Obsah (5)

§ 152§ 108§ 44§ 155§ 104

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1623 Määruse kuupäev 10. november 2019 Kohtunik Maria Lõbus Kohtuasi Osaühingu Kõldu Lihakarn kaebus Veterinaar- ja Toiduameti tegev

) § 152 lõike 1 punkti 4 alusel. Kaebaja selgitas, et kuna VTA luges kõik ettekirjutused täidetuks ja võttis kaebuse omaks, puudub kaebajal huvi menetluse jätkamiseks, sest kaebuse nõue tuvastada kaebajale tehtud ettekirjutuste täitmine on praeguseks vastavalt VTA kinnitusele saavutatud. Kaebaja märkis, et oli sunnitud kohtusse pöörduma oma õiguste kaitseks. VTA tegi ettekirjutusi olukorras, kus kaebaja oli VTA nõudmised tegelikkuses täitnud ning puudus igasugune põhjendus ja alus ettekirjutuste tegemiseks. Alles pärast kohtusse pöördumist kinnitas VTA, et tegelikkuses on ettekirjutused täidetud, ja esitas kohtule ka sellesisulise seisukoha. VTA kinnitus ettekirjutuste täitmise kohta on kaebuses nõutud toiming

§ 152lõike 1 tähenduses.

Kaebaja palus, et kohus jätaks menetluskulud summas 275 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 260 eurot) VTA kanda

§ 108lõike 6 alusel.

1. VTA märkis
2. novembri
3. a seisukohas, et ei ole kaebuses esitatud väiteid omaks võtnud. Kaebajale tehtud ettekirjutused on õiguspärased. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ettekirjutuste tegemise ajal (s.o
4. juulil 2019) olid ettekirjutused täidetud. VTA on teinud järelkontrolli vaidlusaluste ettekirjutuste täitmise üle. See ei ole toiming, mis oleks olnud seotud kaebuse esitamisega. Tegu on tavapäraste riikliku järelevalve raames tehtavate toimingutega. Kaebuse esitamine ei mõjutanud VTA järelevalvetoiminguid kaebaja suhtes. Veelgi enam, VTA on protokollides fikseerinud, et ka peale
5. augusti
6. a järelkontrolli oli kaebajal nõuetekohaselt täidetud vaid alla poole ettekirjutustest ning VTA ise otsis aktiivselt võimalusi kontrollida ka ettekirjutuse nr 9 täitmist. Ei ole alust väita, et ettekirjutuste täidetuks lugemine VTA poolt toimus põhjusel, et kaebaja pöördus kohtusse. Fakt on, et tegelikkuses alustas kaebaja ülejäänud ettekirjutuste täitmisega alles pärast esimest VTA järelkontrolli ja
7. septembri
8. a kohtumääruse tegemist. Seega on väär kaebaja väide, justkui luges VTA ettekirjutused täidetuks kohe, kui kaebaja kohtusse pöördus. VTA-l puudus reaalne võimalus lugeda ettekirjutused täidetuks olukorras, kus need täidetud ei olnud. VTA hinnangul ei ole alust menetluse lõpetamiseks

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel ning menetluskulude VTA kanda jätmiseks

§ 108lõike 6 alusel.

VTA palus lõpetada praeguse asja menetluse

§ 152

lõike 3 alusel kaebust menetlusse võtmata ning jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda. 2 3-19-1623 KOHTU SEISUKOHT 10.

