Obsah (7)

§ 429§ 444§ 405§ 173§ 168§ 163§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 8. november 2018, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-113300 Tsiviilasi DSV Tsansport AS ha

) § 428 lg 1 p 3 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud.

§ 429

lg 1 kohaselt võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kohus ei võta

§ 429

lg 4 kohaselt hagist loobumist vastu, kui see on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega või kahjustab avalikku huvi. Käesolevas tsiviilasjas ei kahjusta hagist osaline loobumine kohtu hinnangul avalikku huvi ega puuduta tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvisid. Seega kohus leiab, et avaldusest loobumine tuleb vastu võtta ning lõpetada menetlus põhinõude 222 euro osas. 4. Kohus leiab, et hagiavaldus on osas, milles hageja ei ole hagist loobunud, põhjendatud osaliselt. 5. Kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt

§ 444

lõike 4 esimeses 3 2-18-113300 lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus

§ 444

lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.

§ 405

lg 5 kohaselt võib kohus lihtmenetluse korral kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all. Maakohus ei pea lihtmenetluse asjas tehtavas kohtuotsuses põhjendama, miks ta ei nõustu poole mõne väitega, analüüsima tõendeid ja põhjendama, miks ta mõnda tõendit ei arvesta (Riigikohtu 04.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-16, p 16).

1. Esmalt käsitleb kohus seda, milline õiguslik regulatsioon vaidlusele kohaldub. Rahvusvaheline Autokaubaveolepingu Konventsiooni (edaspidi CMR või CMR konventsioon) art 1 lg 1 järgi kohaldatakse selle konventsiooni sätteid, kui on täidetud kolm tingimust: lepingus näidatud kaupade vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides, vähemalt üks neist riikidest, kus toimub kaupade vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR-iga ja kaupade transpordi eest makstakse tasu. Kohtu hinnangul on praeguse vaidluse korral täidetud kõik kolm eeldust. Kohus nõustub hagejaga selles, et asjas kohalduvad CMR konventsiooni sätted. Kuivõrd vaidlus käsitleb aga ka CMR konventsioonis käsitlemata olukorda, siis kohalduvad vaidlusele ka võlaõigusseaduse (VÕS) sätted.
2. CMR artikli 8 lg 1 p a) kohaselt on vedaja (praegusel juhul hageja) kohustatud kauba vastuvõtmisel kohustatud kontrollima saatekirjas kaubakohtade arvu kohta tehtud kirjete õigsust, samuti nende markeeringut ja numeratsiooni. Hageja oli seega kohustatud kontrollima kauba kogust. Hageja seda ta ka tegi.
3. Poolte vahel on vaidlus selles, kas olukorras, kus laadimiseks valmispandud kaup erineb koguse poolest tellimusel märgitud, on vajalik täpsustada tellijaga (antud juhul kostjaga) muutunud asjaolusid või on hageja õigustatud ilma tellijalt juhiseid küsimata ajakulu vältimiseks kauba laadimiseks antud koguses vastu võtma, veo teostama ning esitama seejärel tellijale arve vastavalt kauba tegelikule kogusele, olenemata kauba koguse erinevuse põhjusest. CMR konventsioonist ega VÕS veolepingu sätetest ei tulene, kuidas antud olukorras käituda tuleks. Kohus ei nõustu sellega, et olenemata tegelikust tellimusest, tuleb alati lähtuda veotasu nõudmisel tegeliku kogusest. Kaupa ei pakenda vedaja, kaup pakendatakse üldjuhul laadimiskohas. Kaupa ei pakenda üldjuhul tellija. Võib juhtuda, et kaup on saatmiseks valesti pakendatud ning tellija sellest asjaolust teadlik ei ole. Kui lähtuda alati tegelikust kogusest, siis võib tekkida olukord, kus kauba müünud ja pakendanud isiku eksimuse tulemusena peab tellija tasuma vedajale sama kauba vedamise eest veotasu summas, mis ületab oluliselt esialgselt tellimuses kokku lepitut. Sellise olukorra tekkimist ei saa tellija ka kuidagi ette näha. Samuti võib tekkida olukord, kus kauba müüja saadab ekslikult tellijale suurema koguse kaupa, kui esialgselt on kokku lepitud ning tellijal puudub tegelik huvi sellise kauba saamiseks ning ühtlasi tellimata kauba vedamise eest veotasu maksmiseks. Kohtu hinnangul on elementaarne, et olukorras, kus laadimiseks valmis pandud kaup ei vasta tellimuses märgitule, võtab vedaja ühendust tellijaga ning täpsustab, mida antud olukorras ette võtta- kas laadida peale valmispandud kaup, loobuda üldse kauba vedamisest või anda laadimiskohas suunised kauba ümberpakendamiseks selliselt, et see vastaks esialgselt kokku lepitule.
4. Hageja on viidanud sellele, et antud olukorras tellijalt nõusoleku küsimine (muutunud tingimustel veo teostamiseks) on tavapäratu, mitteteostatav ning ebamõistlik. See eeldaks, et veok viibib niikaua laadimiskohas. Kuivõrd vedajaks on sageli alltöövõtja, on läbi mitme lüli ka 4 2-18-113300 nõusoleku küsimine aeganõudev. Esmalt märgib kohus, et klient ei pea vastutama selle eest, et vedaja kasutab alltöövõtjat ning seetõttu pikeneb n-ö teavitamise kett. Ka ei ole kohtu hinnangul veenvad hageja väited selle kohta, et selline teavitamise praktika oleks tavapäratu ning ebamõistlikult aeganõudev. Nimelt nähtub DSV Transport AS veebilehelt (http://www.documents.dsv.com/dsv/1018/), et DSV teenuse osutamise üldtingimuste p 4.3 kohaselt kontrollib DSV, kas saadud kauba kogus vastab saatedokumentides märgitud kogusele ja annab leitud erinevustest teada. Punkti 7.7 järgi võib DSV esitada kliendile arve lisakulude eest, mis tulenevad näiteks ootamisest, üleseisuajast, kauba täiendavast või ootamatust ladustamisest või käitlemisest transpordi ajal või kauba väljaveo või kättetoimetamise eest, milles ei ole süüdi DSV. Hageja viidatud ELEA autokaubaveo üldtingimuste punktis 4.6 on toodud kaubasaatja maksimaalsed laadimisajad, lähtuvalt kauba kaalust. Kui laadimine kestab punktis 4.6 toodust kauem, fikseeritakse see veokirjas ning ettenähtud aega ületav aeg kuulub eraldi tasustamisele. Ka on nähtud samade üldtingimuste punktis 6.7 ette ooteaja ületamise eest ootetasu. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et tellija teavitamine antud olukorras on pigem tava, kui erandjuhus. Sellise võimaliku ajakuluga peab vedaja olema laadimiste planeerimisel paratamatult ka arvestanud. Kui kauba laadimisega (seoses vajadusega täpsustada muutunud olukorras kokkuleppe tingimusi) tekib vedajal täiendav ajakulu, on võimalik kohustada tellijat see hüvitama.
