Obsah (12)

§ 7§ 24§ 50§ 57§ 58§ 35§ 40§ 31§ 23§ 33§ 331§ 25

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. juuli 2019 Valga kohtumaja Väärteoasja number 4-19-1911 Kohtunik Roman Levin Kohtuistungi sekretär Reelika Käis Vä

eaduse (

) § 50 alusel rahatrahviga 190 trahviühikut, s.o 760 eurot. Keskkonnainspektsioon koostas 11.02.2019 väärteoprotokolli selle kohta, et 29.12.2018 ajavahemikul kell 10:00–16:45 pidas T. Zimmer isikute grupis koos J. Õunapuuga kooskõlastatult ja ühise eesmärgi nimel jahti Valgamaal Valga vallas Rebasemõisa külas Karula jahipiirkonnas, mille käigus T. Zimmer surmas Vastse-Mendo maaüksusel poolautomaat jahitulirelvaga, mille salve mahtus rohkem kui kaks padrunit neli metssiga. T. Zimmeril puudus Karula jahipiirkonnas jahipidamiseks jahiluba. Lisaks heidetakse T. Zimmerile ette, et ta jättis sama jahipidamise käigus jahitulirelva järelevalveta. Karula jahipiirkonnas jahiloata nelja metssea küttimisega rikkus T. Zimmer

§ 7

lõiget 1 ning kasutades jahipidamisvahendina enam kui kahte padrunit mahutava salvega poolautomaattulirelva, rikkus ta ka

§ 24lg 1 p 2.

Lisaks T. Zimmer, jättes poolautomaattulirelva endast 600–700m kaugusele järelevalveta teisele isikule kättesaadavasse kohta, rikkus jahieeskirja § 6 lg 1 p 2. T. Zimmeri pani seega toime

§ 50

(jahiloata jahipidamine),

§ 57

(keelatud vahendiga jahipidamine) ja

§ 58

(jahiohutuse nõuete rikkumine – jahirelva järelevalveta teisele isikule kättesaadavasse kohta jätmine) järgi kvalifitseeritavad väärteod. T. Zimmer on kirjeldatud teod pannud toime tahtlikult kavatsetuse vormis. Isik on süüvõimeline ning puuduvad süüd välistavad asjaolud. II 2. Keskkonnainspektsiooni Valgamaa büroo keskkonnakaitseinspektor Villu Virnas tegi 12.03.2019 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 940018001148, millega kohtuväline menetleja karistas Jaan Õunapuud

§ 50alusel rahatrahviga 190 trahviühikut, s.o 760 eurot.

Keskkonnainspektsioon koostas 11.02.2019 väärteoprotokolli selle kohta, et 29.12.2018 ajavahemikul kell 10:00–16:45 pidas J. Õunapuu isikute grupis koos T. Zimmeriga kooskõlastatult ja ühise eesmärgi nimel jahti Valgamaal Valga vallas Rebasemõisa külas Karula jahipiirkonnas, mille käigus T. Zimmer surmas Vastse-Mendo maaüksusel neli metssiga. J. Õunapuul puudus Karula jahipiirkonnas jahipidamiseks jahiluba. Lisaks heidetakse väärteoprotokollis J. Õunapuule ette, et ta jättis sama jahipidamise 2 käigus jahitulirelva järelevalveta. J. Õunapuu kasutas jahipidamiseks Lääne-Siberi laika tõugu jahikoera. Karula jahipiirkonnas jahikoeraga jahipidamise tulemusena jahiloata surmatud nelja metssea küttimisega rikkus J. Õunapuu

§ 7lõiget 1.

Lisaks J. Õunapuu, jättes tulirelva järelevalveta endast 600-700m kaugusele järelevalveta teisele isikule kättesaadavasse kohta, rikkus jahieeskirja § 6 lg 1 p 2. J. Õunapuu pani seega toime

§ 50

(jahiloata jahipidamine) ja

§ 58

(jahiohutuse nõuete rikkumine – jahirelva järelevalveta teisele isikule kättesaadavasse kohta jätmine) järgi kvalifitseeritavad väärteod. J. Õunapuu on kirjeldatud teod pannud toime tahtlikult kavatsetuse vormis. Isik on süüvõimeline ning antud teos puuduvad süütegu välistavad asjaolud. Kaebused I 3. T. Zimmer esitas Tartu Maakohtule 27.03.2019 kaebuse, millega vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, st taotleb tühistada kohtuvälise menetleja 12.03.2019 otsus väärteoasjas nr 940018001148 ning teha uus otsus, millega mõista kaebuse esitaja süüdi

§ 58järgi ning karistada sanktsiooni miinimumilähedase rahatrahviga.

