← Eesti

1-18-10315/32

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. august 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-10315 Kohtukoosseis Mati Kartau, Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Jevgeni Tannum süüdistatuna KarS § 263 lg 1 p 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja)
  2. aprilli 2019 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Jevgeni Tannumi kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar Prokurör Ringkonnaprokurör Terje Aleksašin Kaitsja Vandeadvokaat Kalju Kutsar Süüdistatav Jevgeni Tannum (endise nimega Kapralov) isikukood 39011186513; elukoht XXX; varem korduvalt kriminaalkorras karistatud; tõkendit kohaldatud ei ole. RESOLUTSIOON
  3. Jätta Tartu Maakohtu
  4. aprilli 2019 otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.
  5. Määrata advokaadibüroole Valge & Uiga Valga osakond vandeadvokaat Kalju Kutsari poolt Jevgeni Tannumile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 150 eurot (sh käibemaks 25 eurot).
  6. Mõista Jevgeni Tannumilt riigituludesse menetluskuluna välja 150 eurot apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.
  7. Jevgeni Tannumil tuleb väljamõistetud menetluskulu tasuda otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
  8. augustil 2019 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva jooksul alates
  9. augustist
  10. Maakohtu otsus
  11. J. Tannumit süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et ta lõi 21.04.2018 kella 4.25 paiku Võru maakonnas Antsla vallas Rimmi külas asuva Triinu baari ees R.S. ale raudlatiga korduvalt pähe ja kehasse ning K.P. ale kehasse. Seeläbi tekitas ta mõlemale kannatanule valu, R.S. ale kukla, pea, põsesarna ja õla marrastused ning vasaku sääre nahahaava ning K.P. ale marrastused ja hematoomid kätel, jalgadel ja alakõhus. Oma tegevusega rikkus J. Tannum Korrakaitseseaduse § 55 lg 1 p 1 nõudeid, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt ning häiris sellega J.H. i, K.L. ja teiste baarikülastajate rahu.
  12. Tartu Maakohtu 29.04.2019 otsusega tunnistati J. Tannum KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi ja karistati 2 aastase vangistusega. Mõistetud karistust suurendati Tartu Maakohtu 14.10.2016 otsusega mõistetud karistuse ära kandmata osa, s.o 9 kuud ja 27 päeva vangistust võrra ning J. Tannumile mõisteti ära kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 2 aastat 9 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti tema ilmumine vanglasse karistust kandma.
  13. Maakohtu hinnangul kinnitavad süüdistuse tõendatust tunnistajate ja kannatanute ütlused. Need on suures osas kokkulangevad. Tunnistajate ja kannatanu K.P. a sõnul nägid nad, kuidas J. Tannum lõi kõigepealt R.S. ale ühe pika esemega vastu pead, seejärel sekkus K.P. a ja viimaks rüselesid kõik kolm (st K.P. a, R.S. a ja J. Tannum). Seda kinnitavad tunnistajad J.H. , J.P. , K.L. ja M.A. . Kannatanu R.S. a talle kuklasse tehtud lööki ei näinud, küll aga tundis seda. Tunnistaja K.H. ei näinud konflikti algust, st R.S. a löömist J. Tannumi poolt ja sellele vahetult järgnenud K.P. a reaktsiooni – küll aga nägi ta R.S. a, K.P. a ja J. Tannumi vahelist hilisemat rüselust. Samuti ei näinud esimest lööki tunnistaja R.M. , aga ta nägi, et R.S. al oli tekkinud vigastus ja J. Tannum seisis pikka eset käes hoides R.S. a juures.
  14. Maakohus märkis, et on loogiline, et kõik ütlused ei kattu omavahel igas detailis: erinevad inimesed märkasid erinevaid asju, kõik toimus kiiresti, õhkkond oli pingeline ja juhtunust on möödas ca aasta. Suuresti just seepärast tuleb ümber lükata ka kaitsja esitatud väited.
  15. Kaitsja viitab sellele, et J. Tannumil polnud löömiseks motiivi. Tõepoolest jääb motiiv ebaselgeks. See aga ei väära isiku süüdi tunnistamist. Tõenäoliselt oli löömise esialgne põhjus K.P. a tätoveeringuga seotud vestluses. Mitme ütlusi andnud isiku sõnul küsis keegi K.P. a kaelal olnud tätoveeringu tähendust. K.P. a olevat öelnud, et see pole küsija asi. Seda olevat J.H. i ja K.L. sõnul kuulnud ka küsijaga koos olnud küsija selja taga seisnud J. Tannum; kaude viitab sellele ka K.P. a. Niisiis on võimalik, et J. Tannum vihastas K.P. a vastuse peale ja otsustas reageerida nii, nagu ta seda oma elus tihti varemgi teinud on: vägivalda kasutades. Ka on mõeldav, et oma rolli mängis alkohol: on kõigiti võimalik, et mitu tundi järjest Triinu baaris 2 olnud J. Tannum oli purjus. Samas võis J. Tannumit ajendada tegutsema ka midagi muud. Teo motiivi ebaselgeks jäämine aga ei too endaga kaasa teo toimepanija õigeksmõistmist – või õigemini ei too ta seda kaasa sellise kuriteo puhul, mille koosseisuelement motiiv ei ole ehk muu hulgas KarS § 263 puhul.
  16. Kaitsja üritas seada ütlusi kahtluse alla seoses sellega, et enamik tunnistajaid ja kumbki kannatanu J. Tannumit ei tundnud ja et J. Tannumi käelabadel ei ole tätoveeringuid. Ka viitas kaitsja sellele, et osad ütluste andjad olevat näinud J. Tannumi Facebooki pilti ja see muutvat nende ütlused ebausaldusväärseks. Need kaitseväited jäävad maakohtule osaliselt mõistetamatuks. Täpsemalt jääb arusaamatuks, miks peaks see, kui keegi vaatab kellegi Facebooki pilti, muutma tema ütlused ebausaldusväärseks. Ka ei tingi õigeksmõistva otsuse tegemist see, et enamik ütluste andjaid J. Tannumit ei tundunud. Kannatanud või tunnistajad ei tunne kurjategijat võrdlemisi tihti. Oluline on, et inimesed nägid J. Tannumit ja on hiljem kinnitanud, et lööja oli tõepoolest süüdistatav. Vaid M.A. ütles otsesõnu, et tema ei mäleta, kas lööja oli J. Tannum või mitte (st tal ei olnud meeles, kas lööja oli seesama inimene, kes oli kohtusaalis süüdistatava rollis). Kui maakohus õigesti aru sai, soovis kaitsja puutuvalt J. Tannumi käelabadel tätoveeringute puudumisega seoses väita järgmist: inimesed ütlesid, et nad nägid J. Tannumi kätel tätoveeringuid; J. Tannumi käelabadel aga tätoveeringuid pole; tõsi, tätoveeringud on J. Tannumi käsivartel; käsivarred aga J. Tannumil paljad ei olnud, sest ta kandis pikkade varrukatega jakki; niisiis on ütlused valed. Seegi seisukoht ei ole kuidagi veenev. Esiteks kõneles J. Tannumi tätoveeringute nägemisest vaid K.P. a, kes kasutas formuleeringut „minu arust“ ja lisas oma käsivartele osutades, et tätoveeringud olid „üleval pool“ (tl 95). Teiseks on võimalik, et rüseluse käigus tulid J. Tannumi käised mõnevõrra üles või keeras ta need ise üles ning seetõttu muutusid tätoveeringud nähtavaks.
  17. K.H. i ütlused paistavad esmapilgul tõesti mõnevõrra erinevad teistest ütlustest – nii nagu kaitsja väidabki. Nimelt viitavad teiste ütlused sellele, et kogu n-ö möll oli pidevalt väga intensiivne. K.H. aga väitis, et ta suutis mõnda aega J. Tannumist eemal olles R.S. a ja K.P. aga suhelda. Vastuolu siiski ei ole. Oluline on see, et K.H. oli ülejäänud ütluste andjatest teistsuguses situatsioonis. Esiteks polnud ta baari külastaja, vaid turvamees. Seetõttu on võimalik, et ta suutis juhtunut mõnevõrra rahulikumalt jälgida ja tema silmis n-ö ei sulanud kõik kokku. Teiseks võis see olla ka seepärast, et K.H. oli teises kohas (baari taga) ega näinud erinevalt teistest ütlusi andnud inimestest sündmuse algust. Niisiis toetavad ka K.H. i ütlused ülejäänud tunnistajate ja kannatanute öeldut.
