2-18-10776 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin Otsuse tegemise aeg ja koht 15. oktoober 2019,

) § 589 lg 1 tähenduses. Pooled ei saanud sõlmida seltsingulepingut selliselt, et kostjal I ja kostjal III ei olnud tahet seltsingus osaleda ning nad ei teadnud seltsingu olemasolust. Kuna kinnisasi omandati pärast kostja I ja kostja III abielu sõlmimist, on see nende ühisvara. Nad omandasid

1. aastal kinnisasja suvilana ja lubasid hagejal ja kostjal II seal toimetada ja aega veeta ning hiljem ka hagejal seal elada. Tegemist on olukorraga, kus sama pere liikmed kasutavad ühiselt pereliikmete suvilat. Hageja kirjeldatud tegevustel ja tõendatud kulutustel ei ole seltsingu tunnuseid. Igasugune koos ajaveetmine, töötamine ja rahaline panustamine ei ole seltsing. Hageja nõue ei ole õiguslikult mõistlik. Hageja aitas 22 aastat tagasi kostjal I omandada kinnisasja. Ei ole mõistlik, et olukorras, kus isikutele kuulub kinnisasi, ning teised isikud elavad ja töötavad kinnisasjal ning teevad kinnisasjale rahalisi panuseid, tekib kõigil isikutel ühisomand kinnisasjale. Apellatsioonkaebus
2. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja I ja kostja III kanda. Ringkonnakohtu istungil palus hageja alternatiivselt saata kohtuasja maakohtule uueks läbivaatamiseks. 6.
3. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt kohaldas maakohus vääralt

§ 580

ja jättis ekslikult poolte käitumist arvestades tuvastamata, et pooltel oli seltsinguleping. Maakohus jättis

§ 29järgi lepingu tõlgendamata ja poole eesmärgi tuvastamata.

Poolte käitumine kinnitab, et neil oli ühine kooskõlastatud tegevus suvila arendamisel ja parendamisel, mida juhtis hageja. 6.

1. Maakohtu otsusest ei nähtu, kas maakohus pidas hageja esitaud faktilised asjaolud omaksvõetuks või pidi hageja neid ka tõendama. Maakohus jättis lahendamata hageja taotluse kuulata vande all üle kostja II, kui faktiliste asjaolude üle on vaidlus. Hagejale ei ole selge, millised kostja tõendid võttis maakohus vastu ja mida need tõendavad. Maakohus ei ole otsuses kõiki tõendeid hinnanud. Vastustajate seisukohad
2. Kostja I ja kostja III vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Alternatiivselt palusid kostja I ja kostja III, et kohus lõpetaks pooltevahelise seltsingulepingu või ühise tegutsemise lepingu ning paneks kinnisasja sundmüüki, kui kohus tuvastab, et poolte vahel oli seltsinguleping või ühise tegutsemise leping. Kostjad jäid maakohtus tehtud kompromissiettepaneku juurde. 5 2-18-10776
3. Kostja II ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TSMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.
5. Esmalt märgib kolleegium, et hageja apellatsioonkaebuse väited selle kohta, et maakohus on asja lahendades rikkunud menetlusõiguse normi, on osaliselt põhjendatud. 10.
6. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtuasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks võtnud kohtumenetluses selge seisukoha, millised poolte tõendid on vastu võetud ja millised mitte. Kuna aga maakohus ei ole TsMS § 238 lg 4 järgi ka keeldunud, saab lugeda kõik maakohtule esitatud tõendid vastu võetuks ning ringkonnakohus võtab need aluseks kohtuasja lahendades. 10.
7. Õige on ka hageja väide, et maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks kõiki poolte esitatud tõendeid asja lahendamisel arvestanud ja hinnanud. Seetõttu ei ole maakohtu otsus kolleegiumi arvates ka piisavalt põhjendatud. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Seejuures peab kohus otsust tehes TsMS § 438 lg 1 I lause järgi hindama tõendeid, otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Ka TsMS § 442 lg 8 järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Alternatiivse nõude rahuldamisel ei pea teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. Praegusel juhul on maakohus tuvastanud üksnes osa asjas tähtsaid asjaolusid ega ole asjaolusid tuvastades viidanud tõenditele, mille alusel ta nimetatud asjaolud tuvastas. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimused parandada, täiendades kohtuotsuse põhjendusi. 10.
8. Kolleegiumi hinnangul ei ole aga maakohus eksinud sellega, et jättis hageja taotluse kostja I vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Esmalt märgib kolleegium, et hageja ei ole apellatsioonkaebuses viidanud sellele, millal ta kohtule väidetava taotluse esitas. Toimiku materjalidest ei nähtu, et hageja oleks mõnes kohtule esitatud menetlusdokumendis esitanud selge taotluse kostja I vande all ärakuulamiseks. Maakohtu istungi protokollidest (I kd, tl 137 pöördel ja 162 pöördel) nähtub, et hageja taotles hoopis endalt vande all seletuse võtmist hagis nimetatud tööde, sh gaasiküttesüsteemi paigaldamise kohta, kui kostjad ei võta tehtud töid omaks. Kuigi maakohus ei ole sellise tingimuslikult esitatud taotluse kohta kohtuistungil selgelt seisukohta võtnud, ei anna see rikkumine alust maakohtu otsust tühistada, sest maakohtul oli õigus jätta hageja taotlus rahuldamata. TsMS § 267 lg 1 I lause järgi võib pool, kes ei ole 6 2-18-10776 suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, taotleda asjaolu tõendamiseks vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist. Enda vande all ülekuulamist ei saa pool kohtult taotleda. TsMS § 268 järgi võib teise poole nõusolekul kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kuid praegusel juhul ei ole kostjad sellega nõustunud. Samas ei ole pooltel ka vaidlust selle üle, et töid tehti. 10.
9. Eelnevat arvestades on maakohus vaidlust lahendades küll eksinud menetlusõiguse normide vastu, kuid ringkonnakohus saab maakohtu rikkumised kõrvaldada.
10. Pooled vaidlevad asjas selle üle, kas hoonestatud kinnisasi on kõigi menetlusosaliste ühisomandis või kuulub kinnisasi üksnes kostjale I (kuulub kostja I ja kostja III ühisomandisse). Sellest sõltub omakorda see, kas hageja saab nõuda ühise omandi lõpetamist. 11.
11. Ringkonnakohus tuvastab maakohtul tuvastamata jäänud asja lahendamisel järgmised tähtsad asjaolud ja võtab need asja lahendamisel aluseks: - - hageja astus
12. jaanuaril 1984 aianduskooperatiivi KKK liikmeks ja tema kasutusse eraldati suvila ehitamiseks krunt nr 19 (I kd, tl 7); hageja rahastas ja korraldas krundile suvila ja teiste hoonete ja rajatiste ehitamist ja rajamist (I kd, tl 170–II kd, tl 31); aianduskooperatiiv KKK andis
13. aasta augustis krundil olevad ehitised (aiamaja, kõrvalhooned, kasvuhoone, kaev) ja istandikud (viljapuud ja marjapõõsad) hageja omandisse (I kd, tl 10); hageja võõrandas ehitised kostjale I (lasi suvila vormistada kostja I nimele (I kd, tl 137; 161); hageja rääkis varem, et vanem poeg saab suvila ja noorem poeg korteri (II kd, tl 105); kostja I sõlmis
14. novembril 1997 Eesti Vabariigiga aiandusühistu KKK krundi nr 19 omandamiseks maa ostu-müügi- ja asjaõiguslepingu nr 00143 (I kd, tl 115–116); hageja tasus maa erastamise hinna 7050 krooni ja erastamise kulud 235 krooni (I kd, tl 11 ja 154); kostja I kanti
15. novembril 1997 krundi nr 19 (kinnisasja) omanikuna kinnistusraamatusse (I kd, tl 12 pöördel, 21); kostja I on tasunud pärast kinnisasja omandamist maamaksu, aiandusühistu aastamaksu, elektriarved ja internetiarved (I kd, tl 13 ja 41–113, II kd, tl 47–55, 59–65, 70); kostja I on kandnud kostjale II
16. veebruaril 2010 üle 975 krooni selgitusega „suvila“ (II kd, tl 45); kinnisasjale on paigaldatud pärast maa erastamist kostja I nimele gaasiküttesüsteem (osteti gaasi) (I kd, tl 16 ja 169 (tõlge II kd, tl 32), II kd, tl 42–44). 11.
17. Neil asjaoludel saaks hageja nõude rahuldada kui hageja, kostja I ja kostja II oleksid sõlminud enne
18. juulit 2002 ühise tegutsemise lepingu tsiviilkoodeksi (TsK) § 438 tähenduses või pärast seda seltsingulepingu

