2-15-13695/129

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-13695 Otsuse kuupäev Tartu, 4. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Kai Kullerkupp Kohtuasi Ilmar Mikiveri hagi Anti Piirikivi ja Inga Piirikivi vastu kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks ja lepingu alusel saadu tagastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2019. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Ilmar Mikiveri kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 40 000 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja Ilmar Mikiver, lepinguline esindaja vandeadvokaat Elise Vasamäe Kostja Anti Piirikivi Asja läbivaatamise kuupäev 4. november 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13695 ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2.Rahuldada Ilmar Mikiveri kassatsioonkaebus.

3.Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Ilmar Mikiver (hageja) esitas 15. septembril 2015 hagi Anti Piirikivi (kostja I) ja Inga Piirikivi (kostja II) vastu kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks ja lepingu alusel saadu tagastamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise avalduse, mille maakohus rahuldas. Kostja II suri 14. jaanuaril 2018, tema üldõigusjärglasena astus menetlusse kostja I. Kostja II on hageja õde ning kostja I on hageja õepoeg.

2-15-13695 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 6. augustil 2014 kinkelepingu (kinkeleping I).

Hageja kinkis kostjale I Lepiku kinnistu (registriosa nr 3339702) ½ suuruse kaasomandiosa.

Kostja I kohustus kinkelepingu p 2.4 kohaselt paigutama hageja hooldusasutusse ja tasuma sellega seotud kulud, kui hageja seda soovib ja see osutub vajalikuks. Kostja I ja kostja II sõlmisid 10. septembril 2014 kinkelepingu (kinkeleping II). Kostja I kinkis Lepiku kinnistu ½ suuruse kaasomandiosa edasi kostjale II. Hageja ei leppinud kostjaga I kokku, et kostja I kingiks kaasomandiosa kostjale II.

Hageja soovis kinkelepingust I taganeda, sest kostja I on olnud jämedalt tänamatu. Hageja saatis 15. oktoobril 2014 kostjale I kirjaliku kinkelepingust taganemise avalduse. Kostja I sai avalduse kätte 2. novembril 2014.

Kostja I on olnud jämedalt tänamatu, sest ta kinkis kaasomandiosa edasi juba viis nädalat pärast selle saamist, kinkelepingu II eesmärk oli tagada, et kostjalt I ei saaks kaasomandiosa enam tagasi nõuda, samuti ei võtnud kostja II üle kostja I kohustust hageja eest hoolitseda. Kostja I teavitas 22. septembril 2014 hagejat tähitud kirjaga kinkelepingu II sõlmimisest, samuti ei ole kostjad kandnud neile kuuluva Lepiku kinnistu mõttelise osaga seotud kulusid ega tasunud makse. Lepiku kinnistu on hageja kauaaegne elukoht ja ainus kinnisvara. Hageja on vanaduspensionär, kellel ei ole muud sissetulekut peale pensioni.

Kostja I on olnud jämedalt tänamatu ka seetõttu, et ta hakkas pärast kinkelepingu I sõlmimist hagejat ja hageja vennatütart jämedalt ebatsensuursete väljenditega solvama. Kostja I süüdistas hagejat petmises, vargustes, tuppa urineerimises, hageja ema surma põhjustamises ja sõimas hagejat joodikuks. Kostja I viskas hageja vennatütre kinnistul asuvast hoonest välja, sulges hoone tabalukuga, süüdistas teda petmises, kelmustes, vargustes, leidis, et vennatütar on prostituut ega kuulu perekonda ning keelas vennatütrel külastada perekonna hauaplatsi.

Kinkeleping I ei ole tühine, kuid hageja on kinkelepingust I taganenud. Kinkeleping II on tühine seetõttu, et tegemist on näiliku või heade kommete vastase tehinguga. Kinkeleping II on näilik tehing, sest kostjad soovisid ühiselt jätta eelkõige hagejale muljet, et Lepiku kinnistu ½ kaasomandiosa on kostjale II üle läinud. Kinkeleping II on heade kommetega vastuolus, sest kostjad soovisid sellega välistada hageja võimaluse nõuda kinkelepingust I taganemisel kostjalt I kaasomandiosa tagasi.

Kui kinkeleping II on tühine, on kostjal I õigus nõuda lepingu alusel saadu tagasi. Lepiku kinnistu väärtus 6. augusti 2014 seisuga oli 80 000 eurot, pool sellest on 40 000 eurot. Kuna kostja I pidi hagejale 40 000 eurot hüvitama 2. novembril 2014, on hagejal õigus nõuda sellele järgnevast päevast alates ka viivist.

2.Kostja I vaidles hageja nõudele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Hageja ei ole ise soovinud kohtusse pöörduda, hagi esitamise taga on hageja vennatütar. Hageja on kostjatele öelnud, et ta ei soovi kaasomandiosa tagasi ja tal ei ole nendega millegi üle vaielda. Hageja kinnitas kostjatele, et tema soov oli, et kostjale I kingitud kaasomandiosa saaks endale kostja II, sest see oli hageja ja kostja II ema soov, selle üle arutati ka notari juures kinkelepingu I koostamisel.

Kostja I ei olnud kaasomandiosa edasi kinkides jämedalt tänamatu. Kostjad ei soovinud hagejat kahjustada ega panna teda olukorda, kus ta ei suuda hooldusasutuse kulusid kanda. Kostja II ei võtnud üle kostja I kohustusi, mis seostuvad hooldusasutusega, kuid kaasomandiosa edasikinkimine ei lõpetanud kostja I kohustusi hageja vastu. Hageja ei ole kinkelepingu I p-st 2.4 tulenevate kohustuste täitmist nõudnud.

2(7) 2-15-13695 Kostja I ei ole vennatütart sõimanud ega ähvardanud, tema asju kinnistul asuvast hoonest välja visanud ega hoidnud kõrvale hageja abistamisest majapidamise või Lepiku kinnistuga seostuvates töödes pärast kinkelepingu I sõlmimist. Kostja I on hagejale alkoholi tarvitamist ja koristamata jätmist ette heitnud, kuid hageja on nende etteheidetega nõustunud.

3.Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2019. a otsusega hagi, kohustas kostjat I andma hagejale välja Lepiku kinnistu ½ suurune mõtteline osa ja andma tahteavaldus omanikukande muutmiseks selliselt, et Lepiku kinnistu ½ mõttelise osa omanikuna kantakse kinnistusraamatusse hageja.

Maakohus jättis hageja alternatiivsed nõuded rahuldamata ning Harju Maakohtu 16. septembri 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

Menetluskulud jättis maakohus kostja I kanda.

Hageja on soovinud kinkelepingust taganeda. Kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud, sest hageja saatis kostjale I kinkelepingust taganemise avalduse ning kostja I sai selle kätte.

Hageja on kinkelepingust taganemise materiaalse eeldusena tuginenud jämedale tänamatusele võlaõigusseaduse (VÕS) § 267 p 1 mõttes. Asjaolu, et kostja I kinkis kaasomandiosa edasi, ei ole käsitatav jämeda tänamatusena. Kostja I oli aga jämedalt tänamatu, kui saatis kinkelepingu II sõlmimise kohta hagejale tähitud kirja, vaidles kinnistul asuvate ehitiste valdamise ja kasutamise üle, tegi hagejale korduvalt etteheiteid ning nimetas hagejat joodikuks. Tunnistaja ütluste ja kostja I vande all antud selgitustega on tõendatud, et kostja I nimetas hagejat joodikuks, viis kinnistult ära hageja vennatütrele kuuluvaid asju ning väitis, et viimane ei ole pereliige ja tema põlvnemise kohta peaks tegema DNA-analüüsi. Kinkelepingust taganemine tõi kaasa kinkelepingu lõppemise.

Hageja on kinkelepingust kehtivalt taganenud ja tal on VÕS § 268 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostja I kingitud eset tagasi alusetu rikastumise sätete alusel. Hageja esitas kostja II vastu nõude, tuginedes VÕS §-le 1036, mis sätestab, et kui saaja annab saadu tasuta üle kolmandale isikule ja saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, peab kolmas isik saadu vastavalt VÕS 52. ptk-s sätestatule välja andma. Kuna kostja II surma järel astus tema üldõigusjärglasena menetlusse kostja I, saab nõuda alusetult saadu tagasi kostjalt I VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel. Hageja on lepingust kehtivalt taganenud ning kostjal I on võimalik saadu hagejale tagastada.

4.Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi rahuldati, ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus kostja I jätta hageja kanda.

5.Hageja paus jätta kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja I kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. juuni 2019. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus menetlusõigust, jättes eelmenetluse ülesanded täitmata ning otsuse olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus hindas küll kinkelepingust I taganemise formaalseid ja materiaalseid eelduseid, kuid jättis tähelepanuta hageja nõude tuvastada kinkelepingu II tühisus.

3(7) 2-15-13695 Maakohus ei saanud rahuldada hageja nõuet tagastada kinkelepingu I alusel saadu, hindamata kinkelepingu II kehtivust, sest kui kinkeleping II on kehtiv ja kostja II sai kaasomandiosa omanikuks, ei ole hagejale kaasomandiosa tagastamine materiaalõiguslikult võimalik. Kui kinkeleping II on kehtiv, on kostja I saanud kaasomandiosa pärimise teel ehk teisel õiguslikul alusel, mis välistab samuti kinkelepingu I tagasitäitmise.

Asja saatmine maakohtule uueks arutamiseks on põhjendatud, sõltumata sellest, et hageja esitas 27. juunil 2019 taotluse, milles soovis kaasomandiosa tagastamise nõudest loobuda ning jääda üksnes omandikaotuse eest rahalise hüvitise väljamõistmise nõude juurde. Kohtuasja terviklikkuse huvides peab taotluse lahendama maakohus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks lahendamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust ning rikkus oluliselt menetlusõigust, väljudes apellatsioonkaebuse piiridest ning jättes hageja taotluse lahendamata.

Hageja primaarne nõue oli kostja II vastu, et kohustada teda VÕS § 1036 alusel saadut välja andma.

Ringkonnakohus heitis asjatult maakohtule ette kinkelepingu II kehtivuse hindamata jätmist, sest viidatud sätte alusel nõude rahuldamine ei eelda, et kinkeleping II oleks tühine. Maakohus rahuldas põhjendatult hagi VÕS § 1036 alusel ja nõudis kaasomandiosa välja kostjalt I kui kostja II üldõigusjärglaselt.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kaasomandiosa väljaandmine on VÕS § 1032 lg 2 kohaselt võimatu. Kostja I ei olnud hagi esitamise ajal kaasomandiosa omanik, kuid sai omanikuks pärimise teel kohtumenetluse kestel.

Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse võtmata aluseks ühtegi apellatsioonkaebuse väidet. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 652 lg 8 alusel ei ole ringkonnakohus apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega seotud, ei saanud ringkonnakohus tühistada maakohtu otsust tervikuna, sest kostja I vaidlustas maakohtu otsuse üksnes osaliselt.

Ringkonnakohus oleks pidanud vastu võtma hageja loobumise kaasomandiosa tagastamise nõudest ning taotluse jääda üksnes omandikaotuse eest rahalise hüvitise väljamõistmise nõude juurde.

TsMS § 451¹ lg 2 on oma olemuselt imperatiivne säte.

8.Kostja I vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 kohaselt materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10.Kassatsiooniastmes on vaidluse all ringkonnakohtu pädevus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja hageja hagist osalise loobumise taotluse lahendamisel. Samuti on vaidluse all, kas VÕS § 1036 nõude rahuldamise eelduseid saab hinnata kinkelepingu II kehtivust hindamata ning kas kostja I kohustamine saadu väljaandmiseks on VÕS § 1032 lg 2 mõttes võimatu seetõttu, et kostja I ei olnud 4(7) 2-15-13695 kaasomandiosa omanik hagi esitamise ajal, vaid sai selleks kostja II üldõigusjärglasena menetluse kestel.

Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõude õiguslikku alust ja selgitab VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 kohaldamise eelduseid (I) ning seejärel VÕS §-ga 1036 ja menetluslike küsimustega seostuvat (II).

I 11. Kui kinkelepingust I taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud, võib hagejal olla VÕS § 268 lg 1 kohaselt õigus nõuda kostjalt I kaasomandiosa alusetu rikastumise sätete alusel tagasi. Käesoleva asja eripära on selles, et kostja I saab kinkelepingust I kehtiva taganemise korral olla VÕS § 1028 lg 1 mõttes soorituse saaja, samal ajal on ta kostja II üldõigusjärglasena ühtlasi ka VÕS § 1036 mõttes kolmas isik, kellele saaja on saadu kinkinud.

Nii võib tulla kõne alla hageja nõue kostja I kui saaja vastu eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel, teisalt aga ka kostja I kui kolmanda isiku vastu VÕS § 1036 mõttes.

12.Kohtu ülesanded eelmenetluses on muu hulgas TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 3 kohaselt välja selgitada hageja nõuded ning menetlusosaliste õiguslikud väited esitatud nõuete kohta. Kohtuotsustest jääb ebaselgeks, millise nõude eelduseid maakohus kontrollis ning millise nõude eelduste kohta ringkonnakohus juhiseid andis. See on menetlusõiguse oluline rikkumine.

13.Kuivõrd VÕS § 1036 kohaldub tingimusel, et saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, tuleb enne viidatud sätte kohaldamist kontrollida, kas üleandja saab saaja vastu nõude maksma panna eelkõige VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 alusel. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohaldab kohus õigust ise ega ole seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kui hageja on kinkelepingust I kehtivalt taganenud, tuleb seega esmalt analüüsida, kas tal on nõue kostja I kui (kingi)saaja vastu.

14.Alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1028 jj) kohaselt saab isikule olemasoleva või tulevase kohustuse alusel tehtud sooritusega antu temalt tagasi nõuda, kui soorituse aluseks olnud kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Nõude sisu avab VÕS § 1032 lg 1, mille järgi saab üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. Üksnes juhul, kui saadu väljaandmine ei ole võimalik, saab üleandja nõuda VÕS § 1032 lg 2 alusel saadu väärtuse hüvitamist.

Saaja võib aga VÕS § 1033 lg 1 kohaselt keelduda saadu tagastamisest või väärtuse hüvitamisest ulatuses, milles ta ei ole saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Rikastumise äralangemine saab kõne alla tulla näiteks siis, kui saaja on saadu kolmandale isikule kinkinud. Saaja ei saa rikastumise äralangemise vastuväitele aga tugineda VÕS § 1035 aluste esinemisel. Eelkõige välistab rikastumise äralangemise vastuväite see, kui saaja oli VÕS § 1035 lg 1 mõttes pahauskne, sest ta teadis või pidi teadma saadu üleandmise ajal asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks.

15.Asja uuel lahendamisel tuleb seega esmalt kontrollida, kas VÕS § 1028 kohaldumise eeldused on täidetud. Seejärel tuleb anda hinnang kostja I rikastumise äralangemise vastuväitele VÕS § 1033 lg 1 mõttes (II kd, tl 132), millele hageja viitas ka kassatsioonkaebuses, ning kontrollida, kas kostja I saab rikastumise äralangemise vastuväitele tugineda, arvestades VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi.

16.Kui VÕS § 1028 eeldused on täidetud ning kostja I ei saa tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele, saab hageja nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 2 alusel saadu väärtuse hüvitamist. Hageja ei saa nõuda kostjalt I VÕS § 1032 lg 1 kohaselt tagasi saadut ja sellest saadud kasu, sest saadu 5(7) 2-15-13695 väljaandmine ei ole võimalik. Kostjale I ei kuulunud hagi esitamise ajal kaasomandiosa. Asjaolu, et kostja I võis omandada kaasomandiosa kostja II üldõigusjärglasena, ei muuda eeltoodud järeldust.

II 17. Hageja on kassatsioonkaebuses viidanud, et tema primaarnõue on kostja I kui kostja II üldõigusjärglase vastu VÕS § 1036 alusel, mis sätestab, et kui saaja annab saadu tasuta üle kolmandale isikule ja saajalt ei ole võimalik hüvitist saada, peab kolmas isik saadu vastavalt alusetu rikastumise sätetele välja andma.

VÕS § 1036 alusel saab hageja nõue kostja I kui kostja II üldõigusjärglase vastu kõne alla tulla siis, kui VÕS § 1028 alusel esitatud nõude lahendamisel selgub, et kostja I saab tugineda rikastumise äralangemise vastuväitele ning VÕS §-s 1035 sätestatud välistavaid tingimusi ei esine.

18.Hageja on leidnud, et nõude eeldused on täidetud, sest kostja I kinkis kaasomandiosa kostjale II ning esitas käesolevas menetluses rikastumise äralangemise vastuväite. Kolleegium nõustub hagejaga, et VÕS § 1036 kohaldamine ei eelda, et kostjate I ja II vahel sõlmitud kinkeleping II kehtib, oluline on kaasomandi üleminekuks sõlmitud käsutustehingu kehtivus, mis ei sõltu tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 6 lg 4 kohaselt kohustustehingu kehtivusest.

19.Hageja on menetluses tuginenud sellele, et kinkeleping II on tühine kui näilik tehing või kui heade kommetega vastuolus olev tehing. Kinkelepingu II näilikkus ei muudaks tühiseks kinkelepinguga II seotud käsutustehingut, vastuolu heade kommetega võiks selleks aluse anda üksnes väga erandlikel juhtudel.

Ainuüksi kohustustehingu näilikkus ei muuda näilikuks omandi üleandmisele suunatud käsutustehingut. Abstraktsioonipõhimõttest (TsÜS § 6 lg 4) tulenevalt ei olene käsutustehingu kehtivus õiguse ja kohustuse üleandmiseks kohustava tehingu kehtivusest (vt Riigikohtu 28. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p 22).

20.Käsutustehinguna on asjaõigusleping omandi üleandmise kohta õiguslikult neutraalne ega saa seetõttu üldjuhul olla vastuolus heade kommetega ning sel põhjusel tühine. Erandina võib käsutustehing osutuda tühiseks vastuolu tõttu heade kommetega, kui käsutustehingu eesmärk või käsutustehing ise on heade kommete vastane (vt Riigikohtu 10. detsembri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-156-12, p 11; vt ka viidatud 23. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05, p 26;

13.veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p-d 30‒31).

Eeltoodust tulenevalt võib VÕS § 1036 eelduste kontrollimisel olla kinkelepinguga II seostuv asjakohane üksnes käsutustehingu osas ja sedagi väga erandlikel juhtudel, mil üldiselt neutraalne käsutustehing osutub tühiseks, kuna see on ise või on selle eesmärk heade kommete vastane.

21.Asjaolu, et kostja II üldõigusjärglasena astus menetlusse kostja I, ei mõjuta VÕS § 1036 kohaldamist ega muuda saadu väljaandmist VÕS § 1032 lg 1 mõttes võimatuks. Üldõigusjärglasele lähevad pärimisseaduse § 4 lg 1 ja § 130 lg 1 kohaselt üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, mis ei olnud pärandajaga lahutamatult seotud, ning TsMS § 460 lg 1 kohaselt kehtib jõustunud kohtuotsus ka isikute kohta, kes on saanud pärast hagi esitamist menetlusosaliste õigusjärglaseks.

Kui VÕS § 1036 kohaldamise eeldused on täidetud, saab hageja nõuda kostjalt I kui kostja II üldõigusjärglaselt saadu väljaandmist. Kui saadu väljaandmine ei ole võimalik peab saaja hüvitama VÕS § 1032 lg 2 kohaselt saadu hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse tekkimise ajal.

6(7) 2-15-13695 22. Ringkonnakohus tugines otsuse tühistamisel TsMS § 656 lg 1 p-le 5 ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks põhjendamiskohustuse olulise rikkumise tõttu. Kuna TsMS § 656 lg 1 loetleb alused, mil ringkonnakohtul oli pädevus tühistada maakohtu lahend sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest, võis ringkonnakohus iseenesest maakohtu lahendi tühistada sõltumata apellatsioonkaebuse põhjendustest. Ringkonnakohtu juhised olid seejuures aga kolleegiumi hinnangul ekslikud.

23.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuses väljendatud seisukohaga, et hagejal oli TsMS § 429 lg 1 kohaselt õigus hagist täielikult või osaliselt loobuda. Ringkonnakohus saab taotluse lahendada.

Vajalik on seejuures aga anda pooltele võimalus oma nõudeid rohkem selgitada, lähtudes käesolevas otsuses VÕS § 1028 lg 1, § 1032 ja VÕS § 1036 tõlgendamise ja kohaldamise kohta esitatud seisukohtadest ning arvestades, et nõude õiguslik alus on menetluses seni olnud ebaselge.

24.Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 kohaselt ringkonnakohtu otsustada.

25.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause järgi tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon isikule, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Jerofejev, Ants Kull, Kai Kullerkupp 7(7)

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.