Obsah (4)

§ 415§ 113§ 76§ 94

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-1

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled

1. juulil 2018 tarbijakrediidilepingu nr 2101807103 laenusummale 1543,57 eurot intressimääraga 45% aastas. Kostja kohustus laenusumma tagasi maksma vastavalt lepingu tingimustele ja maksegraafikule. Kostja ei ole lepingut täitnud ja hageja ütles lepingu
2. novembril 2018 üles. Kuivõrd põhitingimuste p-s 7.4 kokku lepitud viivisemäär on tühine, kuulub kohaldamisele üldsätete p 11.12, mille alusel kohaldub viivisemäärana lepingus kokku lepitud intressimäär. Üldsätete p 11.12 vastab

§ 415lg-le 1 ja § 113 lg 1 kolmandale lausele.

Hageja ongi arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid vastavalt lepingulisele intressimäärale 45% aastas alates lepingu ülesütlemisele järgnevast kalendripäevast

1. novembrist 2018 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani
2. mai
4. Kostja hagiavaldusele ei vastanud. MAAKOHTU LAHEND
5. Maakohus rahuldas hagi tagaseljaotsusega osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1784,71 eurot, sh põhivõlgnevus 1543,57 eurot, intress 171,11 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 0,022% päevas, s.o 70,03 eurot perioodi
6. november 2018 –
7. mai 2019 eest. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 1543,57 eurot alates
8. maist 2019 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus tunnistas tagaseljaotsuse viivitamata täidetavaks. Menetluskuludest 85,49% jättis maakohus kostja kanda ja 14,51% hageja kanda. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 316,32 eurot, sh riigilõiv 213,3 eurot ja lepingulise esindaja kulu 102,59 eurot ning viivise menetluskuludelt otsuse jõustumisest kuni täitmiseni

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2 Hagi on tõendatud kostja omaksvõtuga ning õiguslikult põhjendatud

§ 76

lg 1, § 100, § 101 lg 1 p 1 ja 6, § 108 lg 1, § 113 lg 1 kohaselt ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Lepingu üldsätete p-s 11.12 sätestatud intressimäär 45%, millest hageja lähtus viivise arvestamisel, on tühine tüüptingimus, kuivõrd viivise määr on ebamõistlikult kõrge (Riigikohtu 10. mai 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega võib hageja nõuda viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Tulenevalt eeltoodust rahuldas maakohus sissenõutavaks muutunud viivise nõude osaliselt. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata tema nõude hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise osas lepingus kokkulepitud intressimääras. Hageja palub teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja viivised kuni hagiavalduse esitamiseni summas 393,93 eurot. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 85,49% menetluskuludest, s.o 316,32 eurot ning rahuldada hageja menetluskulude nõue kostja vastu täies ulatuses ning mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 705 eurot (s.o riigilõiv 225 eurot ja õigusabikulud 480 eurot). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, loetakse viivise määraks lepinguline intressimäär.

§ 415

lg 1 järgi ei või tarbijalt võlgnetavate maksetega viivitamisel nõuda

§ 113

lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

§ 415

lg 1 ei viita aga konkreetsele

§ 113

lg 1 lausele.

§ 113lg-s 1 teine ja kolmas lause näevad ette erinevad viivisemäärad.

Ekslik on maakohtu seisukoht, et hagejal on õigus nõuda viivist üksnes

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Riigikohus on 14. jaanuari 2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 selgelt väljendanud, et tarbijakrediidilepingu puhul on võlausaldajaid õigus nõuda viivist samas suuruses, mis on lepingus kokku lepitud intressimäär, juhul, kui see on kõrgem kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäär.

Käesoleval juhul ei saa lähtuda Riigikohtu seisukohast tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, sest nimetatud asjas oli tegemist olukorraga, kus poolte vahel sõlmitud lepingus oli kokku lepitud üksnes viivisemääras, mitte intressimääras.

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivisemäära kohaldamine olukorras, kus lepingus on kokku lepitud sellest kõrgemas intressimääras, läheks vastuollu

§ 113

lg 1 ja

§ 415lg 1 mõtte ning viivise eesmärgiga.

Viivise mõistlikkus tuleb kindlaks teha arvestades konkreetse olukorra asjaolusid, mistõttu ei ole võimalik etteulatuvalt määrata kindlaks universaalset „mõistlikku viivisemäära“.

1. Kostja (vastustaja) apellatsioonkaebusele ei vastanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu tagaseljaotsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata. Muuta tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel osaliselt maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
3. Apellatsiooniastmes on vaidluse all üksnes pooltevahelises suhtes kohaldamisele kuuluva viivise määr ja suurus. Maakohus rahuldas hagi nii põhivõla kui ka intressinõude osas, selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud, mistõttu puudub ringkonnakohtul vajadus maakohtu tagaseljaotsuse õigust selles osas kontrollida. 3 Vaidluse all on see, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt võlgnevuselt viivist, lugedes viivise määraks

§ 113

lg 1 ja § 415 lg 1 alusel tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäära 45 % aastas, või piirdub hageja õigus viivise nõudmiseks seadusjärgse ehk

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määraga nagu leidis maakohus.

