← Eesti

2-17-13915/52

Obsah (5)§ 21§ 11§ 4§ 10§ 14

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Vahur-Peeter Liin, Kaija Kaijanen Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2019, Tallinn Tsiviilasja number

§ 21

lg 2 punktidele 1 ja 2, mis võimaldavad andmesubjektil nõuda isikuandmete töötlemise lõpetamist ja isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu võimaldamise lõpetamist.

§ 11

lg 3 kohaselt on andmesubjektil õigus igal ajal nõuda isikuandmete avalikustajalt isikuandmete avalikustamise lõpetamist, välja arvatud juhul, kui avalikustamine toimub seaduse alusel või kooskõlas käesoleva paragrahvi lõikega 2 ning andmete jätkuv avalikustamine ei kahjusta ülemääraselt andmesubjekti õigusi. Isikuandmete avalikustajalt ei saa nõuda avalikustamise lõpetamist selliste andmekandjate suhtes, mille üle andmete avalikustajal puudub nõude esitamise ajal kontroll. Riigikohus on 25.09.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13 asunud seisukohale, et andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed

§ 4

lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad

-ist tulenevad lisapiirangud (p 32). Vastavalt hagi esitamise ajal kehtinud

§ 11

lg 6 p 1 ja 2 on isikute krediidivõimelisuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud isikuandmete töötlemine lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete töötlemiseks õigustatud huvi ja isikuandmete edastaja on tuvastanud kolmanda isiku õigustatud huvi, kontrollinud edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. Käesoleval juhul on kostja möönnud, et ta on andmed hageja võlgnevuse kohta avaldanud maksehäireregistris hageja krediidivõimelisuse ja maksekäitumise hindamiseks. Antud eesmärgil on isikuandmete töötlemine

§ 11lg 6 alusel lubatud.

Kuivõrd seaduse (

§ 11

lg 6) alusel on isikuandmete töötlemine krediidivõimelisuse hindamiseks lubatud, siis puudub hagejal alus nõuda oma isikuandmete avalikustamise lõpetamist

§ 11lg 3 ja § 21 lg 2 p 1 ja 2 alusel.

Kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse põhjendustest nähtuvalt esitles hageja end 23.02.1999 Tartus Riia tn 4 Hansapanga kontoris kelmuse eesmärgil YY, esitas tellerile isikut tõendava dokumendina võltsitud passi QQ nimele ning sai sel viisil pangatöötajas enda isikus valearusaama tekitamise teel QQ Hansapanga kontolt 90 000 krooni. Seega on 12.02.2001 kohtuotsuses märgitud ka hageja poolt kostjale tekitatud kahju suurus (90 000 krooni ehk 5752,05 eurot). Kohtuotsusest nähtub, et hageja on ennast kohtuistungil süüdistuses KrK § 186 ja 143 lg 1 järgi süüdi tunnistanud. Seega on hageja kriminaalmenetluses tema vastu esitatud 4

