Obsah (7)

§ 199§ 56§ 69§ 58§ 57§ 74§ 65

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 4. oktoober 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-3686 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk Kri

§ 199lg 2 p 5 ja 9 järgi lühimenetluse korras Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 13.

augusti 2019 otsus Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Vladislav Šumilini (IK 39810295718) kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsar, apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Vladislav Šumilini kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari apellatsioon Tartu Maakohtu

1. augusti 2019 otsuse peale kriminaalasjas nr 1-19-3686 läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. Maakohtu otsus
2. Tartu Maakohtu 13.08.2019 otsusega tunnistati V. Šumilin süüdi

§ 199lg 2 p 5 ja 9 järgi ning mõisteti karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust. 1.1. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati seda 1/3 võrra ning mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. 1.2.

§-de 74 lg 5 ja 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 14.06.2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 10 kuud vangistust – võrra ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 10 kuud vangistust. Karistuse kandmise algus on 11.03.

1. Apellatsioon
2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Šumilini kaitsja vadv K. Kutsar, kes palub tühistada maakohtu otsuse mõistetud karistuse osas. Ta taotleb uue otsuse tegemist, millega asendada V. Šumilinile mõistetud vangistus üldkasuliku töö või elektroonilise valvega. 2.
3. Oma taotlust kaitsja põhjendab järgmiselt. Maakohus leidis, et V. Šumilini süüd kergendavad asjaolud puuduvad, kuna „puhtsüdamlikust kahetsusest ei saa rääkida hoolimata sellest, et V. Šumilin väitis istungil end oma tegu kahetsevat“. Apellant ei saa eelnimetatud seisukohaga nõustuda. V. Šumilin avaldas kohtuistungil korduvalt, et ta kahetseb toime pandud kuritegusid, mõistab need hukka ning hoidub tulevikus õiguserikkumistest. Taoliste avalduste tähelepanuta jätmiseks peaks kohtuotsuses sisalduma veenev põhjendus. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud sellega, et V. Šumilin on „hoolimata oma noorest east paadunud varas ja seetõttu saab öelda, et tal on kahju mitte oma tegudest, vaid sellest, et ta vahele jäi ja eeskätt sellest, et viimaks ähvardab teda tõepoolest tõsine karistus“. Nimetatud põhjendus on vastuolus Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-07 p-s 11 esitatud seisukohaga, et ka varem korduvalt samalaadseid väärtegusid toimepannud isik võib oma järjekordset õiguserikkumist siiralt kahetseda ja kahtlemata tuleb menetlejail iga sellise kahetsusavalduse siirust hinnata. Karistusseadustik ei tunne mõistet „paadunud varas“. V. Šumilini tegevus on kvalifitseeritud

§ 199lg 2 p 5 ja 9 järgi, s.o.

vargustena, mis on toime pandud avalikult ja süstemaatiliselt. Seega on samalaadsete kuritegude korduv toimepanek tema puhul kvalifitseerivaks tunnuseks, mida on tema käitumisele hinnangu andmisel juba arvestatud. Eeltoodust tulenevalt on apellant seisukohal, et maakohus on jätnud alusetult arvestamata V. Šumilini karistust kergendava asjaoluga – puhtsüdamliku kahetsusega. Kaitsja märgib, et

§ 56

lg 2 kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-13-15, kus on asutud seisukohale, et Põhiseaduse § 20 lg 1 ja lg 2 p 1 alusel süüdimõistva kohtuotsuse alusel vabaduse võtmine on põhiseaduspärane siis, kui see on ühest küljest toimunud seaduses ettenähtud menetluskorras, kuid teiselt poolt on endaga kaasa toonud isikule sellise vabadusekaotusliku karistuse kohaldamise, mis on proportsionaalne tema teo ebaõiguse määraga ehk toimepandud süüteo raskusega ja sellest tuleneva isiku süü suurusega. Kriminaalkaristusena vabaduse võtmine pikemaks ajaks, kui seda nõuab süüdlase teo raskus, ei ole kooskõlas PS §-s 20 sätestatud meelevaldse vabaduse võtmise keeluga. Karistuse mõistmisega seotud küsimusi on Riigikohus käsitlenud ka 11.06.2018 lahendis nr 1-17-1629, kus on selgitanud, et andes hinnangu süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki. Apellandi hinnangul ei ole maakohus oma otsuses eelnimetatud nõudeid täitnud. Maakohus on leidnud, et ainsaks võimalikuks karistuseks V. Šumilini puhul on reaalne vangistus. Kohtu hinnangul ei ole võimalik vangistust asendada ei elektroonilise valve ega üldkasuliku tööga. Maakohus on oma seisukohta põhjendanud sellega, et V. Šumilini puhul on uute kuritegude toimpanemise oht äärmiselt suur. Nimelt olevat V. Šumilin pannud lühikese aja jooksul toime arvukalt vargusi, ta tarvitab narkootikume, samuti ei ole süüdistatav oma elus peaaegu üldse töötanud. Apellandi hinnangul ei ole eelnimetatud põhjendused piisavad ega asjakohased.

§ 69

lg 1 kohaselt võib kohus kuni kaheaastast vangistust mõistes või sama seadustiku §des 73 või 74 sätestatud korras tingimisi kohaldatud vangistust täitmisele pöörates asendada selle üldkasuliku tööga. Seadus ei sea vangistuse üldkasuliku tööga asendamist sõltuvusse sellest, kas süüdlasel on varasem töökogemus või mitte. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu ka maakohtu otsuses süüdistatavale esitatud etteheide, et ta ei ole tõendanud, et on käinud tööl. Varasemalt töökoha olemasolu ei ole asjaoluks, mida tulnuks kriminaalmenetluses tõendada -2- ning jääb arusaamatuks, miks pidanuks kohus V. Šumilini vastavates ütlustes kahtlema ning nende täiendavat tõendamist nõudma. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on V. Šumilinit karistatud narkootilise aine ilma arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest ühel korral – 11.03.

1. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu, milliste tõendite alusel leidis maakohus, et V. Šumilin tarvitab narkootikume sedavõrd tihedalt, et see tingib uute varguste toimepanemise või välistab üldkasuliku töö tegemise. Apellant nõustub maakohtuga selles, et seadusandja ei ole andnud kohtule sisulisi pidepunkte selle kohta, millistest kriteeriumitest lähtuvalt tuleb otsustada üldkasuliku töö kohaldamist või vangistuse asendamist elektroonilise valvega. Samas ei saa nimetatud kriteeriumide puudumist seadusandjale ette heita, kuna kohtule peab alati jääma võimalus arvestada konkreetse isiku ja olukorraga. Siiski peaksid kohtu põhjendused vangistuse asendamise või asendamata jätmise kohta olema arusaadavad, tuginema uuritud tõenditele ning lähtuma karistuse mõistmise üldpõhimõtetest. Maakohus on V. Šumilini karistuse liiki põhjendades jätnud mitmed olulised asjaolud arvestamata ning käsitlenud süüdistatava isikut põhjendamatult emotsionaalselt. V. Šumilin on noor inimene, kes sattus esmakordselt vanglasse. Ta selgitas kohtuistungil, et eelvangistuses viibitud aja jooksul on ta mõistnud oma senise eluviisi ekslikkust ning ta soovib tulevikus õiguserikkumistest hoiduda. Taolises olukorras võinuks maakohus sisulisemalt kaaluda võimalust V. Šumilinile mõistetud karistuse asendamiseks elektroonilise valve või üldkasuliku tööga. Kõike eeltoodut arvestades leiab apellant, et maakohus on kohaldanud karistuse mõistmisel ebaõigesti materiaal- ja menetlusõigust. Kaitsja taotleb suulist menetlust. Ringkonnakohtu seisukoht
2. Ringkonnakohus, hinnates apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata. Alust apellatsiooni läbivaatamiseks ei anna ka taotlus viia läbi suuline menetlus. Kohtupraktika kohaselt apellandi soov osaleda ringkonnakohtu istungil ei ole kohtule siduv, sest eelmenetluses menetlusökonoomilistel kaalutlustel apellatsiooni läbi vaatamata jätmine ei riku PS §-s 24 lg 2 sätestatud põhiõigust olla oma kohtuasja arutamise juures (RKKKm nr 3-1-1-120-09 p 7).
3. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (RKKKm 3-1-1-49-10, p 5). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata (RKKKm 3-1-1-55-07 p 13).
4. Riigikohus on märkinud, et kohtupraktika kohaselt tekib arusaam isiku süüst eeskätt vahetult suulise kohtumenetluse käigus, kus kohtul kujuneb veendumus nii toimepanija isikust kui ka tema teost. Kuna kohus otsustab karistuse seadusele ja enda siseveendumusele tuginedes, saab selle valik olla korralises edasikaebemenetluses kohtuotsuse tühistamise aluseks eelkõige siis, kui on tuvastatav selge nimetatud küsimuse lahendamisel materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse -3- kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16 p 11). 5.
5. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas tuleb sellist eksimust eitada, sest maakohus on V. Šumilinile karistust mõistes seda igakülgselt motiveerinud, tuues eraldi välja põhjendused, miks ei saa kohaldada elektroonilist valvet või vangistust asendada üldkasuliku tööga (otsuse lk 3-4). Mingeid materiaal- või menetlusõiguslikke rikkumisi ringkonnakohus karistuse mõistmisel ei tuvastanud. Maakohus märkis, et

§ 199lg 2 näeb ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

Rahaline karistus langeb ära juba seetõttu, et V. Šumilin, kes kusagil ei tööta ega ka kuigivõrd kunagi töötanud pole, vaid on elanud riiklikest toetustest, ei suudaks seda tasuda. Lisaks on V. Šumilini süü rahalise karistuse mõistmiseks liiga suur. Niisiis tuleb süüdistatavale mõista vangistus. V. Šumilini karistust suurendab tõsiasi, et kannatanu M. Jullis oli kõrges eas inimene

§ 58p 3 mõttes: ohver oli teo ajal 84-aastane.

Süüd suurendab see, et vargusi oli kaks. Mõlemad vargused olid jultunud: avalikult välja jäetud korjandusraha ära võtmine ja pahaaimamatu inimese ründamine. Puhtsüdamlikust kahetsusest ei saa rääkida hoolimata sellest, et V. Šumilin väitis istungil end oma tegu kahetsevat. V. Šumilin on hoolimata oma noorest east paadunud varas ja seetõttu saab öelda, et tal on kahju mitte oma tegudest, vaid sellest, et ta vahele jäi ja eeskätt sellest, et viimaks ähvardab teda tõepoolest tõsine karistus. Eelöeldust hoolimata tuleb piirduda sanktsioonimäära alumise kolmandiku pärase vangistusega. Esiteks ei saa kuidagi vaadata mööda sellest, et varastatu väärtus oli väike: kokku vaid mõnikümmend eurot. Teiseks panevad sarivargad tihtipeale toime märksa enam kuritegusid kui kaks. Kolmandaks on V. Šumilin oma tegusid tunnistanud (

§ 57p 3).

Sellest lähtuvalt leiab kohus, et V. Šumilinit on tarvis karistada pooleteise aasta pikkuse vangistusega. Seda vangistust tuleb KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada lühimenetluse kohaldamise tõttu kolmandiku võrra ehk aastani.

§ 74

lg 5 ja § 65 lg 2 alusel on seda karistust vaja suurendada Tartu Maakohtu 14.06.2018 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 10 kuulise vangistuse võrra. Niisiis on V. Šumilinile tarvis mõista 1 aasta ja 10 kuu pikkune liitvangistus. Maakohus märkis, et järgnevalt tuleb otsustada, kas vangistus peab olema reaalne või saab selle jätta tingimisi täitmisele pööramata. Viimane variant (tingimisi vangistus) tuleks johtuvalt

§ 74lg 5 ls-st 3 kõne alla elektroonilise valvega.

Vangistuse saab tulenevalt

§ 74

lg-st 1 jätta tingimisi täitmisele pööramata vaid siis, kui seda õigustavad kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik. Kuriteo toimepanemise asjaolud tähendavad eeskätt seda, et suure süü korral isiku vabadusse jätmine võimalik ei ole. Tulenevalt ülal öeldust on mitmeid suurele süüle viitavaid asjaolusid. Siiski ei nõua süü suurus tingimata vangistuse täitmisele pööramist, kuivõrd mitmed tegurid süüd pehmendavad. Eeskätt tingib reaalse vangistuse V. Šumilini isik. Süüdlase isiku all peetakse eeskätt silmas uute kuritegude ohtu. Kohtu hinnangul pole alust loota, et V. Šumilin edaspidi korralikult elab ja kuritegudest hoidub. Ta on sooritanud vargusi palju ja seda ka üsna lühikese aja jooksul enne vahi alla sattumist. V. Šumilin tarvitab narkootikume ja need võivad tingida uued vargused – nagu nad on mänginud olulist rolli varasemate varguste puhul. Seetõttu tuleb karistus täitmisele pöörata. Ka ei saa vangistust asendada

§ 69alusel üldkasuliku tööga.

