Obsah (9)

§ 445§ 163§ 386§ 442§ 652§ 238§ 651§ 456§ 369

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 30.10.2019, Tallinn Tsiviilas

) § 230 lõikest 1 on kostja tõendamiskoormuseks asjaolu, et ta on oma lapse ülalpidamisest osa võtnud vaidlusalusel perioodil. 6 14. Kohus võttis kõigepealt seisukoha, kas elatisehagi kostja vastu on õiguslikult põhjendatud, sest vastavalt

§-le 369 võib tulevase nõude täitmise hagi esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik ei täida korduvaid kohustusi tulevikus õigel ajal. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-11, punkt 18). Kuna nähtuvalt tõenditest on kostja tasunud elatist üksnes alates novembrist 2017 (mille osas vaidlus puudub), on kostja jätnud varasemalt hagejate ees täitmata oma seadusest tuleneva kohustuse maksta alaealiste laste ülalpidamiseks elatist regulaarselt ja piisavas ulatuses, millest tulenevalt oli hagi esitamine kostja vastu õiguslikult põhjendatud.

1. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejatel on õigus nõuda kostjalt tagasiulatuvalt elatise võlgnevust ja millises ulatuses. Lisaks selle üle, kas ja millises summas tuleb kostjalt hagejate kasuks välja mõista igakuine elatis.
2. Esmalt lahendas kohus võlgnevuse nõude. Kohus viitas PKS §-le 108 ja § 101 lõikele
3. Vabariigi Valitsuse (VV) 18.12.2015 määruse nr 139 alusel on alates 01.01.2016 töötasu alammäär 430 eurot kuus, millest ½ on 215 eurot, ning alates 01.01.2017 on töötasu alammäär 470 eurot kuus, millest ½ on 235 eurot. Hagejad nõudsid kostjalt tagasiulatuvalt elatist perioodi 08.09.2016–07.09.2017 eest. Miinimumelatis oli 2016.a 215 eurot ja 2017.a 235 eurot. Seega tagasiulatuv elatis 2016.a eest on 809.83 eurot ja 2017.a eest 1934.83 eurot, kokku 2744.66 eurot. Kostja tõi välja, et on ostnud lastele riideid, jalgratta ja selle lisavarustust, jalanõusid, tasunud laste sünnipäeva- ja reisikulud. Tõenditest nähtub, et nii hagejate ema kui kostja on teinud lastele kulutusi reiside, ürituste, harrastuste eest tasumiseks (t II kd lk 87-93, 44-51). Kohtu hinnangul lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Juhul kui laste vanemate käsutuses on sellised varalised vahendid, mis võimaldavad pakkuda lastele lisaks igapäevaste kulude katmisele ka reisidel käimist jm meelelahutusi ning kui laste vanematel on omavahel sellised kokkulepped, ei anna see alust arvestada tehtud kulutusi elatise summadest maha, kuna elatist tuleb maksta perioodiliste summadega igal kuul ette, et last kasvatav vanem saaks selle summaga arvestada.
4. Kostja on tõendanud, et tasus perioodil 08.09.2016–07.09.2017 hagejate eluasemega seotud kulusid (korteri laenumakseid) kokku 3240.58 eurot (t II kd lk 29-30) ning hagejate trennikulud (1687.80 eurot; t II kd lk 52-60) ja telefoniarved (9.60 eurot kuus lapse kohta). Hagejad ei vaielnud vastu, et eluasemega seotud laenumaksed perioodil 08.09.2016–07.09.2017 tasus kostja ning et hagejad koos emaga elasid nimetatud perioodil elukohas, mille laenumakseid kostja tasus. Asjaolu, et korter KKK oli ühisvara, ei oma tähtsust, sest laste põhivajaduste hulka kuulub vajadus kasutada eluruumi. Ülalpidamise ulatust määrates tuleb arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ning juhul, kui üks vanematest tasub eluruumiga seotud laenumakseid, saab põhjendatud kuludeks lugeda ka tasutud eluaseme laenumakseid. Hagejad ei vaielnud ka vastu, et kostja tasus hagejate trennikulud (1687.80 eurot) ja telefonikulud (9.60 eurot/kuus lapse kohta). Eeltoodu alusel laste trennikulud ja telefoniarved on kostja tõendatud kulu, hagejate poolt vaidlustatud ei ole ja kuuluvad seega põhjendatud kulude hulka.
5. Kuna kostja on perioodil 08.09.2016–07.09.2017 tasunud: 1) hagejate eluasemega seotud kulusid (laenumakseid) 3240.58 eurot; 2) hageja I trennikulu 894 eurot, hageja 7 II trennikulu 793.80 eurot (kokku 1687.80 eurot); 3) hagejate telefoniarved igakuiselt 9.60 eurot kuus lapse kohta (230.40 eurot/aasta), tuleb PKS § 108 alusel kostjalt hagejatele välja mõista elatisevõlgnevus perioodi 08.09.2016–07.09.2017 eest 330.54 eurot (5489.32-3240.58-1687.80-230.40=330.54). Eeltoodust tulenevalt on kostjal viidatud perioodi eest võlgnevus hageja I eest summas 165.27 eurot ja hageja II ees samuti summas 165.27 eurot, mis tuleb kostjalt hagejatele välja mõista.
