RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-11283 Määruse kuupäev Tartu, 10. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Kai Kullerkupp Kohtuasi T.V. aval

) § 4 alusel, kuna tehing võib olla heade kommetega vastuolus, sest lahendamata on kõnealuse korteriomandi kuuluvus ning tehinguga oleks kahjustatud puudutatud isiku II huve.

1. Määruskaebuses palus avaldaja tühistada maakohtu määruse ja avaldus rahuldada. Maakohus jättis avaldaja esitatud tõendi tähelepanuta. Aegumine ei ole peatunud. Teised menetlusosalised määruskaebuse kohta seisukohti ei esitanud. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
3. mai
4. a määrusega maakohtu määruse ja rahuldas avaldaja taotluse. Kaasuse asjaoludel ei olnud notaril põhjust kinkelepingu tõestamisest keelduda. See, et kinkeleping on
5. detsembril 2009 tühistatud, ei tähenda, et avaldaja ei võiks korteriomandit käsutada. Võlaõigusliku kinkelepingu tühisusest ei tulene asjaõiguslepingu tühisust. Vaidlust ei ole selle üle, et avaldaja on korteriomandi omanik, kes on kantud omanikuna kinnistusraamatusse. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 56 lg 1 järgi eeldatakse kinnistusraamatu kannete õigsust. Puudutatud isik II ei ole praeguseni esitanud hagi omandi talle tagastamiseks. Sellises olukorras ei ole avaldaja soovitud kinkelepingu tõestamine vastuolus heade kommetega. Korteriomandi võõrandamine ei lõpeta puudutatud isiku II TsÜS § 90 lg-st 2 tulenevat alusetu rikastumise nõuet avaldaja vastu. Maakohus on valesti leidnud, et kinkelepingu tühistamisel TsÜS § 90 lg 1 kohaselt tuleb tehinguga saadu tagastada VÕS § 268 lg 1 järgi. Kohaldada tuleb TsÜS § 90 lg-t 2, mille kohaselt tühistatud tehingu järgi saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 268 lg 1 sätestab tagajärjed kinkelepingust taganemisel, kuid praegusel juhul on puudutatud isik II tehingu tühistanud. Asjaolu, kas puudutatud isiku II teovõime on piiratud, ei ole avaldaja soovitud kinkelepingu tõestamisel oluline, kuna puudutatud isik II ei ole kinkelepingu pool. Põhimõtteliselt ei ole puudutatud isiku II nõusolek avaldaja soovitud kinkelepingu sõlmimisel vajalik. Isegi kui puudutatud isik II sellest keelduks, ei annaks see alust keelduda avaldaja soovitud tehingu tõestamisest. Ringkonnakohus selgitas, et

§ 18

lg 1 kohaselt on notaril kohustus selgitada välja osalejate tahe ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud.

§ 18

lg 2 kohaselt, kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuses, arutab ta selle osalejatega läbi.

§ 18

lg-st 2 tulenevalt peab notar, isegi kui ta kahtleb tehingu kehtivuses, kuid osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, tõestama tehingu, märkides notariaalakti enda selgitused ja selle kohta esitatud 3

§ 4

mõistes heade kommetega vastuolus mitte ainult juhul, kui kavandatav tehing oleks tühine, vaid ka juhul, kui kavandatava tehingu eesmärk ja/või tagajärg oleks vastuolus heade kommetega. Ekslik on ka järeldus, et

§ 4

kaitsealas on vaid tehingu pooled ning kolmandate isikute huve ei tuleks üldse arvesse võtta. Tulenevalt notari sõltumatust avalik-õiguslikust positsioonist on notari kohustuseks kaitsta õiguskäibes ka avalikku huvi ja kolmandaid isikuid. Ringkonnakohus jättis uurimispõhimõtet rikkudes välja selgitamata asjas olulise tähtsusega asjaolud (kui tal oli õigus sekkuda diskretsiooni). Hindamata jäeti, kas

