← Eesti

3-17-1909/65

Obsah (10)§ 283§ 108§ 162§ 51§ 230§ 177§ 46§ 49§ 43§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 108 lg 8 alusel tema enda kanda.

  1. Kaljula Arenduse OÜ esitas
  2. veebruaril 2019 ringkonnakohtule taotluse täiendava otsuse tegemiseks. Kolmas isik palus ringkonnakohtul lahendada kaebaja nõue ehituslubade tühistamiseks ning taotlus kolmanda isiku menetluskulude hüvitamiseks.
  3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  4. veebruari
  5. a määrusega täiendava otsuse tegemata. Ringkonnakohus leidis, et

ei nõua alternatiivsete nõuete esitamist järjestatult. Kohus ei pea ühe alternatiivse nõude rahuldamisel võtma seisukohta teiste nõuete kohta (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 8 viies lause; Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused asjades nr 3-2-1-165-12, p 24 ja 2-14-21673, p 12). Ühe alternatiivse nõude rahuldamisel rahuldatakse kaebus tervikuna. Ringkonnakohus ei ole jätnud kolmanda isiku menetluskulude hüvitamise taotlust lahendamata, vaid jättis need kulud kolmanda isiku enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

  1. Kiili vald palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta kaebus täielikult rahuldamata. Vastustaja leiab, et DP-de I ja II kehtestamise ajal kehtinud õigusaktid (sh EhS v.r § 13) ei sätestanud ning KOKS § 6 lg 1 ja PlanS § 131 ei sätesta kohalikele omavalitsustele kohustust ehitada välja vaidlusalused torustikud (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-23-15, p 79). PlanS § 131 lg-d 1 ja 3 jõustusid ligi üheksa aastat pärast DP II kehtestamist. Ka volikogu
  2. a otsus ja OÜ-ga Sigma Arendus sõlmitud leping ei loonud muudele isikutele õigusi.
  3. a otsuse p 2 sätestas, et teede ja tehnovõrkude ehitamine tagatakse vastavalt lepingule. Lepingu järgi ei pidanud torustikke ehitama vastustaja. PES § 47 kohustas kohalikku omavalitsust tagama detailplaneeringukohaste tehnovõrkude väljaehitamise, kui ei ole kokku lepitud teisti. PES ei täpsustanud tehnovõrgu mõistet, kuid see võis hõlmata kanalisatsioonitorustikke. Samas sätestas ÜVVKS § 4 lg 1 DP I kehtestamise ajal, et ühisveevärk ja -kanalisatsioon rajatakse ÜVK arendamise kava alusel. DP I kehtestamise ajal ei olnud ühiskanalisatsiooni võimalik rajada detailplaneeringu alusel. Seetõttu ei näinud DP I ette kanalisatsioonitorustiku rajamist. ÜVK arendamise kava aastateks 2013–2024 nägi ette, et Kaljula piirkonna ÜVK-ga liitumiseks vajalikud tööd teevad ja rahastavad arendajad. Ringkonnakohtu otsus on vastuolus Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-17-586 tehtud otsuse p-ga 12.
  4. Ringkonnakohus pani vastustajale ebaehtsa tagasiulatuva jõuga rahalise kohustuse, kuigi vald ei saanud DP II kehtestamise ajal sellise kohustusega arvestada. PlanS § 131 lg-te 1 ja 3 kohustused on tingimuslikud. Neid ei ole põhjendatud kohaldada varem kehtestatud planeeringute suhtes (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-23-15, p-d 83 ja 104). Ringkonnakohus võttis menetlusse kaebetähtaega ületades esitatud kohustamiskaebuse. Kohustamiskaebus oleks tulnud esitada hiljemalt
  5. jaanuaril 2014 (

§ 283lg 2).

Ringkonnakohus jättis menetluskulude väljamõistmisel arvestamata, et kaebaja esitas kohustamiskaebuse alles ringkonnakohtus (

§ 108lg 10, TsMS § 171 lg 2, Tartu Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr 2-12-1417, p 15). 4