1. Hageja leiab, et viivise määraks tuleb lugeda lepingus kokku lepitud intressimäär vastavalt lepingu üldtingimuste p-le 11.12 seetõttu, et lepingu põhitingimuste p-s 7.4 kokku lepitud intressimäär on tühine. Ringkonnakohtul tuleb kontrollida hageja nõude õiguslikku põhjendatust hageja nõude arvestuse osas ja sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et kohtule esitatud lepingudokumendis puudub põhitingimustes p 7.4 ja viivise kokkulepe üldse. Kohtule on esitatud hagiavalduse lisana BB Finance OÜ laenulepingu üldtingimused, mis on dateeritud 27.mai 2019 kuupäevaga ja milles puudub hagis viidatud punkt 11.
2. Viivise arvestamist reguleerib kohtule esitatud üldsätete versioonis p
3. Punkt 12.2.
4. kohaselt arvestatakse viivist intressi määraga võrdses määras. Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et kohtule hagi lisana esitatud ja
5. mai 2019 kuupäevaga dateeritud lepingu üldtingimused kehtisid ka laenulepingu sõlmimise päeval
6. juulil 2018 ja olid sellisel kujul muutunud pooltevahelise laenulepingu osaks. Puuduvad ka tõendid, et kostja oleks nimetatud üldtingimustega tutvunud ning kinnitanud nendega nõustumist. Seega ei kohaldu viivise väljamõistmisel ka üldtingimuste kohtule esitatud versiooni p 12.2.
8. Maakohus on tuvastanud tüüptingimuse, mis käsitleb viivise määra, tühisuse (maakohtu otsuse lk 3 ülevalt teine lõik). Küll aga ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, millise tüüptingimusena kehtestatud viivisemäära tühisuse maakohus tuvastas. Asja materjalidest nähtuvalt pidi maakohus kontrollima talle esitatud üldtingimuste p-i 11.12, kuid nagu ringkonnakohus tuvastas, sellist sätet kohtule esitatud üldtingimuste versioon ei sisalda. Seega tuleb maakohtu seisukohad, mis käsitlevad lepingulise viivisemäära kui tüüptingimuse tühisust, maakohtu otsusest välja jätta.
9. Ringkonnakohus leiab, et kuna hageja ei ole käesolevas asjas esitanud kohtule laenulepingu üldtingimusi, mis kehtisid laenulepingu sõlmimise ajal
10. juulil 2018, ei ole kohtul võimalik kontrollida viivise kokkuleppe olemasolu ja selle kehtivust (sh tüüptingimusena). Ka lepingu põhitingimustes puudub kokkulepe viivise määra osas. Seega ei saa viivisemäära otsustamisel lähtuda ei lepingust ega selle üldtingimustest.
11. Kohtupraktikas on tõepoolest asutud seisukohale, et

§ 415

lg 1 esimene lause viitab

§ 113lg 1 nii teisele kui ka kolmandale lausele.

See tähendab, et juhul kui pooled on tarbijakrediidilepingus kokku leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama ka sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad

§ 415

lg 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st ka kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi (Vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 p 12). Olukorras, kus pooltel puudub kehtiv viivise kokkulepe, kohaldatakse selle asemel seaduses viivise kohta sätestatut ning viivise suurus määratakse

§ 94lg 1 alusel.

Asjaolu, et lepingus puudub tõendatud ja kehtiv kokkulepe viivise määra osas, ei saa kaasa tuua olukorda, et laenuandjal tekiks sellest automaatselt õigus nõuda lepingujärgse intressimääraga võrdse määraga viivist. Seega kokkuvõttes ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et viivise arvestamisel tuleb lähtuda

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määrast, st seadusjärgsest viivisemäärast

§ 944 lg 1 alusel.

Maakohtu poolt aluseks võetud viivise arvestuse õigsust ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

1. Hageja on vaidlustanud apellastioonkaebuses maakohtu otsust ka osas, milles maakohus määras hageja põhjendatud õigusabikulu suuruseks taotletud 480 euro asemel 120 eurot. Hageja põhjendab vajaliku kulu suurust asjaoluga, et hagiavalduses on detailselt käsitletud viivisemäära suurust tarbijakrediidilepingutes. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata hageja menetluskulude suurust ja kostjalt väljamõistmist puudutavas osas. Menetluskulude suuruse kindlaksmääramine on kohtu diskretsioon, millesse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes siis, kui alama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Maakohus on oma otsust selles osas põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et tegemist on trafaretse hagiga. Seda tõendab mh ringkonnakohtu poolt tuvastatu, et hagiavalduses esitatud viited lepingu põhitingimuste ja üldtingimuste sätetele ei ole kooskõlas hagiavalduse lisadena esitatud lepingudokumentidega, mis muutis kogu hageja viivise teemalise argumentatsiooni sisutuks. Nimetatu tõendab mh analoogsete hagide paljusust ja trafaretsust. Hageja poolt õigusteenuse eest nõutav tasu suurus eeldab täpsust hagi aluseks olevates asjaoludes.
2. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 p 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud ega muid menetlustoiminguid ringkonnakohtus teinud, siis jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks