KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-9422 Määruse tegemise aeg ja koht 30. september 2019, Tallinn Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Vahur-Peeter Liin, Ande Tänav Kohtuasi XX av

) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 51. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määruse resolutsioon tuleb

§ 657

lg 1 p 1 ja § 659 alusel jätta muutmata, täiendades määruse põhjendusi ning märkides täiendavalt resolutsioonis, et ema avaldus jääb rahuldamata ja isa avaldus rahuldatakse ning et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud abinõu kehtib kuni lõpplahendi täitmiseni. Määruskaebus jääb rahuldamata.

1. Perekonnaseaduse (PKS) § 137 lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. 10
2. Maakohtu menetluses olid käesolevas asjas nii laste ema kui ka isa avaldused teiselt vanemalt hooldusõiguse tervikuna äravõtmiseks ja selle endale üleandmiseks. Põhjendatud on määruskaebuse väide, et maakohtu määruse resolutsioon ei vasta

§ 422

lg-s 5 sätestatud nõuetele, kuna selles ei ole selgelt ja ühemõtteliselt lahendatud poolte esitatud nõuded. Nimelt ei nähtu resolutsioonist selgelt ja ühemõtteliselt, millise avalduse kohus rahuldas ja millise jättis rahuldamata. Nimetatu ei anna aga alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus saab ebatäpsuse ise kõrvaldada ja maakohtu määruse resolutsiooni selles osas täiendada, märkides, et ema avaldus jääb rahuldamata ja isa avaldus rahuldatakse.

1. Vastuseks laste isa väidetele märgib ringkonnakohus, et õige ei ole tema seisukoht, nagu oleks ema hooldusõiguse täieliku äravõtmise nõudest loobunud. 25.09.2018 kohtuistungil pakkus laste ema kompromissi korras välja võimaluse, et loobub isalt täieliku hooldusõiguse äravõtmise nõudest. Pooled asjas kompromissi ei saavutanud ja ema ei ole oma avaldusest loobunud.
2. PKS § 137 lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. PKS § 123 järgi teeb kohus kõiki selles peatükis reguleeritud lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Ringkonnakohus selgitab, et kuna ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu 12.02.2016 määrus nr 3-2-1-159-15 p 28). 56.

§ 232

lg 1 järgi hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohus ei ole eeltoodu vastu eksinud. Maakohtu määrusest nähtub, et kohtu seisukohad laste parimate huvide kindlakstegemisel põhinevad asjas esitatud väidetel ja kogutud tõenditel. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus asja lahendamisel diskretsioonipiire ületanud ega rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduste ja põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (

§ 659ja § 654 lg 6).