(11)3-17-1909 11. Kaljula Arenduse OÜ palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus kohustamisnõude ja kolmanda isiku menetluskulude osas, jätta kaebus tervikuna rahuldamata ning mõista kolmanda isiku menetluskulud välja kaebajalt. Juhul kui Riigikohus ei pea kaebuse lõplikku lahendamist kassatsiooniastmes võimalikuks, palub kolmas isik saata asi uueks lahendamiseks haldus- või ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.
  1. a)Ühiskanalisatsiooni rajamise ja sellega liitumise alused on ÜVVKS ja ÜVK arendamise kava. EhS v.r § 13 ei reguleerinud ühiskanalisatsiooni rajamist. Ühiskanalisatsiooniga liitumise eelduseks oli ÜVVKS kohaste taotluste esitamine. Kaebaja ei ole teadaolevalt taotlust esitanud ega liitumistasu maksmise kohustust võtnud. DP I ja DP II kinnistud ei paikne alal, kus ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamine ning liitumise maksumus sisalduks veeteenuse hinnas (ÜVVKS § 14 lg 2 p 6). Volikogu 2006. a otsus ei piiritle täpsemalt rajatavaid tehnovõrke. DP I lahendus oli vaid "perspektiivne". DP II kehtestamisega muutus see vastavas osas kehtetuks. DP-de I ja II esialgset tehnilist lahendust on ÜVK arendamise kavaga oluliselt muudetud. Ringkonnakohus kohustas valda rajama liitumispunktid, mis ei tulene DP-dest I ega II ega ÜVK arendamise kavast. Liitumispunktide kavandamine ei olnud detailplaneeringu ülesanne. Liitumispunkti asukoht määratakse liituja ja vee-ettevõtja lepinguga.
  2. b)Ringkonnakohtu määratud viisil kanalisatsioonitorustiku rajamine välistab ühiskanalisatsiooni finantseerimise ÜVVKS kohaselt ja juba kantud kulude hüvitamise kolmandale isikule. Kolmas isik on oma kinnistute kohta sõlminud vee-ettevõtjaga liitumislepingu ning arenduskokkuleppe ühiskanalisatsiooni väljaehitamiseks. Viimase alusel ehitas kolmas isik välja oma kinnistuid teenindavad ühiskanalisatsiooni rajatised ja andis need üle vee-ettevõtjale. Selle külge peaks vald ringkonnakohtu otsuse kohaselt ühendama kaebaja liitumispunktid. Liituja tasub vee-ettevõtjale liitumistasu ja hüvitab sellega proportsionaalse osa ühiskanalisatsiooni väljaehitamise maksumusest (ÜVVKS §-d 6 ja 61). Kokkuleppe järgi hüvitab vee-ettevõtja vastava osa kolmandale isikule kui ühiskanalisatsiooni väljaehitajale. Ringkonnakohtu otsus ei pane kaebajale liitumistasu maksmise kohustust. Seetõttu muutuks kaebaja liitumise finantseerijaks kolmas isik. Rajatiste püstitamise eelduseks on liitujate olemasolu, kes on liitumislepingu alusel valmis kandma kaasnevad kulud. Rajatiste ennetav ehitamine ei ole tehniliselt otstarbekas. Ringkonnakohtu otsus kohustab Kiili valda ehitama ühiskanalisatsiooni rajatise kolmanda isiku omandis olevale kinnistule. Vallal puudub asjaõiguslik kokkulepe ehitiste rajamiseks.
  3. c)Kolmas isik ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust tühistamisnõude rahuldamata jätmise osas, küll aga osas, milles kohus jättis selle nõude selgelt ja ühemõtteliselt lahendamata otsuse resolutsioonis (

§ 162lg 1).

Kolmanda isiku menetluskulude tervikuna tema enda kanda jätmine ei ole kooskõlas

§ 108lg-tega 2 ja 9.

Kui ringkonnakohtu otsus jääb kehtima osas, milles kaebaja tühistamisnõuet otsuse resolutsioonis ei lahendata ning Riigikohus ei pea neil tingimustel võimalikuks kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, tuleb

§ 108

tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata (Riigikohtu üldkogu määrus asjas nr 3-2-1-153-13; põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-1-08, p 3).

  1. Kaljula Arenduse OÜ palub määruskaebuses tühistada ringkonnakohtu
  2. veebruari
  3. a määrus ja saata taotlus täiendava otsuse tegemiseks ringkonnakohtule. Kaebaja alternatiivsed nõuded olid järjestatud. Primaarne oli tühistamisnõue. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktika pole seetõttu asjakohane. Ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust ja

§ 162lg-t 1.

Nõuet ei tule resolutsioonis lahendada, kui kohus rahuldab primaarse nõude. Kaebaja nõude rahuldamata jätmisel tuleb kolmanda isiku valdavalt tühistamisnõude esitamisest tulenev menetluskulu jätta kaebaja kanda (

§ 108lg-d 1 ja 8).