  18. Eelöeldu näitab üheselt, et J. Tannum valetas ja tema ütlustele tugineda ei saa. Lisaks on J. Tannumi versioon juhtunust ka mitteusutav. Nimelt ei saa uskuda seda, et inimene näeb 6–7 inimest rüselemas ja läheb endale ilma mingit täpsemat infot hankimata – nt rüselejate isikute, n-ö poolte, rüseluse põhjuse vms kohta – rüselejaid lahutama. Eriti raske on seda uskuda korduvkurjategijast J. Tannumist.
  19. Maakohus leidis, et J. Tannumi tegevus on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. J. Tannum pani oma teo toime Triinu baari kõrval olevas parklas ehk avalikus kohas korrakaitseseaduse (KorS) § 54 mõttes. Süüdistatav eksis KorS § 55 lg 1 p 1 vastu, mille järgi on avalikus kohas keelatud teist isikut lüüa, kakelda või muul viisil vägivaldselt käituda. Löögid kujutasid endast vägivalda, sest nad oli KarS
  20. peatüki
  21. jao
  22. jaotises ehk vägivallategude alla paigutatud
  23. paragrahvi pärased: nad tekitasid ohvritele valu ja nende tõttu tekkisid marrastused ning hematoomid, st tervisekahjustused. J. Tannumi tegevus häiris juhtunut pealt näinud läheduses viibinud inimesi. Eriti häirituna tundsid end J.H. , kes ütles, et tal oli kohutav, ja K.L. , kes sattus oma sõnul paanikasse; mõlema jaoks oli J. Tannumi tegevus täiesti ootamatu, nad olid konfliktikohast mõnevõrra eemal ja kumbki ei võtnud konfliktist kuidagi osa.
  24. Süüdistatav tegutses tahtlikult: tema tahtlus hõlmas kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud. Tegemist oli süülise teoga. 3
  25. Ümber on lükatud J. Tannumi väide, et tema poolsed R.S. a löömisele järgnevad teod olid õiguspärased tulenevalt hädakaitsest, kuna ta kaitses end R.S. a ja K.P. a ründe vastu. Maakohus leidis, et K.P. a tegevus J. Tannumi suhtes oli õiguspärane, sest ta üritas R.S. at edasistest löökidest päästa, osutades R.S. ale hädaabi KarS § 28 lg 1 mõttes. Seega J. Tannum ei saanud end sellise õiguspärase tegevuse vastu kaitsta hädakaitse mõttes, sest ta ise oli süüliselt ründe esile kutsunud. Ka hiljem jätkas J. Tannum tunnistajate sõnul raudlatiga vehkimist, mistõttu R.S. a ja K.P. a pidid end kaitsma.
  26. Karistuse mõistmisel maakohus arvestas, et KarS § 263 lg 1 näeb ette rahalise karistuse või kuni 5 aastase vangistuse. Rahaline karistus kõne alla ei tule. Esiteks on J. Tannumi teosüü võrdlemisi suur: vt käesoleva otsuse järgmist punkti. Teiseks on J. Tannumit korduvalt karistatud, sealhulgas vägivallategude eest ja praeguse kuriteo pani süüdistatav toime tema ennetähtaegsele vanglast vabanemisele järgneval katseajal. Niisiis on J. Tannumit vaja karistada vangistusega.
  27. Mitmed asjaolud viitavad suurele süüle. Esiteks tuleb arvesse võtta seda, et J. Tannum kasutas kuriteo toime panemiseks raudlatti, R.S. a raudlatiga pähe löömine külgneb mõne väga raske kuriteo katsega ja R.S. a pidi ründe tõttu mitu päeva kodus põdema. Teiseks oli selja tagant toimunud rünnak R.S. a vastu argpükslik ja kannatanu jaoks täiesti ootamatu, mistõttu ei saanud R.S. a kuidagi end kaitsta või vähemasti kahju kandmiseks vaimselt ette valmistuda. Kolmandaks ei piirdunud J. Tannum ühe inimese löömisega, vaid peksis kahte ohvrit. Ka karistuse suurusega seoses ei saa kuidagi jätta arvesse võtmata, et J. Tannumit on vägivallategude eest korduvalt karistatud ja et ta pani käesoleva menetluse esemeks oleva teo toime vaid mõni kuu pärast seda, kui riik talle vastu tuli ja ta ennetähtaegselt talle katseaega kehtestades karistuse kandmiselt vabastas.
  28. Siiski on ka mitmeid süüd vähendavaid asjaolusid. Esiteks ei olnud J. Tannumi teo tagajärjed sedavõrd tõsised, nagu nad oleksid võinud olla (ilma, et oleks realiseeritud mõne raskema karistusseaduse koosseis). Samuti tuleb mõningal määral arvesse võtta, et hilisema rüseluse käigus võisid R.S. a ja K.P. a J. Tannumit kättemaksuks rünnata. Viimaks peab arvestama sedagi, et ca aasta jooksul on J. Tannum end õiguskuulekalt ülal pidanud ja näib, et ta on hakanud võrdlemisi korralikuks inimeseks: ta on läinud tööle ja sai paar nädalat tagasi isaks.
  29. Eeltoodut kokku võttes leidis maakohus, et J. Tannumile tuleb mõista mõneti alla sanktsioonimäära keskmise jääv karistus ehk 2 aasta pikkune vangistus. Apellatsioon
  30. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Tannumi õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus eksinud tõendite hindamisel ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.
  31. Kaitsja hinnangul ei vasta maakohtu otsus KrMS § 3051 lg-s 1 toodud nõuetele. Maakohus luges tunnistajate ja kannatanute ütlustega tuvastatuks, et J. Tannum lõi R.S. at ning K.P. at. Seejuures ei ole maakohus pidanud vajalikuks lähemalt põhjendada, millise kannatanu või tunnistaja ütlustega on üks või teine asjaolu tõendamist leidnud. Järgnevalt on maakohus keskendunud kaitseversiooni kriitikale, mille tulemusena jõuab maakohus järeldusele, et teatud vastuolud tunnistajate ja kannatanute ütlustes ei välista J. Tannumi süüditunnistamist. Kaitsja hinnangul on taoline lähenemine vastuolus KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõttega, kuna kohtuotsusest peaks selguma, milliste tõendite alusel süüdistatav süüdi tunnistatakse, mitte aga see, miks üks või teine asjaolu ei välista tema süüditunnistamist.
  32. Ühtlasi leiab kaitsja, et maakohus on jätnud tähelepanuta kohtuliku arutamise käigus ilmnenud ebaselgused ja vastuolud kannatanute ja tunnistajate ütlustes. 4
  33. Kannatanud R.S. a ja K.P. a kinnitavad, et eelnevalt ei olnud neil baaris mingeid tülisid ega konflikte. Lahkudes küsis keegi noormees K.P. alt viimase tätoveeringute kohta, kuid kannatanu ei soovinud vastata. Küsija ei teinud sellest probleemi ning kannatanud koos nendega kaasas olnud isikutega lahkusid parkla suunas. Samasisulisi ütlusi on andnud ka tunnistajad J.H. , R.M. ja K.L. . Viimased selgitavad, et nägid, kuidas nende seltskonnale järgnes noormees, kes R.S. at raudlatiga ründas. Tunnistajate ütlustest ei selgu, kust ja millal ründaja löögivahendi hankis. Tunnistaja J.P. seevastu selgitas, et nägi, kuidas ründaja läks oma auto juurde, võttis pagasiruumist raudlati ja lõi sellega R.S. at tagant pea piirkonda. J.P. i ütlused on vastuolus J.H. i ja R.M. e selgitustega, kes kinnitavad, et kallaletungija möödus neist lähedalt, käes tal midagi ei olnud ja vahetult pärast seda ründas ta R.S. at. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et J.H. ja R.M. olid oma seltskonnale kaineteks autojuhtideks ning seega nad alkoholi ei tarvitanud, tunnistaja J.P. seevastu oli tema enda sõnade kohaselt joobes, mistõttu tema tähelepanekud toimunu kohta ei pruugi olla täpsed.
  34. Tunnistaja K.H. , kes töötas baaris turvamehena, on toimunut kirjeldanud täiesti erinevalt teistest tunnistajatest ja kannatanutest. K.H. i ütlustest nähtuvalt rünnati kõigepealt R.S. at, kes sai vigastada. Alles pärast seda, kui sündmuskohale saabus turvatöötaja, tuli kuskilt J. Tannum, kes karjus ja ründas seltskonda käes olnud raudlatiga. Eelnimetatud vastuolusid ei ole tunnistajad ega kannatanud suutnud arusaadavalt põhjendada. Kaitsja hinnangul ei saa pidada asjakohaseks maakohtu seisukohta, et kuna sündmusest on möödunud ligikaudu aasta, on loogiline, et ütlused omavahel ei kattu ning seetõttu on J. Tannumi kaitseversioon põhjendamatu. Tõepoolest mõjutavad inimese mälu mitmesugused asjaolud, sealhulgas ka alkoholijoove, sündmuse ootamatus, valgusolud sündmuskohal ja toimunust möödunud aeg. Eeltooduga ei saa aga põhjendada seda, et tunnistajate ja kannatanute ütlustest on võimalik arvestada vaid süüdistust kinnitavate detailidega ning võimalikud vastuolud saab jätta arvestamata põhjendusega, et need ei välista süüdistatava süüdi tunnistamist.
  35. Kannatanud R.S. a ja K.P. a ning tunnistajad J.H. , R.M. ja K.L. kinnitavad, et nad ei tundnud varem J. Tannumit. Pärast toimunut hakati ühiselt sündmuse asjaolusid meenutama ning J.P. tuvastas sotsiaalvõrgustikus avaldatud fotode põhjal kallaletungijana J. Tannumi (tol ajal Kapralov). Põhiliseks eritunnuseks, millele J.P. seejuures viitas, olid tätoveeringud J. Tannumi kätel. Süüdistataval on tõepoolest tätoveeringud käsivartel, kuid ei kannatanud ega tunnistajad sündmuskohal neid ei märganud ega saanudki märgata, kuna süüdistatav kandis pikkade varrukatega riideid. Eeltoodu põhjal ei saa välistada, et J.P. eksis kallaletungija tuvastamisel. Olukorras, kus üks isik väitis, et on kurjategija ära tundnud, võisid temalt saadud andmete põhjal ka teised sündmuses osalenud isikud seostada alusetult J. Tannumit kallaletungiga. Seadusandja on põhjendatult seadnud isiku äratundmiseks esitamisele ranged nõuded (KrMS § 81 lg 2 – isik, asi või muu objekt esitatakse äratundmiseks koos vähemalt kahe sellega sarnase objektiga) selleks, et minimaliseerida eksimise võimalust. Käesoleval juhul ei ole nõuetekohast äratundmiseks esitamist toimunud ning nii kannatanud kui tunnistajad on lähtunud eeldusest, et kallaletungija oli nimelt see isik, kellele J.P. viitas.
  36. Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata ka J. Tannumi ütlustega, mille kohaselt ta nägi rüselust, püüdis seda lahutada, kuid kuna teda löödi, siis ta lahkus. Maakohus on leidnud, et taoline tegevus on ebaloogiline, kuna „ei saa uskuda seda, et inimene näeb 6–7 inimest rüselemas ja läheb endale ilma mingit täpsemat infot hankimata – nt rüselejate isikute, n-ö poolte, rüseluse põhjuse vms kohta – rüselejaid lahutama. Eriti raske on seda uskuda korduvkurjategijast J. Tannumist (kohtuotsuse punkt 18). Kaitsja hinnangul ei saa pidada kohtulahendi nõuetekohaseks põhjendamiseks väidet, et süüdistatava ütlused ei ole loogilised, kuna ta on „korduvkurjategija“. Ainuüksi asjaolu, et isik on varem kriminaalkorras karistatud ei muuda tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseteks ning kohtupraktikas on mõnelgi korral rajatud lahendeid peamiselt korduvalt karistatud isikute ütlustele (3-1-1-113-13; 3-1-1-100-15). 5 Juhul, kui maakohus leidis, et J. Tannumi ütlused on ebausaldusväärsed, tulnuks neid ikkagi sisuliselt analüüsida ning põhjendada, millised asjaolud välistavad süüdistatava ütluste usaldusväärsuse. Kaevatavas lahendis selline analüüs puudub ning seega on kohtuotsus olulises osas motiveerimata.
  37. Maakohus on samas jätnud tähelepanuta, et arusaamatu ja ebaloogiline on ka süüdistuse versioon toimunust, mille kohaselt olevat süüdistatav, kellel ei olnud mingit tüli kannatanutega, toonud autost raudlati ning ootamatult rünnanud R.S. at. Taoline sihipärane tegevus viitab ilmsele soovile kannatanut rünnata, mis omakorda eeldaks motiivi olemasolu. Kriminaalasjas kogutud tõendite alusel J. Tannumil sellist motiivi tuvastatud ei ole. Ringkonnaprokuröri kirjalik vastus apellatsioonile
  38. Prokurör on seisukohal, et kaitsja apellatsioon tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.
  39. Maakohus on järginud tõendite hindamise põhimõtteid, hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja käsitlenud nende usaldusväärsust. Maakohus on analüüsinud kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava ütluste usaldusväärsust ning põhjendatult leidnud, et süüdistatava ütlusi ei saa pidada usaldusväärseteks.
  40. Tunnistaja J.P. ei olnud ainus, kes süüdistatavat varasemast teadis. Tunnistaja K.H. tundis J. Tannumit isiklikult ja kinnitas, et tema oli kallaletungijaks. Seega ei saanud J.P. isikus eksida. Juba enne politseis ütluste andmist veendusid kannatanud ja tunnistajad Facebookis oleva foto põhjal, et kannatanute ründajaks oli J. Tannum. Seega ei olnud enam vajadust teostada äratundmiseks esitamist KrMS § 81 lg 2 alusel.
  41. Ühtlasi on maakohus põhjendatult leidnud, et teo motiivi ebaselgeks jäämine ei too endaga kaasa teo toimepanija õigeksmõistmist. Joobes isik sageli ei käitugi väga mõtestatult ning põhjus teise inimese ründamiseks võib olla väga tühine ja teiste jaoks mõistetamatu. Ringkonnakohtu järeldused
  42. Kriminaalkolleegium, tutvudes kohtuotsuse, apellatsiooni, prokuröri kirjaliku seisukoha ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et apellatsioonis toodud põhjendustel maakohtu otsus muutmisele ei kuulu. Apellatsioon jääb rahuldamata. Oma seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
  43. Apellatsioon on esitatud tõendite hindamise peale. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole järginud KrMS § 3051 lg 1 nõudeid, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kaitsja arvates maakohus ei ole otsuses näidanud, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja missugustele tõenditele ning miks seejuures tugineti.
  44. Ringkonnakohus eeltoodud väitega ei nõustu. Hinnates tõendeid kogumis, leiab ringkonnakohus, et maakohtu järeldused vastavad kohtuistungite protokollides fikseeritule. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 nõuetele. Selles on näidatud kohtuliku uurimise käigus tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja vastavad põhjendused (vt maakohtu otsuse lk 3-5). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses rikutud ei ole. Puuduvad KrMS §-s 338 toodud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused
  45. Kaitsja heidab maakohtule ette põhjendamiskohustuse rikkumist, leides, et kohtuotsusest peaks selguma, milliste tõendite alustel süüdistatava süü on tõendamist leidnud, mitte aga see, miks 6 üks või teine asjaolu ei välista tema süüdi tunnistamist. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja seisukoht on ainetu. Maakohus on otseselt viidanud konkreetsetele tunnistajatele, kes nägid, kuidas J. Tannum lõi kõigepealt R.S. ale raudkangiga vastu pead, pärast mida sekkus intsidenti K.P. a ja viimaks rüselesid kõik kolm (vt käesoleva otsuse p 3). Tõsiasi, et maakohus ei ole pidanud vajalikuks tunnistajate ja kahe kannatanu ütluseid otsuses n-ö „lahti kirjutada“, ei tähenda, et maakohus oleks rikkunud põhjendamiskohustust. Kuna aga taoline küsimus on apellatsioonis tõstatud, peab ringkonnakohus vajalikuks konkreetsemalt ära näidata need kannatanute ja tunnistajate ütlused, mille alusel on J. Tannumi süü tõendamist leidnud.
  46. Nimelt on kannatanu R.S. a avaldanud, et konflikti ajal Triinu baari juures viibinud turvamees, J.P. ja veel keegi tundsid ära, et kannatanut rünnanud isikuks oli J. Tannum (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 7). Järgmine päev vaatas ka R.S. a Facebookist J. Tannumi pilti ja veendus, et tõepoolest oli tema ründajaks süüdistatav (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 5).
  47. Kannatanu K.P. a osutas kohtuistungil J. Tannumile kui ründajale (10.04.2019 istungiprotokoll, lk 6).
  48. Tunnistaja J.H. andis ütlusi, et tema isiklikult ründajat ei tundnud, kuid J.P. ja R.M. teadsid lööjat kui J. Tannumit. Järgmine päev vaatas ka J.H. Facebookist J. Tannumi pilti ja veendus, et tegemist oli tõepoolest R.S. a ja K.P. a ründajaga (09.04.2019 istungiprotokoll, 13).
  49. Tunnistaja R.M. e sõnul oli süüdistataval käes raudlatt, viimane vehkis sellega ning järgmine hetk oli R.S. a pihta saanud. Eeltoodust järeldas tunnistaja, et lööjaks oli J. Tannum (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 17 ja 19).
  50. Tunnistaja J.P. osutas otseselt kohtuistungil J. Tannumile kui ründajale, kes võttis oma auto pagasnikust mingi eseme, millega lõi R.S. at kuklasse (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 20-21).
  51. Arusaamatu on ka apellatsioonis toodu, et põhiliseks eritunnuseks, mille alusel justkui J.P. süüdistatava tuvastas, olid tätoveeringud J. Tannumi kätel. J.P. ei ole enda ütlustes kordagi avaldanud, et tundis J. Tannumi ära just nimelt tema tätoveeringute alusel. Ainsana, kes süüdistatava tätoveeringute kohta midagi mainis, oli kannatanu K.P. a, kes ütles, et süüdistataval olid käsivartel tätoveeringud (10.04.2019 istungiprotokoll, lk 5). Tegelikkuses sai kannatanu R.S. a juba Triinu baari juures teiste hulgas J.P. ilt teadlikuks, et teda rünnanud isikuks oli J. Tannum (vt käesoleva otsuse p 32). Seega väide, et J.P. tundis J. Tannumi ära tema tätoveeringute järgi Facebooki pildilt, on vale.
  52. Apellatsioonis tuuakse välja sedagi, et kuna J.P. võis eksida ründaja isikus, võisid temalt saadud andmete põhjal ka teised sündmuses osalenud isikud alusetult J. Tannumit seostada kallaletungiga. Eeltoodu on aga viidatud ütlustega ümber lükatud, kuna kannatanud ja tunnistajad viitavad otsesõnu J. Tannumile kui ründajale (vt käesoleva otsuse p-d 32-36).
  53. Tunnistaja K.L. avaldas, et nägi, kuidas süüdistatav lõi raudlatiga R.S. ale kuklasse, pärast mida kukkus viimane maha. Samuti nägi K.L. , kuidas süüdistatav lõi ka K.P. a (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 26 - 28).
  54. Tunnistaja K.H. i (baari turvamees) sõnul oli latiga vehkijaks süüdistatav, keda tunnistaja oli varasemalt näinud. Tunnistaja avaldas, et R.S. a sai J. Tannumilt latiga käe pihta. Pärast seda murdsid R.S. a ja K.P. a süüdistatava maha, tunnistaja võttis lati ning viskas selle eemale (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 29 ja 33).
  55. Kaitsja on apellatsioonis K.H. i ütlused aga kahtluse alla seadnud, leides, et alles pärast seda, kui kohale saabus turvatöötaja, ilmus kuskilt J. Tannum, kes karjus ja ründas seltskonda raudkangiga. Kriminaaalkolleegium on seisukohal, et kaitsja on K.H. i ütluseid hinnanud pealiskaudselt.
  56. Nimelt on K.H. otsesõnu avaldanud, et ootas pärast baari sulgemist omanikku ja kuulis, kuidas 7 üks seltskond jooksis auto juurde, seejärel toimus karjumine ja arutamine. K.H. ise konflikti alguse juures ei viibinud. Ta läks uurima, mis juhtus ja talle selgitati, et keegi oli raudkangiga R.S. ale näkku löönud. Pärast seda ilmus nurga tagant karjudes välja süüdistatav, vehkides raudkangiga. Sel hetkel suhtles K.H. juhtunust kohapeal viibinud tüdrukutega ja järgmine hetk nägi ta, kuidas süüdistatav, R.S. a ja K.P. a olid „karvupidi koos“. R.S. a ja K.P. a püüdsid süüdistatavalt raudkangi ära võtta, kuna viimane oli agressiivselt meelestatud ja kõik tundsid ohtu. Seejärel võttis K.H. raudkangi ja viskas selle kuuri taha põllule. Pärast seda kutsuti süüdistatav auto peale ja sõideti minema (09.04.2019 istungiprotokoll, lk 29-31). Sellest tulenevalt ei lahkne omavahel tunnistaja K.H. i ning kannatanute ja teiste tunnistajate ütlused, kuna K.H. saabus n-ö sündmuspaika mõnevõrra hiljem.
  57. Eespool toodud ütlustega on üheselt leidnud tõendamist, et just nimelt J. Tannum oli isikuks, kes ründas R.S. at ja K.P. a (vt käesoleva otsuse p-d 32-42).
  58. Mis puudutab aga seda, et mõni tunnistaja sai süüdistatava andmed teada järgmine päev Facebookist, mistõttu on teostamata nõuetekohane isiku äratundmiseks esitamine KrMS § 81 lg 2 tähenduses, siis siinkohal tuleb nõustuda prokuröriga, et puudus vajadus teostada isiku äratundmiseks esitamist, kuna isikud teadsid juba uurimisasutuses ütluseid andes, et kannatanuid rünnanud isikuks oli J. Tannum. Teisisõnu tundsid nad sotsaalvõrgustikust J. Tannumi kui ründaja ära ja avaldasid tema isiku ka uurimisasutusele.
  59. Kaitsja väidab, et usaldusväärsed ei ole J.P. i ütlused, et J. Tannum võttis raudkangi oma auto pagasnikust, sest J.H. ja R.M. ei näinud J. Tannumi käes midagi kui see neist möödus. Ringkonnakohus leiab, et asjaolu, kust J. Tannum võttis raudkangi, ei oma siinkohal olulist tähtsust, kuna tunnistajate tähelepanu koonduski kannatanutele ja süüdistatavale alles seejärel, kui viimane raudkangiga kannatanuid ründas. Samuti oli kohtuistungi toimumise ajaks kõnealusest intsidendist tõepoolest möödas juba peaaegu aasta, mistõttu on iseenesest mõistetav, et kannatanud ja tunnistajad ei pruugi konfliktiga seotud detaile enam nii täpselt mäletada.
  60. Viimaks ei too põhjendamiskohustuse rikkumist kaasa ka kaitsja väide, et maakohus ei ole ära näidanud, missuguses osas on süüdistatava ütlused ebausaldusväärsed. Maakohus on põhjendanud, miks ta ei pea J. Tannumi ütluseid usaldusväärseteks (vt käesoleva otsuse p 8). Samuti on süüdistatava ütlused ümber lükatud tunnistajate ja kannatanute ütlustega, kes on otsesõnu viidanud J. Tannumile kui ründajale. Ühtlasi ei too motiivi puudumine, s.o mis tingis J. Tannumi poolt õigusvastase teo toimepanemise, kaasa viimase õigeksmõistmist. Õige on maakohtu poolt toodu, et tegemist ei ole KarS § 263 koosseisuelemendiga, mistõttu ei oma see ka käesoleval juhul tähtsust. Toodu pigem iseloomustab J. Tannumit kui äärmiselt retsidiivset isikut, kes pealtnäha igasuguse motiivita asub raudkangiga ründama juhuslikke kõrvalseisjaid.
  61. Apellatsioonis ei ole vaidlustatud teole antavat õiguslikku hinnangut ning J. Tannumile mõistetud karistust. Sellest tulenevalt ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks ka maakohtu otsuses toodule midagi lisada ja nõustub täiel määral nii J. Tannumi teo kvalifikatsiooni kui ka temale mõistetud karistusega (vt käesoleva otsuse p-d 9-14).
  62. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 29.04.2019 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  63. Kaitsja vandeadvokaat K. Kutsar on esitanud taotluse hüvitada kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 2,5 tunni ulatuses 150 eurot (sealhulgas käibemaks 25 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 150 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 150 eurot J. Tannumi kanda, kuna apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahend. 8 /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Kartau Aarne Sarjas 9 Tiit Lõhmus

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.