§ 580lg 1 tähenduses.

Kolleegium selgitab, et ühise tegutsemise lepingu järgi kohustusid pooled enne

1. juulit 2002 kehtinud TsK § 438 lg 1 järgi ühiselt tegutsema ühise majandusliku eesmärgi saavutamiseks. Seejuures olid lepinguosaliste rahalised või muud varalised osamaksed, samuti nende ühise tegutsemise tulemusena loodud või omandatud vara TsK § 440 lg 2 järgi nende kaasomandis. Pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatakse enne
2. juulit 2002 sõlmitud ühise tegutsemise lepingutele kui kestvuslepingutele võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa 7 2-18-10776 seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (

RS) § 18 järgi võlaõigusseaduses seltsingu kohta sätestatut, kuid see ei välista ega piira ühise tegutsemise lepingu poolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne

1. juulit 2002, ning ühise tegutsemise lepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
2. juulit 2002, kohaldatakse seni kehtinud seadust. Riigikohus on möönnud ühise tegutsemise lepingu olemasolu olukorras, kus poolte ühiseks eesmärgiks on olnud hoone ehitamine, parendamine või kasutamine, kuid ainuüksi kokkulepet osta ühiste vahenditega hoone, ei ole riigikohus pidanud ühise tegutsemise lepingu sõlmimisel piisavaks (Riigikohtu
3. detsembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05,
5. detsembri
6. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-129-98,
7. jaanuari
8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-98 ja
9. oktoobri
10. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-96). Alates
11. juulist 2002 kehtiva

§ 580

lg 1 järgi kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. Seltsinglase panuseks võib

§ 581

lg 1 järgi olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad

§ 589lg 1 järgi seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara).

Riigikohus on selgitanud, et ka seltsingulepingu puhul on tegu eelkõige ühisele majanduslikule eesmärgile orienteeritud lepinguga ning seltsinguregulatsiooni kohaldamiseks peavad pooled olema ka vastavat tahet avaldanud. Seltsingusätteid kohaldades ei tohiks jõuda tagajärgedeni, milles isikud ei ole kokku leppinud ja mida ei saa eeldada nende ühise tegeliku tahtena. Seltsingu sätteid saab kohaldada eelkõige mingi konkreetse varalise eesmärgi puhul, nagu vara ühine soetamine või parendamine kooselu eesmärgil mõlemapoolsete panustega või samal eesmärgil ühine kulutuste kandmine. Seejuures peab pooltel olema eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 14–19). Nii ühise tegutsemise lepingu kui ka seltsingulepingu kontekstis on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et ehitise kui vallasasja võõrandamise leping peab olema asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 järgi notariaalselt tõestatud vormis, samuti kinnisasja omandiõigust üle andma kohustav tehing asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi. (Riigikohtu
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61664, p 15;
5. detsembri
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-05, p 14). 11.
7. Praegusel juhul oli hageja väitel seltsinglaste ühine majanduslik eesmärk suvila omandamine ja parendamine ühise kasutamise eesmärgil. Samas ei ole hageja kohtumenetluses varem selgelt välja toonud, millal sõlmisid osapooled ühise tegutsemise või seltsingulepingu. Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja, et see oli
8. aastal, samas on hageja möönnud maakohtu istungil ka seda, et pärast suvila vormistamist kostjale I toimus ühise eesmärgi nimel tegutsemine. Seejuures on hageja arusaamal, et kokkulepe ühiseks tegutsemiseks tulenes poolte vastavast käitumisest (panuste tegemine ja kinnisasja kasutamine ning tegevuse juhtimine hageja poolt). Kolleegiumi hinnangul ei saa asjas esitatud ja tuvastatud asjaolusid arvestades järeldada, et hageja, kostja I ja kostja II sõlmisid
9. aastal ühise tegutsemise lepingu TsK § 438 lg 1 tähenduses. Sel ajal anti krunt hageja kasutusse ning ta korraldas sellele suvila ning selle 8 2-18-10776 juurde kuuluvate ehitiste ehitamise ja ehituse rahastamise. Hageja on maakohtu istungil kinnitanud, et eelkõige aitas teda toona kostja I ning kostja II tuli appi alates
10. aastast. See on ka mõistetav, kuna
11. aastal oli kostja II alles 12-aastane. Aiandusühistu andis valminud hooned ja rajatised samuti hageja omandisse. Kuigi ühise tegutsemise lepingu raames võivad pooled leppida kokku, et nad teevad ühiselt panuseid ühiselt kasutatava hoone ehitamiseks, ei saa kolleegium praegu tuvastada ühise tegutsemise lepingut, sest asjaolud viitavad sellele, et hageja ehitas oma vahenditest talle antud õiguse alusel krundile hooned ja sai ise ka hoonete omanikuks. Kostja I ja kostja II võisid teda küll tulenevalt perekondlikest suhetest ja austusest vanemate vastu tööde tegemisel abistada, kuid sellest asjaolust ei saa järeldada, et neil oli kokkulepe ehitada koos hooned ja rajatised, et need kuuluksid hageja, kostja I ja kostja II ühisesse omandisse. Seda pole väitnud ka kostja I ega kostja II. Seda, et ühise tegutsemise lepingut ei olnud toona sõlmitud, kinnitavad ka asjaolud, et hageja enda kinnitusel oli perekonnas juttu sellest, et suvila jääb vanemale pojale ja korter nooremale pojale, ning et ta lasi vormistada suvila
12. aastal vanema poja nimele. Kui hagejal, kostjal I ja kostjal II oleks olnud toona hagis väidetud soov ühiselt tegutsedes kinnisasja ühisesse omandisse omandamiseks, oleksid nad pidanud seda ka
13. aastal maatükki erastades väljendama. Hageja käitumine kinnitab aga seda, et vähemalt tema ei soovinud seda ning seetõttu võõrandas ta talle kuulunud hooned kostjale I ning lasi maatüki erastada kostjal I. Selliselt on hageja oma käitumisega väga selgelt väljendanud tahet anda hooned ja ühtlasi hoonete aluse maa erastamise õigus üle kostjale I. Seetõttu ei kinnita hageja toonane käitumine seda, et pooltel oli soov omandada kinnisasi isa ja poegade ühisesse omandisse. Pigem oli hagejal soov jagada talle kuuluv vara oma eluajal õiglaselt oma kahe poja vahel. Kuigi kogu pere on kasutanud suvilat nii enne kui ka pärast maa erastamist, ei saa hagis esitatud asjaoludel tuvastada ka seda, et hageja, kostja I ja kostja II sõlmisid pärast seda, kui kostja I sai kinnisasja omanikuks, ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu. Arvestades hagis esitatud asjaolusid ja sellele lisatud tõendeid on ilmne, et suvila ja selle juurde kuuluvad rajatised ehitati enne seda, kui kinnisasja omand läks üle kostjale I. Pärast seda on hageja väitel küll kõik osapooled kinnisasja edasi kasutanud, teinud seal erinevaid töid ja kandnud selle tõttu kulutusi, kuid tõendatud on üksnes see, et ilmselt
14. aastal on paigaldatud kinnisasjale gaasiküttesüsteem. Iseenesest võinuks isal ja poegadel olla kokkulepe, et nad rajavad kõigi ühiseks kasutamiseks elamule uue küttesüsteemi, mis saaks olla käsitatav seltsingulepinguna

§ 580

lg 1 tähenduses, kuid praegusel juhul ei ole hagejal õnnestunud tõendada, et neil oli selline kokkulepe.

§ 230lg 1 järgi peab hageja tõendama hagi aluseks olevad asjaolud.

Hageja on maakohtu istungil väitnud, et ta ei arutanud vanema pojaga gaasikütte paigaldamist, üksnes teatas, et hakkavad seda paigaldama. Seejuures olevat kostja I lubanud rahaliselt osaleda, kuid ei ole osalenud (I kd, tl 162 pöördel). Hageja arvates nõustus kostja I sellega, sest lasi töid teha. Kostja I on seevastu kogu kohtumenetluse vältel kinnitanud, et ta ei ole osalenud gaasikütte paigaldamisel, samuti seda, et ta oli sellele vastu, kuna elamus olid tahke kütte ahjud. Kostja I e-kirjavahetus näitab seda, et kostja I on alles kohtumenetluse ajal

§ 603

). Lisaks, kui hageja ja kostja II tegid hageja otsusel kostjale I kuuluvale kinnisasjale kulutusi ja rajasid gaasiküttesüsteemi, siis võib neil olla eraldi või ühiselt kostja I vastu tehtud kulutuste hüvitamise nõue käsundita asjaajamise (

§ 1018

jj) või alusetu rikastumise (

§ 1042) sätete järgi.

Kostjale I kuuluv kinnisasi ei saa aga sellest tulenevalt muutuda hageja, kostja I ja kostja II ühises omandis olevaks kinnisasjaks. 11.

1. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et hageja ei ole suutnud kohtumenetluses tõendada, et hageja, kostja I ja kostja II sõlmisid ühise tegutsemise lepingu või seltsingulepingu sooviga omandada ühiselt kinnisasi koos sellel asuvate hoonete ja rajatistega. Hageja soovib küll pöörata tagasi selle, et ta vormistas
2. aastal suvila kostja I nimele, ning tahab, et suvilat saaksid nii tema eluajal kui ka pärast seda kasutada mõlemad pojad, kuid ühise tegutsemise ja seltsingulepingu sätetele tuginedes ei ole see võimalik. Kuigi hageja tõi hagis esile ka selle, et juhul, kui ta on hooned kostjale I kinkinud, taganeb ta kinkelepingust, ei ole hageja sellega seotud nõudeid kohtule esitanud. Seetõttu ei saa kohus lahendada vaidlust neil asjaoludel.
3. Neil põhjendustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata. Menetluskulud
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi üldjuhul apellandi kanda. Kolleegiumi hinnangul oleks aga praegusel juhul äärmiselt ebaõiglane jätta apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda, mistõttu jätab kolleegium menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 4 alusel koosmõjus TsMS § 639 lg-ga 1 nende enda kanda. Ringkonnakohus veendus kohtuistungil, et nii hagi kui ka apellatsioonkaebus on esitatud küll hageja nimel, kuid sellega soovitakse kaitsta eelkõige kostja II huve (tema õigust kasutada kinnisasja ka pärast hageja surma). Seda kinnitas asjaolu, et kostja II istus kohtuistungil hageja kõrval ning andis talle nõu, et vaidluse lahendamine kokkuleppel selliselt, et hageja saab isikliku kasutusõiguse, ei ole mõeldav. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtuvaidluse põhjustanud suuresti hageja täisealised pojad, kes on hagejale kuulunud nende vahel jagatud vara pärast tülli läinud ning hageja on esitanud kohtule hagi poegade tüli lahendamiseks. Samuti on kostja I saanud vaidlusaluse kinnisasja omanikuks sisuliselt tasuta, sest hageja kandis nii sellele hoonete ehitamise kui ka maa erastamise kulud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane jätta menetluskulusid hageja kanda hoolimata sellest, et hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin 10