Obsah (5)

§ 139§ 15§ 101§ 40§ 41

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. november 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-318 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Juhan Sarv Kohtukoosseis Vaidlu

§ 139

lg 2 p 3 § 15 lg 2 järgi 6 kuu vangistusega,

§ 15

lg 2 - § 115 lg 3 p 2 järgi 10 aasta vangistusega ning

§ 101

lg 3 p 6 alusel surmanuhtlusega mahalaskmise läbi.

§ 40

alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskeimaga.

§ 41

alusel liideti kandmata karistus 2 kuud 21 päeva ning lõplikuks karistuseks loeti surmanuhtlus mahalaskmise läbi. Tallinn Ringkonnakohtu 14.12.1993 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata. Riigikohtu 12.04.1994 otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused muutmata. Tallinna Linnakohtu 25.04.1997 määrusega asendati mõistetud surmanuhtlus eluaegse vangistusega. Karistuse kandmise aja algus 20.08.

2. Tartu Maakohtu 21.10.2019 määrusega jäeti V. Otškalenko ennetähtaegselt vangistusest vabastamata. 2.
3. V. Otškalenko kannab eluaegset vangistust esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest. Kohtuistungi toimumise ajaks oli V. Otškalenko temale mõistetud karistusajast ära kandnud pisut üle 27 aasta, s.o üle 25 aasta. Seega on formaalsed alused kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks täidetud. 2.
4. Võimalikul vabanemisel kavatseb süüdimõistetu elama asuda kasuisa V.B. ga viimasele kuuluvasse eramusse aadressile XXX . Eramus on kaks tuba, köök, söögituba, WC ja sauna ehitus on pooleli. Majal on uued aknad, uus ahi ja on alustatud renoveerimistöödega. Vesi on majas olemas, kuid puudub dušinurk. Seega on isikul kindel elukoht, mis on ennetähtaegse vabanemise vältimatuks eelduseks. 2.
5. Mida raskemaid kuritegusid on inimeselt karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende aset leidmise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab prognoosida eeskätt juba toime pandud kuritegude põhjal. V. Otškalenko on karistatud mootorsõiduki ärandamise eest, lisaks tulirelva või laskemoona ebaseadusliku valmistamise, omandamise, hoidmise ja kasutamise eest. Käesolevat vangistust kannab varguse, alaealise vägistamise katse ja alaealise vägistamise katse varjamise eesmärgil tahtliku tapmise eest. Kuritegude vägivaldsuse raskusaste on suurenenud. Eelöeldu tähendab seda, et V. Otškalenko saab vabastada üksnes juhul, kui temast lähtuv retsidiivsusoht on üliväike. Maakohtu hinnangul on V. Otškalenko puhul retsidiivsusoht siiski jätkuvalt liiga kõrge ning isiku vabanemisjärgsed tingimused ja võimalikud lisakohustused ei maanda seda piisavalt. 2.
6. V. Otškalenko on vangistusasutuses viibinud alates
7. aastast, s.o 27 aastat. Oma neljandat, seekord eluaegset vangistust kandma asudes oli isik 26-aastane ning nagu ta ise märkis, naine ja ema tegid süüa ning riietasid ja temal ei olnud sel ajal rohkem muresid ega kohustusi. Ka vangistusasutuses järgneva 27 aasta jooksul ei ole pidanud kinnipeetav ise pingutama selle nimel, et tal oleks esmavajadused rahuldatud ning inimväärsed tingimused tagatud. Vangla iseloomustusest nähtuvalt kinnipeetav plaane ei tee ja elab päev korraga. Vabaduses peab V. Otškalenko asuma ise enda heaolu nimel intensiivselt pingutama ning seda muutunud ühiskonnas. Möödunud aja jooksul on vabaduses elu arenenud ning sellega toimetulek võib olla üksi elavale isikule üle jõu käiv. 2.
8. Toetavatest lähedastest on kinnipeetaval kasuisa V.B. , kes tuli perre siis, kui V. Otškalenko oli umbes 10-aastane, abikaasa N.O. ja abikaasa poeg A.O. Lähedastega suheldakse telefonitsi ning on toimunud üksikud lühiajalised kokkusaamised. V. Otškalenko suhtleb ka vanglast vabanenud paari endise kinnipeetavaga, kellest S.K. on kahel korral käinud lühiajalisel kokkusaamisel ja kes toetab rahaliselt. Kuigi toetavad lähedased on suureks abiks isikule seadusekuulekal teel püsimiseks ning talle motivatsiooni pakkumiseks, ei ole tegemist tugiisikutega, kes oleks pädevad resotsialiseerumise eesmärgil abistama kinnipeetavat kõigis eluvaldkondades, sh võimalikes asjaajamistes ametiasutustes või vajalike tugi- või raviteenuste saamisel. V. Otškalenko puhul oleks võimalike kohanemisraskustest tulenevate riskide maandamiseks hädavajalik tugiisik või pigem isegi rehabilitatsioonikeskusesse vabanemine, kus oleks tal spetsialistid abiks võimalike probleemide õigeaegsel lahendamisel. 2.
9. Uute kuritegude toimepanemise riski suurendab asjaolu, et kinnipeetaval ei ole ka garanteeritud töökohta. Lähedased ei saa isikut materiaalselt toetada, seega vabanedes esialgu puudub rahaline toetus. Majanduslikku olukorda ja toimetulekut võib mõjutada asjaolu, et isik on viibinud pikalt vangistuses ega ole kursis elu-oluga väljaspool vanglat. Rasked majanduslikud olud võivad tõugata teda taas varavastaseid kuritegusid toime panema. Kindel töökoht tagaks stabiilse sissetuleku, parema majandusliku toimetuleku ning ühtlasi pakuks isikule sisukat tegevust. 2.
10. Kinnipeetava seadusekuulekusele on avaldanud selget mõju alkoholi tarbimine. Isik tunnistab, et alkoholijoobes on ta pannud toime varavastase kuriteo ning mõlemad seksuaalkuriteo episoodid pani ta samuti toime alkoholijoobes olles. Kohtuistungil avaldatust ning vangla iseloomustusest nähtuvalt mõistab kinnipeetav alkoholist hoidumise vajadust. Samas on niivõrd pikalt alkoholist eemal viibides keeruline isiku puhul järeldada, kas vabaduses asub ta kergelt kättesaadavat alkoholi taas tarbima või loobub sellest sootuks. Ka antud teguri osas oleks V. Otškalenko puhul oluline järelevalve ning probleemide ilmnemisel 2 õigeaegne ja asjatundlik abi. Seda oleks võimalik pakkuda isikule tugiteenuse läbi, kuid käesolevalt ei ilmne materjalidest, et isikule pakutaks vabanemisel sellist tuge. 2.
11. Suuremale ohupotentsiaalile viitab ka vangla iseloomustuses märgitu isiku hoiakute kohta. Psühholoogi hinnangul on pikk karistus suurendanud tõrksust ja vaenulikkust, kuid see on kontrollitud tasemel. Hetkel protestib (loobus vangla toidust), et võeti toidujagajana töölt maha ilma igasuguse põhjuseta. Vanglateenistuse ametnikega otseseid konflikte olnud ei ole. Kambrikaaslasi valib hoolega, süüdistab vanglat, et vangla teeb temast „katsejänese“, paigutades kambrisse mittesobivaid kambrikaaslasi. Distsiplinaarrikkumised (nüüdseks kustunud) on seotud eelkõige kambris keelatud esemete hoidmisega. Seega ilmneb isiku hoiakutes kalduvus teisi süüdistada ning suutmatus olukorra muutumisele kohaselt reageerida, mis eelpool analüüsitud asjaolusid arvestades suurendab täiendavalt uute kuritegude toimepanemise riski. 2.
