1-17-3319/31

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-3319 Tiit Lõhmus, Juhan Sarv, Mati Kartau Kohtukoosseis Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. oktoobri 2019 määrus Urmas Uustalu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Urmas Uustalu (endise nimega Ellermaa; isikukood 36704050308), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
3. oktoobri 2019 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Asjaolud ja menetluse käik
4. Tallinna Linnakohtu 27.08.2004 otsusega karistati Urmas Uustalu kriminaalasjas nr 11323/04 KarS § 114 p 5 järgi 20 aasta vangistusega. Karistuse kandmise aja algus 03.12.2003 ja lõpp 02.12.
6. Tartu Maakohtu 14.10.2019 määrusega jäeti U. Uustalu ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
7. U. Uustalu on mõistetud karistusajast ära kandnud vähemalt 2/3, kuid mitte vähem kui 4 kuud. Süüdimõistetul on karistust kanda rohkem kui 2 kuud. Seega esinevad formaalsed alused tema tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.
8. Maakohtu arvates ei võimalda U. Uustalu vabastamist tingimisi enne tähtaega tema varasem elukäik, sealhulgas korduv karistatus ning karistustest järelduste mittetegemine, mis annab piisavalt alust arvata, et ta võib vabaduses jätkata kuritegude toimepanemist. Oluline on ka viimase kuriteo raskus. Süüdimõistetu kannab käesolevat karistust I astme kuriteo toimepanemise eest – tapmine seoses röövimisega. Kohtuasja materjalide kohaselt oli kannatanuks U. Uustalu naistuttava 11-aastane poeg. Kinnipeetav lõi kannatanut kaasa võetud kiviga kahel korral pähe ja seejärel sidus kannatanu kaela ümber kolmekordse nööri ja kägistas. Seejärel võttis süüdimõistetu ebaseadusliku omastamise eesmärgil korterist kaasa erinevaid vallasasju. Sedavõrd raske kuriteo toime panemine näitab kinnipeetava ükskõiksust inimelusse ning ühiskonnas kehtivatesse reeglitesse üldiselt. 2.
9. Karistuse kandmise ajal on U. Uustalu läbinud individuaalses täitmiskavas ettenähtud tegevusi, s.o osalenud vangla tööhõives, omandanud kutsehariduse ja läbinud sotsiaalprogramme. Kehtivaid distsiplinaarkaristusi kinnipeetaval ei ole. U. Uustalu negatiivselt iseloomustava materjalina nähtuvad kinnipeetava isiklikust toimikust korduvad avaldused vangla poolt pakutavast toidust loobumiseks. See tähendab, et enese näljutamisega on kinnipeetav soovinud lahendada erinevaid talle mitte meelepäraseid olukordi. Näiteks 31.01.2019, 17.12.2018 ja 01.12.2018 on U. Uustalu loobunud vangla toidust, eesmärgiga saavutada talle sobimatu kaaskinnipeetava ümberpaigutamine. Kinnipeetava selline käitumine näitab maakohtu hinnangul kesist probleemide lahendamise oskust, mis suurendab uute kuritegude toimepanemise riske vabaduses. 2.
10. Ka U. Uustalu vabanemisjärgsed elutingimused ei garanteeri tema edasist õiguskuulekat toimetulekut. Vabanemise korral on süüdimõistetul kindel elukoht, kuid puuduvad nii töökoht kui toetav sotsiaalne võrgustik. U. Uustalu osas ei esine asjaolusid, mis tema vabastamist tingimisi enne tähtaega toetaksid. Eeltoodu põhjal ei olnud maakohus veendunud, et süüdimõistetu suudab vabaduses elada uusi õigusrikkumisi toime panemata. Määruskaebus
11. Tartu Maakohtu 14.10.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu U. Uustalu, kes palub tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega vabastada süüdimõistetu ennetähtaegselt. 3.
12. Süüdimõistetu leiab, et prokuröri seisukoht on subjektiivne ning vangla arvamus ükskõik kui hea isik on, ikka halb. Süüdimõistetu selgitab, et kuritegu ei olnud ettekavatsetud, vaid ettevaatamatusest ning 16 aastat on piisav aeg, et saada aru, et vabaduses kuritegusid enam toime ei pane. Halbade asjade kokkulangemise tõttu viis süüdimõistetu kuriteo lõpuni, mida ta kahetseb. 3.
13. Süüdimõistetu selgitab vanglas mittetöötamist ja huviringides mitteosalemist sellega, et see tuleneb julgeolekutöötajast ja üksuse juhist ning ta arvab, et neil on tema vastu midagi isiklikku. Süüdimõistetule on pakutud tööd vanglas, kuid U. Uustalu leiab, et töö kuupalgaga 3-3,5 eurot on orjatöö ja ta sooviks midagi paremat. Vabaduses on süüdimõistetul elukoht Samaaria Eesti Misjoni turvakodus ning vabaduses soovib ta leida tööd. Süüdimõistetu toob välja, et tal ei ole lähedasi, ta on elanud lastekodus ja mitmel korral vanglas. Kriminaalidega suhelda ei soovi. Süüdimõistetu on teinud järeldused ja soovib elada õiguskuulekat elu, lähtudes tervisest ja vanusest. 3.
14. Kohtunik ei saa sisetunde järgi määrata, kas isikut vabastada või mitte. U. Uustalu on ära kandnud 16 aastat vangistust. Puuduvad inimlikud faktorid ja põhjendused ning talle ei anta võimalust näidata, et süüdimõistetu oma käitumist edaspidi muudab. Näljastreigi põhjuseks on vangla töötajad, kes teevad süüdimõistetutega katseid ehk üritades tekitada vangidele probleeme. Näljastreigi kohta toob süüdimõistetu välja omapoolse selgituse ja leiab, et see on tingitud vangla julgeolekutöötajast ja II üksuse juhist. Kohtunik eksib, et see näitab probleemide lahendamise oskamatust. Elukoha olemasolu on parem kui mitte midagi. U. Uustalu kinnitab veelkord, et ta saab vabaduses hakkama ja jälgib seadust. 3.
15. Süüdimõistetu leiab, et maakohus ei ole analüüsinud seda, kas on lootust, et kinnipeetav ei pane vabaduses toime uusi kuritegusid, vaid on keskendunud kinnipeetava minevikku puudutavate asjaolude käsitlemisele ning on kõik inimlike argumentidega ja faktoritega seotu jätnud arvestamata. Maakohus on ennetähtaegse vabastamise küsimust arutanud puudulikult ja jätnud arvestamata ennetähtaegse vabastamise kasuliku mõju. Kui maakohus oleks arvestanud KarS § 76 lg 4 asjaolusid ja kantud karistust, siis oleks maakohus jõudnud veendumusele, et 2 süüdimõistetu tuleb ettekirjutustele. ennetähtaegselt vabastada. Süüdimõistetu lubab alluda kohtu Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
16. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevalt ei ole põhjendatud U. Uustalu ennetähtaegne vabastamine ning vastupidises seisukohas ei veena ringkonnakohut ka määruskaebus. Ringkonnakohus ei tuvastanud menetlusõiguse normide ega menetlusõiguse rikkumist, mis oleks viinud ebaõige kohtulahendini.
17. Maakohtu otsustus jätta U. Uustalu ennetähtaegselt vabastamata on põhjendatud ning ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et maakohtu määrus oleks põhistamata. See, et määruskaebuses ei nõustuta maakohtu põhistustega, ei ole võrdsustatav põhistuste puudumisena. Samuti ei tähenda, et põhistustega mittenõustumisel oleks tegemist kaalutlusveaga. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Ringkonnakohus käesolevas asjas sellist rikkumist ei tuvastanud. Ärakantud karistuse pikkus on oluline formaalsete eelduste täidetusel. Seega nagu maakohus on ka määruses analüüsinud, siis süüdimõistetu on oma kantud 16 aasta vangistusega täitnud formaalsed eeldused, küll ei tähenda see seda, et teatud aastate ärakandmisel oleks isikul õigus automaatsele vabanemisele. Süüdimõistetu väidab määruskaebuses, et ta saab aru, et tal ei ole subjektiivset õigust nõuda ennetähtaegset vabastamist, kuid analüüsides määruskaebust sisuliselt, siis puudub kohtul veendumus, kas süüdimõistetu sellisest seisukohast ka sisuliselt aru saab. Kohtul tuleb lisaks formaalsetele eeldustele analüüsida ka materiaalseid eelduseid ja seda kogumis, mida maakohus on teinud ja sellest vastupidist maakohtule ette heita ei saa.
18. Kohtul puudub veendumus, et süüdimõistetu suhtes uue kuriteo toimepanemise risk oleks madal ning ta ei jätkaks vabaduses uute kuritegude toimepanemist. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust, tema varasemast elukäigust ja tema poolt toimepandud süüteost, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis. Määruskaebuses korratakse veelkordselt üle süüdimõistetu suhtes esinevad positiivsed asjaolud, mida kõike on ka maakohus oma määruse tegemisel arvestanud. Nende ülekordamine ei anna neile täiendavat kaalu. Suuresti koosneb määruskaebus sellest, et süüdimõistetut tuleb usaldada ning tuleb arvestada üksnes soovi muutuda. See, et isikul puuduvad vangistuses distsiplinaarkaristused ei anna veel automaatset alust süüdimõistetu ennetähtaegseks vabastamiseks, vastasel juhul ei oleks loodud regulatsiooni, mille alusel peavad kohtud tuvastama, kas ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud või mitte. Maakohus on arvestanud kõiki KarS § 76 lg-s 4 toodud asjaolusid kogumis ja on jõudnud põhjendatult seisukohale, et süüdimõistetu suhtes uue kuriteo toimepanemise risk ei ole nii madal, et tooks endaga kaasa süüdimõistetu vabastamise. Üksnes uskumise alusel kedagi vabastada ei saa, vaid lähtuda tuleb seaduses välja toodud asjaoludest. Määruskaebuses heidetakse ette, et maakohus ei ole analüüsinud asjaolusid süüdimõistetu isikust lähtuvalt ning sellest, millist kasu saab süüdimõistetu ennetähtaegsel vabanemisel ning asjaolu, et süüdimõistetut tuleb usaldada. Süüdimõistetul tuleb usaldus välja teenida, kuid arvestades määruskaebuses toodud seisukohti toimepandud kuriteost ning asjaolusid seoses näljastreigiga, siis puudub alus süüdimõistetut usaldada ning maakohus on põhjendatult 3 jõudnud seisukohale, et süüdimõistetu probleemide lahendamise oskus on puudulik. Pigem süüdistab U. Uustalu oma tegevuses teisi. Karistuse eesmärkide täidetusest käesolevalt rääkida ei saa. On märkimisväärne vangla iseloomustuses välja toodu – kui ei saa, mida tahab või on midagi, mis ei meeldi, siis on korduvalt alustanud enese näljutamist (söögist keeldumist), kuni saab oma tahtmise. Süüdimõistetu toob välja määruskaebuses, et ta on korduvalt vangistuses olnud, mis näitab samuti, et süüdimõistetu ei ole võimeline oma käitumist muutma õiguskuulekas suunas. Süüdimõistetu jätkuvad õigustused toimepandud kuriteo kohta näitavad, et süüdimõistetu ei ole aru saanud toimepandud kuriteo tagajärgedest, väärast käitumisest ning jääb arusaamatuks, kuidas saaks kohus sellises olukorras asuda seisukohale, et karistus on süüdimõistetu suhtes oma eesmärgi täitnud ning ta saab vabaduses õiguskuulekalt hakkama. Muuhulgas tuvastati süüdimõistva kohtuotsusega, et U. Uustalu varitses kuriteo toimepanemise eesmärgil oma naistuttava korteri sissepääsu võimalust ning ta kasutas selleks ära naistuttava 11-aastase poja üksinda kodusolekut ja pääsedes korterisse, lõi ta kaasavõetud kiviga vara hõivamise eesmärgil kahel korral kannatanule pähe, tekitades viimasele ohtliku tervisekahjustuse. Süüdimõistetu röövis korterist naistuttavale kuuluvat vara 3990 krooni väärtuses, seejärel kägistas kannatanut nööriga ning peitis tema surnukeha kappi. Samal päeval pantis süüdimõistetu muuhulgas röövitud ehted pandimajas. Kohtud leidsid, et U. Uustalu tappis kavatsetult ja seejuures sihipäraselt, seega jutt ettevaatamatusest on väär. Lisaks leiab teise astme kohus, et arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, näitab süüdimõistetu käitumine, et oma eesmärkide saavutamiseks ta vahendeid ei vali. Arvestades ka röövitud vara ja selle pandimajja viimist, siis süüdimõistetu pani teo toime ka majandusliku kasu saamise eesmärgil. Kuna süüdimõistetul puudub lähedaste võrgustik ning garanteeritud töökoht, siis esineb majandusliku toimetuleku puudulikkusest risk uuteks kuritegudeks. Seejuures on märkimisväärne, et süüdimõistetu hoiakud töö osas on kõrged, sest vangla tööd peab ta „orjatööks“ ning tuleb ka arvestada, et süüdimõistetu on praeguseks ajaks viibinud vanglas 16 aastat ning selle jooksul on tööturu olukord vabaduses võrreldes enne vangistust teistsugune.
19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
20. oktoobri 2019 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Juhan Sarv Mati Kartau 4