← Eesti

2-11-33780/243

Obsah (6)§ 1045§ 1043§ 1050§ 104§ 255§ 127

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. august 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 1045lg 1 p 7 eeldused.

  1. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja ei ole pannud hageja suhtes toime õigusvastast tegu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja eesmärk oli hagejat kahjustada. Hageja oli lepingut sõlmides teadlik kinnistusraamatu seisudest ning võttis teadlikult riski. Tuleb eeldada, et notar selgitas tehinguosalistele lepingutingimusi ning ühtlasi oli hagejal võimalik asjaolude selgusetuks jäädes esitada notarile täiendavaid küsimusi. Hageja võttis kohtuistungil omaks, et ei küsinud notarilt selgitusi, kuna oli liiga palju infot. Seeläbi ei soovinud hageja ise teadlikult või vähemalt raske hooletusega saada aru lepingu tingimustest, võimalikest riskidest ja tagajärgedest. Hageja oleks pidanud tõendama eelkõige selle, millal muutus OÜ Astravia maksejõuetuks ning millal tekkis juhatuse liikmel pankrotiavalduse esitamise kohustus. Tuvastamaks, kas äriühing on mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Hageja nõutud summat ei saa välja mõista ka seetõttu, et Viru Maakohtu
  2. novembri 2016 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja Farhat Gusseinovilt ning T.G. mõisteti solidaarselt hageja kasuks välja 56 393,29 eurot. EELNEV MENETLUS
  3. Viru Maakohus mõistis
  4. novembri 2016 otsusega kostjalt ja T.G. välja solidaarselt 56 393,29 eurot. See otsus tühistati Tartu Ringkonnakohtu
  5. septembri 2017 otsusega ja hagi kostja F. Gusseinovi suhtes saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks. Hagi T.G. vastu jäeti ringkonnakohtus rahuldamata. MAAKOHTU OTSUS
  6. Viru Maakohus jättis
  7. märtsi 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et hindab, kas kostja kui OÜ Astravia juhatuse liige rikkus kohustust esitada õigeaegselt pankrotiavaldus. 3 AS § 180 lg 51 kohaselt, kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha osaühingu eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama osaühingule pärast maksejõuetuse ilmnemist osaühingu tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. PankS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

§ 1043

sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kohtule esitatud OÜ Astravia 01.01.2007-31.12.2007 majandusaasta aruandest selgub, et majandusaasta alguses oli jaotamata kasum 1 839 921 krooni,

  1. aastal oli kahjum ning
  2. a lõpus esines puhaskasum 1 097 716 krooni. Vaadates ettevõte bilanssi, siis nähtubki, et
  3. a lõpus oli aktiva pool plussis 9 133 825 krooniga ning kahjum oli 7 442 205 krooni. Negatiivne omakapital (ehk negatiivne netovara) tähendab seda, et majandusüksusel puuduvad vahendid kõikide kohustuste katmiseks (kohustused ületavad varasid). Majandusaasta aruande kohaselt olid varad kokku 9 133 825 krooni ning kohustused 7 992 109 krooni. Seega saab
  4. a majandusaruandest järeldada, et seisuga 31.12.2007 ei olnud ettevõte maksejõuetu, kuna kohustused ei ületanud varasid. Krediidireitingu
  5. a väljavõttest, mis kajastab äriregistri andmeid, selgub, et 31.12.2007 seisuga on ettevõttel varasid kokku 583 758 krooni ning kohustusi kokku 510 789 krooni. See ei näita püsivat maksejõuetust. Esineb küsimus, kas ettevõte oli maksejõuetu
  6. a oktoobris (lepingu sõlmimise ajal). Hageja esitatud Krediidireitingu infost selgub, et
  7. aasta oktoobris oli ettevõttel võlg 2355 eurot. Hageja esitatud Ametlike Teadeannete info kohaselt on avaldatud teateid vara müümisest täitemenetluses, kuid need on avaldatud perioodil mai kuni detsember
  8. Ainuke teade
  9. aastal on see, kus kohtutäitur avaldab täitekutse 04.08.2008 OÜ Astravia suhtes, kusjuures sissenõudjaks on eraisik võlasummaga 310 458 krooni. Äriregistri andmetest ei nähtu, et
  10. aastal oleks hoiatusi tehtud majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu.
  11. aastal on esitatud trahvimäärus ning
  12. aastal juba registrist kustutamise hoiatusmäärus, kuna ei ole esitatud majandusaasta aruannet. 29.07.2013 määrusega asjas 2-13-22978 algatas Viru Maakohus OÜ Astravia likvideerimismenetluse. Likvideerimismenetluse algatamise aluseks oli
  13. majandusaasta aruande esitamata jätmine. 23.09.2013 esitas OÜ Astravia likvideerija kohtusse pankrotiavalduse OÜ Astravia pankroti väljakuulutamiseks. Viru Maakohtu 18.11.2013 kohtumäärusega asjas nr 2-13-44245 jättis kohus pankroti pankrotimenetluse raugemise tõttu välja kuulutamata. 27.03.2014 kustutati OÜ Astravia äriregistrist.
  14. aastal algatati ettevõtte suhtes likvideerimismenetlus ning pärast seda esitas likvideerija pankrotiavalduse. Likvideerija seletuse kohaselt ei olnud ettevõte
  15. a maksejõuetu, 4 kohtutäituri esitatud andmete kohaselt on võlgniku vastu esitatud nõuded kohtulahendite alusel muutunud sissenõutavaks
  16. aastast. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt puudub võimalus välja tuua selgelt maksejõuetuse saabumise hetk, kuid arvestades pangakontodel toiminud liikumist, siis võis võlgnik muutuda maksejõuetuks
  17. suvel. Kostja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt on OÜ Astravia teinud tehinguid ka
  18. aastal, kui OÜ Astravia poolt on müüdud korteriomand asukohaga XXXXXXX . Samuti on korteriomandi müügitehing toimunud
  19. jaanuaris. Hageja ei ole tõendanud, et OÜ Astravia ei oleks suutnud võlausaldajate nõudeid rahuldada või osaühingu vara ei kata kohustusi ja selline seisund ei olnud ajutine. Esitatud tõendite põhjal ei saa teha tõsikindlat järeldust, et OÜ Astravia oli 2008 oktoobris maksejõuetu. Seega ei saa ka järeldada, et kostja juhatuse liikmena pidi esitama pankrotiavalduse. Mitte igasugune õigusvastasele teole ei järgne vastutus tekitatud kahju hüvitamise kohustuse näol, vaid deliktiõiguslik vastutus eeldab lisaks teo õigusvastasusele ka selle süülisust (

§ 1043, § 1050).

Süü hindamisel tuleb aga tuvastada, kas tegu on toime pandud tahtlikult või hooletult (raske hooletus). Lepingu rikkumise esinemisel on lepingu osapoolel alati õigus kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid kohe, kui ilmneb lepingu rikkumine. Antud juhul sai hageja lepingu rikkumisest teada 29.01.2009, kuid seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid ta ei kasutanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

  1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8, samuti § 653 ning § 654 lg-d 4 ja 5). Maakohus järeldas vaid majandusaasta aruannetest, et OÜ Astravia ei olnud tehingu tegemise ajal maksejõuetu. See ei ole piisav. Maakohus rikkus menetlusõigust ka tõendite hindamisel, eelkõige TsMS § 232 lõiget
  2. Apellant väitis, et vastustaja ei plaaninud algusest peale lepingulisi kohustusi täita. Apellant esitas viite
  3. a jaanuaris OÜ Astravia sõlmitud lepingutele, millest sai OÜ Astravia eeldatavasti 1 200 000 krooni, kuid ei kasutanud seda raha selleks, et täita OÜ Astravia kohustusi apellandi ja tema abikaasa ees. Apellant juhtis kohtu tähelepanu OÜ Ostravia Estbalt konto väljavõttele (tl 157, kd IV), millest tuleneb, et kostja kandis tegevuse teisele isikule üle. Maakohus kohaldas valesti

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 7.

Maakohus analüüsis vaid seda, kas äriühing oli maksejõuetu, ega pööranud tähelepanu teistele delikti koosseisu elementidele.

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohtu põhjendused on küll napid, kuid lõppjäreldustes on tehtud õige lahend. Apellant viitab abstraktselt apellatsioonis enese varasematele seisukohtadele, kuid ei täpsusta, millal need esitatud on. 5 Kostja ei ole toime pannud õigusvastast tegu. Hageja ise sõlmis lepingu selles märgitud tingimustel ja omandas koormatud kinnisasjad. Puuduvad andmed, et hageja oleks olnud piiratud teovõimega ning ta poleks lepingu sisust aru saanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel ja teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 46 060,29 eurot. 80% menetluskuludest jäetakse kostja kanda ja 20% hageja kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
  3. Ringkonnakohus selgitas asja esmakordsel läbivaatamisel, et juhtorganite liikmed võivad võlausaldajate ees otse vastutada muu hulgas juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks. Nähtuvalt asja materjalidest võiks hageja nõude alusnormideks olla eelkõige

§ 1045lg 1 p 7.

  1. Seadusest tuleneva kohustuse rikkumiseks võib olla ÄS § 180 lõikest 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt Riigikohtu
  2. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12;
  3. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-09, p 11). Pankrotiavalduse õigel ajal esitamine peab tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Samuti on selle kohustuse eesmärk tagada, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta ei suuda täita (vt Riigikohtu
  4. veebruari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 12). Sellisel juhul on juhatuse liikme vastutuse aluseks

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 7.

10. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude tõendamiskoormis jaguneb selliselt, et võlausaldaja peab hagejana nõude maksmapanekul tõendama, et kostja on võlgniku juhatuse liikmena rikkunud võlausaldaja kaitseks kehtestatud õigusnormi või on käitunud heade kommete vastaselt ja, et talle on sellise rikkumise tõttu tekkinud kahju. Nende eelduste tõendamisel vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab, et esineb mõni seaduses (eelkõige

§ 1045

lg 2 p des 1-4) sätestatud õigusvastasust välistav asjaolu või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (

§ 1050lg 1) (vt Riigikohtu 17.

juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 12).

  1. Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus TsMS § 232 lõiget 1 tõendite hindamisel, kui tuvastas, et kostja ei rikkunud pankrotiavalduse esitamise kohustust. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte (TsMS § 232 lg 1). Maakohus küll loetles esitatud tõendeid, kuid ei põhjendanud seda, miks esitatud tõend faktiväidet ei tõenda või tõendab. Sellepärast ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine selgelt jälgitav. Tuvastatud asjaolud ei ole ka tehtud järeldustega piisavalt seostatavad. Ringkonnakohus peab TsMS § 652 lg 5 kohaselt vajalikuks uut tõendite hindamist, selgitamaks, kas kostja rikkus võlausaldaja kaitseks sätestatud õigusnormi. Lähtudes hagiavaldusest oleks pidanud hageja tõendama eelkõige, millal muutus OÜ Astravia maksejõuetuks ning millal tekkis juhatuse liikmel pankrotiavalduse esitamise kohustus, s.o kas juhatuse liige on rikkunud seadusest tulenevat kohustust. 6
  2. Kui osaühing on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule osaühingu pankrotiavalduse (ÄS § 108 lg 51).
  3. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa OÜ Astravia
  4. a bilansist teha järeldusi äriühingu majandusliku seisu kohta
  5. a oktoobris, mil toimus tehing, ning
  6. a jaanuaris, mil muutusid lepingust tulenevad kohustused sissenõutavaks. Maakohus leidis vääralt, viidates
  7. a bilansile, et äriühing ei olnud maksejõuetu. On üldteada, et
  8. a toimus globaalne finantskriis, mil võis äriühingute rahaline seis kiiresti muutuda. Äriühingu
  9. a bilansist võib järeldada vaid seda, et OÜ Astravia majanduslik olukord halvenes
  10. a, kuna äriühing jäi
  11. aasta lõpuks 742 205 euroga kahjumisse. Kuna OÜ Astravia ei esitanud
  12. majandusaasta kohta aruannet (vt tl 77, kd V), ei saa äriühingu püsiva maksejõuetuse tekkimise hetke tuvastada majandusaasta aruande põhjal. Olukorras, kus äriühing rikkus seadusest tulenevad kohustust esitada majandusaasta aruanne, sh bilanss, oleks kostjal olnud võimalik
  13. a bilanss esitada tõendina kohtumenetluses. Kostja ei ole seda teinud. Hagejal ei ole võimalik tõendada OÜ Astravia bilansilist seisu, kuna hageja käes ei saa olla OÜ Astravia raamatupidamisdokumente. Järelikult oleks hageja jaoks võimatu tõendada, milline oli OÜ Astravia kohustuste ja varade suhe tehingu toimumise ajal.
  14. Äriühingu likvideerija Tiia Kalaus sedastas (tl 77, kd V), et pärast
  15. aastat puuduvad OÜ Astravia raamatupidamisdokumendid, samuti ei esitatud ühtegi aruannet. Sama kinnitab ka ajutine pankrotihaldur Tarmo Villmann (tl 81, kd V). Likvideerija hinnangul ei ole seetõttu võimalik tuvastada äriühingu maksejõuetuse tekkimise täpset aega. Ringkonnakohtu hinnangul näitab see seda, et OÜ Astravia juhatuse liige (kostja) oli äriühingu raamatupidamise korraldamisel vähemalt raskelt hooletu.
  16. Ajutise pankrotihalduri T. Villmanni (tl 82, kd V) aruande kohaselt ei ole OÜ Astravia juhatuse liige täitnud talle seadusega pandud kohustusi alates
  17. aastast. Samuti märkis ajutine pankrotihaldur, et aruannete puudumine ei võimalda selgitada välja maksejõuetuse põhjusi (tl 83, kd V). Ringkonnakohus leiab, et ka ajutise halduri aruanne tõendab, et kostja on rikkunud ulatuslikult juhatuse liikme kohustusi. Majandusaruannete esitamine on samuti võlausaldaja kaitseks sätestatud norm, kuna see võimaldab võlausaldajal otsustada, kas konkreetse isikuga on mõistlik tehing teha või mitte.
  18. OÜ Astravia pangakontolt AS-s Swedbank (tl 105, kd V) nähtub, et 26.10.2008 – 31.12.2009 toimus mõni üksik ülekanne. OÜ Astravia pangakontolt AS-s SEB Pank nähtub samuti vähe tehinguid samal perioodil (tl 109, kd V). Sellest võib järeldada, et
  19. a lõpuks puudus äriühingul aktiivne majandustegevus. Kostja on esitanud ka OÜ Ostravia Estbalt kontoväljavõtte perioodil 01.12.2008-30.04.2009 (tl 157-158, IV kd). See on täielikult asjakohatu tõend, kuna see kajastab teise äriühingu tehinguid (OÜ Ostravia Estbalt, mitte OÜ Astravia).
  20. Krediidiinfo krediidireiting
  21. a (tl 14, I kd) ei ole olulise tähendusega tõend, kuna see ei tõenda äriühingu majanduslikku olukorda hagejaga sõlmitud lepingute ajal. Asjaolu, et
  22. a oli ettevõtte krediidirisk kõrge, ei kinnita ega lükka ümber seda, kas äriühing oli püsivalt maksejõuetu
  23. a lõpus. Krediidiraporti lisaks oleva võlgade nimekirja (tl 24, kd I) kohaselt olid OÜ-l Astravia juba maksehäired
  24. a aprillis. Võlgneti peamiselt pankadele. See näitab, et
  25. aastal tekkisid ühingul olulised makseraskused. 7
  26. Kostja esitatud notariaalsetel lepingutel kolmandate isikutega (tl 11-69, kd IV) ei ole tõendamiseseme seisukohast olulist tähendust. See näitab küll tehingute tegemist, kuid mitte ühingu varalist olukorda, kuna nendest ei nähtu kohustused.
  27. Kuna kostja ei esitanud majandusaasta aruandeid ja kostja on lasknud OÜ Astravia raamatupidamisdokumentidel alates
  28. a kaduda, võib eeldada, et OÜ Astravia muutus maksejõuetuks
  29. a kestel ja oleks pidanud esitama pankrotiavalduse ajaks, mil muutusid sissenõutavaks hagejaga sõlmitud lepingutest tulenevad kohustused. Sellises olukorras oleks kostja pidanud tõendama, et püsiv maksejõuetus ei olnud veel saabunud. Hagejal ei ole võimalust tõendada kostja varalist olukorda, kui kostja juhtud äriühing ei esitanud majandusaasta aruandeid ja on
  30. a raamatupidamisdokumendid kaotanud või hävitanud. Raamatupidamist korraldab juhatus (ÄS § 183). Seetõttu vastutab raamatupidamisdokumentide kadumise eest kostja kui juhatuse liige.
  31. Võttes arvesse eeltoodut, leiab ringkonnakohus, et deliktiline vastutus on kostjal

§

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 7 alusel tekkinud.

Kostja õigusvastane tegu seisneb pankrotiavalduse õigeaegselt esitamata jätmises, mis on ÄS § 180 lõikest 51 tuleneva kohustuse õigusvastaselt täitmata jätmine. Kahju seisneb selles, et hageja juhitud äriühing jättis täitmata vahetuslepingu p 6.

