tema endise abikaasa kasuks sooviga kasutada kinnistuid ühiselt abikaasaga, pidanuks kohus otsuses TsMS § 436 lg 1 kohaselt põhjendama, millele tuginedes asub ta seisukohale, et selline kokkulepe ei ole usutav. Hageja apellatsioonkaebus 5. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi ei rahuldatud ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses või alternatiivselt saata vaidlus uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ja hinnanud vääralt tõendeid. 7
(10)Vastavalt 23.03.2018 toimunud kohtuistungi protokollile kinnitas hageja, et tal ei ole SSS kinnisasja võtmeid, tal on vanad võtmed. Kostja ei lükanud seda ümber, vaid nentis ainult, et „hageja võib tulla kas või täna võtmetele järgi, kui ta soovib“. Vaidlust ei ole selles, et hageja endine abikaasa BB, kes on samal ajal ka kostja tütar, elab poegadega SSS kinnisasjal. Vaidlust ei ole, et hageja ja BB suhted on senini pingelised. Kostja on küll väitnud, et ei tee hagejale takistusi SSS kinnisasjal elamiseks, kuid seda kinnistut kasutab oma elukohana BB, kes ei luba hagejal seal elada. Kostja aga ei ole teinud mitte midagi selleks, et tekkinud olukorda kohtuväliselt lahendada. Hageja on sunnitud rohkem kui aasta jooksul elama elamiskõlbmatutes tingimustes. Kostja on oma varasema käitumisega näidanud üles passiivset suhtumist oma kohustuste täitmisse. Kinnistusregistri kanne pole täitedokument. Politsei keeldub asjaga tegelemast, kuna tegemist on tsiviilvaidlusega. Seega ilma vastavasisulise kohtulahendita jäävad hageja õigused puhtalt formaalseteks. Ainukene võimalus hageja nõuete täitmiseks on tagada hagejale juurdepääs SSS ja KKK kinnistutele. Kohtu järeldused SSS kinnistu isikliku tasuta kasutusõiguse kohta on vastuolulised ning on viinud üllatusliku kohtulahendi tegemiseni. Kostja on olnud algusest peale seisukohal, et SSS ja KKK kinnistuid on hageja ja BB õigustatud kasutama vaid ühiselt. Ainuüksi see kostja väide kinnitab hageja nõuet SSS kinnistu osas. Vaidlust ei ole, et kostja lubab BBl kasutada SSS kinnistut, so ilma hagejata. Seega on leidnud kinnitust hageja väide, et temale ei võimaldata tasuta isikliku kasutusõiguse realiseerumist SSS kinnistul. Hageja tegi kostjale kompromissiettepaneku, et kostja lubab hagejal teostada isiklikku kasutusõigust KKK kinnisasja suhtes (andma kinnisasja ja sellel asuva elamu valduse hagejale) ning hageja oleks nõus loobuma oma isiklikust kasutusõigusest SSS kinnistu osas. I astme kohus on apellandi/hageja nõudeid rahuldanud sisuliselt apellandi poolt kompromissi korras pakutud ulatuses. Seega on alus TsMS § 163 lg 2 kohaldamiseks. Maakohut ei õigusta, et pooled ei esitanud asjaolusid selliselt, et need võimaldanuks hageja nõuet korrektselt lahendada. Kohus pidanuks hageja nõude kvalifitseerimisel ise selgeks tegema, milliseid asjaolusid peavad pooled tõendama ja seda pooltele ka selgitama. Käesolevas asjas on otsus tehtud põhiliselt vaid kostja esitatud väidetele tuginedes. Olulises osas on jäänud täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 1-4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Vastused apellatsioonkaebusele 6. Pooled vaidlevad vastastikku üksteise apellatsioonkaebustele vastu, paluvad jätta vastaspoole apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, kuid selle põhjendusi tuleb osaliselt muuta. Apellatsioonkaebused ei kuulu rahuldamisele. 8. Maakohus on tuvastanud järgmised olulised asjaolud, mille üle puudub vaidlus ka apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab aluseks asja lahendamisel: - hageja ja BB võõrandasid kinkelepinguga abielu ajal 05.12.2006 nendele ühisvarana kuuluvad SSS ja KKK kinnistud kostjale; - sama lepinguga seati abikaasadele isiklik kasutusõigus ühiselt nende kasuks; 8
(10)- hageja ja BB abielu lahutati 30.01.2017; - BB valdab ja kasutab SSS kinnisasja; - kostja valdab ja kasutab KKK kinnisasja. I 9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega lepingu tõlgendamisel ega korda neid. Abieluvaralepingule abikaasade vahel ei ole tuginetud, st nende vahel on varaühisus kui seadusjärgne ühisvararežiim nagu kostja õigesti leiab (PKS § 24 lg 2, § 25, § 210 lg 1, § 211 lg 1). Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused ja nõudeõigused (vt RKTKo 2-16-9519, p 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolust, et abikaasade kasuks seati ühiselt kasutusõigus, ei saa siiski automaatselt järeldada, et abikaasad ei saa isiklikku kasutusõigust teostada ilma teise abikaasa nõusolekuta. Perekonnaõiguslik ühisvara režiim ei välista iseenesest abielu ajal tehingu tegemist sellisel viisil, et selle tulemusena tekib lahusvara (PKS § 27). Ühine omand saab tekkida ainult seaduses sätestatud juhtudel (
§ 68lg 3 ja § 70).