13. Kaebaja leiab vastuses, et ringkonnakohus tuvastas õigesti vastustaja kohustuse rikkumise. Alates ehituslubade andmisest on vastustaja viivituses. EhS v.r § 13 tuleb tõlgendada nii, et see hõlmab ka tehnovõrke ja -rajatisi (Riigikohtu otsused asjades nr 3-3-1-26-10, p 14; 3-4-1-23-15, p 80). Kuna vastustaja ei taganud tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse üleminekut uuele arendajale, tuleb 5

(11)3-17-1909 vastustajal endal see kohustus täita. Kuni ÜVK arengukava 2016–2027 vastuvõtmiseni oli kaebajal õigustatud ootus, et arendaja rajab DP-s II ettenähtud tehnovõrgud. Üksnes kehtivale arengukavale tuginedes ei ole võimalik kaebust rahuldamata jätta. Vastustajale ei pandud tagasiulatuvat kohustust. Kohustus on vastustajal olnud DP-de I ja II vastuvõtmisest saati. Kohustamisnõude esitas kaebaja tähtaega järgides. Apellatsiooniastmes vastustaja kaebetähtaja rikkumisele ei tuginenud ning tema väide tuleb jätta tähelepanuta (

§ 51lg 1).

DP II ei hõlma Kaljula tee 6 kinnistut. Seega ei saanud sellele kinnistule ehitusloa andmisega hakata kulgema kohustamiskaebuse esitamise tähtaeg. Kolmandal isikul puudub edasikaebeõigus osas, milles ringkonnakohtu otsusega kohustati vastustajat (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-14-15, p 22). Kuna kolmas isik on vaidlusaluse torustikulõigu ehitamata jätnud, ei saa tal selle tõttu olla õigust proportsionaalsele osale ehituskuludest. Torustiku rajamist tuleks kolmandal isikul oma maal taluda igal juhul. Kolmanda isiku menetluskulude jätmine tema enda kanda oli põhjendatud. Ringkonnakohus rahuldas õigesti kaebuse tervikuna, sest alternatiivse nõude rahuldamisega saavutati kaebuse eesmärk. Kaebuse täiendamine ei anna alust muuta menetluskulude jaotust. Kohustamiskaebuse esitamise apellatsiooniastmes tingis selgitamiskohustuse rikkumine halduskohtus.

  1. Kaljula Arenduse OÜ märgib vastustes, et ta ei ole käsitatav arendajana ÜVK arendamise kava 2013–2024 tähenduses. Kolmas isik arendas oma kinnistuid teenindavad ühiskanalisatsiooni rajatised välja vee-ettevõtjaga sõlmitud liitumislepingu ja arenduskokkuleppe alusel. Kaebaja saab liituda vaid kehtiva kava alusel. Kava 2013–2024 ei vabastanud liitujat liitumistasu maksmise kohustusest ega näinud ette erisust liitumiseks vajalike tööde rahastamisel. EhS v.r § 13 ei reguleerinud reoveekanalisatsiooni väljaehitamist. Kohaliku omavalitsuse õigus sõlmida kokkuleppeid infrastruktuuri väljaehitamiseks ei saa kontrollimatult laiendada EhS v.r § 13 reguleerimisala. Kaebaja õigusi ei ole riivatud, sest ta ei ole ÜVK-ga liitumist taotlenud. Kaebaja kinnistud ei kuulu DP II planeeringualasse. Kolmandal isikul puudus kohustus detailplaneeringu tehnorajatiste ehitamiseks. Kolmanda isiku ÜVVKS §-st 61 tulenev nõudeõigus liitumistasu osaliseks tagastamiseks tugineb välja ehitatud torustikule. Nõudeõigust ei välista uue lõigu rajamine. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassatsioonkaebused tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu rahuldada osaliselt. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist tuleb välja jätta viited detailplaneeringutele ning resolutsiooni tuleb muuta Kalju tee 5 kinnistu vahetusse lähedusse rajatava liitumispunkti osas (

§ 230lg 5 p 5).

Ringkonnakohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele (

§ 230lg 5 p 6).

Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust (

§ 230lg 5 p 1).