§ 152

lõike 1 punkt 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

1. Kohus selgitas
2. septembri
3. a määruses, et täidetud ettekirjutuste puhul ei saa taotleda nende tühistamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõike 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni. Täidetud ettekirjutuste puhul muutub sisutühjaks ettekirjutuste tühistamise nõue, sest nendest tulenevad kohustused on täidetud ning HMS § 61 lõikest 2 tulenevalt ei ole need ettekirjutused enam kehtivad. Tühistamisnõude peamiseks eesmärgiks on kõrvaldada haldusakti kehtivus, mistõttu üldjuhul kehtetu haldusakti tühistamist nõuda ei saa. Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt on kehtivuse kaotanud haldusakti tühistamise nõude sisuline lahendamine võimalik üksnes juhul, kui kehtetu haldusakti „ületühistamine“ on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, see tähendab, et vaidlustatud haldusakti mõju ja praktiline tähendus ei pruugi vaatamata haldusakti kehtivuse lõppemisele olla täielikult ammendunud (
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punktid 10 ja 11). Praegusel juhul ei ole kaebaja poolt täidetud ettekirjutuste tühistamine vajalik, sest kaebaja õiguste kaitseks pole seda otseselt vaja.

§ 44

lõike 1 kohaselt võib isik kaebusega halduskohtusse pöörduda üksnes oma õiguste kaitseks. See tähendab muu hulgas seda, et kaebus peab aitama kaasa isiku õiguste kaitsmisele. Isik peab kaebuse rahuldamise korral saama sellest mingi eelise või õigusliku kasu. Täidetud ettekirjutuste tühistamine ei annaks kaebajale enam mingit eelist ega mõjutaks olemasolevaid õigussuhteid. Pärast ettekirjutuste täitmist nende tühistamisest kaebajale mingit õiguslikku kasu enam tõusta ei saa. (Vt ka Tartu Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2018. a määrus haldusasjas nr 3-18-81.) Riigikohtu halduskolleegiumi praktika kohaselt tuleb olukorras, kus haldusakti mõju on täielikult lõppenud ja tühistamiskaebus on menetluslikult lubamatu õiguskaitsevajaduse äralangemise tõttu, lähtuda analoogiast

§ 152lõike 1 punktiga 4 ja lõikega 2 (13.

novembri

1. a otsus asjas nr 3-3-1-44-14, punkt 12). Nimetatud sätete kohaselt võib kohus haldusakti ammendumisel minna isiku taotluse alusel ja tema põhjendatud huvi korral üle õigusvastasuse tuvastamise nõudele. Kui kaebaja ei taotle sellises olukorras õigusvastasuse tuvastamist või ei ole tal selleks põhjendatud huvi, menetlus lõpetatakse. Kaebaja teatas küll
2. septembril 2019 kohtule, et soovib täidetud ettekirjutuste puhul taotleda tühistamise asemel õigusvastasuse tuvastamist, kuid
3. novembril 2019 andis kaebaja kohtule teada, et tal ei ole enam huvi praeguse asja menetluse jätkamise vastu. Kaebaja soovis asja menetluse lõpetamist. Sellest ilmneb üheselt, et kaebaja ei soovi enam taotleda õigusvastasuse tuvastamise nõudele üleminekut. Kohus ei ole ka veel jõudnud otsustada, kas tuvastamisnõudele üleminek oleks üldse lubatav. Kuna ettekirjutused on ammendunud ja nende tühistamist enam taotleda ei saa ning kaebaja ei soovi üle minna ka õigusvastasuse tuvastamise nõudele, tuleb menetlus ettekirjutuste tühistamise nõude osas lõpetada.
4. Kaebaja on saavutanud ka oma alternatiivse nõude ja keelamisnõude eesmärgi: kõik kaebajale tehtud ettekirjutused on loetud täidetuks ning kaebajat ei ähvarda enam sunniraha rakendamise oht. Seda arvestades saab ka alternatiivse nõude ja keelamisnõude osas menetluse lõpetada

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

3 3-19-1623 13. VTA leidis, et menetlust ei saa lõpetada

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, vaid seda tuleb teha

§ 152lõike 3 alusel.

Kohus VTA seisukohaga ei nõustu. Menetluse lõpetamise alused on sätestatud

§ 152

lõikes 1.

§ 152

lõige 3 ei ole menetluse lõpetamise alus, vaid see on norm, mis annab võimaluse menetluse lõpetamiseks ka ilma kaebust menetlusse võtmata. Kaebaja on õigesti leidnud, et praegusel juhul saab menetluse lõpetada

§ 152lõike 1 punkti 4 alusel.

