4-19-5006/4

4-19-5006 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2019, Tallinn Väärteoasja number 4-19-5006 (2303,19,001781) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi Liiklusseaduse § 201 lg 2 ettenähtud väärtegu Menetlusalune isik Ahto Hermat; ik: 39208150881; elukoht: xxx Kohtuvälise menetleja esindaja Raul Annuka, Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp RESOLUTSIOON
2. Ahto Hermat süüdi tunnistada LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemises ning mõista temale karistuseks arest 12 (kaksteist) päeva.
3. Mõistetud arest 12 päeva tuleb ära kanda Põhja prefektuuri Kinnipidamiskeskuses Linnaaru tee 5/1, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa.
4. Aresti kandmisele tuleb asuda vahetult peale menetlusaluse isiku suhtes kriminaalmenetluses kohaldatud tõkendi vahistamine muutmist või tühistamist või temale mõistetava vangistuse ärakandmist või karistuse kandmiselt ennetähtaegset vabastamist, olenevalt milline asjaolu saabub enne. KarS § 82 lg 1 p 3 kohaselt otsust ei asuta täitma kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus esitada apellatsioon maakohtu kohtuotsuse peale, mis on tehtud väärteoasja arutamisel VTMS § 107 lõike 1 kohaselt. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada apellatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsme päeva jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, millal maakohtu otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadav alates selle kuulutamisest, s.o alates 04.11.
5. VTMS § 199 lg 3 sätete kohaselt kohtuotsus aresti mõistmise kohta jõustub selle tegemisest. Väärteoasja kohtulikul arutamisel kohus tuvastas: 1 03.09.2019 koostatud väärteoprotokollist nr AB1565672 nähtuvalt koostati väärteoprotokoll selles, et 03.09.2019 kell 15:44 peeti xxx, Tallinnas (liikus xxx suunas) kinni sõiduk, mida juhtis Ahto Hermat, kes juhtis mootorsõidukit, omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust ja juht oli varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Eeltoodud tegevusega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1, 3 sätestatud keeldusid ning pani toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo. Menetlusalune isik selgitas, et väärteoprotokollis esitatud süüdistus on arusaadav, tunnistab end väärteo toimepanemises süüdi. Võttis kodust vanematele kuuluva auto võtmed ja auto ning sõitis xxx tänavale inimesega kokku saama. Võttis auto, sest oli kiire. Sama autoga varem sõitnud ei ole. Juhtimisõigust ei ole ega ole kunagi olnud. On ka varem kinni peetud, määrati rahatrahv, tasus trahvi ära. Käis autokoolis, kukutati sõidueksamil läbi. Kolm aastat hiljem luges ajakirjandusest, et see autokool, kus ta õppis, kukutaski sõidueksamitel läbi, et raha teenida. Karistada võiks rahatrahviga või näiteks mõjuks üldkasulik töö. Arest ei ole kõige parem mõte. Kahetseb. Kui vabaneb, siis teeb juhiloa ära. Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et tegemist on teadlikult ja tahtlikult toime pandud rikkumisega. Menetlusalune isik on küll käinud autokoolis, kuid tema sõiduoskuse kohta puudub pädeva asutuse hinnang. Juhtimisõigus puudub. Vähem kui kuu aega varem enne käesoleva süüteo toimepanemist oli ta juhtimiselt kõrvaldatud, määrati rahatrahv. See teda ei mõjutanud, mistõttu taotleb aresti 15 päeva. Kohus, kontrollinud väärteoasja materjale, kuulanud ära menetlusaluse isiku süü tunnistamise ja selgitused, asub seisukohale, et menetlusalusele isikule inkrimineeritud väärteo toimepanemine on tõendamist leidnud täies mahus. LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust. Maanteeameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt Ahto Hermatil juhtimisõigus 03.09.2019 puudus. Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 nõuet, juhtides mootorsõidukit vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust omamata. Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub. Lisaks sellele oli ta isikuks, keda on varem sõiduki juhtimiselt kõrvaldatud, kuivõrd teda kõrvaldati mootorsõiduki juhtimiselt ka 10.08.2019 kui oli kinni peetud samasuguse väärteo toimepanemiselt, s.t ta oli LS § 90 lg 1 p 3 märgitud isikuks. 10.08.2019 koostatud sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuse kohaselt jõustub otsus alates selle tegemisest ning kehtib asjaolude äralangemiseni, s.o juhtimisõiguse omandamiseni. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsust ettenähtud korras vaidlustanud ja sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsuses märgitud asjaolu ei ole senini ära langenud, on see otsus senini kehtiv. Sellegi poolest asus menetlusalune isik, keda on samalaadse süüteo eest karistatud ja kes on üheselt teadlik teo keelatusest, taas mootorsõidukit juhtima. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgipäraselt, s.o kavatsetult. Eeltooduga on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1, 3 keeldusid ja pani sellega toime LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt, kes on varem mootorsõiduki juhtimiselt kõrvaldatud. Karistuse mõistmine LS § 201 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva. Karistuse mõistmisel lähtub kohus KarS § 56 lg 1 sätetest, mille kohaselt on karistuse mõistmise aluseks isiku süü, samuti arvestatakse karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu, võimalust mõjutada isikut hoiduma uute süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid. Omaks võetud kohtupraktika kohaselt võetakse karistuse 2 mõistmisel aluseks ettenähtud sanktsiooni keskmine määr ning seejärel, arvestades süü suurust, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning preventsioone, mõistetakse karistus. Kuivõrd LS § 201 lg 2 näeb ette alternatiivsed karistuse liigid, siis tuleb tuvastada kas menetlusaluse isiku suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust. Väärteotoimikus leiduvatest karistusandmetest nähtub, et menetlusalust isikut on kõigest vähem kui kuu aega enne käesolevas väärteoasjas menetlusesemeks oleva väärteo toimepanemist karistatud liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, s.o mootorsõiduki juhtimise eest ilma juhtimisõigust omamata, mootorsõiduki juhtimise eest alkoholi piirmäära ületades ning mootorsõiduki liiklusnõuete muu rikkumise eest. Seejärel on ta taaskord vaatamata juhtimisõiguse puudumisele juhtinud sõidukit isikuna, kellel ei ole juhtimisõigust. Eelnimetatud liiklusalaste väärtegude eest on isikut karistatud rahatrahviga, mille tasumise kohta väärteoasjas andmed puuduvad. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt olevat ta trahvi ära tasunud. Seega varasem karistus rahatrahvi näol ei ole soovitud mõju avaldanud ning menetlusalune isik jätkab liiklusalaste süütegude toimepanemist. Arvestades eelmise määratud rahatrahvi suurust võib asuda seisukohale, et menetlusalusele isikule rahatrahv oodatud mõju ei ole taganud ega ka õiguskuulekusele sundinud. Seejuures nähtub väärteoprotokollist, et menetlusalusel isikul puudub ka töine sissetulek, mistõttu ei oleks ka rahatrahv karistusena täidetav ega ka mingit mõju avaldav. Et rahatrahv oma mõju ei avaldanud, näitab ka uue samalaadse väärteo toimepanemine. Selline asjaolu näitab, et menetlusalune isik teadlikult ignoreerib määratud ja mõistetud karistusi, juhtimisõiguse puudumist ja jätkab järjekindlalt liikluses juhina osalemist. Seega on rahatrahv kui tulemuseta jäänud karistusliik end ammendanud ja seetõttu tuleb menetlusaluse isiku suhtes kohaldada teiseliigilist karistust, s.o aresti, mis sunniks menetlusalust isikut