6. Kohus viitas PKS §-le 96, § 97 punktile 1, § 99 lõigetele 1 ja 2, § 100 lõigetele 1, 2 ja 4 ning § 102 lõikele
7. Elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb arvestada vanemate sissetulekuid ja varalist olukorda (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-56-15, punkt 12; 3-21-15-17, punkt 11 jt). Võrdse sissetuleku ja varalise olukorra puhul peavad vanemad last üleval pidama võrdselt (lahend nr 3-2-1-165-13, punkt 16). PKS § 105 lõike 3 kohaselt peavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust täitma osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-35-17, punkt 28.2; nr 3-2-1-174-16, punktid 11 ja 13).
8. Tõenditest nähtub, et hagejate ema 2017.a keskmine netosissetulek on 2787.75 eurot kuus ja 2018.a 2140.60 eurot kuus (t II kd lk 149-150). Vaidlust ei ole, et Sotsiaalkindlustusamet on tasunud peretoetust hagejate emale igakuiselt 55 eurot lapse kohta. Seega hagejate ema keskmiseks sissetulekuks on 2574.175 eurot kuus. Tõenditest nähtub, et kostja sissetulekuteks on AS-i Q töötasu 2246 eurot kuus, XXX töötasu 54.10 eurot kuus, MTÜ G juhatuse liikme tasu keskmiselt 118.33 eurot kuus, mis teeb kostja keskmiseks töötasuks 2418.43 eurot kuus (t I kd lk 71-72). Seega on kummagi vanema sissetulekud samas suurusjärgus.
9. Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. PKS-ist ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kostja on juhtinud kohtu tähelepanu, et hagejate ema pangakontole laekub lisaks töötasule ka peretoetus 55 eurot kummagi lapse kohta, kuid see ei ole antud juhul piisav alus väljamõistetava elatise vähendamiseks, sest kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikest vajadustest.
10. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsetele vajadustele ega ole ülemäära suur ning arvestab lapse huvi saada ülalpidamist ka siis, kui vanemad elavad lahus ning märgitu kohaselt ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada, kui need ei ületa kahekordset elatise miinimummäära (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-174-16, 3-2-1-165-13). Kuna hagejad taotlesid elatise väljamõistmist seaduses sätestatud miinimummääras, puudub vajadus analüüsida hagejate kulutusi. Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, 8 täidab ta PKS § 100 lõike 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes. Ehkki niivõrd tähtsust ei oma asjaolu, kui palju laps on kummagi vanema juures, vaid asjaolu, mis kulutused kumbki vanem sealjuures laste ülalpidamiseks teeb.
11. Kohus analüüsis kostja kulutusi, mida ta on laste ülalpidamiseks teinud. Kostja tasus 08.09.2016–07.09.2017 hagejate eluasemega seotud laenumakseid (tõendatud kostja pangakonto väljavõttega; t I kd lk 35-36). Hagejad on omakorda välja toonud asjaolu, et alates 16.10.2017 hagejad koos emaga ei ela enam viidatud eluruumis. Sellega on oluline osa kostja kanda jäänud hagejate igakuistest püsikuludest ära langenud. Hagejad elavad alates 16.10.2017 ema soetatud korteris, mille kulud ema ise kannab. Kuna vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et valdava osa ajast on lapsed ema juures, siis igapäevased jooksvad kulud (söök, igapäevariided, transport, kommunaalkulud) on ema kanda. Ühtlasi on hagejad välja toonud, et Y ei osale alates 2017.a aprillist enam tennisetreeningutel ja sellega igakuised kulud 88.20 eurot kuus on kostjal ära langenud. Suuremad kulutused nagu reisid, sünnipäevapeod, on kumbki vanem sarnaselt tasunud (t II kd 87-93, 44-51).
12. Seega ei tuvastanud kohus asjaolusid, mida saaks pidada PKS § 102 lõikes 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära ja seega: 1) PKS § 101 lõike 1 järgi ei või igakuine elatis olla ühele lapsele väiksem kui pool VV kehtestatud kuupalga alammäära, 2) vanematel on alaealise lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, mis võimaldab maksta lapsele elatist miinimummääras (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12); 3) tuleb eeldada (viidatud lahend), et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär; 4) kostja varanduslik seis ei ole nii vilets. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus kostjalt mõlema hageja kasuks välja elatise miinimummääras alates 08.06.2017 kuni hagejate täisealiseks saamiseni.
13. Hagejate taotluse alusel ning juhindudes