Oma järelduste põhjendamiseks selgitab kolleegium esmalt oma seisukohti küsimuses, kas DP-dest I või II tuleneb vastustajale kohustus ehitada kanalisatsioonitorustik, mis ühendaks olemasolevat torustikku kaebaja kinnistutega (I). Seejärel peatub kolleegium väidetel, et kohustamisnõude rahuldamise välistavad ÜVVKS ja ÜVK arendamise kavad (II). Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsioonkaebuste ülejäänud väidete ja määruskaebuse kohta (III) ning jaotab menetluskulud (IV). I 16. DP I kehtestamise ajal

(2002)kehtis PES § 47 järgmises sõnastuses: „Detailplaneeringukohaste teede ja tehnovõrkude väljaehitamise kuni ehituskrundini tagab kohalik omavalitsus enne ehitusloa andmist, kui ehitusloa taotleja ja kohalik omavalitsus ei ole kokku leppinud teisiti.“ Õige on vastustaja seisukoht, et DP I ei näinud veel ette kaebaja kinnistuteni kanalisatsioonitorustiku rajamist. Vaidlusalune trass oli DP I seletuskirja p 3.3 järgi planeeringus kajastatud pelgalt ettepanekuna, mitte torustiku paigutuse määramisena PES § 9 lg 2 p 6 mõttes. 6
(11)3-17-1909
  1. Vaidlusaluse torustiku rajamise kohustus tuleneb vastustajale aga volikogu
  2. septembri
  3. a otsuse p-st
  5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et volikogu
  6. septembri
  7. a otsuse p 2 koos selles viidatud lepinguga ei pannud torustiku väljaehitamise kohustust üksnes toonasele arendajale, vaid selle sättega võttis torustiku väljaehitamise tagamise kohustuse endale ka vastustaja. Kohalik omavalitsus võib KOKS § 6 lg-s 1 ettenähtud ülesande täitmiseks endale haldusaktiga võtta kohustuse ka siis, kui seadus teda selleks ei kohusta. Seega pole määravat tähtsust asjaolul, et
  8. jaanuaril 2003 jõustunud EhS v.r § 13 sätestas tehnovõrkude väljaehitamise kohustuse varasema PES §-ga 47 võrreldes kitsamalt ega hõlmanud reoveekanalisatsiooni. Kuna kanalisatsiooni rajamise kohustuse oli vastustaja ise endale võtnud planeeringu kehtestamisel, on põhjendamatu vastustaja etteheide, et selle kohustuse pani talle tagasiulatuvalt peale ringkonnakohus aastaid hiljem (
  9. juulil 2015) jõustunud PlanS § 131 alusel. Kehtiva PlanS jõustumisel jäid senised planeeringud kehtima (ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 2). See puudutab ka planeeringu kehtestamisel määratud planeeringu elluviimise tingimusi.
  10. Millegagi ei ole põhjendatud arusaam, et detailplaneeringukohaste tehnovõrkude all peeti volikogu
  11. a otsuse p-s 2 silmas vaid neid tehnovõrke, mis teenindavad planeeringuala kinnistuid. Detailplaneering on kohaliku omavalitsuse, mitte arendaja või kinnistuomaniku tegevuskava. Omavalitsustes levinud praktika kehtestada detailplaneeringuid killustatult üksikute kinnistute kaupa ei tohi kahjustada kujundatava ruumilise lahenduse terviklikkust. Seepärast peab planeering määrama kindlaks kõigi tehnovõrkude asukohad, mis on tarvis paigutada planeeringualale. DP II nägigi planeeringualal ette ka torustiku ehitamise Kalju tee 7 kinnistuni. Seda ei kajastata DP-s II pelgalt ettepaneku või vabatahtliku alternatiivina. DP II seletuskirja p-s 9.1 on alternatiividena ära nimetatud ühiskanalisatsiooni ühendamine ühise kogumismahutiga ja Tallinna kanalisatsioonisüsteemiga. Neist valikutest ei tulene, et kaebaja kinnistud võiks jääda ühiskanalisatsiooniga ühendamata. DP II tehnovõrkude plaanil on vaidlusalune torustik tähistatud kui „planeeritud kanalisatsioonitrass“. Tegemist on tehnovõrkude ja -rajatiste asukoha määramisega PlanS v.r § 9 lg 2 p 7 mõttes. Niisugune asukohamäärang ei pea olema lõplik tehniline lahendus nõnda, et seda ei võiks projekteerimise või ehitamise staadiumis täpsustada. Kuna DP II tehnovõrkude plaaniga nähti ette torustike väljaehitamine Kalju tee 7 kinnistuni, tingib see kaudselt ka liitumispunkti rajamise selle kinnistu juurde. Samas jätab ringkonnakohtu otsus piisavalt ruumi liitumispunkti asukoha täpsustamiseks, sh võimalikus vee-ettevõtjaga sõlmitavas lepingus.
  12. Volikogu
  13. a otsuse p 2 tuleb vaadelda koos p-ga 3, samuti koos kehtestatud detailplaneeringuga. Tegemist on planeeringu elluviimise tegevuskava (PlanS v.r § 2 lg 4 p 3) olulise tingimusega. See punkt lõi ühtlasi subjektiivse õiguse isikule, kelle kinnistu kasutamiseks on tehnovõrk vajalik. Selline isik võib p 2 alusel nõuda, et kohalik omavalitsus korraldaks planeeringujärgse ühiskanalisatsiooni väljaehitamise. Seda õigust tagas otsuse p
  14. Siit nähtuv etapiviisilisuse põhimõte pidi planeeringuala kinnistuomanikke motiveerima planeeringut ellu viima tervikuna, mitte ainult omanikele kasulikus osas. Kuigi punkt 3 ei loonud planeeringuala kinnistuomanikele iseseisvat kohustust tehnovõrkude ehitamiseks, kehtestas ta lisatingimuse ehitusloa andmiseks. Seda tuleb ehitusloa andmisel arvestada kui planeeringu siduvat elementi (EhS § 42 lg 1 teine lause ja § 44 p 1; vrd otsus nr 3-13-385/90, p 11). Niisuguse tingimuse võib kehtestada haldusmenetluse seaduse (HMS) § 53 lg 1 p 3 ja lg 2 p 3 alusel. Sellise tingimuse proportsionaalsuse küsimuse võib tõstatada vaidluses planeeringu kehtestamise, mitte planeeringu elluviimise üle. Isik, kes omandab 7
(11)3-17-1909 planeeringuala kinnistu pärast planeeringu kehtestamist, ei saa nõuda enda vabastamist planeeringu elluviimise tingimustest.
  1. Volikogu otsuse p-s 2 viidatud lepingu täitmata jäämine arendaja pankroti tõttu ei tähenda selle punkti muutumist ainetuks ega valla kohustuse lõppemist kinnistuomanike ees. Punkti 2 põhimõte, et „tehnovõrkude väljaehitamine tagatakse“, kehtib endiselt. Pankrot tähendab vaid, et kohustuse täitmiseks tuleb vallal leida teine lahendus. Kui detailplaneeringut on asutud ellu viima, peab kohalik omavalitsus tagama, et detailplaneeringuga ettenähtu viiakse ellu nii, nagu planeering naabrite õigusi või avalikke huve kaitsvaid tingimusi silmas pidades kindlaks määras (otsus nr 3-13-385/90, p 12).
  2. DP II tehnovõrkude plaan (töö nr 2605 KIV-DP) ei näinud aga ette torustiku ehitamist Kalju tee 5 kinnistuni, vaid ainult sellega külgneva Kalju tee 7 kinnistuni. Tähistus K1 lõppeb plaanil Kalju tee 7 kinnistu piiril ega kulge sealt edasi Kalju tee 5 kinnistuni. Selles osas tuleb ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni korrigeerida. II
  3. Ringkonnakohus leidis õigesti, et ÜVK arendamise kavad (2013–2024 – RT IV, 27.09.2013, 25; 2016–2027 – RT IV, 01.07.2016, 28) ei lõpetanud volikogu
  4. septembri
  5. a otsusest tulenevat kohustust.
  6. See, et ÜVK rajatakse ÜVK arendamise kava alusel (ÜVVKS § 4 lg 1 esimene lause), ei tähenda, et ÜVK rajamisel ei tuleks paralleelselt arvestada kehtivas detailplaneeringus määratud ühiskanalisatsiooni põhimõttelist lahendust.
  7. ÜVK arendamise kava 2016–2027 Luige-Kangru piirkonna põhirajatiste skeem (töö nr 211/16 joonis 2-1) näeb Kalju teel ette perspektiivse survekanalisatsiooni (tähistus K1s) Kalju tee 7 kinnistu piiri lähedusse kavandatud reoveepumplani, samuti pumplaga ühendatud isevoolukanalisatsiooni Kalju tee 5 kinnistuni. Neid torustikke polnud kajastatud
  8. a kavas. See aga ei tähenda, et vastustaja muutis kavaga detailplaneeringut. Kui ilmneb, et kehtivat detailplaneeringut ei ole võimalik ellu viia, võib kõne alla tulla detailplaneeringu muutmine. Selleks aga on ette nähtud erikord ja see ei toimu ÜVK arendamise kavaga (PlanS v.r § 27 ja HMS § 64 lg 1 teine lause).
  9. a kavast nähtub vaid, et vastustaja ei kavandanud toona vaidlusaluste torustike ehitamist aastateks 2013–
  10. Uus ÜVK arendamise kava korrigeerib vastustaja kavatsusi ning näeb vaidlusaluses osas ette detailplaneeringu elluviimise aastatel 2016-