12. Puudub veendumus, et V. Otškalenko suudab vabaduses võimalike probleemidega iseseisvalt ja seadusekuulekalt toime tulla. Võimalik realiseeruv oht, olukorras, kui isik ei suuda seadusekuulekalt oma elu korraldada, on suur ning ähvardavad kuriteod rasked. Maakohus nõustus vangla ja prokuratuuri seisukohtadega, et ei saa toetada süüdlase ennetähtaegset vabastamist, sest tõenäosus ennetähtaegse vabastamisega kaasneva kriminaalhoolduse edukaks läbimiseks käesolevatel tingimustel on väike. Maakohus leiab, et karistuse kandmise jätkamise jooksul on võimalik koostöös vangla sotsiaaltöötajatega isiku taasühiskonnastamist paremini ette valmistada ja nt läbida täiendavaid sotsiaalprogramme ja omandada eriala, millised ehk aitaksid vabaduses vältida uute kuritegude toimepanemist. Samuti võiks kinnipeetav kaaluda esialgset elukohta rehabilitatsioonikeskuses ja vabatahtlikku elektroonilist valvet, mis samuti distsiplineeriks teda. Määruskaebus
13. Tartu Maakohtu 21.10.2019.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu V. Otškalenko, kes palub tühistada maakohtu määrus ja vabastada süüdimõistetu ennetähtaegselt kohtu tingimustel. Süüdimõistetu leiab, et maakohtu põhjendused ei ole loogilised ning maakohus on teinud menetlusvea. Ka materiaalsed eeldused on vabastamiseks täidetud. 3.
14. Süüdimõistetu leiab, et tema retsidiivsusrisk ei ole kõrge, kuna vangistus on oma eesmärgid täitnud, ning vabanemisel ei saa tugineda ühiskonna õiglustundele. Süüdimõistetu väidab, et ta on vangistuses viibinud 27 aastat ning tema käitumine on VangS § 6 lg 1 mõttes õiguskuulekas. Süüdimõistetu on aru saanud, et ühiskond on muutunud. Maakohtu määrusest ei selgu, miks on uue kuriteo toimepanemise risk suur. Süüdimõistetu soovib olla ühiskonnale kasulik, tasuda makse ja aidata kasuisa talutöödel. V. Otškalenko toob välja, et ta siiralt kahetseb ja on teinud õiged järeldused. Kuna vabanemisfondis on 3 kuu miinimumpalk, siis jääb arusaamatuks, millised faktid ei võimalda süüdimõistetul vabaduses reaalse eluga kohaneda. Prokuröri arvamus tugineb vangla iseloomustusele, mis on vale. 3.
15. Süüdimõistetu kordab üle esinevad positiivsed asjaolud – elukoht kasuisa juures, kasuisa toetus, võlgnevuste puudumine, distsipliinirikkumiste puudumine. Hakkama aitab saada ka süüdimõistetul Töötukassa. Süüdimõistetu on pöördunud ise tugiisiku leidmiseks. Vangla ei ole märkinud, et süüdimõistetul on olemas erialane haridus ja ta on õppinud vene keelt. Arusaamatu on, miks tuuakse välja, et süüdimõistetul on probleeme alkoholiga. Toidust loobumise põhjusena toob süüdimõistetu välja vangla õigusvastast käitumist. Vangla ei ole põhjendanud, kuidas kambrikaaslaste valimine mõjutab uute kuritegude toimepanemise riski. Maakohus ei ole põhistanud, miks leitakse, et süüdimõistetu ei saa vabaduses hakkama. Süüdimõistetu toob 3 välja, et ta on aastaid soovinud osaleda erinevates sotsiaalprogrammides. Vangla iseloomustus põhineb kontaktisiku emotsioonidel. 3.
16. KarS § 76 lg-st 4 ei tulene, et ennetähtaegne vabastamine on erandlik ja lubatud vaid teatud kuritegude puhul. Süüdimõistetu leiab, et areng läbi vanuse on ka oluline. Kui leida, et süüdimõistetu käitumine ei ole 27 aasta jooksul muutunud, siis selle muutumine ei olegi enam tõenäoline. Kohus keskendus ainult kuriteo raskusele. Maakohus on teinud kaalutlusvea. Ennetähtaegne vabastamata jätmine 1992 toime pandud kuriteo eest on ebaõiglane. Maakohtu põhjendused on üldsõnalised ja konkreetsete asjaoludega seostamata. Maakohtu hinnangul ei võimalda varasem elukäik ja toimepandud kuriteod isiku vabastamist, kuid ei ole põhjendatud, miks ei ole pärast pikaajalist vangistust isiku hoiakud ja suhtumine muutunud. Arvesse ei ole võetud, kuidas võivad uue kuriteo toimepanemise riski mõjutada isiku elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed nagu elukoht, pere ning töökoha olemasolu. Kriminaalhooldus aitaks maandada uue kuriteo riske. Vangla ei ole kirjutanud, miks nad arvavad, et vabaduses hakkab süüdimõistetu alkoholi tarvitama, mistõttu ei või seda arvestada, samuti tuleks määrata kohustus anda proove seoses alkoholi tarbimisega. Uue kuriteo riskiprotsendi osas ei ole teada, millele tugineti. Süüdimõistetul ei ole probleeme eesti keelega ja sotsiaalprogrammis osalemisega eesti keeles. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
17. Ringkonnakohus leiab, et esitatud määruskaebus ei anna alust asuda maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale ja mis tooks endaga kaasa süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise.
18. Esmalt peab ringkonnakohus juhtima tähelepanu määruskaebemenetluse põhimõttele. Määruskaebemenetluse sisuks on maakohtu määruse vaidlustamine osas, millega menetlusosaline ei nõustu. KrMS § 386 lg 1 p 4 ja 5 kohaselt tuleb seega määruskaebuses ära näidata, millises osas määrust vaidlustatakse ja määruskaebuses tuleb esitada sisu ja taotluse põhjendus. Süüdimõistetu on läinud oma määruskaebuses kaugemale ja heidab ette vangla iseloomustuses toodud järeldusi, mida maakohus ei ole oma määruse tegemisel arvestanud. Näiteks riskiprotsendid uue kuriteo toimepanemisel või ennetähtaegsel vabastamisel erandlike asjaolude arvestamine. Maakohtule sellised etteheited on alusetud, sest maakohus ei ole neid asjaolusid arvestanud. Samuti tuleb asuda seisukohale, et vastupidiselt vanglale etteheidetud emotsionaalsusele, on emotsionaalne hoopis määruskaebus, millele viitavad mitmed allajoonimised ning kirjavahemärkide liialdatud kasutamine, mis raskendab tekstist arusaamist.
19. Vaatamata eelnevale leiab kohtukolleegium, et määruskaebus jääb edutuks. Maakohtule ei saa ette heita määruse põhistamata jätmist, konkreetse süüdimõistetuga asjaolude seostamata jätmist ega kaalutlusvea tegemist. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi annab KarS § 76 lg 4 kohtule süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegse vabastamise sisuliste eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma juhul, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis süüdi mõistetud isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.04.2017 määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Maakohus on arvestanud kõiki KarS § 76 lg 4 toodud asjaolusid ning vaatamata sellele, et süüdimõistetu teatud käitumise positiivsust ja positiivseid esinevaid asjaolusid ei saa alahinnata, ei anna need kogumis negatiivsete asjaoludega alust asuda seisukohale, et uue kuriteo toimepanemise risk on madal. Maakohus ongi kõiki neid asjaolusid arvestanud ning tulenevalt sellest jõudnud järeldusele, et uue kuriteo risk ei ole süüdimõistetu suhtes madal, mistõttu ei ole tema ennetähtaegne vabastamine käesoleval ajal ka põhjendatud. Lisaks ei ole põhistustega mittenõustumine käsitletav põhistuste puudumisena. 