(11)nõude suurusest teadlik olnud ja lihtmenetluses kokkuleppe sõlmimisega sisuliselt ka tema vastu esitatud tsiviilhagi õigeks võtnud. Kirjas kostja juhatusele on hageja andnud lubaduse tema osalusel tekitatud kahjude vabatahtlikuks hüvitamiseks. Perioodil 16.01.2002 – 06.12.2005 on hageja tasunud Tartu Maakohtu 12.02.2001 otsuse alusel panga tsiviilhagi (90 000 krooni) katteks kokku 5750 krooni ehk 367,49 eurot. Hagejale pidi teada olema, millise summa ta kostjale tasuma peab, sest vastasel juhul poleks hageja osanud kostjale tasuda ka 5750 krooni ehk 367,49 eurot. Kuivõrd tasumisele kuuluvat summat ei olnud Tartu Maakohtu 12.02.2001 otsuse resolutsioonis märgitud, siis polnud hagejal alust eeldada, et 5750 krooni tasumisega on kogu tema võlgnevus kostja ees tasutud. Et kohtuotsuse resolutsioonis ei ole välja toodud tasumisele kuuluvat kahjuhüvitise summat, ei ole võrdsustatav asjaoluga, et hagejal kostja ees kohustust ei ole. See ei mõjuta pooltevahelisi õigussuhteid ega nõude materiaalõiguslikku olemasolu. Eespool nimetatud kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustiku § 242 lg 1 kohaselt oli jõustunud kohtuotsus kohustuslik asjast osa võtnud pooltele ja kolmandatele isikutele ning nende õigusjärglastele. Ka käesoleval ajal kehtiva TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega oli ja on menetlusosalistele kohustuslik kogu jõustunud kohtuotsus, mitte üksnes mõni osa sellest. Kuivõrd Tartu Maakohus on jõustunud 12.02.2001 kohtuotsusega tuvastanud, et hageja on kostjale tekitanud kuriteoga kahju summas 90 000 krooni (5752,05 eurot) ja kohustanud hagejat kostjale kuriteoga tekitatud kahju hüvitama hiljemalt 01.03.2002, siis ei saa asuda seisukohale, et poolte vahel ei ole Tartu Maakohtu 12.02.2001 otsuses tuvastatud võlasuhet. Seisukohta, et ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud õigussuhte osas ei saa kohus teise tsiviilasja lahendamisel asuda vastupidisele seisukohale, on väljendanud ka Riigikohus 02.12.2015 kohtuotsuses nr 3-2-1-5115. Kriminaalasja kohtuotsus on tehtud 2001. aastal, mil TsMS § 442 lg 5 ei kehtinud. Otsuse tegemise ajal kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustik vastavat regulatsiooni ei sisaldanud. Seega ei saa 2001. aastal tehtud kohtulahendi vorminõuete osas kohaldada käesoleval ajal kohtulahendite vormistamisele kehtestatud nõudeid. Maakohus viitas

§ 11

lg-le 7 ja hindas, kas andmete avaldamine hageja võlgnevuse kohta kahjustab käesoleval juhul ülemääraselt hageja õigustatud huve. Maksehäireregistris ei ole kajastatud hageja kohta ebaõigeid andmeid. Seega ei saa andmete kajastamist hageja võlgnevuse kohta maksehäireregistris lugeda õigusvastaseks VÕS § 1047 lg 1 ja 2 alusel. Kostja on selgitanud, et on kasutanud hageja andmete avaldamist maksehäireregistris mõjutusvahendina. Olukorras, kus täitemenetluse läbiviimine on kohtulahendi resolutsiooni ebaselge sõnastuse tõttu piiratud ja kostjal ei ole olnud võimalust kohtulahendit edasi kaevata ega selle parandamist nõuda, on kostja ainsaks võimaluseks hageja 12.02.2001 kohtulahendi täitmisele mõjutamiseks hageja andmete avaldamine maksehäireregistris. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et kostja soovib avaldada hageja andmeid maksehäireregistris hageja maine kahjustamise eesmärgil. Kuivõrd hageja kohustus kostja ees on suures ulatuses jätkuvalt täitmata, mõjutab see hageja krediidivõimelisust kolmandate isikute ees. 5

(11)Kohus võttis arvesse ka asjaolu, et hageja on kostjale tekitanud kahju kuriteoga, mille toimepanemine eeldas hageja otsest tahtlust kostjale kahju tekitamiseks; et hageja on varasemalt kostja nõuet tunnistanud ja seda osaliselt täitma asunud, kuid hiljem asunud pahatahtlikult kohustuse täitmisest kõrvale hoidma, kasutades ära kohtuotsuse resolutsiooni ebaselget sõnastust. Võttes arvesse hageja pahatahtlikku käitumist kohustuse täitmisest kõrvalehoidumisel, ei ole kohtu hinnangul välistatud, et hageja üritab ka edaspidi oma kohustuste täitmisest kõrvale hoiduda. Eeltoodust tulenevalt kaalub vajadus isikuandmete edastamiseks kolmandatele isikutele üles hageja õiguste ja huvide riive.

§ 11

lg 7 p 2 sõnastusest ei tulene, et ülemäärast kahjustamist tuleks hinnata üksnes andmete edastamise kestuse kontekstis (RKTKo 2-17-1026, p 25).

§ 11lg 7 p 2 sisaldab kaalutlusruumi.

Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendis on leitud, et näiteks ei või edastada andmeid, mis lepingu rikkumise seisukohast on ilmselgelt ebaolulised või asjassepuutumatud. Seega tuleb kohtul huvide kaalumisel arvesse võtta kõiki asjaolusid, sh nii võlgnevuse suurust kui ka võlgnevuse tekkimise asjaolusid.

§ 11

lg 7 p 2 aluse andmesubjekti õigustatud huvide kaalumisel on võimalik arvestada ka nõude aegumist (RKHKo nr 3-3-1-70-11, p 22). Mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kohtuotsus kriminaalasjas on tehtud 12.02.

  1. Sel ajal oli jõustunud kohtuotsusest tulenevate nõuete aegumistähtaeg 30 aastat. 05.04.2011 hakkas kehtima seadusemuudatus, mille järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude ning kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg 10 aastat (TsÜS § 157 lg 1). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 tõlgenduse kohaselt algavad kõikide enne 01.03.2011 jõustunud ja veel aegumata täitedokumentide aegumistähtajad 01.03.2011 uuesti. Kuivõrd ka 12.02.2001 kohtuotsuse aegumistähtaeg algas uuesti 01.03.2011, siis ei ole nimetatud kohtuotsusest tulenev nõue käesolevaks ajaks aegunud. Eeltoodust tulenevalt ei saa nõude aegumist hageja õigustatud huvide kaalumisel arvesse võtta. Apellatsioonkaebus
  2. Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks, menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja palub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 190 lg 2 kohaldamata VÕS § 6 lg 2 alusel ning jätta hagiavalduse ning apellatsioonkaebuse esitamisel makstav riigilõiv hagejalt välja mõistmata, sest see oleks vastuolus hea usu põhimõttega tulenevalt hageja halvast majanduslikust seisundist, mis on tõendatud hageja menetlusabi taotluses esitatud andmetega. Maakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et hageja ei ole täies ulatuses täitnud kriminaalasjas määratud kohustust hüvitada kostjale kuriteoga tekitatud kahju. Kostjal puudub hageja vastu nõue. Maakohus ei ole põhjendanud, milliste asjaolude põhjal leidis ta, et Tartu Maakohus on jõustunud 12.02.2001 otsusega tuvastanud, et hageja on kostjale tekitanud kuriteoga kahju summas 90 000 krooni (5752,05 eurot). Kriminaalasja kohtuotsuse põhjendavas osas ei ole kohus kahju ega tsiviilhagi suurust käsitlenud. Maakohus ei ole seisukohta võtnud hageja väite osas, et kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse tegemisel ei ole kohus otsuse põhjendavas osas lahendanud ega võtnud seisukohta kuriteoga 6

(11)tekitatud kahju ulatuse osas vastavalt otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 231 lg 4 ja 5 sätestatud nõuetele. Kriminaalasjas esitatud süüdistusaktis ja tsiviilhagis oli kajastatud kuriteoga tekitatud kahju 90 000 krooni, kuid maakohus ei võtnud menetluse raames vastava summa põhjendatuse osas seisukohta. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS §-i 158 lg 2 ja VÕS §-i 3. Hageja ei ole nõudeid kostja ees tunnustanud. Hagejal ei ole võimalik tunnustada nõuet, mida hagejal ei lasu. Kande avaldamine kostja poolt on ebaproportsionaalne. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 11

lg 6 p 1 ja lg 7 p 2 sätestatut.

§ 10

lg-t 1 tuleb tõlgendada kitsendavalt, mille raames on isikuandmete töötlemine lubatud ainult isiku faktilise krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil, mitte hageja subjektiivsete käitumuslike omaduste hindamiseks, s.h hageja võimalikku pahatahtlikku käitumist tulevikus. Võlgnevuse info edastamine kolmandatele isikutele koos võlgnevuse summa märkega 3200 kuni 12 800 eurot on ebaproportsionaalne

§ 10

lg 2 p 3 järgi, sest see ei järgi

§ 14ps 3 sätestatud andmete kvaliteedi põhimõtet.