1. mai
2. a kinkeleping on kehtivalt tühistatud ning kas tagasinõue on veel aegumata.
3. Avaldaja leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Notari väited skeemitamise kohta on paljasõnalised ning pole praeguse vaidluse esemeks. Eestkostja määrati
4. oktoobril
5. Alusetu rikastumise nõue on seega aegunud ka TsÜS § 165 lg 2 alusel ning on perspektiivitu. Avaldaja leidis, et õigusabikulud on põhjendamatult suured ega kuulu ka TsMS § 175 lg 31 kohaselt hüvitamisele.
6. Tallinna linn teatas Riigikohtule, et puudutatud isik II on surnud
7. augustil 2019 ja seega on eestkoste lõppenud. Tallinna linn lisas, et nõustub määruskaebuse väidetega, avaldaja on viinud puudutatud isiku II kas eksitusse või on teda petnud. Linna seisukohalt on puudutatud isiku II tagasinõue avaldaja vastu praeguseks aegunud. Puudutatud isiku II tütar on elanud kestvalt Eestis. Eestkosteasutuse käsutuses ei ole usaldusväärseid tõendeid selle kohta, et esitada tagasinõue avaldaja vastu ning tõendada aegumise peatumist ajavahemikus
8. oktoobrist 2012 kuni
9. oktoobrini
10. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
11. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu määrus menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 esimese lause alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 701 lg 3 teise lause alusel saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
12. Menetlusosalised vaidlevad ka kassatsiooniastmes selle üle, kas notaril oli õigus keelduda avaldaja taotletud ametitoimingu (kinkelepingu tõestamine) tegemisest. Avaldaja on kohtusse pöördunud notariaadiseaduse (NotS) § 41 lg 5 alusel, mis annab isikule, kellele tehtavast ametitoimingust notar keeldus, õiguse nõuda ametitoimingu tegemise taotluse uuesti läbivaatamist hagita menetluses. 4

§ 18

lg 2 teist lauset, märkima oma tekkinud kahtlused notariaalakti ning taotletud tehingu tõestama või keeldus ta toimingust õigesti

§ 4

alusel.

§ 4

kohaselt keeldub notar tõestamistoimingu tegemisest, kui taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on ilmselt lubamatud ja ebaausad või kui ilmneb, et tehingupoolel või muul asjaosalisel puudub vajalik õigus-, teo- või otsusevõime või esindusõigus.

§ 18

lg 2 teise lause kohaselt, kui notar kahtleb tehingu kehtivuses ja osalejad nõuavad sellele vaatamata tõestamist, märgib notar oma selgituse ja selle kohta esitatud osalejate põhjendused notariaalakti.

1. Kolleegium märgib kõigepealt menetlusõiguslikult seda, et hagita menetluses kehtib TsMS § 5 lg 3 esimese lause ning § 477 lg-te 5 ja 7 kohaselt uurimispõhimõte, ja seda, et notari ametitoimingu tegemise taotluse lahendamisel ei ole tegemist sisulise vaidlusmenetlusega (vt ka Riigikohtu
2. aprilli
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 11). NotS § 41 lg-s 5 sätestatud taotlust menetledes ei saa kohus lahendada tsiviilõiguslikku vaidlust, mis on tekkinud või võib tekkida notarilt ametitoimingut taotlenud isiku ja mõne teise isiku vahel, kelle õigusi või kohustusi võib ametitoiming otseselt või kaudselt mõjutada. Siiski ei pruugi olla kohtule esitatud taotluse lahendamine võimalik taotlusega seotud tsiviilõiguslikke suhteid ja muid asjaolusid mingis ulatuses kontrollimata, seda eelkõige

§-de 4 ja 18 sisustamise kontekstis. Kolleegium kordab ka seisukohta, et NotS § 41 lg 5 alusel toimuvas kohtumenetluses ei saa kohus notari asemel otsustada toimingu tegemist, kuid saab kohustada notarit uuesti läbi vaatama toimingu tegemise taotlust (vt võrdlevalt eespool viidatud määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 15). 13. Eesti õiguskorras notarile pandud ülesannete ja talle antud sisulise otsustusõiguse lahtimõtestamisel on mh oluline NotS § 2 lg 1, mille kohaselt on notar avalik-õigusliku ameti kandja, kellele riik on delegeerinud õigussuhete turvalisuse tagamise ja õigusvaidluste ennetamise ülesande. Notar peab oma ametit pidama erapooletult, usaldusväärselt ja ausalt (NotS § 2 lg 4, § 9 lg 1).

§ 18

lg 2 järgi on notaril kohustus kontrollida tehingu kehtivust ning üks notariaalse tõestamise funktsioon on välja selgitada kehtiva tehingu tegemiseks oluliste asjaolude paikapidavus (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-14, p-d 31 ja 32). Notar peab mitte ainult kontrollima tehingu kehtivust (nt kas tehing vastab seadusele, headele kommetele, kas ei ole rikutud tüüptingimuste regulatsiooni), vaid tal on

§ 4kohaselt laiem kontrollikohustus ka tehingu eesmärkide väljaselgitamiseks.

Seega peab notar püüdma tagada tõestatavate toimingute seaduslikkuse, luues nii õiguskindlust ja õigusselgust. Samas ei ole notaril õigust ega kohustust lahendada tehinguosaliste vahel tekkinud tsiviilõiguslikke vaidlusi. NotS § 41 lg 1 kohaselt võib notar ametitoimingu tegemisest keelduda vaid seaduses sätestatud alustel, mis tähendab teisisõnu, et notar ei tohi ilma seaduses sätestatud põhjuseta õiguskäivet takistada. Neist põhimõtteist lähtub ka kolleegium järgnevas käsitluses.

1. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud järgmised olulised asjaolud: 
2. mail 2007 sõlmisid avaldaja ja puudutatud isik II notariaalse lepingu, millega puudutatud isik II kinkis avaldajale korteriomandi Tallinnas ja andis omandi üle; 
3. detsembri
4. a notariaalse kinkelepingu tühistamise avaldusega tühistas puudutatud isik II TsÜS § 90 lg-le 1, § 92 lg-le 2, § 94 lg-le 1 ja § 98 lg-le 1 tuginedes
5. mail 2007 sõlmitud notariaalse lepingu ja nõudis avaldajalt kinkelepingu alusel saadu tagastamist vastavalt alusetu rikastumise sätetele; 5

§ 4alusel, kuna tehinguga oleks mh kahjustatud puudutatud isiku II huve.

Puudutatud isiku II eestkostja on samuti leidnud, et avaldaja on viinud puudutatud isiku II kas eksitusse või on teda petnud. Puudutatud isik II on kinkelepingu tühistamisavalduses (tl 5–6) mh märkinud, et avaldaja ja tema sõbranna O. Trotsenko on teda petnud, korraldades mh tema korterile hüpoteegi seadmise sellise laenu tagatiseks, mida puudutatud isik II ei ole tegelikult saanud. Hüpoteek kustutati

1. a kinkelepingu alusel.
2. Ringkonnakohus on leidnud, et avaldaja on kantud omanikuna kinnistusraamatusse ja et kinnistusraamatu kannete õigsust eeldatakse. Samuti ei olevat puudutatud isik II esitanud hagi omandi talle tagastamiseks. Seega puudus notaril õigus tehingu tõestamisest keelduda.
3. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus lahendit TsMS § 654 lg 4 nõuete kohaselt põhjendanud. Nimelt ei nähtu ringkonnakohtu määrusest

§ 4analüüsi.

Kuigi ringkonnakohus on viidanud

§-le 18 (mille lg 2 sisu tähistab praeguse määruse p-s 13 viidatud põhimõtet, et üldjuhul notar õiguskäivet ei takista), tulnuks ringkonnakohtul analüüsida notari väiteid ka

§ 4kontekstis.

Kui

§ 18

lg 2 nimetab üksnes üldiselt kahtlust tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes notariaalakti märke tegemise alusena, siis

§ 4

toob välja mitmed näited lisaks seadusega vastuolule, mil notar peab tõestamisest keelduma. Notar on menetlusdokumentides kirjeldanud, miks ta

§-st 4 lähtus, kuid ringkonnakohus ei ole neile põhjendustele maakohtu määrust tühistades ka TsMS § 654 lg 5 teist lauset rikkudes vastanud. Nimetatud rikkumised on ringkonnakohtu lahendi tühistamise alus. 18.

§ 4

ja § 18 lg 2 täpne piiritlemine notaripraktikas ning ka kohtumenetluses kõikide vaidluste jaoks ühetaolisena ei ole võimalik, nendest ühe kohaldamine sõltub konkreetse asja asjaoludest, ja on seega hinnangu küsimus. Nii on nt küsimus tehingu heade kommete vastasusest küsimus moraalist ja õiglusest (vt nt Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-21710/105, p 47) ning sellisena hinnanguline. Samuti on hinnanguline nt tehingu võimaliku ebaaususe küsimus. Kolleegiumi arvates tuleb

§ 4

esimest poolt, sh sõna „ilmselt“ tõlgendada määruse p-s 13 kirjeldatud notari ülesandeid ja pädevust arvestades nii, et notar peab keelduma tõestamistoimingu tegemisest siis, kui on kõrge tõenäosus, et taotletava toimingu eesmärgid on vastuolus seaduse, muu õigusakti või heade kommetega või on lubamatud ja ebaausad.

§ 4

kohaldamine ei peaks piirduma nt ainult nende juhtudega, mil tehinguosaline ise notarile kas kirjalikult või suuliselt kinnitab, et tehingu eesmärk on ebaaus vms.

§ 4

eeldab siiski notari teatavat otsustusõigust talle teatavaks saanud asjaolude alusel, kaitsmaks nii tehinguosaliste kui ka kolmandate isikute huve. Kui notaril on pelgalt kahtlus, tuleb tal lähtuda

§ 18lg-st 2.

1. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh arvestama, et mitmed asjaolud võivad olla võrreldes tõestamisest keeldumise ajaga
2. a juulis muutunud. Puudutatud isik II on surnud
3. a augustis. Toimikust nähtuvalt olid tal lapsed, kes võivad olla tema pärijad. Kui pärijad neile eelduslikult üle läinud puudutatud isiku II võimalikke õigusi ei kaitse või nende õiguste kaitse on muutunud võimatuks, siis võib notaril olla kohustus oma otsustus uuesti läbi vaadata. Seega ei ole 6