  11. ÜVK arendamise kava 2016–2027 tekstilise osa ptk 2.7 ja ÜVK-ga kaetud alade joonise (töö nr 211/16 joonis 1) järgi on kaebaja kinnistud hõlmatud kehtestamisel oleva Luige-Kangru reoveekogumisalaga. Kava tekstilise osa ptk 5.3.2 kohaselt on ühiskanalisatsiooni laiendamine Kalju tee ja Kaljula tee piirkonnale võimalik Luige torustike baasil ning investeeringud on plaanis teha pikaajalises perspektiivis liitumistasudest. Sama dokumendi ptk 5.10.3 kohaselt rahastavad ühiskanalisatsiooni arendustegevust üldjuhul elanikud või arendajad. Ptk 6 järgi oli Luige-Kangru ÜVK laiendamine plaanitud ellu viia aastatel 2017–2018 Ühtekuuluvusfondi kaasabil. Kaljula uuselamupiirkonnas on Luige-Kangru reoveekogumisala laiendamine kavas pikaajalise investeeringuna aastatel 2019–
  13. Kolleegium rõhutab, et kinnistuomanikul, kellel on detailplaneeringust tulenev õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt planeeritud kanalisatsioonitorustiku väljaehitamist, on õigus nõuda torustiku ehitamist sõltumata selle kajastamisest ÜVK arendamise kavas. ÜVK arendamise kava peab olema kooskõlas kehtivate haldusaktidega, sh detailplaneeringutega (HMS § 60 lg 2). ÜVK 8
(11)3-17-1909 arendamise kava võib täpsustada detailplaneeringus määratud trassi võimalikku asukohta (PlanS § 126 lg 1 p 4).
  1. Kaebaja õigusi ei saa iseseisvalt rikkuda see, et tema kinnistu ühendatakse ÜVK arendamise kava alusel ühiskanalisatsiooniga torustiku kaudu, mille eelvool on lahendatud teisiti kui kehtivas detailplaneeringus. Vald võib seetõttu täita planeeringust tuleneva kohustuse praegusel juhul ka selliselt, et ta tagab kaebaja Kaljula tee 7 kinnistu ühendamise kolmanda isiku juba rajatud torustikuga. Ka selliselt on võimalik järgida DP II põhimõtet, et Kalju tee 7 kinnistuni tagatakse ühiskanalisatsiooni väljaehitamine. Kuigi ÜVK arendamise kava näeb nüüd mh ette isevoolukanalisatsiooni Kalju tee 5 kinnistuni, ei anna kava kaebajale alust nõuda selle torustikulõigu ehitamist vallalt. Volikogu
  2. a otsuse p-d 2 ja 3 hõlmasid vaid detailplaneeringukohaseid, mitte lisaks ÜVK arendamise kavas ette nähtud torustikke.
  3. Praegusel juhul pole tähtsust küsimusel, kelle kulul plaanib vald ÜVK arendamise kavades torustike ehitamist. Ringkonnakohtu otsus ei keela vallal leppida torustiku rajamises kokku kolmanda isiku, vee-ettevõtja, mõne arendaja või ükskõik millise muu isikuga. Samuti ei lõpetanud
  4. novembril 2010 jõustunud ÜVVKS § 6 lg 7 varem kehtestatud detailplaneeringust tulenevaid omavalitsusüksuse kohustusi kinnistuomanike ees. Ühtlasi ei piira kohustamisnõuet Kiili Vallavolikogu
  5. augusti
  6. a määrus nr 6 „Kiili valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskiri“ (RT IV, 26.08.2014, 18). Selle eeskirja § 6 lg 1 esimese lause järgi sõlmitakse enne ühendustorustiku ehitamise algust liitumisleping. Eeskirja § 8 lg 1 teise lause kohaselt korraldab ehitamist vee-ettevõtja, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Need sätted reguleerivad liituja õigust nõuda ühiskanalisatsiooni ehitamist vee-ettevõtjalt, mitte praeguses kohtuasjas vaidluse all olevat kinnistuomaniku nõuet valla vastu.
  7. Ringkonnakohtu otsuses kindlaksmääratud kohustus ehitada torustik valla kulul ei välista, et kaebaja liitub ühiskanalisatsiooniga ning maksab seejuures liitumistasu kooskõlas ÜVVKS §-ga
  8. Volikogu
  9. a otsuse p-s 2 sätestatud tagamiskohustus reguleeris vaid ühiskanalisatsiooni väljaehitamist, mitte sellega liitumise tingimusi. Seetõttu ei mõjuta ringkonnakohtu otsus ka ÜVVKS §-s 61 sätestatud õigusi ja kohustusi.
  10. Kolmanda isiku omandiõigus kinnistute üle ei ole vääramatuks takistuseks kanalisatsiooni ehitamisel. Seadus sätestab tingimused, millal kinnistuomanik peab tehnovõrku enda kinnisasjal taluma, vajaduse korral võib selleks seada sundvalduse (asjaõigusseaduse § 1581). Need küsimused väljuvad praeguse kohtuvaidluse raamest.
  11. Ringkonnakohtu otsus ei ole vastuolus Tallinna Halduskohtu asjas nr 3-17-586 tehtud otsuse p-ga 12.
  12. Ehkki viidatud kohtuotsuse seisukohad ei ole praeguses vaidluses siduvad (

