Obsah (4)

§ 44§ 165§ 121§ 152

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1722 Määruse kuupäev 6. november 2019 Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A. N kaebus Viru Vanglale kohustava ettekirjutuse tegemise nõud

120 lg 1 p-le 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. 2.1.

§ 44

lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Seega on isikul kaebeõigus juhul, kui haldusorgan riivab oma toiminguga või haldusaktiga isiku subjektiivseid õigusi. Samas sätestab riigivastustusse seaduse (RVastS) § 6 1 lg 1, et isik võib nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi.

§ 165

lg 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Esmalt võtab kohus seisukoha kohustamisnõude osas seoses jalutuskäigu võimaldamisega kell 12.00 (I), seejärel hindab kohustamisnõude lubatavust seoses duši kasutamise võimaldamisega kaks korda nädalas (II). I 2.

1. Haldusasja materjalide kohaselt esitas kaebaja
2. juulil 2019 Viru Vanglale võõrkeelse vaide nr 6-12/236-1, mis saadeti tõlkesse. Vaide tõlge saabus 18.juulil
3. Vaides taotles kaebaja kinnipidamistingimuste muutmist üksuses, et lukustatud kambris viibimisel oleks jalutuskäigud kell 12.00 ja dušši võimaldataks kaks korda nädalas. Vastuses vaidele (19.augustil 2019 nr 6-12/236-4) selgitas vangla kaebajale, et õiguslik regulatsioon ei nõua jalutuskäikude toimumist konkreetselt kell 12.00 või kell 06.
4. Jalutuskäigud toimuvad vastavalt vangla võimalustele ja Viru Vangla kodukorra lisas 1.15 sätestatud ajavahemikul kell 06.00-20.
5. Õigusaktidest ei tulene, et kinnipeetav saaks ise oma jalutuskäigu aega valida. Samuti ei nõua õiguslik regulatsioon kinnipeetavatele duši võimaldamist rohkem kui üks kord nädalas. Lisaks selgitas vangla, et kaebaja kambris oli olemas veevarustus. Seega kaebaja kinnipidamistingimused ei olnud vastusolus õigusaktides sätestatuga. Lisaks selgitas vangla, et kuna kaebaja ei viibi enam lukustatud kambris, saab ta käia pesemas vabamalt. 2.
6. Kohus nõustub täielikult Viru Vangla seisukohaga ning märgib, et kaebaja ei ole esitanud kohtule mitte ühetegi argumenti, mis oleks andnud kohtule aluse kahelda vangla toimingute õiguspärasuses seoses jalutuskäigu toimumise ajaga. Seega, võttes arvesse, et vanglal puudub kohustus võimaldada kaebajale jalutuskäik talle meelepärasel ajal, aga samuti seda, et vangla on taganud kaebajale igapäevase jalutuskäigu Viru Vangla kodukorras sätestatud ajal ja seaduses sätestatud ulatuses, ei riiva vangla toimingud seoses jalutuskäigu võimaldamisega kell 6.00 ilmselgelt kaebaja subjektiivseid õigusi. 2.
7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 121

lg 2 p-st 1, tagastab kohus kaebuse kohustamisnõude osas seoses jalutuskäigu võimaldamise nõudega kell 12.00 kaebajale läbivaatamatult. II 2.5. Kohus on seisukohal, et võttes arvesse, et kaebaja ei viibi enam lukustatud kambris ja vangla selgitusel saab ta käia pesemas vabalt valitud ajal, langes ära vajadus vanglale kohustava ettekirjutuse tegemise nõudes seoses duši kasutamise võimaldamisega kaks korda nädalas. Järelikult leiab kohus, et duši võimaldamise kohustamisnõude osas on olukord võrdväärne olukorraga, mis on sätestatud

§ 152lg 1 p-s 4.

2.6.

§ 152

lg 2 sätestab, et kohus ei lõpeta menetlust käesoleva paragrahvi lg 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu 2 tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. 2.7. Kohtu hinnangul ei ole vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes menetluse jätkamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning sellest tulenevalt ei pea kohus menetlusökonoomiast lähtuvalt vajalikuks välja selgitada, kas kaebaja soovib kohustamisnõudelt üle minna tuvastamisnõudele. Kohus on seisukohal, et kaebuses kirjeldatud olukorras seoses duši kasutamise võimalusega ei ole võimalik asuda seisukohale, et vangla tegevus oleks õigusaktidega vastuolus. Nimelt sätestab vangistuseaduse (VangS) § 50 lg 2, et võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavale saun, vann või dušš. Kohtupraktika kohaselt on kinnipeetavate võimalus kasutada dušši ainult üks kord nädalas, olukorras, kus kinnipeetaval on olemas kambris veevarustus, õiguspärane ja sellega ei kaane üldjuhul VangS § 41 lg 1 rikkumist. Ühtlasi leidis kõrgem kohus, et VangS § 50 lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda duši kasutamist rohkem kui ühe korra nädalas.1 Kohus märgib, et haldusasja materjalid ei anna kohtule alust arvata, et kaebaja suhtes oleks vangla pidanud, kas lähtudes kaebaja tervislikust seisundist või muudest asjaoludest kaaluma duši võimaldamist rohkem, kui üks kord nädalas. Sellest tulenevalt on ilmselge, et üleminek kohustamisnõudelt (võimaldada duši kasutamist kaks korda nädalas) tuvastamisnõudele ei aita kaebajal mingil moel kaitsta enda õigusi tulevikus. Järelikult ei pea kohus antud juhul põhjendatuks anda kaebajale võimalust üle minna kohustamisnõudelt tuvastamisnõudele, kuna on ilmselge, et kohus ei luba sellist üleminekut eelpoolnimetatud põhjustel. Lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest ja

§ 152

lg 1 p-st 4, lõpetab kohus menetluse kohustamisnõude osas seoses duši kasutamise võimaldamisega kaks korda nädalas kohustamisnõuet menetlusse võtmata.

1. Kohus selgitab, et seoses kaebuse osalise tagastamisega ja teises osas haldusasja menetluse lõpetamisega, jätab kohus kaebaja menetlusabi taotluse läbi vaatamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 1 RKPJKo 3-4-1-50-14, p
2. 3