Maakohus märgib, et on taunitav, et seadusandja ei ole andnud kohtule sisulisi pidepunkte selle kohta, millistest kriteeriumitest lähtuvalt tuleb üldkasuliku töö kohaldamist otsustada. Siiski saab öelda, et üldkasulik töö ei ole sobiv vähemasti siis, kui on piisavalt tõsine alus karta süüdistatavalt uusi -4- kuritegusid. Nagu öeldud, on V. Šumilinist lähtuv retsidiivsusoht suur. Lisaks sisulistele argumentidele võib üldkasuliku töö kohaldamise väärata ka see, kui pole alust loota, et kurjategija selle töö ära teeb (Pikamäe –

. Kommentaar. 4. trükk, § 69/2.3.3). V. Šumilini puhul pole kohtul selleks mingit lootust. Esiteks ei ole süüdistatav oma elus peaaegu üldse töötanud. Tõsi, oma väitel ta kunagi isegi paar kuud tööd tegi, aga esiteks ei ole seda tõendatud ja teiseks on paar kuud lühike aeg. Domineeriv on olnud ikkagi riigi kulul ja kuritegelikest vahenditest elamine. Teiseks: V. Šumilin ütles, et ta läheb palgatööle. Oleks täiesti elukauge uskuda, et (oma elus sama hästi kui mitte töötanud) V. Šumilin suudaks teha üldkasulikku tööd palgatöö tegemise kõrvalt. Kolmandaks on alust eeldada, et korrektse töötegemise muudaksid võimatuks uimastid. 5.2 Ringkonnakohus märgib, et kohtuistungi protokollist (lk 65 pöördel-66) nähtuvalt prokurör taotles karistuseks 2 aastat vangistust, mida lühimenetluses vähendada 1 aasta ja 4 kuuni.

§ 65

lg 2 alusel seda suurendada eelmise otsusega kandmata karistuse võrra ning liitkaristuseks mõista 2 aastat ja 2 kuud vangistust. Kaitsja taotles tingimusliku karistuse mõistmist koos elektroonilise valve kohaldamisega või asendada vangistus üldkasuliku tööga. Seega poolte seisukohad karistuse osas olid maakohtule teada. 5.

1. Maakohus juhindus RKKKo nr 3-1-1-91-07 punktis 6.6 toodud seisukohast, et kohus ei ole karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu. Antud asjas on vastavad põhjendused toodud maakohtu otsuses ja ringkonnakohus nõustub nendega. Seejuures on käsitletud süü suurust, kuriteo toimepanemise tehiolusid, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning põhjendatud, miks karistust ei saa tingimisi mõista ega ÜKT-d kohaldada. Seega neid apellatsioonis toodud väiteid on juba maakohus käsitlenud.
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas on maakohus arvestanud karistuse mõistmise üldpõhimõtteid ja kehtivat kohtupraktikat ning seetõttu on apellatsioonis toodud taotlus - mõista kergem karistus - perspektiivitu.
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus on kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel arvestada ka süüdistatava isikuga, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda konkreetse isiku omadusi arvestades, s.o karistuse mõistmisel tuleb mh lähtuda võimalusest mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest (vt nt RKKKo nr 3-1-1-40-04, p 7; RKKKo nr 3-1-1-58-13, p 7). Lisaks ei ole kohtupraktika kohaselt võimalik jätkuvalt uute kuritegude toimepanemise puhul kohaldada eelneva karistusega võrreldes leebemaid karistusi (RKKKo 3-1-1-58-13, p 10; 3-11-13-11, p 9.1; 3-1-1-11-10 p-d 6.1-6.2; 3-1-1-12-05).
4. Kohtupraktika kohaselt ringkonnakohus võib jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg-le 3 tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKm nr 3-1-1-120-09, p 8.5).
5. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et V. Šumilini kaitsja apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. /allkiri/ Mati Kartau /allkiri/ Tiit Lõhmus -5- /allkiri/ Maarika Kuusk