loobuma uute süütegude toimepanemisest. Lisaks eelmärgitule on menetlusalune isik vahistatud seoses tema kahtlustamisega rahvatervisevastaste kuritegude toimepanemises, mistõttu vahistuse tingimustel ei ole tal ka rahalisi vahendeid ega võimalust neid legaalsel teel saada. Seega välistab ka menetlusaluse isiku vahistamine rahatrahvi kohaldamise võimalikkuse. Käesolevas väärteoasjas on menetlusaluse isiku süü väärteo toimepanemisel keskmine. Menetlusalune isik on avaldanud ka kahetsust, kuid kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitikaga, kuna menetlusalust isikut on varasemalt liiklusalaste väärtegude, s.h samalaadse väärteo toimepanemise eest juba karistatud. Märkimist väärib ka asjaolu, et menetlusesemeks oleva väärteo pani ta toime ajal, kui eelmise väärteo toimepanemist eest ei olnud veel otsust tehtudki, kuid sellegipoolest oli ta teadlik väärteo toimepanemisest, kuivõrd ta oli kinni peetud ja juhtimiselt kõrvaldatud mootorsõiduki juhtimisõiguse puudumise tõttu. Seega ei saa kahetsust hinnata siirana ja kohus seda kergendava asjaoluna arvesse võtta ei saa. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest vähemalt aresti kandmise ajaks, võib suurendada ka teiste liiklejate turvatunnet. Seda toetab ka eripreventsiooni saavutamise eesmärk, kuivõrd varasemad karistused ei ole menetlusalust isikut mõjutanud ning järjest uute süütegude toimepanemine ei saa hakata süüdlase olukorda kergendama. Seetõttu kohus, juhindudes VTMS §-dest 107 lg 1 p 1 asub seisukohale, et menetlusalune isik tuleb süüdi tunnistada temale inkrimineeritud väärteo toimepanemises ja temale tuleb mõista karistusena arest. Kehtiva kohtupraktika kohaselt võib ka keskmise süü korral mõista karistuse keskmist määra ületavas määras kui korduvalt karistatud isikus on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Arvestades aga menetlusaluse isiku karistusandmeid, siis tuleks asuda seisukohale, et keskmist määra ületava karistuse tingivad nii keskmine süü kui ka eelmise karistustega võrreldes vajadus rangema karistusega mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Karistuse määra valikul lähtub kohus menetlusaluse isiku keskmise süüst, süütegude korduvusest ning kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisest. Seetõttu leiab kohus, et 3 menetlusalusele isikule tuleks karistus mõista ettenähtud sanktsioonimäära keskmise määra lähedases määras, kuivõrd üha uute süütegude toimepanemine ja tulemuseta jäänud karistuse kohaldamine ei saa süüdlase olukorda kergendama hakata. Kuivõrd menetlusalust isikut ei ole varem arestiga karistatud, peab kohus siiski võimalikuks mõista karistuse mõningal määral alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra. Käesoleval ajal on menetlusalune isik vahistatud ning arvestades kahtlustuse sisu saab tulla järeldusele, et menetlusaluse isiku kriminaalmenetluses süüdimõistmisel võib järgneda pikemaajaline vanglakaristus, mis võib välistada aresti ärakandmise võimaluse kui menetlusaluse isiku vahistuses viibimine või vangistuse ärakandmine kestab enam kui aasta alates käesoleva otsuse jõustumisest. Nimelt sätestab KarS § 82 lg 1 p 3, et otsust ei asuta täitma kui otsuse jõustumisest on möödunud üks aasta väärteo kohta tehtud otsuse jõustumisest. Seetõttu saab käesoleva otsusega mõistetud karistuse täitmisele pöörata vaid juhul, kui menetlusaluse isiku suhtes kriminaalmenetluses kohaldatud tõkend vahistamine tühistatakse või asendatakse või muudetakse või kui menetlusalune isik vabaneb mõistetava vangistuse kandmiselt enne aasta möödumist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, samuti kui teda vabastatakse tingimisi enne tähtaega enne aasta möödumist käesoleva otsuse jõustumisest. Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ 4