T. Zimmer selgitab, et talle väljastati 01.08.2018 suurulukiluba Lüllemäe jahipiirkonnas ühe metssea laskmiseks, mida ta otsustas 29.12.2018 kasutada ning kaasas jahile ka oma vana tuttava J. Õunapuu, kelle rolliks jäi jahiala piiramine ja loomade suunamine. T. Zimmer selgitab, et ta tulistas 29.12.2018 teed ületavat suurt siga, kes lasujärgselt küll kukkus, kuid jooksis seejärel minema ning suundus Karula

eltsi maadele. T. Zimmer selgitab, et kuna tegemist oli sea haavamisega, siis haavatud looma tuleb jälitada, mida nad ka tegid. T. Zimmer suundus koera haukumise peale ning nägi, et koer haugub sama suurt siga, keda ta haavas tee peal ning tegi seega seale ühe tapva lasu. Kuid surnud sea juurde jõudes märkasid nad läheduses ka kahte surnud metsseapõrsast, kus oli näha ka jalatsijälgi. Nad otsustasid suure sea autoni vedada ning kuna maastik oli raske, otsustati relva seniks sündmuspaika ära peita. T. Zimmer kinnitab, et ta kasutas nimetatud relva ilma salveta (see oli autos relvakotis) kui ühelasulist igakordselt lasujärgselt laadimist vajavat relva. Seega leiab kaebuse esitaja, et ta ei ole

§ 50ja § 57 sätestatut toime pannud.

T. Zimmer tunnistab, et on toime pannud

§-s 58 kirjeldatud teo (jahirelva järelevalveta jätmine). II 4. J. Õunapuu esitas Tartu Maakohtule 27.03.2019 kaebuse, millega vaidlustab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, st tühistada kohtuvälise menetleja 12.03.2019 otsus väärteoasjas nr 940018001148 ning teha uus otsus, millega mõista kaebuse esitaja süüdi

§ 58järgi ning karistada sanktsiooni miinimumilähedase rahatrahviga.

J. Õunapuu selgitab, et 29.12.2018 kutsus teda kauaaegne tuttav T. Zimmer osalema metsseajahis. Kuna küttimise luba oli T. Zimmeril, siis tema enda ülesandeks oli ühisjahi käigus piirata jahiala, leida metsseakari ja suunata neid T. Zimmeri asukoha poole. J. Õunapuu kinnitab, et tal oli kaasas küll jahirelv, kuid tol päeval jahil viibides ta seda kotist välja ei võtnud. J. Õunapuu selgitab, et ta suundus metsamassiivi ja sattus 3 ka seakarja peale, kes suundus tee poole, kus T. Zimmer oli ootama jäänud. J. Õunapuu teavitas sellest raadiosaatja teel T. Zimmerit, kes mingi aja möödumisel teavitas, et tulistas (tabas) siga, kes aga jooksis metsa ära. J. Õunapuu selgitusel tema ning T. Zimmer leidsid, et kuna haavatud looma tuleb otsida, võimalusel koeraga, siis läksid nad koera järgi. Metssea leidsid nad koera haukumise peale ning metssiga sai ühe surmava tabamuse. Looma juurde jõudes märkasid nad aga 2 surnut metsseapõrsast ja palju inimeste jalajälgi ning nad said aru, et need põrsad on keegi varasemalt lasknud. Kuna T. Zimmeri poolt lastud siga oli suur ja raske, otsustati relvad ajutiselt maha jätta ja peita. J. Õunapuu kinnitab, et T. Zimmer sel päeval 4 siga ei lasknud. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole

§ 50sätestatut toime pannud.

J. Õunapuu tunnistab, et ta on toime pannud

§-s 58 kirjeldatud teo (jahirelva järelevalveta jätmine). III 5. Kohtuistungil leidis mõlema kaebuse esitaja kaitsja, et

eadus ja jahieeskiri on suhteliselt üldsõnalised ja mahukad ning paljudes küsimustes lähtutakse sellest, milline on väljakujunenud tava või käitumismudel.

§ 58rikkumist ei vaidlustata.

