KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-19-

§ 108

mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Elatist tagasiulatuvalt välja mõistes tuleb arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi. 4 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse ja palub tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatis miinimummääras alates
2. juunist 2019, mis on käesoleval ajal 270 eurot. Kostja palub välja mõista igakuise elatise summas 216 eurot hageja kohta, mis on 80 % elatise alammäärast. Samuti palub kostja tühistada maakohtu otsus osas, millega mõisteti kostjalt kummagi hageja kasuks välja tagasiulatuv elatis summas 681 eurot 10 senti ning välja mõista tagasiulatuv elatis summas 544 eurot 90 senti, võttes aluseks 80 % kehtivast igakuisest elatise alammäärast. Lisaks palub kostja tühistada maakohtu otsus osas, millega sätestati, et tulevikus tasutav elatis ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning määrata, et elatis ei tohi olla väiksem kui 80 % elatise miinimummäärast või jätta tulevikumuutus otsusega määratlemata. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja ei nõustu elatise väljamõistmisega selle alammääras. Üldise riikliku miinimummäära kehtestamisel ei ole seadusandja arvestanud laste vanust, nende arvu ühes leibkonnas ning seda, kas elatisekohuslasest vanemal on rohkem alaealisi ülalpeetavaid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30 selgitanud, et seadusega sätestatud elatisemäär on ebaproportsionaalne ning osadelt vanematelt tuleb jõukohane elatis välja mõista väiksemas suuruses. Samuti on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 möönnud, et allapoole kehtivat üldist miinimumi väljamõistav elatis on muutumas pigem reegliks ning üldine minimaalmäär pigem erandiks. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. See ei arvesta vanemate võimalusi elatist maksta. Kostja on FIE, majandustegevus käib läbi tema konto ning käive on aasta lõikes ebaühtlane. Kohtulahendiga on tekitatud olukord, kus kostja peaks nelja lapse elatiseks (ülalpidamiskuludeks) tasuma kokku Eesti keskmist netokuupalka veidi ületava summa, mis on üle jõu käiv. Maakohus on võtnud arvesse tsiviilasjas nr 2-19-1999 sõlmitud kompromisskokkulepet kahele teisele lapsele elatise maksmise osas. Kostja nõustub, et lapsi tuleb kohelda ülalpidamise tähenduses võrdselt, kuid juhib tähelepanu, et nimetatud kompromiss sõlmiti enam kui kuu aega varem antud asjas hagi esitamisest. Kostja lootis õigustatult, et teiste laste osas on tal võimalik teostada kohtuvälist ülalpidamist suuruses, mis nominaalselt võib jääda veidi allapoole üldist minimaalmäära, kuid mis tagab laste toimetuleku Kesk-Eesti elukalliduse juures. Kompromisskokkuleppe sõlminud laste ema on nõus pidama läbirääkimisi elatise vähendamise osas. Kostja hinnangul on maakohus ületähtsustanud fakti, et kostja elab kahe teise lapsega koos, kelle ülalpidamiskohustuse täitmise osas sõlmiti kompromiss. Laste ja teise vanema elukoha registrikanne ei oma määravat tähtsust. Elatise väljamõistmise alus ei sõltu ühises hoones elamisest, vaid selles, kas pooled majandavad ühiselt laste ülalpidamisel ja kas alaealiste hagejate õigus saada ülalpidamist on rikutud või mitte. Kostja märgib, et hagejate seaduslikul esindajal on veel üks laps, mistõttu on talle tasutav riiklik peretoetus igakuiselt ligi 600 eurot. Lapsetoetuse fakt ei pruugi küll olla aluseks elatise vähendamisel, kuid arvestades lisafaktoreid – laste arvu – peaks kohus teise vanema riiklikke toetusi siiski arvestama.
3. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta kaebuse rahuldamata. 5 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid muuta tuleb osaliselt kohtuotsuse põhjendusi, jättes resolutsiooni muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 2¹). Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada selliselt, et elatis mõistetakse välja alates
5. juunist 2019 kuni hageja I täisealiseks saamiseni (s.o kuni
6. novembrini 2020) ja hageja II täisealiseks saamiseni (s.o kuni XXXXXXXXXXX ).
7. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kostja peab maksma hagejatele elatist

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras või tuleb elatist

§ 102lg 2 alusel vähendada.

