← Eesti

1-18-86/128

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-18-86

  1. november 2019 Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma Kriminaalasi Siim Haukka süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 1, 4, 7, 8 ja 9 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsus Prokuratuur, Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kassatsioon Siim Haukka kaitsja vandeadvokaat Peep Rajavere
  4. oktoober 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  6. jaanuari
  7. a otsus osas, millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu
  8. augusti
  9. a otsus Siim Haukka õigeksmõistmises L. S-i, T. T., A. S-i, V. K., M. E., K. O., M. S-i ja T. T.2 hoonetest toimepandud vargustes, nimetatud kannatanute tsiviilhagide läbi vaatamata jätmises ning selle süüdistuse osa menetlemisega seotud kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmises, süüdistatava käitumise kvalifitseerimises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning talle karistuse ja liitkaristuse mõistmises.
  10. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.
  11. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  12. Prokuröri kassatsioon rahuldada.
  13. Määrata OÜ-le Läänemaa I Advokaadibüroo makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Siim Haukkale kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 368 (kolmsada kuuskümmend kaheksa) eurot 40 (nelikümmend) senti, sealhulgas käibemaks 61 (kuuskümmend üks) eurot 40 (nelikümmend) senti.
  14. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1-18-86 Süüdistus
  15. Siim Haukka anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p-de 1, 4, 7, 8 ja 9 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises. Nimelt pani ta KarS § 199 lg 2 p-s 4 sätestatud tegude eest karistatud isikuna toime järgmised vargused.
  16. Ajavahemikul
  17. a märtsist kuni
  18. juunini 2016 kell 12.00 tungis ta grupis K. S-iga akna lõhkumise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas K. O. (O) elamusse ja kahe ukse lukusüdamiku lõhkumise teel tubadesse ning varastas 325 euro väärtuses esemeid.
  19. Ajavahemikul
  20. a aprillist kuni
  21. juulini 2016 tungis ta ukselukkude lõhkumise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas T. T.2 elamusse ja kõrvalhoonetesse ning varastas rahalise väärtuseta esemeid.
  22. Ajavahemikul
  23. maist 2016 kell 21.30 kuni
  24. maini 2016 kell 15.00 tungis ta grupis S. H-ga ukseluku lõhkumise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas T. T. elamusse ja tabaluku aasa läbilõikamise teel kuuri ning varastas 1250 euro väärtuses esemeid.
  25. Ajavahemikul
  26. juunist kuni
  27. juunini 2016 tungis ta grupis K. S-i ja S. H-ga ukseluku südamiku lõhkumise ning lukuaasa läbilõikamise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas L. S-i majja ja aita ning varastas 460 euro väärtuses esemeid.
  28. Ajavahemikul
  29. juunist kuni
  30. juunini 2016 tungis ta grupis K. S-i ja S. H-ga ukse lahtimurdmise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas A. C. K. elamusse ning varastas 11 316 euro ja 24 sendi väärtuses esemeid.
  31. Ajavahemikul
  32. juunist kuni
  33. juunini 2016 tungis ta grupis K. S-i ja S. H-ga tabaluku aasa läbilõikamise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas M-L. K. haagiselamusse ning varastas 255 euro väärtuses esemeid.
  35. juunil 2016 ajavahemikul kell 14.00 kuni 20.00 tungis ta grupis K. S-iga tabaluku aasa läbilõikamise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas V. K. hoonesse ja varastas 770 euro väärtuses esemeid.
  36. Ajavahemikul
  37. juunist 2016 kell 19.00 kuni
  38. juunini 2016 kell 17.40 tungis ta grupis K. Siga ukselukkude ja aknaraami lõhkumise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas A. S-i hoonetesse ning varastas 2370 euro väärtuses esemeid.
  39. Ajavahemikul
  40. juunist 2016 kell 20.00 kuni
  41. juunini 2016 kell 20.09 tungis ta grupis K. Siga võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil akna lahtimurdmise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas K. H. elamusse.
  43. juunil 2016 kella 2.00 paiku tungis ta grupis K. S-i ja S. H-ga akna avamise teel Lääne maakonnas Ykülas T. N-i elamusse ning varastas 1260 euro väärtuses esemeid, sh kaks relva ja optilise sihiku.
  45. juunil 2016 ajavahemikul kell 8.14 kuni 19.30 tungis ta grupis K. S-iga aknaraami lõhkumise ning tabaluku läbilõikamise teel Lääne maakonnas X vallas Y külas M. E. elamusse ning kõrvalhoonesse ja varastas 171 euro väärtuses esemeid. 2

(13)1-18-86
  1. Ajavahemikul
  2. juunist kuni
  3. juunini 2016 tungis ta grupis K. S-iga tabaluku aasade läbilõikamise teel võõra vallasasja omastamise eesmärgil Lääne maakonnas X vallas Y külas M. S-i elamusse.
  4. S. H. kriminaalasja materjal eraldati kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 216 lg 2 p 3 alusel eraldi menetlusse ja ta tunnistati Pärnu Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsusega kokkuleppemenetluses muu hulgas süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 1, 4, 7, 8 ning 9 järgi T. N-i, T. T., M-L. K., L. S-i ning A. C. K. elamutest toimepandud vargustes. Kannatanute tsiviilhagid rahuldati ja S. H-lt mõisteti T. N-i kasuks välja 1260 eurot, T. T. kasuks 1470 eurot, M-L. K. kasuks 255 eurot, L. S-i kasuks 500 eurot ning A. C. K. kasuks 12 654 eurot. Maakohtu otsus
  7. Pärnu Maakohtu
  8. augusti
  9. a otsusega mõisteti Siim Haukka süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 1, 4, 7, 8 ja 9 järgi õigeks. Kannatanute tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata ja kriminaalmenetluse kulud jäeti riigi kanda. Maakohus leidis järgmist.
  10. Kuriteod pandi toime süüdistusaktis näidatud ajal ja viisil. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollid kinnitavad, et Siim Haukka kasutuses olnud telefoniabonent oli süüdistuses näidatud ajavahemikel Läänemaal. Seetõttu on põhjendatud arvata, et samal ajal viibis samas piirkonnas ka telefoni omanik. Samuti on tõendatud, et süüdistatavad liikusid Läänemaal Siim Haukka kasutuses olnud kaubikuga. Sarnast sõidukit nägid tunnistajad K. N. ja U. P. Y ning Y külas ajal, mil seal pandi toime vargused. Vaatlusega tuvastati Siim Haukka kasutuses olnud sõiduki rehvide mustri sarnasus jälgedega, mis leiti T. N-i talu territooriumilt. Jälgede mõõdud ja sõiduki rehvide mõõdud ei lange täielikult kokku, kuid mõõtmise tulemust võisid mõjutada pinnase tugevus, koostis, ilmastikuolud jmt tegurid.
  11. Tunnistaja S. H. ütlused tuleb tõendikogumist välja jätta, sest need erinevad kardinaalselt tema kohtueelses menetluses antud ütlustest. Kohtus eitas ta varguste toimepanemist, kuigi kohtueelsel uurimisel andis ütlusi varguste toimepanemise kohta koos Siim Haukka ja K. S-iga. Tema ütlused on tervikuna ebausaldusväärsed. Tunnistaja M. H. ütlused pole samuti usaldusväärsed.
  12. Jäljeekspertiisi akt nr 16E-TR0019 tõendab, et T. T., L. S-i, A. S-i, V. K., M. E., K. O., M. S-i ja T. T.2 elamutesse sissetungimiseks kasutati samasid tööriistu. Eelnevast järeldub, et vargused pani toime sama isik või isikute grupp. Jäljeekspertiisi aktid nr 16E-TR0019 ja nr 17E-TJ003 ei kinnita siiski Siim Haukka viibimist K. O. elamus ning A. C. K. terrassil. DNA-ekspertiisiaktis antud arvamusel pole aga tõenäosusarvutuseta KrMS § 60 lg-s 2 sätestatud kriteeriumitele vastavat tõenduslikku kaalu. See tõend ei kinnita K. S-i viibimist T. N-i talus ega Siim Haukka viibimist M-L. K. haagiselamus. Samuti ei võimalda kõnealune tõend süüdistatavaid tõsikindlalt siduda kannatanute juures toime pandud vargustega. Järelikult ei seosta miski Siim Haukkat ka T. T., L. S-i, A. S-i, V. K., M. E., M. S-i ja T. T.2 hoonetes toimepandud vargustega.
  13. Pole välistatud, et süüdistatavad panid toime neile süüdistuses etteheidetud kuriteod, kuid ei ole ka välistatud, et nad neid kuritegusid toime ei pannud. Ükski kohtuistungil uuritud tõend eraldi ning kogumis teiste tõenditega seda tõsikindlalt ei kinnita. Tõendid ei välista, et Siim Haukka ja K. S. olid kuritegude täideviijad, kuid nad võisid olla ka kuritegudest osavõtjad. Pole välistatud, et nad panid kuriteod toime eraldi koos tuvastamata isikutega. Sideettevõtjalt saadud andmete protokollidest nähtub, et kohtueelses menetluses oli kahtlusaluste isikute ring suurem. Eeltoodust tulenevalt ei kinnita ka süüdistatava ja S. H. ühisest elukohast varastatud esemete leidmine 3
(13)1-18-86 varguste toimepanemist isikute grupis. Kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatava kasuks.
  1. Sama otsusega mõistis maakohus õigeks K. S-i, kuid tema osas pole kohtuotsust vaidlustatud. Apellatsioon
  2. Maakohtu otsuse vaidlustas Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Indrek Kalda, kes taotles otsuse tühistamist Siim Haukka õigeksmõistmise ning kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmise osas, tema süüditunnistamist KarS § 199 lg 2 p-de 1, 4, 7, 8 ja 9 järgi, karistamist 3-aastase vangistusega ning KarS § 76 lg 8, § 65 lg 2 ja 68 lg 1 alusel 3 aasta, 11 kuu ning 24 päeva pikkuse liitkaristuse mõistmist. Ringkonnakohtu otsus
  3. Tallinna Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a otsusega tühistati maakohtu otsus Siim Haukka õigeksmõistmises A. C. K. elamust toime pandud varguse ning kannatanu tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulude riigi kanda jätmise osas. Ringkonnakohus tunnistas Siim Haukka süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi A. C. K. elamust toime pandud varguses, karistas teda 1-aastase vangistusega ning mõistis talle KarS § 76 lg 8 ja § 65 lg 2 alusel liitkaristuseks 1 aasta, 11 kuu ning 27 päeva pikkuse vangistuse. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 3 päeva, ja loeti ärakantavaks karistuseks 1 aasta, 11 kuud ning 24 päeva vangistust. Kannatanu tsiviilhagi rahuldati osaliselt ja süüdistatavalt mõisteti solidaarselt S. H-ga A. C. K. kasuks välja 11 316 eurot 24 senti. Ühtlasi mõisteti süüdistatavalt välja sundraha ja jäeti tema kanda 1178 euro ning 59 sendi suurune kriminaalmenetluse kulu. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Prokuröri apellatsioon rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis järgmist.
  6. Maakohus ei analüüsinud tõendeid kogumis ja jõudis KrMS § 61 lg 2 nõuete eiramise tõttu valede järeldusteni, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohtuotsuses hinnati tõendeid tõendiliikide, mitte konkreetsete kuritegude kaupa. Seetõttu pole arusaadav, missugustest tõenditest iga varguse puhul lähtuti, kuidas tõendid suhestusid ning milliseid järeldusi neist tehti.
  7. Süüdistatava elukoha läbiotsimisel leiti muu hulgas kaks muusikakeskust, kummut, kirst ja päikeseprillid koos vutlariga. K. O., A. S. ja A. C. K. kinnitasid, et tegemist on neilt varastatud esemetega. S. H. ja M. H. andsid ütlusi, et kirst osteti vanakraami laadalt, kuid need ütlused on ebausaldusväärsed. Kannatanute ütluste alusel saab tuvastada, et leitud esemed kuulusid neile. Lisaks pantis süüdistatav üks päev pärast varguse avastamist A. S-ilt varastatud tööriistad. Panditud tööriistade mark ja mudel vastab kannatanult varastatud tööriistade margile ning mudelile.
  8. Varastatud esemete pantimine ja leidmine Siim Haukka elukohast ei võimalda siiski järeldada, et ta need asjad varastas. On võimalik, et süüdistatav sai asjad kelleltki teiselt. Samuti võib asjade leidmist selgitada sellega, et tegemist oli S. H. elukohaga, viimane on aga jõustunud kohtuotsusega vargustes süüdi tunnistatud. Küsimuses, kas süüdistatav pani toime muu kuriteo, ei saa aga seisukohta võtta, kuna selles pole talle süüdistust esitatud.
  9. A. C. K. suvilast toimepandud vargust tõendab see, et kannatanult varastatud asjad leiti süüdistatava kodust. Samuti kinnitab vargust jäljeekspertiisi akt nr 17E-TJ
  10. Eksperdi 4
(13)1-18-86 arvamuse kohaselt võidi suvila terrassilt leitud jalatsijälje fragment jätta võrdluseks esitatud jalatsiga, sest kokkulangevused tuvastati jalatsi ja jälje üld- ning eritunnustes, aga ka kulumises. Seega on tõendatud, et Siim Haukka pani koos S. H-ga A. C. K. suvilast toime varguse.
  1. A. S-i ja K. O. taludest toime pandud varguste puhul pole süüdistatava elukohast varastatud asjade leidmise kõrval muid tõendeid, mis näitaksid, et süüdistatav varastas need esemed ise. Jäljeekspertiisi aktist nr 16E-TR0019 ilmneb, et kummalgi juhul kasutati varguste toimepanemiseks samu tööriistu, nagu mitmete teiste süüdistuses nimetatud varguste puhul, kuid ekspertiisiaktiga saaks Siim Haukka süüd tõendada vaid siis, kui tõendikogum näitaks tema süüd ka mõnes teises varguses, mille toimepanemisel kasutati samu tööriistu. A. C. K. suvilast toime pandud vargus nende tegude hulka ei kuulu. Jäljeekspertiisi akt tõendab üksnes seda, et A. S-i ja K. O. hoonetest pani varguse toime sama isik, kes pani lisaks toime veel mitu süüdistuses kirjeldatud tegu.
  2. Samas ekspertiisiaktis andis ekspert kategoorilise arvamuse, mille kohaselt on ekspertiisiks esitatud lukusüdamike pooltel olevad jäljed L. S-i, T. T.2 ja K. O. hoonetest toimepandud varguste puhul jäetud sama tööriistaga. Ekspertiisiks esitatud aasa tükkidel, ukseriivil, tabaluku aasal ja kinnitusaasal olevad jäljed jäeti sama tööriistaga, mida kasutati T. T., L. S-i, A. S-i, V. K., M. E., K. O. ning M. S-i hoonetest toimepandud varguste puhul. Süüdistusaktis on T. N-ile ja M-L. K-le kuuluvatest hoonetest toimepandud varguste kohta märgitud, et sissemurdmisel ning lukkude lõhkumisel kasutati samu tööriistu nagu teistel sissemurdmistel. A talust ja E kinnistult sündmuskoha vaatlusel ära võetud raudkapi hinge ja tabaluku aasa kohta öeldi, et nendel esemetel olevad jäljed võivad olla jäetud sama tööriistaga nagu teiste samas arvamuses loetletud varguste puhul. Ekspertiisiaktile lisatud hindamisskaala kohaselt tähendab osutatud hinnang nn nullvarianti ega kinnita, et viimati märgitud kinnistutel toimepandud varguste puhul kasutati samu tööriistu nagu teiste varguste puhul. Isegi kui oleks tõendatud, et need vargused pani toime Siim Haukka, ei saaks selle alusel lugeda tõendatuks ülejäänud vargusi.
  3. Kõigi varguste puhul, kus on jäljeekspertiisi aktist nähtuvalt kasutatud sissemurdmiseks ja lukkude lõhkumiseks samu tööriistu, on süüdistusakti kohaselt Siim Haukkat süüstavaks tõendiks ka sideettevõtjalt saadud andmete protokollid, kuid nendes sisalduvad andmed on liiga üldised või pole need süüdistatava abonendinumbri kasutamisega üldse seostatavad.
  4. T. T.2 ja V. K. hoonetest toimepandud varguste puhul osutatakse süüdistuses jäljeekspertiisi kõrval Siim Haukkat süüstava tõendina sideettevõtjalt saadud andmete protokollidele. Y külas asuvast N talust toimepandud varguse osas tugineb süüdistus ka S. H. ütlustele. Viimane pole süüdistatava osalemist vargustes kinnitanud ja ütlustes tekkinud vastuolude tõttu jättis maakohus need põhjendatult ebausaldusväärsetena kõrvale.
  5. Y külas asuvalt P kinnistult toime pandud varguse puhul on süüdistusaktis sideettevõtjalt saadud andmete kõrval nimetatud süüstava tõendina pandilepingut, kuid selle tõendi alusel ei saa tuvastada, et süüdistatav pantis just T. T-lt varastatud võimendi.
  6. M. E-le kuuluvast elamust ja kõrvalhoonest toimepandud vargust tõendavad süüdistusakti kohaselt sideettevõtjalt saadud andmete protokollid ja tunnistaja ütlused, kuid tunnistaja ütlustest ei tule, et ta nägi varguse toimepanemise päeval just Siim Haukka kasutuses olnud bussi. Sarnane on olukord M. S-ile kuuluvast elamust ja aidast toimepandud varguse katse puhul. Tunnistaja ütlused ei tekita veendumust, et ta nägi süüdistatava kasutuses olnud sõidukit. 5
(13)1-18-86
  1. A talust ja E kinnistult toimepandud varguste puhul tugineb süüdistus sideettevõtjalt saadud andmetele. Kuna puuduvad andmed mobiilside mastide asukoha ja leviala kohta, näitavad kõnealused tõendid üksnes väga umbkaudselt, missuguses piirkonnas süüdistatav telefoni kasutas. A talust toimepandud varguse puhul on süüstavate tõenditena nimetatud veel kannatanu T. N-i ja S. H. ütlusi, sündmuskoha vaatluse protokolli ning asitõendi vaatluse protokolli. T. N. aga kinnitas, et süüdistatavaid ta ei näinud ning S. H. ütlused on ebausaldusväärsed. Ka pole tõendatud, et jalatsijäljed jättis sündmuskohale süüdistatav ning et rehvijäljed pärinevad tema kasutuses olnud sõidukilt.
  2. M-L. K. kinnistul olnud haagiselamust toimepandud varguse puhul on sideettevõtjalt saadud andmete protokolli kõrval süüstavate tõenditena nimetatud S. H. ütlusi ja DNA-ekspertiisiakti. S. H. ütlused jättis maakohus põhjendatult ebausaldusväärsena kõrvale. DNA-ekspertiisiaktiga ei saa tõenäosusarvutuseta tõendada, et sündmuskohalt võetud bioloogilist materjali sisaldavas proovis oli süüdistatava DNA-d.
  3. O talus toimepandud varguse puhul tugineb süüdistus üksnes sideettevõtjalt saadud andmete protokollidele, mis näitavad K. S-i viibimist selle mobiilsidemasti levialas, mille levialasse jääb kõnealune talu. Maakohus mõistis K. S-i õigeks ja selles osas pole kohtuotsust vaidlustatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Kassatsioon
  4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör I. Kalda ja Siim Haukka kaitsja vandeadvokaat Peep Rajavere. Riigikohus võttis prokuröri kassatsiooni menetlusse, kaitsja kassatsioon jäeti menetlusse võtmata.
  5. Prokurör taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata, paludes saata kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised.
  6. Siim Haukka tunnistati põhjendatult süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi A. C. K. kinnistult toimepandud varguses. Samas on piisavalt tõendeid, mis annavad aluse tema süüditunnistamiseks ka teistes vargustes.
  7. Siim Haukka elukohast leiti K. O-lt, A. S-ilt ja A. C. K-lt varastatud esemed. Ringkonnakohus mõistis Siim Haukka süüdi A. C. K-le kuuluvate esemete varastamises, kuid leidis sellele vaatamata, et K. O. ja A. S-i puhul peaksid varguste toimepanemist kinnitama lisatõendid. Nõustuda ei saa seisukohaga, et varastatud asjade leidmine süüdistatava valdusest ei luba teha järeldust nende esemete varguse kohta. Kohtud ei arvestanud, et süüdistatav ei andnud leitud esemete päritolu kohta mingisuguseid selgitusi. Põhjendatult jäeti kõrvale S. H. ja M. H. ütlused, milles viimased selgitasid leitud asjade väidetavat päritolu. Lisaks pidas ringkonnakohus tõendatuks, et Siim Haukka valduses olid A. S-i tööriistad, millised ta pantis üks päev pärast varguse avastamist. Ka panditud esemete valdamise kohta ei andnud süüdistatav mingisuguseid selgitusi. Järelikult puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanutelt varastatud esemed sattusid Siim Haukka valdusesse seaduslikult. Muid süüdistatava süüd välistavaid tõendeid ega versioone pole esitatud. Kirjeldatud olukorras ei saa tõstatatud kahtlusi tõlgendada süüdistatava kasuks. 6
(13)1-18-86
  1. Põhjendamatu on seisukoht, nagu saaks varastatud esemete leidmist seletada sellega, et tegemist oli ka S. H. elukohaga ning viimane on jõustunud kohtuotsusega varguste toimepanemises süüdi tunnistatud. S. H-d ei tunnistatud süüdi K. O-le ega A. S-ile kuuluvate asjade varguses ning puuduvad tõendid, millele tuginedes saaks teda nende tegudega seostada.
  2. A. C. K. ja A. S-i asjad varastati samast külast ning mõlemad kuriteod pandi toime
  3. a juunis. Samal perioodil varastati K. O-le kuuluvad esemed – kannatanu avastas varguse
  4. juunil
  5. Kõik vargused pandi toime samal viisil. Eelnev osutab leitud esemete vargusele, mitte muul viisil omandamisele. Pole tuvastatud faktilisi asjaolusid, millele tuginedes saaks esineda eluliselt usutav põhjendatud kahtlus, et kõnealused esemed sattusid süüdistatava valdusesse muul moel kui varguste toimepanemise kaudu. Järelikult ei olnud kohtutel alust rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõtet.
  6. Siim Haukka süüditunnistamiseks ülejäänud vargustes annab aluse jäljeekspertiisi akt nr 16E-TR
  7. Selles vaadeldi ja uuriti sissemurdmise jälgi sündmuskohtadelt ära võetud lukusüdamikel, tabalukkude aasadel, hingedel ning uksehingedel. Ekspert leidis, et L. S-i, K. O. ja T. T.2 hoonetesse murti sisse sama tööriista kasutades. Seda kinnitavad kokkulangevused nii jälgede üld- kui ka eritunnustes. Samuti andis ekspert arvamuse, et L. S-i, K. O., T. T., A. S-i, V. K., M. E. ja M. S-i hoonetesse sissemurdmisel kasutati sama tööriista. Arvamused anti kategoorilises vormis, sest kokkulangevusi leiti nii jälgede üld- kui ka eritunnustes. Maakohus märkis ebaõigesti, et osutatud tõend ei kinnita T. T., L. S-i, A. S-i, V. K., M. E., K. O., M. S-i ja T. T.2 elamutesse sissemurdmiseks samade tööriistade kasutamist ega seda, et need vargused pani toime sama isik. Varastatud esemete leidmine S. Haukka elukohast annabki aluse tema süüditunnistamiseks K. O. ja A. S-i elamutest toimepandud vargustes, sissemurdmisjälgede sarnasuse alusel saab süüdistatava süüdi tunnistada ka ülejäänud tegudes. Kassatsioonivastus
  8. S. Haukka kaitsja vandeadvokaat P. Rajavere leiab, et kassatsioon pole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Kassatsioonivastuses märgitakse kokkuvõtlikult järgmist.
  9. Kassaator pole osutanud konkreetsetele kriminaalmenetlusõiguse normidele, mida ringkonnakohus väidetavalt rikkus. Ka pole tegemist olukorraga, mille puhul kohtuotsustes põhjendused puuduksid. Prokurör ei nõustu kohtute põhjendustega ja vaidlustab tõendite hindamisel tehtud järeldusi. Sellise küsimuse lahendamine pole Riigikohtu pädevuses. Ühtlasi ei selgu kassatsioonist, missuguses osas ringkonnakohtu otsus vaidlustatakse.
  10. K. O. ja A. S-i hoonetest toimepandud vargusi käsitleva süüdistuse puhul on vaidlustatud otsus seaduslik ning põhjendatud. Õigesti kohaldati KrMS § 7 lg-t 3, mille kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus tõlgendada süüdistatava kasuks. Prokurör taotleb kahtluste kõrvaldamist, tehes oletusi ja sobitades asjaolusid, kuid see pole lubatav. Kriminaalasja arutamise käigus ilmnes, et süüdistuse esitamiseks tõlgendati kahtlused süüdistatava kahjuks ning täideti tõendite puudumisest tekkinud tühimikud oletuste, tõendite kunstliku loomise ja sobimatute tõendite kokku sobitamisega.
  11. Kassaator tugineb peamiselt väitele, mille kohaselt leiti S. Haukka elukoha läbiotsimisel A. S-ilt ja K. O-lt varastatud esemeid. Kriminaalasjas pole kogutud lubatavaid tõendeid, mille alusel saaks väita, et kannatanute asjad olid süüdistatava elukohas. Läbiotsimisprotokoll ja asitõenditena ära võetud esemed pole lubatavad tõendid, kuivõrd nende tõendite saamisel rikuti oluliselt 7
(13)1-18-86 kriminaalmenetlusõiguse norme. Seetõttu ei saanud ära võetud esemeid esitada kannatanutele äratundmiseks ega luua selle kaudu uusi tõendeid.
  1. Asjade kuulumine kannatanutele ei tõenda seda, et need esemed varastas süüdistatav. Kohtud leidsid õigesti, et süüdistatava korteris käisid teisedki isikud, kes võisid need esemed tuua. Lisaks oli tegemist S. H. eluruumiga, viimast on aga karistatud varavastaste kuritegude eest. S. H. võis vargused toime panna süüdistatava osavõtuta. Samuti on ebaõige prokuröri väide, mille kohaselt pole süüdistatav ega tunnistajad selgitanud, kuidas äravõetud asjad korterisse sattusid. Selle kohta andsid ütlusi S. H., M. H. ja süüdistatav. M. H. ütlused jäeti põhjendamatult tõendikogumist kõrvale, sest need pole süüdistatava ütlustega vastuolus.
  2. A. S-i talust toimepandud vargust ei tõenda menetleja päringu kohta saadetud vastus, laenulepingud ega pandileping, kuivõrd pole teada, kas lepingud sõlmis süüdistatav. Jälgitav pole kõnealuste dokumentide jõudmine kriminaalasja materjali hulka. Laenulepingutes kirjeldatakse panditud asju margi järgi, kuid see pole piisav, tuvastamaks, et tegemist on varastatud esemetega. Isegi kui pidada tõendatuks, et Siim Haukka pantis sama marki tööriistad, ei tõendaks see ikkagi varguste toimepanemist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitab kõigepealt, missugused küsimused saavad olla praeguses kriminaalasjas kassatsioonimenetluse esemeks (I) ja käsitleb sellest lähtudes K. O-le ning A. Sile (II), seejärel aga teistele kannatanutele (III) kuuluva vara ebaseadusliku hõivamisega seotud süüdistust. Viimasena võtab kolleegium kokku kassatsioonimenetluse tulemusena tehtud otsustused (IV) ja lahendab kaitsja taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks (V). I
  4. Riigikohus vaatab praegust kriminaalasja läbi prokuröri kassatsiooni alusel. Kaitsja kassatsiooni jättis kriminaalkolleegium menetlusse võtmata. See tähendab, et menetluse praeguses etapis ei ole enam vaidlust Siim Haukka süüditunnistamises A. C. K. elamust toimepandud varguses, selle kannatanu tsiviilhagi osalises rahuldamises ja kõnealuse kuriteo menetlemisega seotud kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises. Samal põhjusel ei analüüsi kolleegium kassatsioonivastuse argumente, millega seatakse kahtluse alla ringkonnakohtu otsuse järelduste põhjendatus küsimustes, mis puudutavad süüdistatava elukoha läbiotsimise tulemusena saadud tõendite seaduslikkust, menetlusõiguse nõuete järgimist varastatud esemete kannatanutele äratundmiseks esitamisel, A. S-ile kuuluvate esemete pantimisega seotud dokumentide kriminaalasja materjali juurde võtmise jälgitavust ja tunnistajate S. H. ning M. H. ütluste usaldusväärsusele antud hinnangut. Kõiki loetletud küsimusi kritiseeris kaitsja kassatsioonis, mis jäi tagajärjetuks, mistõttu tuleb vastavas osas lähtuda ringkonnakohtu otsusega tuvastatud asjaoludest.
  5. KrMS § 3602 lg 1 sätestab, et kriminaalasi vaadatakse läbi kassatsiooni piires. Sama lõike
  6. lause järgi pole kassaatoril kriminaalasja läbivaatamisel õigust kassatsiooni piirest väljuda. Kaitsja osutab põhjendatult, et prokuröri kaebus pole ühemõtteliselt selge. Nimelt taotleb prokurör ringkonnakohtu otsuse osalist tühistamist, kuid on jätnud taotluse resolutsioonis täpsustamata, kas ta vaidlustab süüdistatava õigeksmõistmist kõigis üheteistkümnes varguses või ainult osa varguste puhul. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud, et olukorras, kus kaebaja taotlus on 8
(13)1-18-86 ebaselge või vastuoluline, tuleb kaebaja taotluse sisu selgitamiseks lähtuda ka kaebuse motiividest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-5-08, p 13.1).
  3. Kassatsiooni põhjendustest nähtub, et prokuröri hinnangul on kohtud eksinud L. S-i, A. S-i, K. O., M. E., M. S-i, T. T., V. K. ja T. T.2 hoonetest toimepandud varguste käsitlemisel. Süüdistuse selle osa põhjendatust, mis on seotud T. N-i, M-L. K. ja K. H. hoonetest toimepandud vargustega, milles esitatud süüdistustes jättis ringkonnakohus Siim Haukka suhtes tehtud õigeksmõistva otsuse muutmata, kassaator ei käsitle. Kassatsiooni argumente ja selles esitatud taotlust koostoimes hinnates saab seega kassatsioonimenetluse esemeks olla vaidlus süüdistatava õigeksmõistmise üle kaheksas kuriteos. Arvestades, et kassaator pole vaidlustanud S. Haukka õigeksmõistmist kuritegudes, milles on kannatanuteks T. N., M-L. K. ja K. H., jääb ringkonnakohtu otsus muutmata ka nimetatud kannatanute vara ebaseaduslikku hõivamist puudutavas osas. II
  4. Kassatsioonimenetluses jätkub vaidlus selle üle, kas Siim Haukkale süüks arvatud kaheksa kuritegu on tõendatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leiti süüdistatava elukoha läbiotsimisel erinevaid kannatanutelt varastatud esemeid: A. C. K. kummut ja päikeseprillid koos vutlariga, K. O. muusikakeskused ning A. S-ile kuuluv kirst. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et süüdistatav pantis üks päev pärast varguse avastamist A. S-ile kuuluvad tööriistad: kaks saagi ja trelli. A. C. K. elamust toimepandud asjade varguse tõendatuse suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu (vt eespool p 50).
  5. Kolleegium nõustub prokuröri väitega, et süüdistatav ei ole kannatanutele kuuluvate esemete leidmise ja pantimise kohta arusaadavaid, usutavaid ega loogilisi ütlusi andnud. S. H. ja M. H. ütlusi, milles viimased selgitasid esemete päritolu nende vanakraami laatadelt soetamisega, ei pidanud ringkonnakohus usaldusväärseks.
  6. Ringkonnakohtu hinnangul ei tõenda kannatanute vara leidmine süüdistatava elukohast ega ka ühe kannatanu vara pantimine siiski varguste toimepanemist. Seda esiteks põhjusel, et Siim Haukka võis need asjad saada kelleltki teiselt. Teisalt pidas apellatsioonikohus märkimist väärivaks, et läbiotsimise ajal oli tegemist ka S. H. elukohaga, viimane on aga Pärnu Maakohtu
  7. jaanuari
  8. a otsusega osa kannatanute vara ebaseaduslikus hõivamises süüdi tunnistatud. Eelnevad seisukohad pole põhjendatud.
  9. Nimelt juhib kassaator õigustatult tähelepanu sellele, et S. H. suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus võimaldab teda seostada üksnes A. C. K. elamust toimepandud vargusega. K. O-le ja A. S-ile kuuluvate esemete vargustes S. H-d süüdi tunnistatud ei ole. Seega ei saa Siim Haukka elukohast K. O-le ja A. S-ile kuuluva vara leidmist selgitada S. H. suhtes tehtud jõustunud süüdimõistva kohtuotsusega.
  10. Versiooni, mille kohaselt võis kannatanute asjad süüdistatavale tuua muu isik, pole aga võimalik üldsõnalisuse tõttu kontrollida: seejuures väärib märkimist, et Siim Haukka ise ei ole sellekohast väidet esitanud ning kolleegiumile jääb kirjeldatud kaitseversiooni tõstatamine ringkonnakohtu oma initsiatiivil arusaamatuks. Järelikult on praeguses kriminaalasjas tekkinud tõendamissituatsioon, kus süüdistatav pole osa kannatanutele kuuluva vara valdamise ja pantimise kohta esitanud ühtegi arusaadavat põhjendust. Tõsiselt võetavad tõendid selle kohta, et ta sai kõnealuse vara seaduslikul teel, puuduvad. 9
(13)1-18-86
  1. Argumendid, mille järgi võidi vaidlusalune vara omandada vanakraami laatadelt või selle võis süüdistatava elukohta tuua muu isik, on kõik suunatud põhjendatud kahtluse tekitamisele selles, et süüdistuses kirjeldatud teod võis toime panna keegi teine, kuid mitte süüdistatav. Olukorras, kus kohus saaks lugeda eelnevad väited tõsiselt võetavaks ja neid poleks võimalik veenvalt kummutada, olekski järgmise sammuna vajalik rakendada KrMS § 7 lg-s 3 sisalduvat in dubio pro reo–põhimõtet ning teha sellest lähtudes õigeksmõistev otsus. Samas on Riigikohus korduvalt toonitanud, et põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab esinema tõsiselt võetav tõenduslik alus. Põhjendatud või kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad vähimadki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikus mõttes tähendab öeldu, et esitatud kaitsetees peab olema usutav ja haakuma olemuslikult kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kui see nii ei ole, on ainetu kõneleda ka isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. märtsi
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p 8 ja
  4. oktoobri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-77-15, p-d 17‒19.)
  6. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on eelmises punktis refereeritud seisukohti praeguse asja lahendamisel eiranud, sest Siim Haukka mõisteti A. S-ile ja K. O-le kuuluva vara vargust käsitlevates süüdistuspunktides õigeks vaatamata sellele, et tema valdusest leiti mõlemale kannatanule kuuluvat vara ning ta on pantinud ühele kannatanule kuuluvad esemed, kuigi pole esitanud ühtegi arusaadavat, loogilist ega veenvat tõenditega haakuvat argumenti, kuidas kõnealused esemed oleksid saanud tema valdusesse sattuda seaduslikul teel. Järelikult käsitasid kohtud loetletud argumente alusetult põhjendatud kahtlusena, mille saab tõlgendada süüdistatava kasuks. KrMS § 7 lg 3 ebaõige kohaldamine viis alusetult õigeksmõistva otsuse tegemiseni ning seda viga tuleb käsitada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  7. Samuti ei nõustu kolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistuse piirid ja KrMS § 268 nõuded takistasid Siim Haukka süüküsimuse vaagimist muus kuriteos olukorras, kus varguste toimepanemist ei tuvastatud. Vaidlustatud kohtuotsuses pole küll täpsustatud, missugust muud kuriteokoosseisu ringkonnakohus silmas pidas, kuid asjaoludest võib loogiliselt järeldada, et A. S-i ja K. O. asjade valdamise puhul võiks kõneleda KarS §-s 202 sätestatud süüteokoosseisu tunnuste realiseerimisest, s.t eeskätt süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamisest või hoidmisest.
  8. KrMS § 268 lg-te 1 ja 5 kohaselt saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. Erinevalt süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ei ole aga prokuratuuri poolt nendele asjaoludele antud õiguslik hinnang kohtu jaoks siduv. Nimelt võib kohus KrMS § 268 lg 6 esimese lause alusel kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui tal on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  9. novembri
  10. a otsus asjas nr 1-15-10119/80, p 22.)
  11. KarS §-s 199 sisalduva süüteokoosseisu objektiivsed tunnused seisnevad teisele isikule kuuluva asja äravõtmises: selle asja suhtes senise valduse murdmises ja sellele uue valduse kehtestamises. Seega hõlmavad varguse objektiivsed tunnused ühtlasi osa KarS §-s 202 kirjeldatud käitumisalternatiividest, s.t süüteo tulemusena saadud vara omandamist ja hoidmist. Varguse toimepanijat selliste tegude eest mõistetavalt karistada ei saa, sest tema puhul on tegemist mittekaristatava järelteoga, millega põhjustatud ebaõigus neeldub varem toime pandud süüteos. 10
(13)1-18-86 KarS §-s 202 ette nähtud koosseisutunnuste hõlmatus varguse objektiivsetest tunnustest võimaldab aga väita, et võõra valduse murdmine ning sellele järgnev uue valduse kehtestamine kujutab endast elulises mõttes ühtset käitumist. Kuivõrd vargus on kärbitud tagajärjedelikt, mis loetakse lõpuleviiduks asja äravõtmisega, pole KarS § 199 järgi kvalifitseeritava teo puhul tihtilugu vajalik ega nõutav süüdistuses selliste asjaolude äranäitamine, mis seonduvad asja edasise omastamisega. Ometi on need faktilised asjaolud olemuslikult varguse süüdistusest hõlmatud. Järelikult saab kohus KrMS § 268 lg-te 1, 5 ja 6 nõuete vastu eksimata KarS § 199 järgi esitatud süüdistuse piires vajadusel muu hulgas vaagida seda, kas juhul, mil süüdlase tegu ei vasta varguse tunnustele, võib isik siiski vastutada KarS §-s 202 ette nähtud süüteo toimepanemise tulemusena saadud vara omandamise või hoidmise eest. III
  1. Kriminaalkolleegium jagab kassaatori arvamust selleski, et kannatanute L. S-i, M. E., M. S-i, T. T., V. K. ja T. T.2 hoonetest toimepandud vargusi käsitleva süüdistuse osa puhul ilmneb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse põhjendustes samuti kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine.
  2. Kriminaalkolleegium on selgitanud, et see, kas mingi kuriteo toimepanemise asjaolud igal konkreetsel juhul peegelduvad välismaailmas otseste või pelgalt kaudsete tõenditena, on üldjuhul objektiivne ja juhuslikkuse põhimõttele alluv protsess, mille muutmine ei sõltu menetleja tahtest. Kui aga mingi kuriteo asjaolud on jätnud välismaailma vaid selliseid jälgi, millest saaks kujuneda üksnes kaudseid tõendeid, ei ole võimalik tõsiselt võetavalt eitada kuriteo asjaolude selgitamise vajalikkust ja võimalikkust ka ainult nende kaudsete tõendite alusel. Seega ei leidu mõistlikke põhjusi, millega saaks õigustada mingi tõendamissituatsiooni tõlgendamist isiku kasuks üksnes sõltuvalt sellest, kas kuriteo tehiolud on talletunud otseste või kaudsete tõenditena. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue – hinnata tõendeid nende kogumis. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9 ja 10.)
  5. Praeguses kriminaalasjas pole osutatud sellistele tõenditele, mille sisu kinnitaks vahetult mõne käesoleva otsuse punktis 63 nimetatud kannatanu vara hõivamisega seotud kuriteo asjaolusid. Otseste tõendite puudumise tõttu oligi eriti oluline, et kaudsete tõendite hindamisel järgitaks KrMS § 61 lg 2 nõudeid. Ringkonnakohus heitis maakohtule ette, et viimane ei analüüsinud tõendeid kogumis, vaid käsitles tõendeid nende liikide, mitte kuritegude kaupa. Kuigi ringkonnakohus andis mitmetele tõenditele teistsuguse hinnangu ja analüüsis tõendeid konkreetsete kuritegude kaupa, on ka apellatsioonikohtu otsuse tegemisel eiratud samu nõudeid, mille rikkumist heideti ette maakohtule.
