← Eesti

2-19-8545/16

Obsah (4)§ 534§ 663§ 657§ 172

Tsiviilasi nr: 2-19-8545 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-19-8545 Määruse tegemise aeg ja koht 29.08.2019, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Indrek Soots, Ul

§ 534

lg 1 kohaselt võib kohus avaldaja taotlusel esialgse õiguskaitse rakendamise korras paigutada isiku kinnisesse asutusse, kui: 1) kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja 2) on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

§ 534lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni 3

(6)Tsiviilasi nr: 2-19-8545 neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.
  1. Kohtule esitatud arsti arvamusest nähtub, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ägeda psühhootilise seisundi (F23.9) näol, mis vajab psühhoosivastast ja üldrahustavat ravi. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Puudutatud isik on oma seisundist tingituna ja ravita jäämisel ohtlik oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega nii endale kui ka teda ümbritsevatele. Puudutatud isiku seisundist tulenevalt ei ole ta võimeline tajuma ravivajadust. Oma psüühilise seisundi poolest ei ole ta võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks haiglaraviks teadvat nõusolekut.
  2. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning haiglaravita jätmisel võib puudutatud isik psüühikahäire tõttu ohustada nii enda kui ümbritsevate elu, tervist ning julgeolekut. Seetõttu kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku neljaks päevaks kinnisesse asutusse alates 03.06.2019 kuni 07.06.
  4. Puudutatud isiku haiguskriitika ei ole küllaldane, mistõttu ei oma puudutatud isik piisavat arusaama ravivajadusest. Kohtu hinnangul ei ole puudutatud isik oma seisundist tingituna võimeline tegema teadlikku otsustust ravi lubamise või sellest keeldumise, sealhulgas ravimite võtmisest keeldumise osas. Kohus määrab seetõttu puudutatud isiku suhtes psühhiaatriahaiglasse paigutamise ajal tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi kohaldamise, sh vajadusel tahtevastase ravimite manustamise. 14.

§ 534

lg 5 sätestab, et esialgset õiguskaitset võib rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates. Esialgset õiguskaitset võib kohaldada ka käesoleva seadustiku § 537 lõikes 4 nimetatud eesmärgil ja tähtaja jooksul.

  1. Kohus kuulas puudutatud isiku ära. Puudutatud isik oma ravivajadust ei mõista. Puudutatud isiku raviarsti hinnangul on vajalik haiglaravi kestusega kuni 40 päeva. Kohtu hinnangul nähtub vajadus pikemaajaliseks haiglas viibimiseks sellest, et puudutatud isik võib oma psüühilise seisundi tõttu käituda enda ja teiste elu ja tervise suhtes ettearvamatult. Puudutatud isik on oma psüühilise seisundi tõttu olnud kadunud, ta ei võta talle määratud ravimeid, ei maga ega söö piisavalt, mis näitab otsest reaalset ohtu talle endale. Puudutatud isik käitub oma psüühilise seisundi tõttu ümbritsevate (eelkõige oma ema) suhtes ebaadekvaatselt, mis näitab otsest reaalset ohtu teda ümbritsevatele. Oma seisundist lähtuvalt pole ta võimeline kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik viibib psühhiaatriakliinikus teistkordselt lühikese aja jooksul, mis näitab, et tema seisundi paranemine ja iseseisev toimetulek ei ole ilma pikaajalise haiglas viibimise ja ravita tõenäoline. Seega esineb alus esialgse õiguskaitse pikendamiseks. Seetõttu määrab kohus pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani. Kohus paigutab puudutatud isiku psühhiaatriahaiglasse koos vabaduse võtmisega 40 päevaks ehk kuni 13.07.2019 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks.
  2. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ning kohalikku omavalitsust, sest nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele. Puudutatud isiku psüühikahäire on eeltoodust nähtuvalt toonud kaasa esialgse õiguskaitse korras psühhiaatriahaiglasse paigutamise eeldused, mille esinemine ei sõltu nimetatud isikute arvamusest. 4

(6)Tsiviilasi nr: 2-19-8545 Määruskaebus
  1. Puudutatud isiku esindaja esitas tema nimel Harju Maakohtu kohtumäärusele määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada.
  2. Määruskaebuse kohaselt ei ole puudutatud isik haige ja rohtu võib võtta ka kodus. Haiglasse sattus arusaamatuse pärast. Arvatakse, et tahab emale halba, kuid tegelikult armastab ema väga ja hoiab nii nagu oskab. Puudutatud isik pole kellelegi ohtlik ja saab oma elukorraldusega väljaspool haiglat suurepäraselt hakkama. Menetluse edasine käik
  3. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas vastuse saamiseks avaldajale.
  4. Avaldaja leidis vastuses määruskaebusele, et kõik tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused on täidetud. Puudutatud isikul oli raske psüühikahäire, P23.3 – äge ja mööduv psühhootiline episood, muu äge domineerivalt luululine psühhootiline häire. Tema käitumine oli psühhootilisest sümptomaatikast täielikult hõivatud. Puudutatud isik ohustas eelkõige enda elu ja tervist, peale Pärnu haiglas viibimist läks patsient teadmata põhjusel Otepääle ega vastanud kõnedele. Politsei leidis puudutatud isiku kämpingust, kus ta oli mitu päeva õues ööbinud, söömata, joomata ega osanud seletada, kus on tema kott, mis temaga juhtus ja miks ta koju ei läinud. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika, peale haiglaravi läks ta kaduma ega pöördunud psühhiaatri juurde ambulatoorselt, eitas oma ravivajadust ning keeldus hospitaliseerimisest. Puudutatud isik ei olnud võimeline oma ravivajadust mõistma ega käitumist kontrollima.
  5. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt

§ 663lgle 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused 22. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 05.06.2019 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt

§ 657

lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastusena määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et tema suhtes ei olnud esialgse õiguskaitse rakendamise eeldused täidetud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus nimetatud eeldusi piisava põhjalikkusega kontrollinud, tuginedes seejuures nii raviasutuse psühhiaatri arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus kui ka puudutatud isiku enda ärakuulamisel saadud seletustele.
  2. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, kui: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.
  3. Määruskaebuse väide, mille kohaselt ei ole puudutatud isik haige, on vastuolus asjas esitatud tõendiga ega lükka ümber selles esitatud andmeid. 5

(6)Tsiviilasi nr: 2-19-8545
  1. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse kohaselt esines puudutatud isikul esialgse õiguskaitse rakendamiseks esitatud avalduse ajal raske psüühikahäire ägeda psühhootilise seisundi (F23.9) näol, mis vajas üldrahustavat ja psühhoosivastast ravi ning psüühilise seisundi tõttu ei olnud puudutatud isik võimeline oma käitumist adekvaatselt juhtima. Nimetatud arvamusest nähtuvalt oli puudutatud isikul mh lähiminevikus diagnoositud samuti raske psüühikahäire ägeda ja mööduva psühhootilise episoodi, muu ägeda domineerivalt luululise psühhootilise häire (F23.3) näol ning ta viibis tahtest olenematul ravil psühhiaatrikliinikus 17.05.201921.05.
  3. Eelnevast tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning PsAS § 11 lg 1 p 1 nimetatud eeldus on täidetud.
  4. Vastuolus asjas esitatud tõenditega on ka need määruskaebuse väited, et puudutatud isik pole kellelegi ohtlik, sattus haiglasse arusaamatuse pärast ja saab ka ise kodus rohu võtmisega suurepäraselt hakkama.
  5. Nii nähtub avaldusele lisatud psühhiaatri arvamusest, et kuigi puudutatud isik sai perioodil 17.05.2019-21.05.2019 antipsühhootilist ravi ja lubati koju, ta koju ei jõudnud ning läks teadmata põhjusel Otepääle, kus kaotas oma asjad ja kontakti vanematega ning leiti vanemate politsei poole pöördumise tagajärjel. Puudutatud isik ei osanud oma käitumist selgitada ning tema ebaadekvaatne käitumine püsis edasi ka kodus, kus lukustas kõik uksed, kattis aknad, ei maganud ega söönud normaalselt ning võttis emalt liikumisvabaduse 3 päevaks, mille tulemusena kutsutud kiirabiga toimetati uuesti psühhiaatrikliinikusse. Psüühilise seisundi tõttu oli puudutatud isiku kriitikavõime kliinikusse sattumisel oma seisundi osas puudulik. Kohtu poolt ärakuulamisel pidas puudutatud isik emaga juhtunut lihtsalt arusaamatuseks ning avaldas, et tal on ravimid olemas, aga ei võta neid ega näe kliinikusse jäämisel mõtet.
  6. Eeltoodu alusel on maakohus õigesti asunud seisukohale, et kuna puudutatud isik käitus oma psüühilisest seisundist tulenevalt enda ja teiste elu ning tervise suhtes ebaadekvaatselt, mõistmata oma ravivajadust, näitab see reaalset ohtu iseendale ja teda ümbritsevatele isikutele ning haiglaravita jätmisel jääb puudutatud isiku otsene reaalne ohtlikkus püsima.
  7. Seega olid ringkonnakohtu hinnangul puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse rakendamisel ja selle pikendamisel täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p 2 ja p 3 nimetatud eeldused.
  8. Kuivõrd maakohus kuulas ära ka puudatud isiku enda ning psühhiaatri hinnangul oli esialgse õiguskaitse pikendamine ilmselgelt vajalik, olid täidetud ka eeldused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks

§ 534lg 5 mõttes.

33. Maakohtule ei ole ette heidetav ka menetlusõiguse normide rikkumine, kuna puudutatud isiku perekonnaliikmete ja kohaliku omavalitsuse ärakuulamata jätmist on kohus sisuliselt põhjendanud sellega, et sai esialgse õiguskaitse rakendamise vajalikkust piisavalt hinnata ka esitatud dokumentide põhjal, mis on

§ 534lg 3 kohaselt lubatav.

34.

§ 172

lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud riigi kanda. 35.

§-st 543 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots Ulvi Loonurm kohtunik kohtunik 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.