§ 445

lõikest 1 ja PKS § 100 lõikest 4 määras kohus elatusraha maksmise viisiks ja korraks selle kandmise iga kalendrikuu eest ette hiljemalt eelneva kuu viimasel kuupäeval laste seadusliku esindaja CC arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. Samuti tuleb hagejate taotlusest ning

§ 445

lõikest 1 lähtuvalt määrata, et elatise võlgnevus tuleb kostjal tasuda samuti hagejate seadusliku esindaja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXX. 26.

§ 163lõike 1 alusel jäid menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja apellatsioonkaebus

1. 22.11.2018 kaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o igakuise elatise väljamõistmise osas (resolutsiooni punktid 2–4). Kostja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta rahuldamata hagejate nõue elatise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest, kuna kostja ei ole ülalpidamiskohustust rikkunud. Juhul, kui kohus tuvastab kostjapoolse ülalpidamiskohustuse rikkumise alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni ja mõistab elatise välja, palub kostja lugeda ülalpidamiskohustus osaliselt täidetuks vahetu ülalpidamise, dokumentaalselt tõendatud rahaliste maksete ning lastega seotud kulude kandmise kaudu, määrates otsuse tegemise päevaga kindlaks kostja poolt tasumisele kuuluva täiendava elatise konkreetse summana. Juhul, kui kohus tuvastab kostjapoolse ülalpidamiskohustuse 9 rikkumise ja mõistab elatise välja alates otsuse tegemisest kuni laste täisealiseks saamiseni, palub kostja arvestada alates otsuse tegemisest tema poolt laste vahetut ülalpidamist 31% ulatuses kogu ajast ning täiendavalt lastele tehtavate rahaliste elatisemaksetega. Samuti palub kostja määrata, et tal on õigus hagejatele maksmisele kuuluvast igakuisest elatisest eelnevalt maha arvata 50% seaduse alusel lastele makstud igakuisest lapsetoetusest ning et tal on õigus otsuse täitmisel küsida hagejate esindajalt ja Sotsiaalkindlustusametilt andmeid hagejatele makstud või maksmisele kuuluvate lapsetoetuste kohta. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et asjas uue otsuse tegemine ei ole võimalik, saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. Kostja palub tühistada Harju Maakohtu 07.08.2018 hagi tagamise määruse, jätta apellatsioonimenetluse kulud poolte endi kanda, kuulata kostja vande all üle ja võtta uue tõendina asja juurde pärast vaidlustatud otsuse tegemist tsiviilasjas nr 2-18-3279 jõustunud kohtumäärus laste ja isa suhtluskorra kohta.
2. Kohus jõudis valele järeldusele, et kostja jättis varasemalt täitmata seadusest tuleneva kohustuse maksta alaealiste laste ülalpidamiseks elatist regulaarselt ja piisavas ulatuses. Kuni otsuse tegemiseni väljamõistetud elatise puhul jättis kohus arvestamata ja tuvastamata perioodil alates hagi esitamisest (08.09.2017) kostja kantud lastega seotud otsesed rahalised maksed ja dokumentaalselt tõendatud kulutused kogusummas 3827.44 eurot ehk keskmiselt 255.16 eurot kuus, kuigi kohus oli sarnased kostja kulud arvesse võtnud elatisevõlgnevuse suuruse kindlaksmääramisel. On tõendatud, et 15 kuu jooksul (08.09.2017 kuni 12.11.2018) kandis kostja CC kontole laste elatisraha makseid kogusummas 2165.34 eurot (sh alates augustist 2018 seoses hagi tagamise abinõu kohaldamisega igakuiselt 300 eurot). Samal perioodil tegi kostja makseid lastega seotud kuludeks (korteri laenumaksed, treeningute ja telefonimaksed) kokku 1662.10 eurot.
3. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja väited, et ta on pidanud lapsi ka vahetult ülal, sealjuures jättis kohus põhjendamatult rahuldamata kostja taotluse enda vande all ülekuulamiseks vahetu ülalpidamise andmise kohta, kuna muude tõenditega ei olnud seda võimalik tõendada ning hagejad selle fakti vaidlustasid. Kostja palub ringkonnakohtul kõrvaldada maakohtu oluline menetlusnormi rikkumine ja end vande all üle kuulata tõendamaks, et ta on lahuselava vanemana lapsi vahetult ülal pidanud ja et lapsed on tema vahetul hooldusel ja ülalpidamisel olulise osa ajast, s.o alates hagi esitamisest 08.09.2017–05.11.2018 vähemalt 35% kogu ajast ja alates 06.11.2018 vähemalt 31% kogu ajast. Kostja soovib tõendada, et sel ajal, kui lapsed on kostja juures, kannab ta lastega seoses kulusid, mis on märgitud kaebuses.
4. Seoses tsiviilasjas nr 2-18-3279 laste suhtluskorra määruse jõustumisega 06.11.2018 on kostja väide laste vahetu ülalpidamise kohta dokumentaalselt tõendatud. Kohtumäärus tõendab mh ka seda, et kostja on lapsi vahetult ülal pidanud alates lahku kolimisest selliselt, et lapsed viibivad isa ülalpidamisel nädalavahetuseti ning ka nädala sees. Jättes tõendid kostja poolt ülalpidamise andmise kohta hindamata ja kostja antud ülalpidamise välja selgitamata, mõistis kohus elatise välja olukorras, kus puudus kostjapoolne ülalpidamiskohustuse rikkumine.
5. Edasiulatuva elatise väljamõistmise osas vaidlustab kostja otsuse osas, milles kohus jättis arvesse võtmata kostja poolt laste vahetut ülalpidamist ning regulaarselt tehtavaid rahalisi makseid ja kantavaid kulusid. Kostja tugines vastuväidetes algusest peale sellele, et lapsed viibivad olulise osa ajast isaga, mistõttu on ebaõige, et isa ei 10 pea lapsi ülal ega osale nende kasvatamises. Suhtluskorra lahendi põhjal on lapsed isa vahetul ülalpidamisel 31% kogu ajast. Kostja viitab ka Riigikohtu lahendile nr 3-2-1165-13 (punkt 12).
6. Kohtule oli teada, et kostja tugineb asjaolule, et lapsed on olulise aja isa juures, samuti oli kohtule esitatud hulgaliselt tõendeid kostja poolt nii elatise tasumise kohta rahas kui lastega seotud kulutuste kandmise kohta, rahuldas kohus hagejate hagi tagamise taotluse ja kohustas 07.08.2018 määrusega kostjat tasuma hagejatele menetluse ajal igakuiselt kokku 300 eurot. Kostja oli igakuiselt jätkanud laste ülalpidamist nii vahetult kui rahaliste kulutuste kandmise kaudu, sh laste ema kontole maksete tegemist. Praegusel juhul on hagi tagamise määrusega väljamõistetud elatis suurem kui summa, mille kostja peaks seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse alusel hagejatele maksma ning see ei ole kooskõlas hagi tagamise eesmärgiga. Kostja palub ringkonnakohtul kaaluda

§ 386

lõike 5 alusel tühistada või muuta (vähendades hagejate kasuks menetluse kestel väljamõistetud igakuist elatise summat) 07.08.2018 hagi tagamise määrust omal algatusel, võttes arvesse Riigikohtu seisukohta tsiviilasjas nr 2-18-6491 (punktid 16 ja 17) ning käesolevas asjas kogutud tõendeid.

1. Kohus kohaldas otsuse tegemisel vääralt PKS § 101 lõiget 1 ja § 100 lõiget
2. Riigikohtu lahenditest tuleneb, et ainuüksi vanemate eraldi elamise fakt ei saa olla isal ema kontole elatisraha kandmise nõude aluseks. Nõude aluseks saab olla asjaolu, et teine vanem ei osale lapse kasvatamises ega täida ülalpidamiskohustust. Praegusel juhul lähtus maakohus ekslikult eeldusest, et miinimummääras nõutav tuleb igal juhul välja mõista, seda sõltumata ülalpidamiskohutuse täitmisest vahetu ülalpidamise või lastega seotud kulude kandmise kaudu.
3. Samuti on kohus PKS § 116 lõikest 1 tulenevat vanemate võrdsuse põhimõtet eirates jätnud kostja kanda põhjendamatult suurema ülalpidamiskoormuse võrreldes laste emaga. Kostja on tõendanud, et ta on järjekindlalt osalenud, osaleb praegusel ajal ning soovib ka edaspidi jätkuvalt osaleda laste kasvatamises ning ülalpidamises vahetult ja vabatahtlikult. Kohus, mõistes kostjalt täiendavalt elatise välja, on kostja õigusi oluliselt rikkunud ja kohelnud vanemaid ebavõrdselt. Seoses kohustusega lapsi võrdselt ülal pidada tõi kostja esile, et on laste emaga võrreldes asetatud ebavõrdsesse olukorda ka seetõttu, et lastetoetused kantakse ema arvele, kuid seda ei arvata isa kanda jäävast ülalpidamiskohustusest 50% ulatuses maha. Kohus on jätnud põhjendamatult hinnangu andmata kostja 12.04.2018 menetlusdokumendis toodud väidetele seoses elatise vähendamisega alla alammäära. Kostja palus arvestada mh järgnevate asjaoludega: uuringud laste põhjendatud ülalpidamiskulude suuruse kohta toetavad väiteid, et laste kulud ühes kuus ei ulatu tegelikult kehtiva miinimumelatiseni; emale laekub lastetoetus; ema sissetulekutelt arvestatakse teise lapse eest juurde täiendav tulumaksuvaba miinimum; faktiliselt on kostja maksnud ja maksab edaspidigi jooksvalt mitmeid lastega seotud ühekordseid või erakorralisi kulusid, samuti igakuise regulaarse väljaminekuna täiendavalt igas kuus 98 eurot; kostja soovib lapsi vahetult ülal pidada ja on seda pidevalt teinud, kuid viimase aasta jooksul on ema teinud järjepidevalt takistusi lastega suhtlemisele ja nende ülalpidamisele ning ei oleks õiglane panna selle tõttu kostjale põhjendamatult suurt rahalist kohustust.
4. Kostja on tuginenud asjaolule, et alates hagi esitamisest kuni tsiviilasjas nr 2-18-3279 määruse jõustumiseni 06.11.2018 olid lapsed kostja juures vahetul ülalpidamisel 11 vähemalt 35% kogu ajast, millega seoses kattis kostja vahetult laste ülalpidamise kulusid kuni 31.12.2017 kokku 329 euro ulatuses kuus ja alates 01.01.2018 kokku 350 euro ulatuses kuus. Alates 06.11.2018 on lapsed määruse kohaselt isaga 31% ajast, millega seoses katab isa vahetult ülalpidamise kulusid 310 euro ulatuses kuus. Kuna lapsed ei viibinud isa juures olles samal ajal ema ülalpidamisel ning emapoolne ülalpidamise aeg vähenes 65%-ni, olid ema võrreldavad kulutused laste ülalpidamiseks 08.09.2017–31.12.2017 kokku 611 eurot kuus ja 01.01.2018– 05.11.2018 650 eurot kuus. Kuna lastetoetus (kuni 31.12.2017 kokku 100 eurot ja alates 01.01.2018 110 eurot) laekub emale, jäi emale enda vahenditest kanda kuni 31.12.2017 kokku 511 eurot kuus ja 01.01.2018–05.11.2018 540 eurot kuus. Eeldades, et mõlema vanema panus peaks olema võrdne ehk 08.09.2017–31.12.2017 kokku 420 eurot kuus ning alates 01.01.2018 445 eurot kuus, siis isa pidi kuni 31.12.2017 emale kompenseerima igakuiselt enammakstud summa vahe ehk 91 eurot kuus ja alates 01.01.2018 95 eurot kuus kahe lapse kohta. Kuna alates 06.11.2018 lapsed ei viibi isa juures olles samal ajal ema ülalpidamisel ning emapoolne ülalpidamise aeg väheneb 69%-ni, siis laste ema võrreldavad kulutused laste ülalpidamiseks on 690 eurot kuus. Kuna lastetoetus (alates 01.01.2018 kokku 110 eurot) laekub emale, jääb emale enda vahenditest kanda 580 eurot kuus kahe lapse kohta. Kostja katab samal ajal vahetult laste ülalpidamise kulusid kokku 310 euro ulatuses kuus. Eeldades, et mõlema vanema panus peaks olema võrdne ehk 445 eurot kuus, siis isa peab emale alates 06.11.2018 kompenseerima igakuiselt enammakstud summa vahe ehk 135 eurot kuus. Kostja on täitnud eeltoodud vahest tuleneva ülalpidamiskohustuse alates hagi esitamisest kuni tänaseni ning teeb seda ka edaspidi muude rahaliste maksete tegemise kaudu igakuiselt nii otse laste ema kontole kui lastega seotud kulutuste (nt eluaseme, side- ja treeningute kulud) kandmise näol. Võttes arvesse kostja tasutud rahalised maksed ning laste vahetu ülalpidamise, siis isegi lastetoetust eelnevalt maha arvestamata on kostja lapsi ikkagi u 1000 euro võrra suuremas ulatuses ülal pidanud kui hagejad on nõudnud. Hagejate vastuapellatsioonkaebus
5. 13.12.2018 kaebuses vaidlustavad hagejad maakohtu otsuse tagasiulatuva elatise nõude osaliselt rahuldamata jätmise ja menetluskulude jaotuse osas ning paluvad teha vaidlustatud osas uue otsuse, millega mõista kostjalt hagejatele välja elatis tagasiulatuvalt perioodi 08.09.2016–07.09.2017 eest mõlemale hagejale 1620.29 eurot või alternatiivselt 810.14 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Juhul, kui ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada, siis saata asi maakohtule vaidlustatud osas uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda.
6. Kohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme, kuna ei arvestanud hagejate selgituste ja põhjendustega ning otsus on vaidlustatud osas puudulik ega põhine tõendatud ja tuvastatud asjaoludel. Samuti kohaldas kohus vääralt materiaalõiguse normi kui leidis, et ühisvara hulka kuuluva korteri eest igakuiste laenumaksete tasumine vabastab kostja selles osas ülalpidamiskohustusest või alternatiivselt, kui arvestas ülalpidamise kohustuse täitmise hulka ka hagejate ema ja kostja eluasemega seotud kulude (korteri laenumaksed) osa. Kõnealuse korteri näol on tegemist kostja ja hagejate ema ühisvaraga ning kostja on laenumaksete tasumise näol täitnud ühisvarasse kuuluvat kohustust ja tasunud need maksed enda lahusvara arvelt. Nimetatud summa saaks kostja hagejate emalt ühisvara jagamisel hüvitisena välja nõuda, mistõttu ei saa nimetatud makseid käsitleda lastele ülalpidamise andmisena. Seega on kohus ekslikult 12 võtnud lastele ülalpidamise andmisena arvesse perioodil 08.09.2016–07.09.2017 kostja tasutud laenumaksed 3240.58 eurot.
7. Kui möönda, et maakohtu hinnang on õige, et lapse ülalpidamise ulatust määrates tuleb arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ja põhjendatud ülalpidamiskuludeks saab lugeda kostja tasutud laenumakseid, ei nõustu hagejad kohtuga, et asjaolu, et korter on ühisvara, ei oma tähtsust. Kohus arvestas ebaõigesti kostja tasutud laenumaksed 100% ulatuses elatisevõlgnevusest maha. Kostja tasus korteri laenumakseid kokku 3240.58 eurot. Kui arvestada, et eluaseme näol oli tegemist hagejate ema ja kostjale kuuluva ühisvaraga ning arvestades hagejate vajadust kasutada eluaset, pidanuks kohus eluruumiga seotud laenumaksed arvestama hagejate ees kohustuse täitmiseks ½ osas, s.o summas 1620.29 eurot. Eeltoodust tulenevalt tulnuks PKS § 108 alusel kostjalt välja mõista elatisevõlgnevus perioodi 08.09.2016–07.09.2017 eest 1950.83 eurot, s.o kummagi hageja kasuks 975.41 eurot.
8. Kaevatava lahendiga välja mõistetud tagasiulatuva elatise mõlemale hagejale 165.27 eurot on kostja hagejate emale üle kandnud, seega kuulub kostjalt väljamõistmisele mõlemale hagejale tagasiulatuva elatise katteks 1620.29 eurot või alternatiivselt 810.14 eurot.
9. Kuna hagi kuulub rahuldamisele suuremas osas, tuleks jätta menetluskulud kostja kanda täielikult või võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Vastustajate seisukohad
10. Pooled vaidlevad üksteise kaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Edasine menetlus
11. Ringkonnakohus andis 11.09.2019 määrusega pooltele võimaluse esitada täiendavaid asjaolusid/tõendeid seonduvalt kostja kaebuses esiletoodud hagejate viibimisega osa aega isa juures, mida maakohus vaidlustatud otsuses ei käsitlenud.
12. Kostja tõi esile, et lapsed peaksid viibima tema juures vastavalt kohtumäärusele 31% ajast, kuid viibivad vähemalt 52 kalendripäeva aastas, s.o u 14,2% ajast, mil ta peab neid ülal. Samuti tasub ta igakuiselt vastavalt hagi tagamise määrusele kummalegi lapsele 150 eurot kuus, tasub X tennisetrenni kulud 60 eurot kuus ja Y korvpallitrenni kulud 20 eurot kuus ning kummagi lapse telefonipaketi 9.60 eurot kuus. Lisaks on ostnud riideid, jalanõusid, jalgrattaid jne. Laste elamistingimused isa juures on samaväärsed tingimustega isa juures – kummalgi lapsel on oma tuba. Eluasemekulu suurus ei sõltu sellest, kui palju lapsed isa juures viibivad. Isa kulu küttele, elektrile, veele, prügiveole, sidele ei sõltu sellest, kui palju lapsed isa juures viibivad. Lastega seotud transpordikulu on raske välja tuua. Isa pere söögi- ja esmatarbekaupade kulu on 600 eurot kuus, kuid hagejate mõju sellele on raskesti mõõdetav. Isa ei mõõda eraldi kulusid laste riietele. Arvestavaim osa isa kuludest on kulu meelelahutusele ja vaba aja veetmisele (muuseumid, kontserdid, kino, veekeskused, kohvikud) kahe lapse peale vähemalt 40 eurot kuus. Kogumis on isa seisukohal, et tema kulud lastele on samaväärsed ema kuludega lastele. Isa peres on kasvamas kolmas laps Kregor, kellele ei saa isa rahaliselt vähem panustada kui hagejatele. Hagejad ei ole arvestanud isa juures viibimisena päevi, mil nad oleksid pidanud vastavalt kohtumäärusele olema isa juures, aga tegelikult ei olnud. Vaidluse lahendamisel peaks keskenduma ka sellele, kellega ja kus on lapsed siis, kui nad ei ole isaga. 13
13. Hagejad tõid esile, et lapsed on viibinud alates 2018.a juunikuust isa juures faktiliselt u 14% ajast. Hagi tagamise määrust isa täidab. Isa maksab igakuiselt X trennikulu 60 eurot ja Y trennikulu 20 eurot, samuti telefonikulu kummagi lapse kohta 9.60 eurot. Alates oktoobrist 2019 Y enam trennis ei käi. Kostjale tehakse ka seoses huvialaringide tasuga tulumaksu mahaarvestust. Meelelahutuse kulu ei ole asjakohane olukorras, kus nõutakse elatist miinimumsuuruses. Meelelahutuse kulu kandmine ei taga lastele igapäevast ülalpidamist. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
14. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, sh apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud seisukohtadega, leiab, et nii apellatsioonkaebus kui vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt menetlusõiguse normide olulise rikkumise ja materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus saab teha ise tühistatud osas uue otsuse, millega suurendab hagi esitamisele eelnenud aja eest elatist kummalegi hagejale 810.14 euro võrra ja vähendab alates hagi esitamisest väljamõistetavat elatist alla seaduses ettenähtud miinimummäära. Muus osas maakohtu otsust alust muuta ei ole. Samuti jaotab kolleegium apellatsioonimenetlusega seotud menetluskulud. 46.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab ringkonnakohus esmalt menetlusosaliste seni lahendamata menetluslikud taotlused. Kostja esitas 21.10.2019 menetlusdokumendi lisadena järgmised dokumentaalsed tõendid: e-kirjavahetuse laste emaga seoses suhtluskorra määruse täitmisega 03.12.2018-19.12.2018, 17.09.2019, 18.10.201920.10.2019; Y treeneri 17.10.2019 vastuse kostja 16.10.2019 päringule lapse korvpalli treeningute kohta. Menetlusdokumendist nähtuvalt soovib kostja tõendada, et laste ema teeb takistusi isa ja laste suhtlemisele ja soovib vastu väita hagejate 16.10.2019 menetlusdokumendis esitatud väitele, et Y ei käi alates selle aasta oktoobrikuust korvpalli trennis. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja kirjavahetus Y treeneriga on asjakohane ja lubatud tõend käesolevas menetluses, kuna seni ei olnud poolte vahel vaidlust, et kostja poolt kantavate Y igakuiste kulude hulka kuulub tasu korvpalli treeningute eest 20 eurot kuus. Hagejad ei olnud varasemalt esitanud väidet, et alates oktoobrist kosja sellist kulu enam ei kanna ja seega puudus kostjal varasemalt võimalus ja vajadus sellise tõendi esitamiseks (

§ 652lõike 3 punkt 2 ja lõige 4, § 238 lõige 1, § 230 lõige 1).

Laste ema ja isa e-kirjavahetus kohtu poolt määratud suhtluskorra täitmise kohta ei ole aga käesolevas asjas asjakohane. Kolleegium nõustub, et kohtumäärus isa ja laste suhtlemiskorra kohta on mõlemale vanemale täitmiseks kohustuslik ja lubamatu on ühe vanema poolt jõustunud kohtulahendi eiramine, kuid nimetatud vaidlus väljub käesoleva asja (elatise hagi) piiridest. Isa kulu laste ülalpidamisele sõltub üldjuhul sellest, kui palju lapsed tegelikult viibivad vahetult isa ülalpidamisel. Kolleegium keeldub

§ 238

lõike 1 alusel täiendavate tõenditena vastuvõtmast isa ja laste ema e-kirjavahetust. Kuna väljatrükid e-kirjadega on esitatud elektrooniliselt, siis nende tagastamist esitajale ei toimu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19). 47.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant kaebas otsuse edasi osas, milles maakohus mõistis elatise välja alates hagiavalduse esitamisest kuni hagejate täisealiseks saamiseni (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 2-4; vt apellandi taotluste punkt 1). Vastuapellandid 14 vaidlustavad otsust osas, milles kohus jättis osaliselt välja mõistmata elatise perioodi eest enne hagi esitamist ja osas, milles kohus jaotas menetluskulud. Seega ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles kohus rahuldas osaliselt elatise võlgnevuse nõude perioodi eest kuni hagi esitamiseni, määras selles osas kindlaks otsuse täitmise viisi ja korra ning mõistis võlgnevuse tasumisega viivitamise korral kostjalt välja viivise (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 7 ja 8). Vaidlustamata osas on maakohtu otsus jõustunud

§ 456lõike 1 alusel.

48. Kolleegium jätab

§ 652

lõike 3 punkti 2 alusel tähelepanuta kostja poolt esmakordselt peale apellatsioonitähtaega (14.10.2019 menetlusdokumendis) esiletoodud asjaolu, et tema ülalpidamisel on ka kolmas laps Kregor. Iseenesest on tegemist elulise asjaoluga, mis saab PKS § 102 lõike 2 kohaselt olla mõjuvaks põhjuseks, et vähendada väljamõistetavat elatist alla seaduses ettenähtud alammäära. Samas nähtub kostja 21.10.2019 menetlusdokumendist, et Kregor sündis juba maakohtu menetluse ajal juulis 2018 (Kregori

1. aasta sünnipäev oli 27.07.2019). Kostja ei ole põhjendanud, miks ta kolmanda lapse ülalpidamiskohustusega seonduvaid asjaolusid ei saanud esitada maakohtus.
2. Ringkonnakohus lähtub kaebuste lahendamisel mh asjaolust, et kohtumenetluses on nõude PKS § 101 lõikes 1 sätestatud alammääras elatise saamiseks ja maakohtu poolt tuvastatud vaidlustamata asjaolust, et mõlemad vanemad on varalisest seisundist tulenevalt võimelised lapsi võrdses ulatuses ülal pidama.
3. Esmalt käsitleb kolleegium isa väiteid selle kohta, et maakohtul puudus alus alates hagi esitamisest elatise väljamõistmiseks, kuna ta ei ole rikkunud alaealiste laste ülalpidamiskohustust. Seejuures on isa kaebuses eristanud elatise väljamõistmist perioodi eest alates hagi esitamisest kuni maakohtu otsuse tegemiseni ja alates maakohtu otsusest kuni laste täisealiseks saamiseni. Kolleegium selgitab, et selline eristamine võib olla vajalik otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud elatise summa määramisel ja väljamõistmisel, kuid ei ole asjakohane tuvastamaks, kas hagejatel oli alus elatisenõude esitamiseks. Ülalpidamiskohustuse kasvõi osalist rikkumist elatist maksma kohustatud isiku poolt tuleb hagejatel põhistada hagiavalduse esitamise eelselt. Maakohus on asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-11, mille punktis 18 selgitas kõrgeim kohus, et kuigi kehtivas PKS-s ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud kehtib

§ 369

, mille järgi võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Aluse selliseks eelduseks annab esmajoones ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine. Elatisehagi esitamise õiguse (ülalpidamiskohustuse rikkumise) tuvastamisel ei oma tähtsust, kas hagi esitamise järgselt hakkab kohustatud isik seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust vabatahtlikult täitma või mitte. Kaebusest nähtub, et apellant põhjendab ülalpidamiskohustuse mitte rikkumist eluliste asjaoludega, millised toimusid peale hagi esitamist, kuid ei vaidlustanud elatise osalist väljamõistmist hagile eelnenud ühe aasta eest (maakohtu otsuse resolutsiooni punktid 5 ja 6) ja on selles osas otsuse täitnud (väide kaebuse põhjenduste punktis 9). Vaidlustamata osas tuvastas maakohus, et kostja täitis hagi esitamisele eelnenud aasta jooksul ülalpidamiskohustust seaduses ettenähtust vähem kummagi hageja osas 165.27 euro ulatuses. Sellega on tõendatud, et vähemalt osaliselt oli kostja ülalpidamiskohustust rikkunud ja hagejatel oli õiguslik alus pöörduda hagiga kohtusse tulevikus sissenõutavaks muutuva igakuise elatise väljamõistmiseks. 15 51. Järgnevalt vaidlustab kostja igakuiselt väljamõistetud elatise suurust. Maakohus mõistis elatise välja seaduses ettenähtud miinimummääras. Apellant on seisukohal, et elatist tuleb igal juhul vähendada alla miinimummäära, kuna lapsed on tema juures 3135% ajast ja ta kannab ühes kuus täiendavalt kulusid keskmiselt kahe lapse ülalpidamiseks 146.74 eurot, ka laekub laste emale igakuine riiklik lastetoetus. Kolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi (

§ 442

lõiget 8), kui jättis otsuses võtmata seisukoha kostja väite kohta, et lapsed viibivad osa ajast tema juures ja sel ajal täidab ta ülalpidamiskohustust vahetult. Ringkonnakohus saab ise rikkumise kõrvaldada ja teha selles osas uue otsuse.

1. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesolevas asjas on tuvastatud mõjuvad põhjused, mille alusel tuleb vähendada isalt väljamõistetavat igakuist elatist alla PKS-s ettenähtud alammäära. Kostja tõi maakohtus esmalt (09.10.2017) esile, et: lapsed viibivad tema juures vähemalt kaks nädalavahetust kuus, lisaks nädala sees; Y tuleb vähemalt 2 tööpäeval peale kooli tema juurde (t II kd lk 26). 12.03.2018 kohtuistungil selgitas kostja, et lapsed viibivad u 40% isa ja 60% ema juures (t II kd lk 106 pöördel). Hagejad kinnitasid 14.05.2018 menetlusdokumendis, et viibisid jaanuaris ja märtsis isa juures kumbki 4 päeva, veebruaris ei viibinud, aprillis X 8 päeva ja Y 9 päeva, mais X 6 päeva ja Y 7 päeva (t II kd lk 144). 13.06.2018 menetlusdokumendis (samas lk 154 pöördel-153) tõi kostja esile, et alates septembrist 2017 on lapsed tema juures kuus keskmiselt 6-8 päeva (20-27% ajast), aprillis oli X 8 päeva (26,7% ajast) ja Y 11 päeva (36,7% ajast); mais oli X 4 päeva ja Y 6 päeva. Hagejad esitasid laste viibimise päevade arvu osas vastuväiteid vaid maikuu kohta, seletades, et Y viibis väidetust 2 päeva vähem (samas lk 173 pöördel). Apellatsioonkaebuses tõi kostja esile, et alates hagi esitamisest kuni 06.11.2018 viibisid lapsed tema juures vähemalt 35% ajast ja alates 06.11.2018 viibivad lapsed tsiviilasjas 2-18-3279 jõustunud Harju Maakohtu määruse alusel 31% ajast. Ringkonnakohtu korraldava määruse alusel esitatud menetlusdokumentides on pooled sisuliselt ühel meelel, et lapsed on viibinud isa juures faktiliselt keskmiselt 14% ajast (kostja 08.10.2019 menetlusdokumendi lisa; hagejate 14.10.2019 menetlusdokument).
2. Eeltoodust tulenevalt saab kohus asuda seisukohale, et sõltumata kostja kohati paljasõnalistest väidetest saab kohus tuvastada, et poolte vahel puudub sisuline vaidlus selle üle, et lapsed viibisid ja viibivad isa juures keskmiselt 2 nädalavahetust kuus, s.o keskmiselt 14% ajast. Kolleegium on seisukohal, et täpsemalt ei ole vajalik ega eluliselt võimalikki laste viibimisaega lahuselava vanema juures arvestada. Eeltoodu alusel on kolleegium seisukohal, et maakohus jättis ebaõigesti elatise väljamõistmisel arvesse võtmata laste viibimise isa juures olulise osa ajast, mil eelduslikult on lapsed isa vahetul ülalpidamisel. Hagejad ei ole lükanud ümber eeldust, et sel ajal katab isa vahetult nende igapäevakulud ning seega tuleb vähemalt 14% võrra vähendada väljamõistetavat elatist alla seaduses ettenähtud miinimummäära.
3. Lisaks nõustub kolleegium apellandiga selles, et koos ajaga, mil lapsed viibivad isa vahetul ülalpidamisel, saab elatise määramisel arvestada ka asjaolu, et riiklik igakuine lastetoetus (kummalegi lapsele 2017.a 50 eurot kuus, 2018.a 55 eurot kuus, 2019.a 60 eurot kuus; vt perehüvistite seaduse (PhS) § 17 lõike 3 redaktsioonid) laekub sellele vanemale, kelle juures lapsed enamuse ajast viibivad. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et riikliku toetuse maksmine lastega kooselava vanema arvele saab olla 16 mõjuvaks põhjuseks PKS § 102 lõike 2 mõttes elatise väljamõistmisel alla miinimummäära koos muude asjaoludega (nt lahendites nr 3-2-1-35-17 (punktis 28.2), 3-2-1-174-16 (punktides 11, 13)). PhS § 15 kohaselt on riiklike peretoetuste (sh siis ka lapsetoetuse) eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine. Seega ei ole tegemist vanema, kellele toetus laekub, sissetulekuga (nagu ekslikult märkis maakohus), vaid lapsetoetus tuleb kulutada lapse ülalpidamiseks. Ka on tegemist senini iga-aastaselt suureneva summaga ning lastega kooselav vanem saab arvestada igakuiselt riigilt saadava rahasummaga laste kulude kandmisel.
4. Lisaks eelnevale puudub poolte vahel vaidlus, et isa on vaidlusalusel perioodil (hagi esitamisest alates) kandnud X trennikulusid (54 eurot kuni 88.20 eurot kuus), Y trennikulusid (v.a. juuni-august 2018) 20 eurot kuus) ja telefonikulusid (kummagi lapse pakett 9.60 eurot kuus). Kuna puudub mistahes alus arvata, et isa nende kulude kandmist ei jätka, arvestab kolleegium elatise suuruse vähendamisel alla seaduses ettenähtud miinimummäära ka asjaoluga, et laste arenguks vajalikke trennikulusid ja igapäevaselt vajalikku sidekulu ei pea ema kandma, mistõttu tuleb proportsionaalselt selle võrra vähendada isa poolt emale ülekantavat igakuist rahasummat. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejate väide apellatsioonimenetluses selle kohta, et Y ei käi alates oktoobrikuust 2019 korvpalli treeningutel, ei ole tõendatud. 17.10.2019 vastuskirjast isa küsimusele väidab treener, et Y on jõudumööda trennis käinud ja osalenud ka üle pika aja võistlustel.
5. Kuna eelnevalt leidis tuvastamist, et isa peab lapsi ülal osaliselt ka vahetult ja isa on esitanud taotluse riikliku toetusega arvestamiseks, samuti, et isa kannab igakuiselt laste trenni- ja telefonikulud, võtab kolleegium neid asjaolusid arvesse ja leiab, et kogumis põhjendatud on vähendada elatist Y-le 20% alla seaduses sätestatud alammäära ja Kaisale 25% alla seaduses ettenähud alammäära (X trennikulu on suurem kui vastav kulu Y-l).
6. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus pidanud hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni elatise suuruse määramisel arvestama kostja poolt alates hagi esitamisest igakuiselt elatisena, sh hagi tagamise määruse täitmisena, laste emale ülekantud summasid. Küll aga tuleb nende summade arvel lugeda väljamõistetud elatis osaliselt tasutuks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt tasus isa laste emale kahe lapse ülalpidamiseks 107.26 eurot kuus novembrist 2017 kuni augustini (k.a) 2018 eest (t II kd lk 100, 161) ja alates 01.08.2018 igakuiselt hagi tagamise määruse täitmiseks kummalegi lapsele 150 eurot kuus (hagejate kinnitus 14.10.2019 menetlusdokumendis). Kolleegium teeb vastavad otsustused lahendi resolutsioonis.