  1. tuleneva kohustuse vabastada korterid koormatistest (keelumärge, hüpoteek). Kuna OÜ Astravia ei täitnud lepingulisi kohustusi, jäi kostja ilma kahest korteriomandist, mille ta oli lepingu alusel õigustatud saama. Põhjuslik seos kahju ja õigusvastase teo vahel on selles, et OÜ Astravia oleks suutnud täita lepingulisi kohustusi, kui hageja oleks õigel ajal esitanud pankrotiavalduse ja ei oleks sõlminud tehinguid pankrotisituatsioonis. Sellisel juhul oleks võinud ka hageja loobuda lepingute sõlmimisest, teades, et teine lepingupool on maksejõuetu. Maksejõuetuse varjamisega jäi hagejale ekslik mulje, et OÜ Astravia on võimeline lepingulisi kohustusi täitma. Kui hageja (ja ta abikaasa) poleks vahetuslepingut sõlminud, ei oleks tekkinud kahju.
  2. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-38-16, p 11). Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole süü puudumist tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et kostja jättis käibes vajaliku hoole olulisel määral rakendamata (

§ 104lg 4).

Sellele viitab asjaolu, et kostja on kaotanud kõik raamatupidamise dokumendid

  1. a kohta. Just korrektne raamatupidamine on vajalik selleks, et saada teada pankrotisituatsiooni tekkimisest ja esitada õigel ajal pankrotiavaldus.
  2. Korteriomand asukohaga XXXXXX ei läinud hageja ja ta abikaasa omandisse, kuna kostja juhitud äriühing ei kustutanud lepingut rikkudes sellelt keelumärget. Korteriomandile XXXXXX kaotas hageja ja ta abikaasa omandiõiguse, kui seda koormanud hüpoteek realiseeriti. Hageja ja ta abikaasa kaotasid vahetuslepinguga omandiõiguse neile kuulunud korteriomandile XXXXXX . Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne (

§ 255

). 23.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuleb lähtuda olukorrast, kus OÜ Astravia oleks oma lepingulised kohustused kohaselt täitnud. Kuna

§ 255

eeldatakse vahetuslepingu korral esemete hinna võrdsust, saab ringkonnakohus nõustuda hagejaga, et kahju suurus saab olla XXXXXX korteriomandi turuväärtus võõrandamistehingu ajal. 8

  1. Hageja väitel oli korteriomandi maksumus 56 881 eurot. Lisaks tekkis hageja väitel talle kahju 1060,29 eurot akende vahetamisest korteril, mille omandiõiguse pidi ta lepingu alusel saama. Kahju on kokku 57 941,
  2. Hageja ei nõua viivist (tl 180, VI kd).
  3. Hageja esitatud City24 müügikuulutusest (tl 23, kd III) nähtub, et neljatoalist korterit XXXXXXX müüdi
  4. a hinnaga 69 000 eurot. Kostja esitatud AS-i Pindi Kinnisvara arvamuse (tl, kd V) kohaselt oli
  5. a XXXXXX korteriomandi väärtus 45 000 eurot. Arvamuses esitatud turuanalüüsi kohaselt oli
  6. a märtsi hinnatase Narvas umbes sama, mis
  7. a oktoobris (tl 48, kd V). Ringkonnakohus leiab, et AS-i Pindi Kinnisvara arvamusega on tõendatud, et XXXXXX korteri väärtus oli 45
  8. Pindi hinnang arvestab konkreetset korterit ja on seetõttu usaldusväärsem, kui müügikuulutus. Samuti ei näita müügikuulutus tehingu tegelikku hinda, mis võib kujuneda lepingueelsete läbirääkimiste käigus.
  10. oktoobri 2008 lepinguga (tl 35, kd I) on tõendatud akendele vahetuse kulu 1060,29 eurot. Lepingust nähtub poolte kokkulepitud hind ja akna paigaldamine XXXXXX korterile, mis oli vahetuslepingu ese.
  11. Kahju on kokku 46 060,29 eurot (45 000+1060,29). Selle mõistab ringkonnakohus kostjalt välja hageja kasuks.
  12. Ringkonnakohus peab asjakohatuks kostja
  13. veebruaril 2019 esitatud väidet (tl 9, kd VII), et hagi ei saa rahuldada, kuna Viru Maakohus mõistis
  14. novembri 2016 otsusega kostjalt ja T.G. välja solidaarselt 56 393,29 eurot. See otsus tühistati Tartu Ringkonnakohtu
  15. septembri 2017 otsusega ja ei ole seega kehtiv.
  16. Ringkonnakohus jaotab TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusele. Hagi rahuldati ligikaudu 80% ulatuses (46060,29x100/57941,29). Seega jätab ringkonnakohus 80% menetluskuludest kostja kanda ja 20% menetluskuludest hageja kanda.
  17. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177 lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja 9 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.