T. Zimmeril oli kehtiv suuruluki laskmise luba ning ta pidas jahti koos J. Õunapuuga, ehk tegemist ühisjahiga, kus jahi juhatajaks oli T. Zimmer ning tema andis korraldusi J. Õunapuule. T. Zimmer tulistas enda jahialal teed ületavat metssiga, kes lasu järel kukkus, kuid tõusis ja jooksis teise jahipiirkonna suunas. Kuna laskmiskohal oli T. Zimmeri kinnitusel näha ka karvu ja verepiisad, tuli haavatud looma jälitada ja selleks toodi kodust ka jahikoer. Tulistatud lask ei ole kunagi möödalask, kuni ei ole tõendatud vastupidist ning tabamuse saanud looma on kohustuslik otsida ning kui saab, siis koeraga. Kui loom on haavatud, siis ei ole looma jälitamine teisel jahialal keelatud. Ka sellist reeglit ei ole, kuidas peab haavatud looma jälitama, kas mööda jälgi või ringiga. Puudu on tõendid, et inkrimineerida mõlemale menetlusalusele isikule täiendavalt 3 metssea põrsa laskmist. Ka lähedal asuvad jahimehed (tunnistajad) kuulsid vaid ühte lasku, enne kui nad koha peale uurima läksid. Sigade surmamise aeg on kindlaks tegemata ekspertiisiga, samuti see, kas põrsad on lastud sama relvaga. Lisaks kuuldi lasku, kui kõik olid auto juures, sh menetlusalused suure seaga, st keegi pidas veel samal ajal jahti. Videosalvestiselt on näha, et T. Zimmeri jahirelval ei olnud salve küljes. Seega, kuna isik salve ei kasutanud, ei saanud ta korraga 4 ulukit lasta. Kohtuvälise menetleja seisukoht

1. Keskkonnainspektsioon ei nõustu kaebustega ja vaidleb neile vastu. Väärtegude toimepanemine on tõendatud ning otsuse muutmiseks ja kaebuste rahuldamisteks puuduvad alused. Nii T. Zimmer kui J. Õunapuu ei eita, et nad pidasid koos Karula jahipiirkonnas jahti metsseale. Kaebustes põhjendatakse jahipidamist haavatud uluki jälitamisega ja et nemad küttisid vaid varem haavatud emise, surnud põrsad avastasid nad peale emise küttimist. Esitatud põhjendus ei ole kooskõlas väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega, jahipidamise tavadega ega elulise usutavusega. 4 Väidetaval haavamise kohal (tee peal) ega metsa all metssea jälgedel verd näha ei olnud. Samuti tuvastati, et mööda metssigade jälgi ei olnud keegi enne Keskkonnainspektsiooni töötajaid liikunud. Kõigil kütitud metssigadel, nii emisel kui põrsastel, oli üks tabamus, mis tähendab, et kütiti haavamise tunnusteta loomad. Samuti ei olnud ükski kütitud loom veel kangestunud ega veri hüübinud, mis tähendab, et kõik loomad on kütitud samal ajal. Kui hinnata kirjeldatud tõendeid kogumis, siis tekib küsimus, kui suur on tõenäosus, et keegi tuvastamata isik küttis samas kohas kolm metssea põrsast ja hetk hiljem sattusid täpselt samasse kohta T. Zimmer ja J. Õunapuu ning kütivad enda arvates haavatud emise. Seega saab menetluse käigus kogutud tõendeid kogumis hinnates teha tõsikindla järelduse, et T. Zimmer koos J. Õunapuuga ühiselt ja kooskõlastatult pidasid Karula jahipiirkonnas jahti, mille käigus T. Zimmer küttis neli metssiga, omamata jahiluba ja menetlusaluse isiku kohtule esitatud kaebuses toodud väidetel, et toimus haavatud uluki jälitamine, puudub alus. Keskkonnainspektsioon ei nõustu T. Zimmeri väitega, et tal oli poolautomaatse jahitulirelvaga kaasas küll padrunisalv, mis mahutab rohkem kui kaks padrunit, kuid ta kasutas relva ilma padrunisalveta, kuna esiteks seda on ilma salveta laadida äärmiselt ebamugav ning kuna kõik metssead olid surmatud ühe surmava lasuga, sooritas T. Zimmer lühikese aja jooksul vähemalt neli lasku. Kohtuväline menetleja palub jätta kaebused rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. KOHTU POOLT TUVASTATUD ASJAOLUD JA JÄRELDUSED
2. VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.
3. Kohus kuulas kohtuistungil üle menetlusalused isikud ning järgmised tunnistajad: T. T., K. L., J. D., R. D., E. K., I. V.. Kohus uuris väärteotoimikus esitatud kirjalikke tõendeid, sh sündmuskohal filmitud videomaterjali.
4. Asjas on kohtu hinnangul leidnud tõendamist, et 29.12.2018 pidas Tarmo Zimmer koos Jaan Õunapuuga ajavahemikul kl 10.00 kuni 16.45 Valgamaal Valga vallas Rebasemõisa külas Karula jahipiirkonnas tulirelvaga metsseajahti. Vaidlust ei ole selles, et nii Tarmo Zimmer kui Jaan Õunapuu viibisid 29.12.2018 Karula jahipiirkonnas asuval Vastse-Mendo kinnistul, kus Tarmo Zimmer oli surmanud enda kinnitusel ühe metsseaemise. Eeltoodut kinnitavad Tarmo Zimmeri ja Jaan Õunapuu ütlused kohtuistungil, samuti tunnistajate T.si, L.i, J. D.i ja R. Dr.i, E. K.i ütlused kohtuistungil, asitõendite vaatlusprotokollid 29.12.2018 (väärteotoimiku tl 16-21) ning 31.12.2018 (väärteotoimiku tl 22-25); sündmuskoha vaatluse protokoll koos lisadega (29.12.2018 sündmuskoha vaatluse protokoll koos skeemide, fototabelite ja videomaterjaliga, väärteotoimiku tl 51-80).
5. Kohus käsitab järgnevalt järgmisi küsimusi: - Kas Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu pidasid ühiselt jahti ilma vastava jahiloata; 5 - Kas Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu küttisid kokku 4 metssiga; - Kas Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu jätsid oma jahirelvad ilma järelevalveta teistele isikutele kättesaadavasse kohta; - Kas Tarmo Zimmer kasutas jahipidamisvahendina keelatud vahendit.