§ 177lg 1), ei ole ringkonnakohus ka asunud nendega võrreldes lahknevale seisukohale.

Halduskohus leidis viidatud otsuse p-s 12.2 kokkuvõtvalt, et arendaja kohustused ei läinud üle kolmandale isikule. Halduskohus ei võtnud selles punktis seisukohta vastustaja kohustuste suhtes. 32. Kohustamiskaebus oli tähtaegne. Vastustaja viide

§ 283lg-le 2 ei ole asjakohane.

See säte reguleerib kaebetähtaega enne kehtiva

jõustumist (1. jaanuar 2012) taotletud haldusakti andmise või toimingu sooritamisega seotud vaidlustes. Vastustaja pole väitnud, et kaebaja on taotlenud enne kehtiva

jõustumist kanalisatsioonitorustiku ehitamist. Kaebaja pole rikkunud ka

§ 46lg-s 2 sätestatud tähtaegu.

Volikogu 2006. a otsuse p 3 järgi sõltus sama otsuse p-s 2 sätestatud kohustus ajaliselt DP II planeeringualal hoonetele ehituslubade andmisest.

§ 49lg 1 teise lause kohaselt oli kohustamisnõue tähtaegne. Praeguse kohustamiskaebuse aluseks on 9

(11)3-17-1909
  1. augusti
  2. a korraldustega antud ehitusload. Vastustaja viidatud ehitusluba hoone püstitamiseks Kaljula tee 6 kinnistul ei puutu asjasse ka seetõttu, et see kinnistu ei paikne DP II, vaid DP I planeeringualal.
  3. Kuna DP I ei näinud ette ühiskanalisatsiooni rajamist kaebaja kinnistuteni ning ühiskanalisatsiooni lahendust võib hilisemate dokumentidega täpsustada, jätab Riigikohus ringkonnakohtu otsuse resolutsioonist välja viited detailplaneeringutele, samuti kohustuse ehitada torustik välja kogu Kalju tee ulatuses. III
  4. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni pole alust muuta tühistamisnõude küsimuses. On ilmselge, et ringkonnakohus jättis tühistamisnõude rahuldamata. Kolmas isik märgib õigesti, et primaarse alternatiivnõude rahuldamata jätmisel tuleks see ära märkida kohtuotsuse resolutiivosas (

§ 162lg 1).

Kaebaja oli kaebuse muutmise avalduses märkinud, et ta soovib kohustamisnõude rahuldamist siis, kui tühistamisnõue jääb rahuldamata. Seega olid kaebuse alternatiivsed nõuded järjestatud. Samas ei vaidlustanud kaebaja ringkonnakohtu otsust. Järelikult aktsepteeris ta tagantjärele kohustamisnõuet võrdväärsena tühistamisnõudega, mistõttu arutlus alternatiivnõude järjekorra rikkumise üle on vähemalt nüüdseks ainetu. Kuidagi ei saa need asjaolud riivata kolmanda isiku õigusi (vt menetluskulude kohta ka allpool p 36) ega anda alust kolmanda isiku kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. Tühistamisnõude rahuldamine oleks kolmanda isiku jaoks olnud oluliselt koormavam. Kolmanda isiku ehituslubade ja neist tulenevate õiguste kehtivust ringkonnakohtu kohustamisotsuse resolutsioon ei mõjuta (HMS §-d 60 ja 61). Tulenevalt

§ 43

lg 1 p-st 1 ja § 177 lg-st 1 ei saa kaebaja nende ehituslubade tühistamiseks esitada uut kaebust.

  1. Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, miks asus ringkonnakohus seisukohale, et vaidlustatud ehitusload ei riku kaebaja õigusi. Kolleegium peab ühtse ja seadusliku kohtupraktika kujundamiseks vajalikuks rõhutada, et isikul on õigus nõuda õigusvastase haldusakti, mis riivab tema õigusi, tühistamist, kui seadus ei kehtesta tema nõudeõigusele piirangut (RVastS § 3 lg 1). IV
  2. Ekslik on kolmanda isiku seisukoht, et tühistamisnõude selgesõnaline kajastamata jätmine resolutsioonis mõjutab menetluskulude jaotust. Menetluskulude jaotamisel tuleb

§ 108

lg 2 kohaselt lähtuda kaebuse rahuldamise tegelikust proportsioonist, mitte resolutsiooni sõnastuslikest iseärasustest. Kaebaja on kolleegiumi hinnangul kohustamisnõude rahuldamisega oma kaebuse eesmärgi ülekaalukas osas saavutanud. Ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni muutmine Kalju tee 5 kinnistu osas on väheoluline, sest Kalju tee 7 kinnistuni kavandatud torustik on määratud teenindama ka Kalju tee 5 kinnistut. Seetõttu tuleb põhjendatud menetluskulud kaebajale hüvitada ning vastustaja ja kolmanda isiku menetluskulud jäävad nende endi kanda. 37. Väide, et kaebaja võitis kohtuasja alles ringkonnakohtus esitatud nõude tõttu, on spekulatiivne. Puudub põhjus eeldada, et kohustamisnõude esitamata jätmisel oleks algne tühistamisnõue jäänud lõppkokkuvõttes rahuldamata. Ringkonnakohtu vastuolulisi seisukohti arvestades (eespool p 35) ei saa välistada, et ilma kohustamisnõudeta oleks ringkonnakohus tühistamisnõude rahuldanud. Samuti on tõenäoline, et kaebaja oleks tühistamisnõude rahuldamata jätmise Riigikohtus vaidlustanud, kui see oleks jäänud tema ainsaks nõudeks.

§ 108lg-te 10 ega 11 kohaldamiseks ei ole alust.

Kolleegiumi hinnangul esitas kaebaja algselt õigesti tühistamisnõude, sest see vastas kaebuse eesmärgile – kasutada volikogu 2006. a otsuse p-s 3 10

(11)3-17-1909 ettenähtud tagatist. Kohustamisnõude esitamine oli tingitud kohtu selgitustest, mitte kaebaja hooletusest või pahatahtlikkusest. Nõude põhjenduseks esitatud asjaolud ja argumendid kattusid suures osas ja olid omavahel läbi põimunud. Seetõttu pole asjakohane kolmanda isiku väide, et suurema osa menetluskuludest kandis ta seoses tühistamisnõudega. Kolmas isik vaidleb ka veel Riigikohtus aktiivselt kohustamisnõudele vastu. Seega on kohtuotsus tehtud selgelt tema kahjuks ja kaebaja kasuks. Põhiseaduse §-dest 15, 24, 25, 32 ega muudest sätetest ei tulene, et menetlusosalisel, kelle kahjuks tehakse kohtuotsus, peaks olema õigus nõuda menetluskulude hüvitamist.

§ 108on asjassepuutuvas osas põhiseaduspärane.

Kolleegium ei muuda eeltoodu tõttu menetluskulude jaotust haldus- ega ringkonnakohtus. 38. Kaebaja menetluskuluks Riigikohtus olid õigusabikulud 900 eurot. Need mõistab kolleegium

§ 108lg 1 alusel vastustajalt välja.

Vastustaja menetluskulu kassatsiooniastmes oli õigusabikulu 2030 eurot ja kautsjon 25 eurot. Kolmas isik on Riigikohtus kandnud õigusabikulu koos käibemaksuga 3096 eurot ja tasunud kautsjonit 25 eurot. Kautsjonid tagastab Riigikohus

§ 107lg 4 esimese lause alusel.

Õigusabikulud jäävad aga vastustaja ja kolmanda isiku enda kanda (

§ 108lg 1 ja lg 8 teine lause). (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.