4 Süüdimõistetu ei ole seejuures välja toonud, millele tuginedes ta leiab, et vangistus on tema puhul eesmärgid täitnud. Asjaolu, et isik on vangistusest ära kandnud 27 aastat, näitab üksnes formaalsete eelduste täidetust ega oma kaalu materiaalsete eelduste täidetusel. Lisaks selle asjaolu korduv ja korduv ülekordamine ei anna sellele täiendavalt kaalu. Formaalsed eeldused nagu maakohus leidis on täidetud ja ringkonnakohus saab ka peale määruskaebuse läbitöötamist asuda seisukohale, et materiaalsed eeldused täidetud ei ole. Lisaks ei saa öelda, et VangS § 6 lg 1 näitaks, et süüdimõistetu käitumine on õiguskuulekas. Nimetatud säte näitab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmise huvidele. Süüdimõistetul nii vangla iseloomustusest, maakohtu määrusest kui ringkonnakohtule esitatud materjalidest nähtuvalt puudub garanteeritud töökoht. Küll toob süüdimõistetu välja, et ta soovib olla ühiskonnale kasulik, tasuda makse ja aidata kasuisa talutöödel. Isikul on võimalik peaasjalikult maksta makse tulenevalt ametlikust töötamisest, kuid ametlik töökoht süüdimõistetul kohtule teadaolevalt puudub. Kasuisa aitamine talutöödel on õilis eesmärk, kuid kas see aitab süüdimõistetul ka majanduslikult toime tulla, ei ole kohtule teada. Vangla iseloomustusest tulenevalt on süüdimõistetu koguaeg enne vangistust töötanud ning ilma tööta ei olnud. Ka vangistuse jooksul on töötanud. Küll ei ole ringkonnakohtu hinnangul vähetähtis asjaolu, et käesoleva vangistuse aluseks on muuhulgas ka varavastane tegu, s.o varguse katse sisstungimisega (seotud vara asukohta pääsemist takistanud tõkke või lukustuse kõrvaldamisega). Seega vaatamata sellele, et isikul oli olemas töökoht, puudus tal oskus majanduslikult toime tulla ning arvestades vabadusest eemal viibitud aega, eluolude muutumist, ei ole välistatud, et isik võib toime panna majanduslikuks toimetulekuks uusi kuritegusid. Vabanemisfondis olev raha on küll tunnustamist väärt, kuid ei saa unustada, et see raha on sinna kogunenud ja seda juurde ei kogune, kui süüdimõistetu ise vaeva ei näe. Garanteeritud töökoha puudumisel ning lähtuvalt esitatud lisast elamisloa taotluse pooleliolek suurendavad uue kuriteo riski. Ei ole ka õige väide, et vangla ei ole märkinud, et süüdimõistetul on olemas erialane haridus ja ta on õppinud vene keelt. Vangla iseloomustusest, mida maakohus ka arvestas, tuleneb, et vangistuses on süüdimõistetu omandanud elektrik-lukksepp ja keevitaja eriala. Samuti on tunnustatud riigikeele omandamist ning B1 riigikeele taseme omandamist, mida tõendab süüdimõistetu esitatud eesti keele kursuse läbimise tunnistus. Süüdimõistetu jaoks on arusaamatu, miks tuuakse välja, et süüdimõistetul on probleeme alkoholiga. Nähtuvalt süüdimõistetu enda poolt toimepandust ning käesoleva vangistuse aluseks olevast kohtuotsusest on süüdimõistetu süütegusid toime pannud alkoholijoobes. Vangla iseloomustusest tuleneb, et süüdimõistetu enda sõnul ei mõjutanud alkohol tema elu vabaduses ega suhteid lähedastega. Ringkonnakohtu hinnangul on arvestades toimepandud kuritegusid aga selline seisukoht kummastav. Ei ole vähetähtis, et süüdimõistetu on tunnistanud ka vanglas alkoholi tarvitamist. Veenvust, et uue kuriteo toimepanemise tõenäosus ei ole piisavalt maandatud lisab asjaolu, et puhtalt formaalsusest on ta nõus läbima sõltuvuskäitumise muutmisele suunatud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening, kuid on endas kindel, et alkoholi enam ei tarvita. Sellest tulenevalt puudub ringkonnakohtul usk ka süüdimõistetu poolt välja toodud alkoholi mittetarvitamise osas proovide andmisele. Isegi kui seda määrata, tuleks arvestada, et seda tuleb teha süüdimõistetul omadest rahalistest vahenditest ning majandusliku seisundi osa on juba eelnevalt käsitletud. Süüdimõistetu väidab, et kogu tema käitumine vangistuses on olnud õiguskuulekas, kuid ringkonnakohus sellega nõustuda ei saa. Käesoleval