§ 7lg 1 rikkumine 11.

Jahipidamine on reguleeritud

eadusega (

) ning

eaduse alusel keskkonnaministri 28.05.2013 määrusega nr 32 kehtestatud jahieeskirjaga.

§ 7

lg 1 kohaselt on jahipidamisõigus füüsilise isiku õigus jahti pidada, kui tal on jahipidamisõigust tõendavad dokumendid ning ta on tasunud jahipidamisõiguse tasu.

§ 35

lg 1 kohaselt on jahipidamisõigust tõendavateks dokumentideks jahitunnistus, jahiluba,

t osavõtjate nimekiri, suuruluki laskekatse tunnistus ja vibujahi laskekatse tunnistus.

§ 40lg 1 kohaselt annab jahiluba õiguse pidada ulukile jahti.

Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on jahilubadeks suur- ja väikeuluki jahiluba. Sama paragrahvi lõikest 3 ning lõike 8 p 5 tulenevalt antakse jahiluba jahipiirkonna kasutaja poolt jahipidamiseks konkreetses jahipiirkonnas.

1. Eelnevast tulenevalt pidanuks Tarmo Zimmeril ja Jaan Õunapuul olema 29.12.2018 Karula jahipiirkonnas jahipidamiseks jahiluba, millest nähtuks jahipidamise õigus nimetatud jahipiirkonnas.
2. Kohus loeb tuvastatuks, et Tarmo Zimmeril oli käsitatava sündmuse ajal 29.12.2018 kehtiv jahiluba - suurulukiküttimise luba nr Si-21 - , millega tal oli lubatud küttida metssiga Lüllemäe jahipiirkonnas (väärteotoimiku tl 59). Jaan Õunapuul ei olnud jahipidamisel jahiluba, kuid see polnud tema puhul ka tingimata vajalik. Tegemist oli menetlusaluste isikute kinnitusel Tarmo Zimmeri korraldatud ühisjahiga, mille puhul

§ 31

lg 1 ja 4 tulenevalt on kohustuslik vähemalt ühele

t osavõtvale isikule väljastatud jahiluba. Ühisjahti ei ole kahtluse alla pannud ka keskkonnainspektsioon. Jahipidamisõiguse tasu on toimikust nähtuvalt mõlema menetlusaluse isiku puhul makstud (väärteotoimiku tl 88 ja 89). 14. Kohtu arvates on tõendatud, et Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu pidasid 29.12.2018 jahti ühisjahina ühiselt ja üksteisega kooskõlastatult, mida kinnitavad eelkõige menetlusaluste isikute enda ütlused. Asjaolu, et Jaan Õunapuu oma jahirelva jahi käigus ei kasutanud, ei oma jahipidamise tuvastamisel käesoleval juhul olulist tähtsust, kuivõrd on tuvastatud, et Jaan Õunapuu kasutas jahipidamisel talle kuuluvat jahikoera, mis tulenevalt

§ 23lg 2 on võrdsustatud jahipidamisega.

1. Kohus peatub järgnevalt kaitseversioonil, mille kohaselt alustasid menetlusalused isikud jahti Lüllemäe jahipiirkonnas, kus Tarmo Zimmer haavas metssiga, ning haavatud ulukit jälitades tabasid ta Karula jahipiirkonnas, kus Tarmo Zimmer ta oma jahirelvast tehtud lasuga surmas. Kohus leiab, et asjas ei ole esitatud veenvaid tõendeid selle kohta, et Tarmo Zimmer oleks 29.12.2018 küttinud Lüllemäe jahipiirkonnas metssea emist, seda seal haavanud ning liikunud seale järgi Karula jahipiirkonda. Samuti puuduvad veenvad tõendid selle 6 kohta, et metssea emise puhul, kelle Tarmo Zimmeri lõpuks oma jahirelvast surmas, oleks tegemist sama seaga, keda Tarmo Zimmer eelnevalt väidetavalt haavas. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist on sündmuskohal vaadeldud Tarmo Zimmeri poolt surmatud emist ning leitud vaatluse käigus vaid üks kuulihaav metssea pea- ja kaelapiirkonnas. Ka metsseaemise vaatlusprotokollist nähtuvalt (väärteotoimiku tl 16 jj) leiti üks kuuli sisenemisava emise paremast silmast. Vaid ühe nähtava kuulihaava olemasolu on väitnud ka tunnistajad V., D.id, K., T. ja L.. Seega tuleb kohtul asuda seisukohale, et konkreetset siga oli tabanud vaid üks kuul ning seega ei saanud olla tegemist eelnevalt haavatud seaga. Asjas uuritud tõendite põhjal ei saa kohtu hinnangul tuvastada haavatud sea liikumisele viidata võivaid verejälgi ei väidetaval metssea haavamise kohas Puurina-LüllemäeLitsmetsa teel ega kohas, kust leiti surnud põrsad ning kus Tarmo Zimmer surmas metsseaemise. Ka see asjaolu võimaldab järeldada, et metssiga, kelle Tarmo Zimmer 29.12.2018 surmas, ei olnud eelnevalt haavatud.
2. Kohus märgib, et ka juhul, kui oleks veenvalt tuvastatav, et Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu jälitasid haavatud ulukit, siis seadusest ei nähtu sellisel puhul erandeid seonduvalt kohustuslike jahipidamisõigust tõendavate dokumentidega (samuti jahipidamisõiguse tasu maksmisega). Jahiloata võib surmata ilmse marutauditunnuste uluki (

§ 33

lg 1) ning sigade Aafrika katku ilmsete tunnustega metssea (

§ 331lg 1).

Kumbagi sellistest tunnustest ei ole käesoleval juhul tuvastatud. Kaitsja viide

§ 25lg 3 ei ole kohtu hinnangul praegusel juhul asjakohane.

Nimetatud paragrahv reguleerib kinnisasja kasutamist jahipidamiseks ning jahipidamise käigus haavatud uluki jälitamist ja surmamist ei saa maaomanik viidatud sätte alusel tõepoolest keelata. Kohtu arvates ei tühista viidatud säte samas kohustust omada jahipidamisel jahiluba, mis on antud jahipiirkonna kasutaja poolt jahipidamiseks konkreetses jahipiirkonnas.

§ 25

ei reguleeri jahipidamist võõras jahipiirkonnas, s.o jahipiirkonnas, mis ei ole kantud jahiloale. 17. Nähtuvalt sündmuskoha vaatlusprotokollist leiti metsseaemise lohistamisjälje alguskohast umbes 1 meetri kaugusel kahe metsseapõrsa kehad, mis vaatlusel ei olnud kangestunud (väärteotoimiku tl 52). Kolmanda põrsa keha, mis samuti polnud kangestunud, leiti teistest põrsastest umbes 10 meetri kaugusel (väärteotoimiku tl 53). Seega asusid kõik 4 surmatud metssiga ca 10-20 meetri raadiuses, s.o suhteliselt kompaktselt koos, nad ei olnud vaatluse ajaks kangestunud, samuti ei olnud kuulihaavade ümbruses olev veri hüübinud. Kohus peab tõenäoliseks, et kõik 4 metssiga olid surmatud ligikaudu samal ajal. Kõigil 3 metsseapõrsal tuvastati sündmuskoha vaatluse käigus pea piirkonnas tulirelva kuuli tekitatud keha läbistanud haavad ja kuulikanalid, peade ühel küljel oli näha kitsam kuuli sisenemise haav ning teisel küljel laiem kuuli väljumise haav. Nagu eelnevalt märgitud, oli sarnane kuulihaav pea- ja kaelapiirkonnas ka emisel. Arvestades sarnaseid vigastusi, on tõenäoline, et kõik neli looma olid kütitud sama isiku poolt ning iga loom ühe surmava lasuga. Ei saa pidada eluliselt usutavaks Tarmo Zimmeri ja Jaan Õunapuu vastuväiteid, mille kohaselt avastasid nemad 2 surnud põrsast kohast, kus Tarmo Zimmer surmas emise. Sellisel juhul tuleks asuda seisukohale, et kokku leitud 3 põrsast olid surmatud enne, kui Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu jõudsid metsseaemise surmamise kohani. Sellise kaitseversiooni püstitamine tähendaks kas