  6. Kriminaalmenetlusõiguse rikkumist põhjendades toob kassaator asjakohaselt esile jäljeekspertiisi akti nr 16E-TR0019, mille koostamisel vaatles ja uuris ekspert muu hulgas sündmuskohtadelt ära võetud lukusüdamikele, tabalukkude aasadele, hingedele ning ukseriividele jäänud sissemurdmise jälgi. Kõnealuse ekspertiisiakti arvamuse p-st 3 järeldub, et L. S-i, K. O. ja T. T.2 hoonetesse sissemurdmiseks kasutati sama tööriista. Ekspertiisiaktis sisalduva arvamuse p-st 4 aga tuleneb, et L. S-i, K. O., T. T., A. S-i, V. K., M. E. ja M. S-i hoonetesse sissemurdmisel kasutati sama 11
(13)1-18-86 tööriista. Ekspert andis mõlemad arvamused kategoorilises vormis, kuna tuvastas kokkulangevusi sissemurdmisjälgede üld- ja eritunnustes.
  1. Ringkonnakohtu hinnangul saaks osutatud ekspertiisiakt Siim Haukka süüd K. O. ja A. S-i hoonetest toimepandud varguste puhul tõendada ainult siis, kui tõendikogum näitaks tema süüd ka mõnes teises varguses, mille toimepanemiseks kasutati samu tööriistu. Siinkohal tuleb nõustuda riikliku süüdistaja tõdemusega, et Siim Haukka valduses olid K. O-le ja A. S-ile kuulunud esemed, mille seaduslikku saamist süüdistatav pole selgitanud ning mille puhul pole võimalik kõneleda põhjendatud kahtluste tekkimisest selliselt, et need esemed võis varastada muu isik (vt käesoleva otsuse p 59).
  2. Järelikult leiab prokurör põhjendatult, et tõendikogumi kohaselt saab A. S-ile ja K. O-le kuulunud esemete süüdistatava elukohast leidmise ning osa esemete pantimise kaudu jäljeekspertiisile tuginedes Siim Haukkat seostada ka ülejäänud kannatanute, s.t L. S-i, T. T., V. K., M. E., M. S-i ja T. T.2 hoonetest toimepandud vargustega. Ekspertiisiakt kinnitab, et loetletud kannatanute hoonetest pandi vargused toime samu tööriistu kasutades. Ringkonnakohus toonitas ka ise, et jäljeekspertiisi põhjal saab teha järelduse, mille kohaselt pani need kuriteod toime sama isik (või samad isikud). Seega ei arvesta ringkonnakohtu otsusega jäljeekspertiisi aktile antud tõenduslik kaal tõendeid kogumis, mistõttu pole ka vaidlustatud otsuse põhjendused lõpuni loogilised ega jälgitavad. Kõnealune tõendite hindamisest tingitud eksimus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.
  3. Väljaspool praeguse kriminaalasja lahendamise piire peab kolleegium vajalikuks selgitada, et sõltuvalt asjaoludest ei pruugi isiku süüditunnistamist talle ette heidetud kuriteos välistada see, kui tuvastada ei saa täpset teo toimepanemise vormi – seda, kas süüdistatav tegutses kuriteo täideviija või kuriteost osavõtjana (vt maakohtu seisukoht p-s 19). Tehes kindlaks, et süüdistatav osales kuriteo toimepanemises, piisab süüdimõistva otsuse tegemiseks minimaalselt isiku käitumises kuriteost osavõtu eelduste tuvastamisest. Süüteo täpse toimepanemise vormi tuvastamatus KrMS § 7 lg 3 kohaselt õigeksmõistva otsuse tegemiseks alust ei anna. IV
  4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  5. jaanuari
  6. a otsuse osas, millega jäeti muutmata Pärnu Maakohtu
  7. augusti
  8. a otsus Siim Haukka õigeksmõistmises L. S-i, T. T., A. S-i, V. K., M. E., K. O., M. S-i ja T. T.2 hoonetest toimepandud vargustes, nimetatud kannatanute tsiviilhagide läbi vaatamata jätmises ning selle süüdistuse osa menetlemisega seotud kriminaalmenetluse kulude riigi kanda jätmises, süüdistatava käitumise kvalifitseerimises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning talle karistuse ja liitkaristuse mõistmises. Kuigi kriminaalmenetlusõiguse rikkumine sai alguse maakohtust, on menetlusökonoomiat arvestades otstarbekas saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus. Muus osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokuröri kassatsioon tuleb rahuldada.
  9. Kriminaalasja uuel arutamisel peab ringkonnakohus võtma seisukoha, kas tõendikogum võimaldab Siim Haukka süüdi tunnistada L. S-i, T. T., A. S-i, V. K., M. E., K. O., M. S-i ja T. T.2 hoonetest toimepandud vargustes, pidades ühest küljest silmas, et senisel kohtulikul arutamisel esitatud kaitseväited A. S-i ning K. O. vara valdamise kohta ei saa tekitada põhjendatud kahtlust süüdistatava süüdiolekus selliselt, et see kahtlus tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada 12
(13)1-18-86 süüdistatava kasuks. Eelnevast arusaamast lähtudes peab edasi andma hinnangu jäljeekspertiisi akti tõenduslikule tähendusele kogumis teiste tõenditega. Kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et Siim Haukkat ei saa varguste toimepanemises süüdi tunnistada, tuleb KrMS § 268 lg 6 nõudeid järgides kaaluda, kas süüdistatav võis K. O. ja A. S-i vara vallates toime panna KarS § 202 järgi kvalifitseeritava kuriteo. V
  1. Siim Haukka kaitsja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 368 euro ja 40 sendi suuruses summas, sh käibemaks 61 eurot 40 senti. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsioonivastuse koostamiseks aega 5 tundi ja 40 minutit. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud toiming on olnud riigi õigusabi osutamiseks vajalik ja selle tegemisele kulunud aeg on põhjendatud. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning justiitsministri
  2. juuli
  3. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-te 1, 6 ning 10 ja § 6 lg 3 alusel tuleb taotlus rahuldada. Kuivõrd Riigikohus teeb KrMS § 361 lg 1 p-s 6 märgitud lahendi, jääb see menetluskulu KrMS § 186 lg 1 alusel riigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.