Avaldatud kanne ei kajasta vastava nõude sundtäitmise võimatust. Kostja poolt väidetud kohustus ei mõjuta hageja krediidivõimelisust ning vastava ebaõige mulje loomine ja edastamine kolmandatele isikutele rikub apellandi õigust eraelu puutumatusele PS § 26 järgi ning kahjustab ülemäära hageja huve

§ 10lg 2 p-i 3 mõistes.

Seega ei ole info avaldamine kohustuse olemasolu kohta põhjendatud kehtiva

§ 10

lg 1 ja lg 2 p-i 3 alusel, sest kande avaldamiseks puudub vastavalt alus või see on alternatiivselt ebaproportsionaalne. Maakohus jättis hindamata hageja poolt 25.04.2018. vastuse esitatud väite, et hageja isikuandmete töötlemine on ebaseaduslik eelnevalt kehtinud

§ 11

lg 6 ja kehtiva

§ 10

lg 1 alusel hageja survestamise eesmärgil, sest vastav säte lubab hageja isikuandmeid töödelda ainult kolmandate isikute huvides, võimaldamaks nendel hinnata hageja krediidivõimelisust. Kostja edastab hageja isikuandmeid isiklikel eesmärkidel hageja mõjutamiseks, mitte kolmandate isikute huvides ja hageja krediidivõimelisuse hindamise võimaldamiseks. Vastus apellatsioonkaebusele

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab teha uue lahendi, millega rahuldab hagi, määrab uuesti menetluskulud ja mõistab riigilõivu välja kostjalt Eesti Vabariigi kasuks (TsMS § 657 lg 1 p 2). I
  3. Asja lahendamisel võtab ringkonnakohus aluseks järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud, mille üle ei ole vaidlust apellatsioonimenetluses: - hageja tekitas kostjale kahju 90 000 krooni ja tunnistati Tartu Maakohtu 12.02.2001 otsusega kriminaalasjas nr 1-660/2000 (edaspidi kriminaalasja otsus) süüdi KrK § 143 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, s.o võõra vara saamises pettuse teel; - kostja esitas kriminaalmenetluses hageja vastu tsiviilhagi 90 000 krooni kahju hüvitamiseks; 7

(11)- kriminaalasjas tehti lihtmenetluse otsus, millega määrati hagejale katseajaks kohustus kõrvaldada kohtu poolt määratud ulatuses ja tähtajaks kuriteoga tekitatud kahju, s.o hüvitada AS-i Hansapank tsiviilhagi hiljemalt 01.03.2002; - tsiviilhagi rahalist ulatust ei ole otsuse resolutsioonis märgitud; - hageja on teinud osaliselt makseid kostjale tekkinud kahju hüvitamiseks, kuid suuremas ulatuses on kahju hüvitamata; - hageja on tunnistanud kostja ees oma võlgnevust kostja juhatusele saadetud kirjas; - kostja avaldas maksehäireregistris info selle kohta, et hagejal on võlgnevus kostja ees alates 24.04.2005, mille suurus jääb vahemikku 3200 - 12 800 eurot; - hageja on taotlenud kostjalt andmete avaldamise lõpetamist, kuid kostja on sellest keeldunud. II 8. Maakohus on õigesti tõlgendanud kuni 14.01.2019 kehtinud

§ 11

lg-s 6 ja lg 7 p-des 1 4 sätestatut ning viidates Riigikohtu praktikale leidnud põhjendatult, et andmed isiku võlgnevuse kohta ei ole delikaatsed isikuandmed

§ 4

lg 2 mõttes, mille töötlemisele kehtivad

-ist tulenevad lisapiirangud (RKTKo nr 3-2-1-80-13, p 32). Samuti on maakohus põhjendatult leidnud, et kostja eesmärk andmete avaldamisel - hageja krediidivõimelisuse ja maksekäitumise hindamiseks – on lubatav varemkehtinud

(edaspidi

2008) § 11 lg-st 6 tulenevalt. Nimetatu on lubatav ka hetkel kehtiva

(edaspidi

2009) § 10 lg 1 kohaselt.

  1. Riigikohtu praktika kohaselt ei ole ka võlgnikku kohustust täitma mõjutav tegevus üldjuhul heade kommete vastane, v.a kui kostja käitumine on suunatud just võlgniku maine kahjustamisele, mitte aga võla saamisele (RKTKo 3-2-1-67-10, p 24). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei ole kostja tegevus suunatud hageja maine kahjustamisele.
  2. Maakohus on põhjendatult leidnud, et nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise kaalumisel

§ 11lg 7 p 2 alusel.

Riigikohus on leidnud, et mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust, ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Riigikohus on tehingust tuleneva nõude puhul leidnud, et 10-aastase aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 4) ning lisaks analoogiast

§ 11

lg 7 p-ga 4 tuleneva kolmeaastase tähtaja möödumisel on andmete edasine edastamine andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu (RKTKo 3-2-1-70-11, p 22).

  1. Ringkonnakohtule ei ole täpselt teada, millal kostja andmed maksehäireregistris avaldas, kuid nähtuvalt kostja 07.08.2017 vastusest hagejale (tl 57) pidi see toimuma enne 07.08.2017, mil kostja vastas hagejale, et ei nõustu andmete kustutamisega. Samas ei oma see vaidluse lahendamisel põhimõttelist tähendust, kuna kostja võimalik vastutus ei tulene üksnes andmete edastamisest, vaid ka keeldumisest nende eemaldamiseks vastavast registrist. III
  2. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostjal on kohtuotsusest tulenev nõue hageja suhtes. Arvestades tuvastatud asjaolusid ei ole kostjal täitedokumenti hageja suhtes, s.o kohtuotsusega tunnustatud nõuet hageja vastu, mille alusel viia läbi täitemenetlust 90 000 krooni sissenõudmiseks. Kuigi maakohus on põhjendatult leidnud, et kriminaalasja otsuse resolutsioonis 90 000 krooni väljamõistmise kajastamata jätmine ei tähenda kostjal nõude puudumist hageja suhtes, on kolleegiumi hinnangul kostjal deliktist tulenev nõue hageja vastu. 8

(11)
  1. Riigikohtu praktika kohaselt on võimalik poolte huvide kaalumisel sarnases vaidluses arvestada ka nõude aegumisega (vt RKTKo 3-2-1-70-11, p 22). Seetõttu on maakohus on põhjendatult leidnud, et nõude aegumine omab tähendust poolte huvide kaalumisel, kuid lähtunud valest eeldusest, et tegemist on kohtuotsusega tunnustatud nõudega.
  2. Maakohus ei ole pooltega arutanud nõude võimaliku aegumise küsimust delikti korral ega selgitanud välja vaidluse lahendamiseks vajalikke olulisi asjaolusid seonduvalt aegumise võimaliku katkemisega. Nimetatud minetuse on ringkonnakohus kõrvaldanud 08.10.2019 ekirjaga (tl 173), andes pooltele võimaluse esitada vastavad seisukohad.
  3. Kriminaalasja otsusega (tl 84) loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja tekitas kostjale kahju 23.02.1999 ja anti kohtu alla 13.11.2000 määrusega. Nimetatud perioodil kehtis tsiviilkoodeks (TsK) § 477 lg 1, mille kohaselt isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. 01.11.1997 jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS 1997) § 116 I lause kohaselt algas aegumisetähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Kahju tekitamise ajal kehtinud TsÜS 1997 sätestas üldise aegumistähtaja kümme aastat.
  4. Deliktist tuleneva nõude aegumine algas kannatanu poolt kahjust teada saamisest. Asjaoludest tulenevalt saab järeldada, et kostja oli teadlik talle hageja poolt kahju tekitamisest hiljemalt 13.11.2000, mil hageja anti kohtu alla.
  5. Aegumistähtaegasid muutis seadusandja 01.07.2002 vastuvõetud tsiviilseadustiku üldosa seadusega (TsÜS 2002), sätestades üldise 3-aastase tähtaja kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumiseks ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või teada saama pidi.
  6. Arvestades asjaolu, et kostja pidi olema tekkinud kahjust teadlik hiljemalt alates 13.11.2000 ja nõude aegumistähtaeg oli 10 aastat, ei olnud TsÜS 2002 jõustumise ajaks kostja nõue aegunud. VÕS, TsÜS, RVEÕS seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 reguleeris aegumise sätete rakendamist viisil, et alates 01.07.2002 kehtestatud uus 3-aastane aegumistähtaeg kohaldus ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Nimetatuga seoses oleks kostja nõue aegunud 01.07.
  8. Ringkonnakohus palus kostjal esile tuua asjaolud ja esitada vastavad tõendid, millal tunnistas hageja oma võlgnevust kostja juhatusele saadetud kirjas ja mis ajal teostas rahalisi ülekandeid võlgnevuse kustutamiseks.
  9. Kostja 14.10.2019 esitatud menetlusdokumendi kohaselt tasus hageja kostjale 5750 krooni (367,49) eurot, seejuures ajavahemikul 17.01.002 -04.02.2005 ülekannetega oma kontolt 4850 krooni ja ajavahemikul 04.04.2005 – 06.12.2005 sularahas kokku 900 krooni võlgnevuse tasumiseks. Nimetatu on tõendatud väljavõtetega laekumistest (tl 186-187). 08.06.2017 tõi hageja kostja kontorisse kaebuse juhatusele, milles tunnistas võlgnevust ja lubas selle vabatahtlikult täita. Nimetatu on tõendatud ekraanitõmmisega kostja programmist, mis kajastab hagejaga seotud toiminguid (tl 188). Aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, kusjuures nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos (TsÜS 2002 § 158 lg 1 ja 2). Asja lahendamisel ei ole oluline hageja hinnang nõude õiguslikule alusele, 9
(11)mistõttu ei oma tähendust hageja 13.10.2019 menetlusdokumendis toodud seisukoht, et maksete tegemisega ei ole ta deliktiõiguslikku nõuet tunnustanud, vaid on teinud makseid ekslikult üksnes kriminaalasja kohtuotsuse formaalseks täitmiseks.
  1. Arvestades hageja poolt 06.12.2005 tehtud viimast makset aegus kostja nõue hageja vastu hiljemalt 07.12.
  2. Asja lahendamisel ei oma tähendust ka see, et hageja tõi 08.06.2017 kostja kontorisse kaebuse juhatusele, milles tunnistas võlgnevust ja lubas selle vabatahtlikult täita, sest selleks ajaks oli kostja nõue hageja vastu aegunud. Nõude tunnustamine pärast aegumistähtaja möödumist ei kõrvalda toimunud aegumist (vt RKTKo 3-2-1-122-02, p 11). Hageja nõue andmete kustutamiseks ei ole hea usu põhimõttega vastuolus, sest hageja poolt nõude tunnustamine ei saa tuua lisaks aegumise katkemisele kaasa hea usu põhimõtte rikkumisest tulenevat tagajärge. IV
  3. Hageja huvi on saada laenu, sõlmida järelmaksuga lepinguid ja asutada mittetulundusühing. Kostja huvi on saada hüvitist hagejalt tekitatud kahju eest. Kostja on esile toonud, et andmete avaldamine maksehäireregistris on tema ainus mõjutusvahend hageja suhtes, sest kostja kui kannatanu ei saanud otsuse peale edasi kaevata ja kostja ei saa nõuda otsuse parandamist, kuna toimik on hävitatud. Kostja on esile toonud, et hageja on kriminaalmenetluses nõustunud lihtmenetluse tingimustega ning sisuliselt tsiviilhagi õigeks võtnud, kuid ei ole oma lubadust täitnud ning avaldatud andmed sisaldavad eelkõige infot isiku maksekäitumise kohta.
  4. Kohustuse rikkumine ei ole isikut püsivalt negatiivselt iseloomustav fakt, mistõttu ei tohi vaidlusaluseid isikuandmeid töödelda ja edastada igavesti. Kostja poolt käesolevas menetluses välja toodud asjaolud ei ole kolleegiumi hinnangul sellised erandlikud asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust pärast nõude aegumistähtaja möödumist ja täiendavalt varemkehtinud

§ 11

lg 7 p-s 4 sätestatud kolme aasta möödumist, samuti hetkel kehtiva

§ 10lg 2 p-s 5 sätestatud viie aasta möödumist.

Kolleegiumi hinnangul esineb käesolevas vaidluses nii varemkehtinud

§ 11

lg 7 p-st 2 kui kehtiva

§ 10

lg 2 p-st 3 tulenev lisapiirang, st andmete avaldamine hageja võlgnevuse kohta kahjustab ülemäära hageja õigusi ja vabadusi. 24. Arvestades, et kostja nõue aegus hiljemalt 07.12.2008 ja lisades sellele 3 aastat, puudus kostjal alates 07.12.2011 õigustatud huvi avaldada hageja suhtes käesolevas menetluses esitatud andmeid. Arvestades, et uus

jõustus 15.01.2019, oli selle jõustumise ajaks möödunud ka Riigikohtu praktikast ja uue

§ 10

lg 2 p-st 5 tulenev aegumistähaeg koos kohustuse rikkumise pikkusega 5 aastat (lõppes 07.12.2013). Seega puudub kostjal õigustatud huvi hageja andmete avaldamiseks hagis toodud viisil ja hageja nõue andmete avaldamise lõpetamiseks ning kostja tahteavalduse asendamiseks kuulub rahuldamisele. V

  1. Apellant on esitanud kohtule 25.03.2019 menetlusdokumendiga kokkuvõtte erinevatest artiklitest, et esile tuua kohtusüsteemi tegelikku palet (tl 128), kompromissi kinnitamise määruse tsiviilasjas 2-16-3054 (tl 144-145) ja koos kohtukõne teesidega Rahvusvahelise Vabaduse Fondi kirjutise (tl 193-196). Ringkonnakohus tagastab nimetatud tõendid, kuna need ei ole asjakohased käesolevas vaidluses.
  2. Hageja on esitanud apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse (tl 136-141), 20.03.2019 määruse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramise ja väljamõistmise kohta (tl 142-143), määruse 10

(11)hagejale riigi õigusabi andmise kohta maakohtus (tl 146-148) ja määruse menetlusabi andmise kohta (tl 149-151). Ringkonnakohus tagastab need tõendid, kuna need on toimikus olemas.
  1. Ringkonnakohus võtab asja juurde kostja apellatsioonimenetluses 14.10.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid, mis kajastavad hageja tehtud ülekandeid kontolt ja sularahas ning ekraanitõmmise, mis kajastab hageja toiminguid pangas. Nimetatud tõendid tuleb vastu võtta, kuna ringkonnakohus tegi kostjale ettepaneku tõendite esitamiseks ja need on asjakohased käesoleva vaidluse lahendamisel.
  2. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamisega tuleb muuta maakohtu menetluskulude jaotust ja jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus kostja kanda. 28.
  3. Hageja on saanud menetlusabi maakohtus ja ringkonnakohtus (maakohtu 12.02.2018 määrus ja ringkonnakohtu 14.05.2019 määrus) riigilõivu kokku 600 euro tasumiseks, millest maakohus on 300 eurot mõistnud hagejalt riigituludesse. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja mõista riigilõiv 300 eurot välja kostjalt riigituludesse (TsMS 190 lg 3 alusel). Samuti tuleb kostjalt riigituludesse välja mõista ringkonnakohtus hageja poolt tasumisele kuulunud riigilõiv 300 eurot, millest hageja oli vabastatud. 28.
  4. Hageja on saanud ka riigi õigusabi (Harju Maakohtu 08.11.2017 ja ringkonnakohtu 14.05.2019 määrused). Harju Maakohtu 20.03.2019 ja ringkonnakohtu 29.10.2019 määrustega on hagejat esindanud vandeadvokaadile välja mõistetud kokku 1088,64 + 651,60 = 1740,24 eurot. TsMS § 162 lg 1 ja RÕS § 27 lg 1 p 1 järgi tuleb need summad hagi rahuldamise tõttu mõista välja kostjalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse. 28.
  5. Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele Eesti Vabariigi kasuks 600 + 1740,24 = 2340,24 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen 11
(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.