7. Kolleegium nõustub apellandiga põhimõtteliselt selles, et kui maakohus mõistis välja elatise seaduses sätestatud miinimumsuuruses, oleks ta pidanud arvestama selle täidetuks isa poolt tasutud eluaseme-, trenni- ja telefonikulude arvel sarnaselt, nagu kohus arvestas samu kulusid elatise tasumisena hagi esitamisele eelnenud aastal. Kuna aga eelnevalt leidis ringkonnakohus, et igakuist elatist on alust vähendada alla alammäära mh nimelt trenni- ja telefonikulude tasumise ja osalise vahetu ülalpidamise tõttu, siis tooks vähendatud elatise osaline tasutuks lugemine kaasa konkreetsete kulude kahekordse arvestuse, mis aga hagejate suhtes õiglane olla ei saa. 17
8. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha vastuapellantide väite kohta, et isa poolt tasutud laste ja ema kasutuses olnud korteriomandi (abikaasade ühisomandi) soetamiseks abikaasade (laste vanemate) poolt võetud laenu tagasimakseid ei saa arvestada laste ülalpidamiskohustuse täitmise katteks mitte enam kui 1/2 ulatuses. Kolleegium nõustub vastuapellantidega. Puudub vaidlus, et peale vanemate lahkuminekut ja kuni 16.10.2017 elasid lapsed ja ema abikaasade ühisvarasse kuuluvas eluruumis ning isa tasus laenuandjale igakuiseid laenumakseid. Sellega täitis ta ühelt poolt küll vanemate ühiskohustust, kuid samas tagas sellega ka lastele eluruumi kasutamise võimaluse (laenumaksete tasumata jäämise korral oleks suure tõenäosusega realiseerunud oht eluruumi kaotamisele sellel lasuva hüpoteegi realiseerimise kaudu). Vajadus kasutada eluruumi kuulub laste põhivajaduste hulka, kuna neil on vaja kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada (Riigikohtu lahend nr 3-2-169-13, punkt 17). Samas selgitas Riigikohus, et eeltoodu tõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada mh lapse vajadust kasutada eluaset ja seda sõltumata sellest, kas ta elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks on vanem võtnud laenu. Kolleegium on seisukohal, et sarnaselt on õiglane laste eluasemevajaduse täitmise ulatuse määramisel toimida ka olukorras, kus eluruum kuulub mõlemale vanemale, kes on selle soetamiseks võtnud laenu. Seega on õiglane, kui isa poolt tasutud laenumakseid arvestada teatud osas ka laste eluasemevajaduse rahuldamise kuluna. Hagejad on kaebuses nõus arvestama laste eluasemevajaduse katteks 1/2 laenumaksetest. Kolleegium nõustub hagejate hinnanguga, arvestades, et eelkõige siiski on sellised maksed suunatud vanemate endi omandiõiguse säilitamisele konkreetsele ühisvarale. Arveldusarve väljavõtetega on tõendatud, et isa tasus aasta jooksul enne hagi esitamist (perioodil 08.09.2016 kuni 08.09.2017) laenu tagasimakseid kokku 3240.58 eurot (arveldusarve väljavõtted t I kd lk 35-36, II kd lk 29-30), millest kummagi lapse elatisena tuleb arvestada 1/4, s.o 810.14 eurot maakohtu poolt arvestatud 1620.29 euro asemel. Kuna muus osas maakohtu otsust tagasiulatuva elatise osas ei vaidlustatud, võtab kolleegium arvestuse aluseks maakohtu otsuse põhjenduste punktid 24 ja 25 ning kostjalt kuulub kummagi hageja kasuks täiendavalt väljamõistmisele 810.14 eurot järgmise arvestuse alusel: 5489.32 (kahele lapsele kokku tasumisele kuulunud miinimumelatis) – 1620.28 (laenumaksete alusel tasutuks loetav eluasemekulu kahele lapsele) – 1687.80 (tasutud kahe lapse trennikulu) – 230.40 (tasutud kahe lapse telefonikulu) = 1950.84 : 2 = 975.42 eurot, millest jõustunud otsuse alusel on kostja juba tasunud kummalegi lapsele 165.27 eurot.
9. Vastuseks kostjale selgitab kolleegium, et kostja ei toonud esile ega tõendanud maakohtus konkreetse korteri turuüüri suurust, kuigi selle tõendamine kohtupraktikas ei ole ebamõistlikult raske ega kulukas. Samas ei saaks laenumaksetest oluliselt suurem üüritasu mõistlikult võttes olla aluseks, et lugeda kostja poolt tehtud maksed suuremas summas kui ½ tehtuks kahe lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks.
10. Kolleegium jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses sisalduvad väited maakohtu 07.08.2018 hagi tagamise määruse (t II kd lk 167-168) ebaõigsuse kohta, kuna apellatsioonkaebuse esitamise ajaks oli möödunud seaduses ettenähtud määruskaebuse esitamise tähtaeg hagi tagamise määrusele. Jõustunud hagi tagamise määrusega kohaldatud igakuiselt kummalegi lapsele 150 euro suurust elatise maksmise kohustuse tühistamist kohtumenetluse ajal kolleegium enda algatusel vajalikuks ei pidanud. Küll aga tühistab kolleegium hagi tagamise abinõu alates käesoleva kohtuotsuse 18 jõustumisest, märkides vastava korralduse otsuse resolutsioonis (

§ 386lõige 5, § 442 lõige 5).

1. Eelpool käsitlemata menetlusosaliste väited asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta.
2. Maakohtumenetlusega seotud menetluskulude jaotust

§ 163

lõike 1 alusel ei ole apellatsioonikohtul alust muuta, kuna ka muudetud ulatuses jääb hagi rahuldatuks osaliselt. Vastuapellatsioonkaebus jääb selles osas rahuldamata. 64. Kuna nii apellatsioon- kui vastuapellatsioonkaebus kuuluvad rahuldamisele osaliselt, jäävad ringkonnakohtu menetlusega seotud kulud

§ 163

lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda, mistõttu puuduvad pooltel menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/