1. a)põrsad küttisid sündmuskohal viibinud tunnistajad J. D., R. D. ja E. K., või
2. b)vahetult enne Tarmo Zimmeri ja Jaan Õunapuu 7 saabumist emise surmamise kohale pidi samas kohas viibima ja põrsad surmama isik või isikud, keda ei ole asjas tuvastatud. Kohtule esitatud tõendid ei võimalda järeldada, et põrsad võis surmata muu isik või isikud kui Tarmo Zimmer, asjas puuduvad. Selle kohta pole esitatud mingeid tõendeid ega vähemalt usutavaid viiteid või selgitusi. Kaitsja tõstatatud küsimus tunnistajate kuuldud lasu või laskude kohta ei ole selliseks aluseks, mis lubaks järeldada, et samal ajal pidas samas kohas jahti asjas tuvastamata isik või isikud, keda ei näinud ei menetlusalused isikud ega tunnistajad. Kohus ei pea seda eluliselt usutavaks. 18. Kohus peatub ka kaitsja etteheidetel seonduvalt asjaoluga, et asjas ei viidud seonduvalt sigade surmamisega läbi ekspertiisi. Nähtuvalt 29.12.2018 asitõendi vaatlusprotokollist (väärteotoimiku tl 16-21), kus vaadeldi samal päeval Karula jahipiirkonnas surmatud nelja metssea keha, osalesid selles lahkamise läbi viinud I. V. (Lüllemäe

eltsi liige) ning kohtuvälise menetleja ametnikud K. Loit ja T. Tiirats. Istungil andis I. V. ütlusi, milles kinnitas, et tal ei ole veterinaariaalast haridust, kuid on üle 30-aastase staažiga jahimehena lahanud loomi sadades. Kohus märgib, et KrMS § 1091 võimaldab kaasata menetlusse asjatundja. Kohus peab nimetatud sättele tuginedes põhimõtteliselt võimalikuks ja lubatavaks käesolevas asjas tekkinud olukorda, kus kohtuväline menetleja on kaasanud teatud menetlustoimingu juurde, s.o surmatud sigade vaatlus ja lahkamine, isiku, kellel ei ole eksperdi pädevust, kuid kelle puhul võib eeldada vajalikke teadmisi, oskusi ja kogemusi. I. V.i pikaajalist jahimehe ja loomade lahkamise kogemust arvestades (mida ei ole vaidlustatud) ei ole kohtu arvates välistatud tema kaasamine antud juhul asjatundjana. Kohus märgib ka, et I. V.i leiud nii emise kui põrsaste lahkamisel on kooskõlas sündmuskoha vaatlusprotokolliga ning tunnistajate ütlustega – kõik sead olid surmatud ühe lasuga tulirelvast ning kõigil loomadel oli ainult üks kuuli sisenemise ja väljumise ava. 19. Lähtudes riigikohtu seisukohtadest kaudsetele tõenditele tuginemisega seonduvalt (vt nt 3-1-1-15-12, p 14) ning tulenevalt KrMS § 61 lg 2 hindab kohus tõendeid kogumis ning asub seisukohale, et kõik 4 metssiga surmas oma jahirelvast sama isik ning selleks isikuks sai olla ainult Tarmo Zimmer. 20. Kohus leiab, et Tarmo Zimmer, surmates jahipidamise käigus 29.12.2018 Valgamaal Valga vallas Rebasemõisa külas Karula jahipiirkonnas talle kuuluva jahitulirelvaga 4 metssiga, olukorras, kus jahiluba oli väljaantud jahipidamiseks Lüllemäe jahipiirkonnas, on Tarmo Zimmer rikkunud

§ 7lg 1.

Kuivõrd Tarmo Zimmer pidas ühisjahti koos Jaan Õunapuuga, on sama sätet rikkunud ka Jaan Õunapuu. Kohus ei pea asjakohaseks kaitsja viiteid sättele, mis kohustab ühisjahist osavõtjaid täitma õiguspäraseid korraldusi (

§ 31lg 6 p 1).

Nimetatud säte ei vabastada Jaan Õunapuud vastutusest ebaseadusliku jahipidamise eest. Jaan Õunapuu kui kogenud jahimees pidanuks enne

t osavõttu veenduma, et jahipidamiseks on olemas vastav luba ning jaht toimub lubatud jahipiirkonnas.

§ 24

lg 1 p 2 rikkumine 21.

§ 24

lg 1 p 2 kohaselt on lubatud jahipidamisvahendiks jahipidamise otstarbel registreeritud poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Seega saab sätte sõnastusest järeldada, et jahipidamisel on keelatud selline jahipidamiseks registreeritud poolautomaattulirelv, mille salve mahub enam kui kaks padrunit. 8

1. Asjas on tuvastatud, et Tarmo Zimmer kasutas 29.12.2018 jahipidamiseks tema nimele registreeritud poolautomaattulirelva Browning-Bar-II (.30-06, nr 237PZ09641). Tarmo Zimmer ei ole oma ütlustes eitanud, et tal oli nimetatud päeval jahi ajal kaasas enam kui kahte padrunit mahutav salv, mida ta küll väidetavalt ei kasutanud ning mis olevat olnud metssea surmamise ajal autos.
2. Kohtu hinnangul saab lugeda tõendatuks asjaolu, et Tarmo Zimmer kasutas nimetatud tulirelvaga jahipidamisel salve, millesse mahtus enam kui kaks padrunit. Sellist järeldust kinnitavad esmalt Tarmo Zimmeri enda ütlused, mille kohaselt tal oli sel päeval kaasas enam kui kahte padrunit mahutav salv. Samuti kinnitab kohtu järeldust kaudselt asjaolu, et kõik neli samast asukohast leitud metssiga olid surmatud tulirelvaga, iga siga ühe surmava lasuga ning seda tõenäoliselt lühikese ajavahemiku jooksul, mis võimaldab järeldada, et nende surmamiseks tehti järjest neli lasku. Seega on usutav, et Tarmo Zimmer pidi kasutama rohkem kui 2 padrunit mahutavat salve. Kohus ei pea veenvaks Tarmo Zimmeri vastuväidet, mille kohaselt ta ei kasutanud kõnealuse jahi ajal üldse salve. Sellisel juhul poleks ta jõudnud teha lühikese aja jooksul 4 lasku. Nagu Tarmo Zimmer ise istungil kinnitas, võtab salve puudumise korral iga laadimine aega ca 30 sekundit ning sellise ajakulu juures oleks tal kohtu arvates olnud tõenäoliselt keeruline surmata kõiki 4 leitud metssiga. Ka kohtuväline menetleja on kirjeldanud poolautomaatse vintrelva tööpõhimõtet, mille kohaselt on poolautomaattulirelva laadimine ilma salveta äärmiselt ebamugav ning seda tuleb teha ühe käega. Ka juhul, kui pidada usutavaks Tarmo Zimmeri väidet, et lubatust suurem salv oli kaasas, kuid autos, tekib kohtul küsimus, miks pidas Tarmo Zimmer vajalikuks võtta jahile minekul kaasa seadusega otseselt jahipidamiseks keelatud salv. Asjaolu, et selline salv oli Tarmo Zimmeril olemas ning tegelikkuses ka jahi ajal kaasas, viitab kohtu arvates suurele tõenäosusele, et ta seda salve metssigade küttimisel ka kasutas.
3. Kohus leiab, et Tarmo Zimmer on rikkunud

§ 24lg 1 p 2.