8. Kostja heidab maakohtule ette, et elatis on välja mõistetud selle alammääras ning palub elatise välja mõista 80 % ulatuses kehtivast elatise alammäärast. Kostja väitel on ta põllumees (FIE) ning neljale lapsele makstav igakuine elatis selle alammääras on talle üle jõu käiv. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et praeguses asjas tuleb hagejate kasuks välja mõista alammääras elatis ning puuduvad alused elatise määra vähendamiseks. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. 9.

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus

§ 101

lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (vt nt Riigikohtu

1. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14; Riigikohtu
2. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
3. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;
4. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 15;
5. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15).
6. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, kas selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus (Riigikohtu 16.

jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17, Riigikohtu 13. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p 10).

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu

1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud määra mh juhul, kui vanem on töövõimetu või kui vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Antud asjas on kostja väitnud, et tema ülalpidamisel on veel kaks alaealist last, mistõttu tuleks elatise alammäära vähendada. Ringkonnakohus märgib, et teiste laste olemasolu annab alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Mõjuva põhjuse olemasolu peab seega tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu

1. oktoobri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15). Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (st analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi).
3. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostjal neli alaealist last, mis võib olla mõjuv põhjus elatise vähendamiseks. Seega tuleb esmalt analüüsida, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele 6 elatist selle alammääras. Kostja on ise apellatsioonkaebuses märkinud, et tema sissetulek sarnaneb Eesti keskmisele, mis oli Statistikaameti kohaselt
4. aastal 1310 eurot. Kostja on esitanud ka residendist füüsilise isiku
5. a tuludeklaratsiooni (vorm A ja vorm E; tl 31-40) ja Luminor Bank AS konto väljavõtte perioodi
6. mai 2018 kuni
7. mai 2019 kohta (tl 74-92).
8. a tuludeklaratsioonist nähtub, et isik on saanud ettevõtlustulu kogusummas 35 257 eurot, millest 18 042 eurot on tulu kauba müümisest või vahendamisest ja teenuse osutamisest ning 16 315 eurot on toetused ja hüvitised, mis on saadud seoses ettevõtlusega. Lisaks on Maksu- ja Tolliameti poolt tagastatud maksud summas 900 eurot. Seejuures töötajate tasu on märgitud summas 3234 eurot. Konto väljavõtte järgi on aasta jooksul kostjale toimunud laekumisi kogusummas 50 602 eurot 64 senti. Laekumistena on nt toetused PRIA-lt, arvete tasumised ja erinevates summades sularaha sissemaksed. Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt laekuvad kontole ettevõtlusega seotud summad. Konto väljavõttest nähtuvad järgmised igakuised laekumised: maikuus 2018 summas 11 259 eurot 78 senti (sh PRIA toetus 11 250 eurot); juulikuus 2018 summas 13 860 eurot; augustikuus 2018 summas 5970 eurot; septembrikuus 2018 summas 1060 eurot; oktoobrikuus 2018 summas 904 eurot 68 senti; novembrikuus 2018 summas 734 eurot 96 senti; detsembrikuus 2018 summas 6443 eurot 94 senti (sh PRIA toetus 5065 eurot 14 senti); jaanuarikuus 2019 summas 655 eurot 36 senti; veebruarikuus 2019 summas 5593 eurot 92 senti; märtsikuus 2019 summas 3050 eurot; aprillikuus 2019 summas 1070 eurot. Lisaks eelpool toodule on hageja poolt esitatud tõendite alusel kostja nimel kolm kinnisasja (tl 53-56), millest üks kuulub kostja ja tema abikaasa ühisvara hulka.
9. Ringkonnakohtu hinnangul on kostjal piisavalt vara, et maksta kõigile neljale lapsele miinimumelatist ning puuduvad alused igakuise elatise määra vähendamiseks.

§ 102

lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Kui vanem on

§ 102

lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kostja ei ole tõendanud, millised on tema muud kohustused (lisaks kahe teise lapse ülalpidamiskohustusele) ja millised teiste laste vajadused jäävad rahuldamata, mis võiksid olla aluseks elatise määra vähendamiseks. Ringkonnakohus märgib, et kostja poolt esitatud konto väljavõttest ei nähtu, et kostja oleks täitnud veebruaris 2019 sõlmitud kompromisskokkulepet tsiviilasjas nr 2-19-1999 ning maksnud selle alusel igakuist elatist. Isegi juhul, kui mõnes kuus laekumised puuduvad või on tavapärasest väiksemad, tuleb kostjal enda kulutusi planeerida või hankida ülalpidamiskohustuse täitmiseks vahendid muu vara arvelt. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu

1. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15;
2. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Kostja ei ole tõendanud, et esineksid eelpool nimetatud asjaolud, mis võiksid mõjutada sissetuleku teenimise võimalusi. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kuivõrd kostjale kuuluvad kinnisasjad, on tal võimalik need müüa, et tasuda igakuist elatist, kui kinnistutega teenitav tulu ei ole piisav.
3. Lisaks tugineb kostja igakuise elatise määra vähendamisel asjaolule, et hagejate seaduslikul esindajal on veel üks laps, mistõttu ta saab igakuist riiklikku peretoetust ligi 600 eurot. 7 Perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Riigikohus on selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista (Riigikohtu

1. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3‑2‑1‑35‑17, p 28.2;
2. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Antud juhul ei ole kostja tõendanud, et tal on halb varaline seisund või hagejate vajadused on miinimummäärast väiksemad. Ringkonnakohtu hinnangul puudub antud juhul alus arvestada riiklikku peretoetust elatise määra vähendamiseks.
3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja peab kõiki oma alaealisi lapsi kohtlema ühetaoliselt. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et kuna kompromiss tsiviilasjas nr 2-19-1999 elatise tasumise osas teisele kahele lapsele sõlmiti enam kui kuu aega enne käesolevas asjas hagiavalduse esitamist, oli kostjal õigustatud lootus, et hagejate osas on võimalik tasuda elatist kohtuväliselt väiksemas ulatuses kui on seaduses sätestatud alammäär. Ringkonnakohus leiab, et kui kostja nõustus maksma kahele lapsele elatist selle alammääras, pidi ta arvestama, et ka teisele kahele lapsele tuleb nende ühetaolise kohtlemise eesmärgil maksta elatist selle alammääras. Kostja on apellatsioonkaebuses möönnud, et lapsi tuleb ülalpidamise tähenduses kohelda võrdselt ning ei saa eelistada vanemast lahuselavaid lapsi vanemaga kooselavatele lastele ning vastupidi. Eelpooltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et praegusel juhul ei esine aluseid elatise vähendamiseks alla

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäära.

15. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada ka tagasiulatuv elatis mõlema hageja kohta summas 681 eurot 10 senti. Ringkonnakohus selgitab, et tegemist ei ole tagasiulatuva elatisega

§ 108

tähenduses.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Maakohus on jätnud rahuldamata hagejate tagasiulatuva elatise nõude perioodi

1. aprill 2018 kuni
2. märts 2019 eest. Hagejate nõutav 681 eurot 10 senti kummalegi on ühekordne elatis, mis on arvestatud perioodi
3. märts kuni
4. juuni 2019 eest, st hagiavalduse esitamisest kuni maakohtus otsuse tegemiseni. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ühekordse elatise väljamõistmisel ega pea neid vajalikuks korrata.
5. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka järgmist. Maakohtu otsuse resolutsiooni p-des 2 ja 4 on elatis välja mõistetud alates kohtuotsuse tegemisest (
6. juunist 2019) kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (TsMS § 442 lg 5 teine lause). Resolutsiooni selguse huvides peab ringkonnakohus vajalikuks täpsustada, mis ajani peab kostja elatist maksma ehk seda, millal hagejad saavad täisealiseks. Hageja I on sündinud XXXX (tl 5), seega saab ta täisealiseks XXXX . Hageja II on sündinud XXXX (tl 6), seega saab ta täisealiseks XXXX . Selles osas tuleb maakohtu resolutsiooni täiendada.
7. Üldjuhul jäävad menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonkaebuse esitanud isiku kanda. Arvestades seda, et praegusel juhul on 8 apellatsioonkaebuse esitajateks alaealised lapsed, kes nõudsid oma vanemalt elatist, peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel menetlusosaliste endi kanda. Sellise menetluskulude jaotuse tõttu puudub vajadus menetluskulusid rahaliseks kindlaks määrata. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 9 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson