Obsah (6)
§ 444§ 407§ 175§ 163§ 177§ 178KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-13098 Tsiviilasi AS-i
§ 444lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata.
Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viivise ja sissenõudekulude osas. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi
§ 407lg 6 alusel rahuldamata (vt nt Riigikohtu 03.05.2017.
a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 16 jj). VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 2
(4)2-19-13098 esimese lause alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja nõuab kostjalt viivist lepingujärgses määras 0,07% päevas tasumata summalt. Viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära (aastas 8%) üle 3 korra. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; samuti 16.11.
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11816, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10.05.
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Samuti on põhjendatud arvestada viivist mitte alates arve tasumise tähtajast, vaid alates esimesest sellele järgnevast päevast. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja seisuga 16.08.2019 sissenõutavaks muutunud viivise vastavalt summas 199,76 eurot ja 19,72 eurot ning jätab hagi rahuldamata viivisenõudes vastavalt 437,72 eurot ja 43,24 eurot.
- Kohtu hinnangul ei ole hagi põhjendatud ka sissenõudekulu 25 euro osas. Hagile lisatud tõenditest nähtuvalt on sissenõudekulu kantud sama lepingu alusel ja sama telefoninumbriga seotud erinevatest arvetest tuleneva võla nõudmiseks. Kohtu hinnangul ei tule VÕS § 1132 sätestatut tõlgendada selliselt, et ühe ja sama võlgnevuse korral oleks eri sissenõudekulu väljanõumine põhjendatud igalt tasumata arvelt eraldi. Kui võlausaldaja otsustab saata igast arvest tuleneva võlanõude eraldi (kui võiks nõuda seda samas võlateatises), siis ei pea sellise põhjendamatu topeltkulu eest vastutama võlgnik. Seetõttu mõistab kohus välja vaid ühekordse sissenõudekulu, s.o 30 eurot ning jätab sissenõudekulu 25 euro osa hagi rahuldamata.
- Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks riigilõiv kokku 225 eurot ja õigusabikulu 420 eurot (koos käibemaksuga) ja teises hagis riigilõiv 75 eurot ja õigusabikulud 420 eurot. Hagide liitmise tulemusena on hageja tasunud riigilõivu kokku 300 eurot ja soovib õigusabikuluna kostjalt välja mõista kokku 840 eurot. Kohus on seisukohal, et kui hageja oleks esitanud nõuded ühes menetluses, siis oleks hagihinnalt 1967,82 eurot tulnud tasuda riigilõivu 225 eurot. Kuna hageja otsustas sisuliselt sama nõude esitada erinevates menetlustes, on ta ise põhjustanud suurema riigilõivu kulu, mille eest kostjat vastutavaks pidada ei saa.
§ 175
lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 840 eurot selgelt põhjendamatu. Arvestades esindaja tegelikku töö mahtu ja asja keerukust, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks, mis tuleb kostjalt välja mõista, 250 eurot. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (riigilõiv 225 eurot + õigusabikulu 250 eurot) 475 eurot. 5. Kuivõrd kohus rahuldab hagi (sissenõutavaks muutunud osa) ligikaudselt 70% ulatuses, peab kohus
§ 163lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 70% ulatuses kostja ja 3
(4)2-19-13098 30% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 332,50 eurot (s.o 475 eurost 70%).
§ 177
lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
§ 178
lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 4
(4)