Obsah (6)

§ 70§ 371§ 75§ 372§ 168§ 150

KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-16-9424 Määruse tegemise aeg ja koht 07. mai 2019.a, Jõhvi Kohus Viru Maakohus Kohtunik Piret Raik Kohtuasi Korteriühistu Püssi Viru 4 hagi V. V., N. V. ja E. V. vastu v

§ 70lg 2 ja § 88 kohaselt Viru Maakohus.

Kostjad ei ela pidevalt neile kuuluvas korteris, kuid kostjate muu elukoht ei ole hagejale teada. Hagejale teadaolevalt on kostjad Vene Föderatsiooni kodanikud ning vastavalt Eesti – Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 on lepinguosalise riigi kohus pädev tsiviilasja arutama kui kostjal on antud liikmesriigis elukoht. Kostjatele kuuluv korteriomand on eluruum ning hagejal puuduvad igasugused andmed, et kostjad kasutaksid seda muul otstarbel. Kui asuda seisukohale, et hagi ei allu Eesti kohtule, võib hageja hinnangul olla tegemist olukorraga, kus hageja õigusi on põhiseadusvastaselt riivatud õigust loova akti andmata jätmisega ning hageja palub maakohtul algatada vastav kontroll. Võttes aluseks õigusabilepingu art 21 lg 2 ei ole korteriühistu isikuks, kes saaks mõjutada, kellel on õigus korterelamus kortereid omandada. Hagejat ei kaasatud kostjatele korteriomandi võõrandamise protsessi, mistõttu puudus hagejal võimalus kostjatega kohtualluvuse kokkulepet sõlmida. Hagejal puudub võimalus otsustada, kas vahendada kostjatele kuuluva korteriomandi osas teenuseid või mitte, sest kortermaja on üks tervik. Hageja asetamine olukorda, kus tal puuduvad reaalsed ja praktilised võimalused õiguskaitsevahendite mõistlikuks kasutamiseks, on põhiseaduse § 15 ebaproportsionaalne piirang ning kahjustab põhiseaduse § 32 sätestatud hageja omandiõigust. Põhiseaduspäraseks ei saa pidada olukorda, kus hageja omandiõiguse kaitse jääb sõltuma kolmandate isikute suvast. 2. Maakohus keeldus 22.12.2016.a määrusega hagi menetlusse võtmisest tuginedes Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene õigusabilepingu) art 21 lg 2. Tartu Ringkonnakohus tühistas 15.02.2017.a. määrusega maakohtu 22.12.2016.a. määruse ja saatis hagi menetlusse võtmise otsustamiseks tagasi maakohtule. Ringkonnakohus leidis oma määruses, et kohtualluvuse üle otsustamisel ei teinud maakohus kõike endast olenevat selgitamaks välja kostjate seisukohta asja arutamise võimalikkuse kohta Eesti kohtus ning seetõttu on maakohtu poolne hagi menetlusse võtmisest keeldumine

§ 371lg 1 p 2 ennatlik.

Muus osas nõustus ringkonnakohus maakohtu järeldustega.

1. Maakohus saatis kostjatele 30.03.2017.a. kohtunõude, milles küsis nende seisukohta asja lahendamise võimalikkuse kohta Eesti kohtus (tl 56). Kohus saatis kohtunõude kostjatele kohtule teadaolevatel kostjate e-posti aadressidel ning elukoha aadressil ning õigusabitaotlusena Justiitsministeeriumi kaudu. 2 Kostjatele aadressil xxx saadetud kohtunõue on kostjatele isiklikult kätte toimetatud 31.10.
2. aastal (tl 72-72). Justiitsministeerium on Viru Maakohtu õigusabitaotluse saatnud Vene Födreatsiooni Justiitsministeeriumile 07.12.2017.a. (tl 76) Vastust õigusabitaotlusele seniajani esitatud ei ole. KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED
3. Kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest.
4. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 371 lg 1 p 2 ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

§ 75

lg –st 1 tulenevalt kontrollib kohus, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete kohaselt võib avalduse esitada Eesti kohtule. Rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi määratakse, millal võib asja menetleda Eesti kohtus (

§ 70lg 1).

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 123 tulenevalt omavad rahvusvahelised lepingud prioriteeti riigisiseste seaduste suhtes (sh tsiviilkohtumenetluse seadustiku suhtes).

1. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni lepingu õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti -Vene õigusabilepingu) art 1 järgi on ühe lepingupoole kodanikel teise lepingupoole territooriumil oma isiklike ja varaliste õiguste suhtes samasugune õiguskaitse nagu selle lepingupoole kodanikelgi. Eeltoodud sättest tulenevalt saab Eesti -Vene õigusabileping tulla kohaldamisele, kui mõni menetlusosalistest on Vene Föderatsiooni kodanik. Kostjad E. V., N. V. ja V. V. on Vene Föderatsiooni kodanikud (tl 28-29) Seega kuulub kohtualluvuse määratlemisel kohaldamisele Eesti - Vene õigusabileping, mitte tsiviilkohtumenetluse seadustik.
2. Eesti -Vene õigusabilepingu art 21 lg 1 järgi on kummagi lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema territooriumil elukoht. Kostjad elavad xxx(tl 28-29). Eeltoodut kinnitab maakohtu 30.03.2017.a kirja kättetoimetamine kostjatele eelnimetatud aadressil (tl 72-74).
3. Art 21 lg 2 järgi arutavad lepingupoolte kohtud asju ka muudel juhtudel, kui selleks on poolte kirjalik nõusolek. Art 21 lg 2 eeldab asja arutamiseks Eesti kohtus kostjate kirjalikku nõusolekut. Hageja ei ole esitanud kostjate kirjalikku nõusolekut asja arutamiseks Eesti kohtus. Maakohus saatis kostjatele 30.03.2017.a. kohtunõude, milles küsis kostjate seisukohta asja lahendamise võimalikkuse kohta Eesti kohtus (tl 56). Kostjatele aadressil xxx saadetud kohtunõue on kostjatele isiklikult kätte toimetatud 31.10.
4. aastal (tl 72-72). Eesti Justiitsministeerium on Viru Maakohtu õigusabitaotluse saatnud Vene Födreatsiooni Justiitsministeeriumile 07.12.2017.a. (tl 76) Vastust õigusabitaotlusele seniajani esitatud ei ole. 3
5. Kuivõrd kohtunõue on kostjatele kätte toimetatud, kostjad kirjalikku nõusolekut asja arutamiseks Eesti kohtus andnud ei ole, puudub maakohtul pädevus hagi menetlemiseks ning kohus keeldub

§ 371lg 1 p 2 alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest.

1. Hageja käsitlus art 21 lg 2 sisust ja hageja õiguste põhiseadusvastasest piiramisest on väär. Hageja märgib, et korteriühistut ei kaasatud korteriomandi võõrandamise protsessi, mistõttu puudus hagejal praktiline võimalus kostjatega kohtualluvuse kokkulepet sõlmida. Õigusabi lepingu art 21 lg 2 mõttes pooltena ei käsitleta käesoleval juhul mitte korteri ostumüügilepingu, vaid vaidlusaluse õigussuhte pooli – st korteriühistut ja kostjaid. Käesoleval juhul ei ole tegemist korteri ostu-müügilepingust tuleneva vaidlusega. Hageja väited põhiseaduse § 15 tuleneva kohtusse pöördumise õiguse ning § 32 tuleneva omandiõiguse ebaproportsionaalsest riivest on alusetud ja põhjendamatud. Õigusabilepingu art 21 lg 2 ei piira ebaproportsionaalselt hageja õigust oma rikutud õiguste kaitseks kohtusse pöörduda. Hagejal on võimalus valida, kas esitada nõue kostjate elukohajärgsele kohtule Vene Föderatsioonis (lg 1) või kostjate kirjalikul nõusolekul Eesti kohtule (Viru Maakohtule, lg 2). Alust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei ole ning hageja sellekohane taotlus tuleb jätta rahuldamata.
2. Eeltoodud põhjendustel ja

§ 371lg 1 p 2 alusel keeldub kohus hagi menetlusse võtmisest.

Kohus selgitab hagi menetlusse võtmisest keeldumise õiguslikke tagajärgi. Vastavalt

§ 372

lg 6 kui kohus keeldub hagiavaldust menetlusse võtmast, loetakse, et avaldust ei ole esitatud ja hagi ei ole olnud kohtu menetluses (st hageja saab esitada hagi uuesti samal alusel sama hagieseme üle). 12. Kui kohus keeldub hagi menetlusse võtmisest, kannab menetluskulud hageja (

§ 168lg 1).

Kooskõlas

§ 150

lg 1 p 2 ja lg 4 sätestatuga tagastab maakohus hagejale hagi esitamisel tasutud riigilõivu vastavasisulise avalduse esitamisel. /allkirjastatud digitaalselt / Piret Raik Kohtunik 4