Samuti juhindub kohus

§ 152lõikest 3 ning lõpetab menetluse kaebust menetlusse võtmata.

14. Kohus selgitab, et kui praegune määrus menetluse lõpetamise kohta jõustub, ei ole kaebajal enam lubatud esitada kohtule kaebust sama nõudega samal alusel (

§ 155lõige 6 ja § 43 lõike 1 punkt 2).

15. Üldreegel on, et menetluse lõpetamise korral kannab menetluskulud kaebaja (

§ 108

lõige 4).

§ 108

lõike 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja palus, et kohus mõistaks

§ 108

lõike 6 alusel VTA-lt välja kaebaja menetluskulud summas 275 eurot (riigilõiv 15 eurot ja õigusabikulud 260 eurot). Kaebuse eest tasutud 15-eurost riigilõivu ei saa kohus VTA-lt välja mõista, vaid see tuleb kaebajale

§ 104lõike 5 punkti 4 alusel menetluse lõpetamise tõttu tagastada.

Kohus tagastab selle arvelduskontole, millelt riigilõiv tasuti, st kaebaja SEB Panga arvelduskontole EE

1. Kuna kohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt, ei saa selle eest tasutud riigilõivu summas 15 eurot kaebajale tagastada (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-3-1-9-11, punkt 10). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja menetluskulude väljamõistmine VTA-lt

§ 108lõike 6 alusel põhjendatud.

VTA luges küll kaebajale tehtud ettekirjutused täidetuks pärast kaebuse esitamist kohtule, ent asjaolud ei viita sellele, et VTA oleks seda teinud kaebuse esitamise tõttu. VTA kohustas

1. juulil 2019 kaebajat mõnesid ettekirjutusi täitma kohe ning mõnesid hiljemalt
2. augustil
3. Kaebaja esitas kaebuse kohtule
4. augustil 2019, st kümme päeva pärast viimast ettekirjutuste täitmise tähtpäeva. Kaebuse esitamise hetkeks ei olnud VTA jõudnud veel ettekirjutuste täitmist kontrollida. VTA selgitustest ilmneb, et sellised kontrollid viiakse alati läbi ning tegu on tavapäraste riikliku järelevalve raames tehtavate toimingutega. VTA tegi kõnealuste ettekirjutuste täitmise kohta järelkontrolli esimest korda
5. augustil 2019 ja teist korda
6. septembril
8. augustil 2019 luges VTA täidetuks osa ettekirjutustest ning
9. septembril 2019 kõik ülejäänud ettekirjutused. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda selles, et VTA lähtus ettekirjutuste täidetuks lugemisel üksnes sellest, kas kaebaja oli oma ettevõttes reaalselt teinud ettekirjutustes nõutud toimingud, mitte kaebuse esitamise faktist. Kui VTA oleks ettekirjutuste täidetuks lugemisel tõepoolest lähtunud kaebuse esitamisest, oleks ta kohe esimese järelkontrolli käigus lugenud kõik ettekirjutused täidetuks. VTA aga seda ei teinud, mis annab kohtu arvates kinnitust sellest, et VTA arvestas ettekirjutuste täidetuks lugemisel ainult kaebaja tegevust oma ettevõttes ettekirjutuste täitmisel. Kohtul pole mõistlikku põhjust kahelda ka selles, et VTA oleks ettekirjutused samamoodi täidetuks lugenud ka siis, kui kaebaja poleks kaebust esitanud, kuid faktiline olukord tema ettevõttes oleks olnud samasugune nagu
10. augustil 2019 ja
11. septembril
12. Eeltoodust tulenevalt ei pea kohus eluliselt usutavaks, et VTA poolt ettekirjutuste täidetuks lugemise tingis kaebuse esitamine. Seetõttu leiab kohus, et kaebaja menetluskulud (v.a kaebuse eest tasutud riigilõiv) tuleb jätta tema enda kanda. VTA ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad VTA võimalikud menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 4