5. Kohtu hinnangul ei saa eelnevast tulenevalt pidada kohaseks ja heauskseks hageja käitumist, s.o teistsuguses koguses kauba pealevõtmisest kostja teavitamata jätmist ning hiljem tellimuses märgitust oluliselt suurema arve esitamist. Kostja on hagejalt tellinud 1 aluse veo hinnaga 185 eurot, millele lisandub käibemaks 20%, s.o kokku 222 eurot. Vaidlus puudub selles, et (vähemalt) 1 aluse vedu on teostatud. Eesti õiguse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu VÕS § 774 lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi. Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele (VÕS § 76 lg 1). Hageja oli seega õigustatud nõudma kostjalt põhinõude 222 euro tasumist. Kostja on selle kohustuse kohtumenetluse käigus täitnud. Pooled ei ole kokku leppinud kahe aluse veos. Kohus ei ole tuvastanud, et ülejäänud ulatuses arve tasumise kohustus tuleneks kostjale seadusest või lepingust. Seetõttu tuleb hagi jätta põhinõudes (456-222) 234 eurot rahuldamata.
6. Hageja on esitanud ka viivisenõude. Riigikohus on
7. detsembri 2012 otsuse nr 3-2-1-165-12 punktis 43 leidnud, et CMR ei näe vedajale ette viivisenõuet veotasu maksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust. Veotasu maksmisega viivitamisel saab vedaja nõuda saatjalt viivist VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohus leiab, et viidatud sätte järgi on hagejal õigus nõuda kostjalt veotasu maksmisega viivitamise korral viivist. Kohus ei pea põhjendatuks arvestada viivist põhinõudelt, mille osas kohus hagi rahuldamata jättis. Kohus lähtub seega viivise arvestamisel põhinõudest 222 eurot. Hageja on hagiavalduse kohaselt arvestanud viivist arve kuupäevale järgnevast päevast (17.08.2017) alates kuni hagi esitamiseni 29.08.2018 lepingujärgses määras 0,25% päevas. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole nõuda viivist alates arve esitamise kuupäevale järgnevast päevast, kuna poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 9.1 järgi on kostja kohustatud tasuma arved 10 päeva jooksul. Pooltevahelisest kirjavahetusest (tl 16) nähtuvalt on arve esitatud kostjale 17.08.
8. Seega oli arve tasumise tähtaeg 27.08.
9. Kostja sai olla arve tasumisega viivituses alles alates 28.08.
10. 5 2-18-113300 Kuivõrd hageja on arvestanud viivist kuni 29.08.2018 ning ei ole nõudnud viivist aja eest pärast hagi esitamist, rahuldab kohus viivisenõude ajavahemiku 28.08.2017 kuni 29.08.2018 eest põhinõudes 222 eurot, s.o summas 203,69 eurot.
11. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et viivisenõue on osaliselt põhjendamatu seetõttu, et hageja ei teavitanud kostjat, et arve on tasutud valele kontole. Arve tasumise tähtaeg oli 27.08.
12. Arve tasuti valele kontole 22.11.
13. Seega on ka valele kontole tasutud arve olulise viivitusega. Kostja on viidanud sellele, et viivitas arve tasumisega põhjusel, et pidas hagejaga läbirääkimisi arve vähendamise osas. Kohus leiab, et läbirääkimiste pidamine ei saanud kuidagi takistada kostjat tasuma arvet ulatuses, milles kostjal vastuväited puudusid. Kohus märgib, et hageja oleks küll võinud 22.11.2017 maksekorralduse saamisel (tl 15) kostjale selgitada, et tasutud on valele kontole ning tegelikkuses raha laekunud ei ole. Samas on X OÜ, kellele hageja nõude 01.12.2017 loovutas, esitanud korduvalt kostjale võlateatisi arve kogusummas 456 eurot (tl 14, 33-34 pöördel). Kostja oleks mõistliku majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isikuna pidanud vähemalt kontrollima, kas 222 eurot on hagejale ka tegelikkuses kostja kontolt üle kantud. Kontot, millele 222 eurot ekslikult tasuti, ei ole hageja arvele märgitud, seega ei saa eksituse eest vastutavaks pidada hagejat. Kostjale on hagimaterjalid toimetatud kätte 03.09.2018, kuid 222 eurot tasuti alles 16.09.
14. Seega ei ole kostja täitnud kohustust ka koheselt ekslikust kandest teadasaamisel. Seega leiab kohus, et hageja viivisenõue kuni hagi esitamiseni on põhjendatud eeltoodud ulatuses. Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi viivise 203,69 euro nõudes ning jätab rahuldamata põhinõudes 234 eurot ja viivisenõudes 226,09 eurot. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
15. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kui hageja loobub hagist või võtab selle tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja

§ 168

lg 5 kohaselt hageja menetluskulud.

§ 163

lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

1. Kohus rahuldas hagi kostja poolt täitmata osas osaliselt. Hagi jäeti rahuldamata umbes pooles ulatuses. Hageja loobus osast nõudest seoses kostja poolt kohustuse täitmisega kohtumenetluse ajal. Hagilt tasuti riigilõivu 175 eurot, seoses hagist osalise loobumisega on hagejal õigus taotleda riigilõivu 25 euro tagastamist. Arvestades hagist osalist loobumist ning hagi rahuldamise ulatust leiab kohus, et kostjalt tuleb hageja kasuks mõista välja riigilõiv 75 eurot ning ülejäänud menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda. Vastavalt hageja taotlusele märgib kohus, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist käesoleva kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp 6 2-18-113300 Kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK 26.08.2019 lahendiga. 7