ajal puuduvad süüdimõistetul kehtivad distsiplinaarkaristused, mistõttu puudub alus neile ka tugineda, kuid vaatamata sellele ei saa öelda, et süüdimõistetu käitumine oleks olnud kogu vangistuse jooksul laitmatu. Ka on kummastav olukord, kus süüdimõistetu on süüdi mõistetud 2 seksuaalse iseloomuga teo toimepanemises, kus ta üsna lühikese ajavahemiku jooksul 5 30.07.1992 ja 18.08.1992 üritas astuda 10-aastase ja 12-aastase lapseealisega sugulisse vahekorda, kuid samas ei leia seejuures motivatsiooni selles osas sotsiaalprogrammi läbimiseks. Vangla iseloomustusest tulenevalt on süüdimõistetu motivatsioon sõnades korduvalt väljendatud soovist osaleda sotsiaalprogrammides pigem kaheldav. Maakohus tõi välja süüdimõistetu käitumise toidust loobumisega seoses ning kambrikaaslastega rahulolematuse osas, kuid süüdimõistetu ei saa aru, miks peaks selline käitumine näitama uute kuritegude toimepanemist. Ringkonnakohtu hinnangul kirjeldab see süüdimõistetu käitumist ning suhtumist, mis seab kahtluse alla, kuidas süüdimõistetu käituks kriminaalhooldusel olles ning kuidas süüdimõistetu oma eesmärke üritab saavutada. Kui süüdimõistetu ei ole vangla tegevusega rahul, siis probleemide lahendamiseks ei ole sobiv manipuleerimine, vaid vajadusel kaebemenetlus. Maakohus on käsitlenud, miks on oht, et süüdimõistetu ei pruugi vabaduses hakkama saada ning määruskaebuse pinnalt ei ole võimalik vastupidisele seisukohale asuda. Maakohus ei ole arvestanud kuriteo raskust ning kuriteo raskus on üksnes formaalsete eelduste täidetusel oluline, sest kuriteo raskus väljendub mõistetud karistuses, mis süüdimõistetu puhul on eluaegne. Küll kuuluvad KarS § 76 lg 4 alusel arvestamisele toimepandud kuriteo asjaolud. Süüdimõistetu leiab, et ennetähtaega vabastamata jätmine 1992 aastal toime pandud kuriteo eest on ebaõiglane. Ennetähtaegne vabastamise arutamise küsimus tuleneb seadusest. Ärakantud karistuse hulk ei taga automaatset vabastamist. Seejuures tuleb siinkohal üle korrata, et süüdimõistetul ei ole õigust nõuda enda ennetähtaegset vabastamist formaalsete eelduste täidetusel. Kuigi vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist reguleerivate karistusseadustiku üldosa sätete alusel saab süüdimõistetu nõuda seaduses ettenähtud tähtaegade saabumisel enda tingimisi ennetähtaegse vabastamise avalduse menetlemist, ei ole tal nende normide kohaselt subjektiivset õigust nõuda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-18-11, p 9.1). See tähendab, et riik ei ole ennetähtaegse vabastamise võimaluse sätestamisega loonud süüdimõistetu jaoks õiguslikku positsiooni, millele tuginedes tekiks tal õiguspärane alus loota, et kogu karistust ei tule ära kanda. Erand sellest nähakse ette vaid 01.01.2015 jõustunud KarS § 761 lg-s 2, mille kohaselt vabastab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest süüdlase, kes oli kuriteo toimepanemise ajal noorem kui kaheksateistaastane, teise astme kuriteo või ettevaatamatu esimese astme kuriteo korral, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. (RKKKm asjas nr 31-1-12-17, p 18). Ka on maakohus arvestanud uue kuriteo toimepanemise riskide puhul isiku elutingimusi ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivaid tagajärgi.
20. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes KrMS §-st 390 ja KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu
21. oktoobri 2019 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Juhan Sarv Mati Kartau 6