Jahieeskirja § 6 lg 1 p 2 rikkumine

1. Tulenevalt jahieeskirja § 6 lg 1 p 2 on jahiohutuse tagamiseks keelatud jätta jahirelva järelevalveta teisele isikule kättesaadavasse kohta.
2. Sündmuskoha vaatlusprotokolliga, tunnistajate ütlustega ning menetlusaluste isikute ütlustega on tõendatud, et nii Tarmo Zimmer kui Jaan Õunapuu jätsid oma jahirelvad järelevalveta metsa, asudes lohistama surnud metsseaemist metsast välja. Kohtu hinnangul on metsa puhul tegemist kohaga, kus relvadele oli olemas ligipääs teistel isikutel. Mõlemad menetlusalused isikud on rikkunud jahieeskirja § 6 lg 1 p
3. Subjektiivne külg
4. Kohus leiab, et nii Tarmo Zimmer kui Jaan Õunapuu on süüteod pannud toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Menetlusalused isikud pidasid teadvalt ja eesmärgipäraselt jahti jahipiirkonnas, kus ei kehtinud Tarmo Zimmerile väljastatud jahiluba. Nagu eelnevalt selgitatud, ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav ega 9 tõendatud, et menetlusalused isikud sattusid võõrasse jahipiirkonda haavatud metssea jälitamise tulemusena. Kavatsetult on rikutud mõlema menetlusaluse isiku poolt ka jahiohutuse tagamise nõudeid. Nagu Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu on selgitanud, segasid relvad neil kütitud metsseaemise metsast väljatoomist ning seetõttu otsustati peita jahipüssid metsa. Kohus järeldab, et menetlusalused isikud teadsid, et tulirelvi ei tohi jätta järelevalveta, kuid otsustasid seda siiski teha. Samuti leiab kohus, et Tarmo Zimmer on keelatud jahipidamisvahendit kasutades toiminud kavatsetult. Rohkem kui 2 padrunit mahutava salve kasutamine oli kohtu hinnangul Tarmo Zimmeri tahtlik valik, mis võimaldas tal küttida korraga rohkem kui 1 ulukit ning vältida sellega

§ 24

lg 1 p 2 piirangu eesmärki – võimaldada küttimisel teha maksimaalselt 3 lasku ning anda kütitavatele ulukitele võimalus põgeneda. Kohus märgib ka, et nii Tarmo Zimmer kui Jaan Õunapuu on materjalidest nähtuvalt pikaajalise kogemusega jahimehed, kelle puhul ei ole tõenäoline, et jahipidamise regulatsiooni rikutakse teadmatusest. 28. Väärteoasjas puuduvad VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud. Aset on leidnud teod, milles Tarmo Zimmerit ja Jaan Õunapuud süüdistatakse ning kohtul ei tekkinud kahtlust, et menetlusalused isikud on nimetatud teod toime pannud. Tegemist on koosseisupäraste väärtegudega, mis on kohtuvälise menetleja poolt õigesti kvalifitseeritud ning kohtuväline menetleja oli pädev karistuse määramiseks. Kohus ei tuvastanud asjas väärteomenetlusõiguse rikkumist. Karistus 29.

§ 50

kohaselt karistatakse jahitunnistuseta jahipidamise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

§ 57

kohaselt karistatakse keelatud vahendiga, keelatud viisil, keelatud ajal või keelatud kohas jahipidamise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga.

§ 58

kohaselt karistatakse jahipidamise nõuete rikkumise eest jahipidamise vahendite kasutamisel või jahiohutuse nõuete rikkumise eest rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.

1. Nii Tarmo Zimmerit kui Jaan Õunapuud on karistatud kohtuvälise menetleja poolt rahatrahviga 190 trahviühikut, s.o 760 eurot.
2. Kohtu hinnangul on kohtuvälise menetleja poolt karistuse määramine nii Tarmo Zimmeri kui Jaan Õunapuu osas toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega ning puudub alus kohtuvälise menetleja määratud karistuse muutmiseks. Karistamisel on lähtutud KarS § 56 lg 1 sätetest. Kohus ei tuvastanud raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid. Mõlemale isikule määratud karistus on sanktsiooni maksimumi lähedane. Kohus leiab, et selline karistus on käesoleval juhul õigustatud. Mõlema isiku süü tuleb lugeda üle keskmise suureks. Tarmo Zimmer ja Jaan Õunapuu on pidanud jahti jahipiirkonnas, kus ei kehtinud Tarmo Zimmerile väljastatud jahiluba ning surmanud kokku 4 metssiga, sh tiine metsseaemise (väärteotoimiku tl 22-25). Tiine emise ja 3 põrsa surmamisega on 10 tekitatud keskkonnale kahju kokku summas 2400 eurot (väärteotoimiku tl 92-94), mida ei ole vabatahtlikult hüvitatud. Kohtu hinnangul ei ole ei Tarmo Zimmerile ega Jaan Õunapuule määratud rahatrahvi puhul tegemist ülemääraselt range, vaid põhjendatud, asjakohase ja mõistlikus määras karistusega, mille eesmärgiks on mõjutada menetlusaluseid isikuid edaspidi korrektselt järgima jahipidamisele kehtestatud nõudeid. Kohus jätab kohtuvälise menetleja otsused muutmata ning ei põhjendatuks muuta ka määratud karistusi. Kaebused tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud jäävad kaebuste esitajate enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ kohtunik Roman Levin 11