Käesoleval juhul võib tuleneda ühise omandi tekkimine perekonnaseadusest, sest abikaasad olid isikliku kasutusõiguse seadmise ajal abielus. Perekonnaseadus võimaldab aga abikaasade vahel selliste tehingute tegemist, mille puhul tekib lahusvara. Abikaasade ja kostja vahel sõlmitud lepingust nähtubki kokkulepe selle kohta, et abikaasadel tekib kummalgi isiklik kasutusõigus. Seetõttu ei ole võimalik seda vara käsitleda ühisvarana. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatud kostja väited ühisvara tekkimisest seetõttu, et pooled selles sellisel viisil kokku leppisid. Nagu ringkonnakohus eelnevalt leidis, tekib ühine omand ainult seaduses sätestatud juhtudel ja selle tekkimist ei saa kokku leppida.
- Eeltoodu tõttu ei pea hageja nõudma KKK kinnistu valdust hagejale ja tema endisele abikaasale ühiselt. Põhjendatud ei ole kostja apellatsioonkaebuse seisukohad abikaasade kui ühisvõlausaldajate kohta (VÕS § 72), samuti on maakohus ebaõigesti leidnud, et isiklik kasutusõigus kuulub abikaasade ühisvara koosseisu.
- Kui isiklik kasutusõigus antakse mitmele isikule ühiselt, tähendabki see seda, et igaühel neist on õigus nõuda asja valdamist ja kasutamist. Kostja poolt viidatud
§ 227
lg 3 reguleerib isikliku kasutusõigus ajalist ulatust elamule seatud isikliku kasutusõiguse korral ja sellest ei ole võimalik järeldada, et ühiselt isiklikku kasutusõiguse suhtes õigustatud isikud peaksid kasutama oma õigust üksnes koos. Õigustatud isikutel on õigus otsustada, kas nad kasutavad oma õigust koos või eraldi. Eelduslikult saab vaidluste korral kasutusõiguse ulatuse üle määrata selle vastavalt õigustatud isikute vajadustele (
§ 225lg 2).
II
- Igal asjaõiguslikul nõudel on oma eeldused, mis peavad olema täidetud. Kasutusvalduse sätetest tulenevalt võib kasutusvaldaja esitada täitmisnõude ning nõuda kinnisasja omanikult kas kinnisasja valduse üleandmist või kasutusvalduse teostamist takistava tegevuse lõpetamist. Kuna isiklikule kasutusõigusele on kohaldatavad kasutusvalduse sätted, saab hageja nõuda käesoleval juhul sama kostjalt, kuid erinevalt üürilepingust ei lasu kinnisasja omanikul kohustust hoolitseda selle eest, et kolmas isik kasutusvalduse teostamise takistamise lõpetaks (vt Asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne, Juura 2014, II osa, lk 43).
- Hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja takistaks tal kasutusvalduse teostamist SSS kinnistu osas. Kostja passiivne suhtumine olukorra kohtuvälisesse lahendamisse ei mõjuta vaidluse lahendamist. Seega puudub asjaolul, et SSS kinnistu on hageja endise abikaasa ja poegade valduses ning endiste abikaasade suhted on pingelised, käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt tähendus. Sellega ei riku kostja hageja 9
(10)piiratud asjaõigusest tulenevaid õigusi, sest nagu hageja ise apellatsioonkaebuses märgib, on kostja valmis talle andma kinnisasja võtmed. Hageja apellatsioonkaebuse lahendamisel ei oma tähendust hageja apellatsioonimenetluses 16.08.2019 menetlusdokumendis KKK kinnistu suhtes esitatud väited, kuna nimetatud osas on maakohus hageja nõude juba rahuldanud.
- Maakohus on teinud hagejale 23.03.2018 kohtuistungil (tl 38) ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid asjaolu kohta, et kostja takistab hagejal SSS kinnisasja kasutada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud vastavat asjaolu ja seda ei korda. III
- Põhjendamatu on kostja apellatsioonkaebuse seisukoht, et kohus on rikkunud menetlusõiguse norme, jättes selgitamiskohustuse seonduvalt lepingu tõlgendamisega täitmata. Asjaolu, et pooled lepingu tõlgendamise kohta asjaolusid ei esitanud, et tähenda, et kohus ei oleks pooli võinud 24.04.2018 e-kirjas (tl 69) vastavate asjaolude väljaselgitamiseks küsitleda. Maakohus ei saanud 24.04.2018 teada, millistele asjaoludele soovivad pooled lepingu tõlgendamisel tugineda ja viitamine VÕS §-s 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitele oli piisav. Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei ole teinud pooltele ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid. Maakohus on teinud pooltele ettepaneku esitada isikliku kasutusõiguse seadmise lepinguga seoses täiendavaid tõendeid kuni 07.05.
- Maakohtul puudus kohustus pooltele selgitada, milliseid tõendeid nad esitama peavad.
- Apellatsioonimenetluses esitatud asjaolusid kinnistute olukorra kohta nende saamisel ja sinna hiljem elamute rajamisel ringkonnakohus arvesse ei võta, kuna maakohtu menetluses pooled nendele ei tuginenud ega ole põhistanud asjaolude hilisemat esitamist (TsMS § 652 lg 4).
- Seoses apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsioonimenetluse kulud kummagi apellatsioonkaebuse osas apellantide endi kanda (TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1). Arvestades asjaolu, et apellatsioonkaebused ja vastused neile on sisult ja mahult võrreldavad, jätab ringkonnakohus kokkuvõttes menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda. Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses maakohtu hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate maakohtu menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanus maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 10
(10)