1. Maakohus leidis põhjendatult, et laste hooldusõigus tuleb anda täies ulatuses üle laste isale, kuna laste ema on oma tegevusega laste huve oluliselt kahjustanud. Kohus tuvastas, et lapsed on elanud kaks ja pool aastat hirmus isa ees, kuna ema on neile sisendanud, et isa on neid seksuaalselt väärkohelnud, palju halba teinud ja on ohtlik ning lapsed on olnud sunnitud taluma ülekuulamisi, ekspertiise ja teraapiaid. Kohus leidis, et ema tegevus on suunatud isa laste elust eemale tõrjumisele ning laste ja isa kontakti takistamisele, lapsi kahjustav ema tegevus jätkub ka käesoleva ajal ja ema ei ole võimeline hindama, milline tegevus on lapsi kahjustav. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud seisukohtadega. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
2. Õige ei ole määruskaebuse väide, nagu oleks maakohus tuginenud asja lahendamisel ainult isa suhtes läbi viidud kriminaalmenetluses tehtud otsusele või tuginenud sellele valikuliselt ja jätnud muud asjas esitatud tõendid tähelepanuta. Maakohus võttis asja lahendamisel arvesse nii esimese kui ka teise astme kohtu otsused kriminaalasjas, samuti kriminaalasja materjalid, lisaks hindas kohus kunstiteraapia ja psühholoogi seansside 11 kokkuvõtteid ning kuulas menetlusosalised ja lapsed isiklikult ära. Maakohtu siseveendumuse kujunemine asjaolude ja tõendite pinnalt on jälgitav. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu tõenditest, et isa oleks lapsi väärkohelnud. Ema kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tal ei ole isale etteheiteid. See, et laste ema teeb tõenditest teistsuguseid järeldusi, ei tähenda, et maakohus jättis lahendi tegemisel tõendid arvestamata. Eeltoodu tõttu ei ole õige ka laste ema väide, nagu ei selguks maakohtu määrusest põhjused, mis õigustavad laste elukorralduse muutmist.
3. Otsitud ja põhistamata on määruskaebuse väide selle kohta, nagu oleks maakohtu määrus isa soovitud karistuslik meede. Tsiviilasja materjalist ei nähtu asjaolusid, mis annaks alust kahelda maakohtu erapooletuses. Samuti ei järeldu asja materjalist, et isa vastandab end emale ja keeldub lastele abi pakkumast. Vastupidi, isa on järjepidevalt kinnitanud mõistmist, et lapsed vajavad abi.
4. Oletuslik on määruskaebuse väide selle kohta, et kui lapsed elavad isaga, siis ema neid enam ei näe. Ema väitis ringkonnakohtus ärakuulamisel, et isa on seda temale kinnitanud e-kirjades, mis on ka kohtule esitatud, kuid see ei vasta tõele. Sellise sisuga kirju ei ole kohtule tõendina esitatud. Isa kinnitas ringkonnakohtus ärakuulamisel ja on kinnitanud ka Norra lastekaitseteenistusele, et soovib, et tüdrukud saaksid Norra kolimisel hoida sidet ka oma Eesti perekonnaga. Ringkonnakohtul puudub alus arvata, et isa hakkaks takistama laste ja ema suhtlemist. Kuna lapse isiku- ja varahoolduse kuuluvus ei mõjuta vanema õigust ja kohustust lapsega suhelda (PKS § 143 lg 1), säilivad emal kõik õigused ja võimalused lastega suhtlemiseks.
5. Ringkonnakohus ei nõustu ka määruskaebuse väidetega, nagu oleks maakohus välistanud laste usuvabaduse ja tunnistanud nad selles osas arusaamisvõimetuks. Vastupidiselt ema väidetele tuvastas maakohus, et lastel on võimalik Norras usulisi kombetalitusi jätkata. Trondheimi linnas asub Vene Õigeusu Püha Anna kirik ja isa avaldas valmisolekut lapsi sinna viia. Maakohtu seisukohast, et väikesed lapsed ei käi kirikus ise, vaid koos vanemaga, ei järeldu, et kohus oleks pidanud lapsi arusaamisvõimetuteks. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda, et isa on võimeline teostama oma hooldusõigust selles osas nõuetekohaselt ja tagama lastele nende usuliste kombetalituste läbiviimise.
6. Ema taotles 27.04.2018 lastele kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi läbiviimist selleks, et tuvastada, kas lapsed on valmis isaga suhtlema ja kas see on laste huvides, samuti kiindumussuhte olemasolu ja kummagi vanema vanemliku võimekuse tuvastamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul jättis maakohus selle taotluse põhjendatult rahuldamata. Määruskaebuses märgib ema, et ekspertiis oleks võimaldanud välja selgitada, millistel põhjustel lapsed ei soovi isaga kohtuda ning kas ja kumb vanematest on lapsi väärkohelnud. Selliseid küsimusi ja põhistust laste ema aga maakohtule esitatud taotluses ei märkinud.
7. Esmalt märgib ringkonnakohus, et lapse ema seisukohad on vastuolulised. Laste ema kinnitas ringkonnakohtus ärakuulamisel, et tal ei ole laste isale etteheiteid. Samas soovib ta siiski läbi viia kompleksekspertiisi, mis tuvastaks, kas laste isa on lapsi seksuaalselt väärkohelnud. Eeltoodud küsimuses on juba kriminaalmenetluses teostatud nii kohtupsühhiaatria kui arstlikud ekspertiisid. Ekspertiisiaktid on võetud tõenditena käesoleva tsiviilasja juurde. Kohtud laste väärkohtlemist ei tuvastanud. Ringkonnakohus leiab, et laste seisundi ja nende seisukohtade kohta oli juba esitatud piisavalt tõendeid, millele tuginedes sai kohus oma siseveendumuse kujundada ja täiendava ekspertiisi läbiviimine ei olnud vajalik (

§ 238lg 1 p 2).

1. Tõele ei vasta määruskaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud lahendamata taotluse kuulata ära psühholoog WW. Sellist taotlust laste ema maakohtu menetluses ei esitanud. 12 Ema taotles maakohtus Ww ärakuulamist. Maakohus jättis selle taotluse põhjendatult rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub iseenesest sellega, et olukorras, kus laps väljendab vastumeelsust teise vanemaga kohtumiste suhtes, tuleb kindlaks teha selle põhjus. Käesolevas asjas ei olnud aga selleks vajalik täiendavalt ära kuulata psühholooge, kes on juba andnud kirjalikke arvamusi või andnud ütlusi kriminaalmenetluses. Maakohtule on esitatud arvukalt tõendeid laste ülekuulamiste, ekspertiiside, teraapiate ning psühholoogide jm spetsialistide arvamuste kohta. Maakohtul oli võimalik asi lahendada juba esitatud tõendite alusel. Selle üle, et lapsed on avaldanud soovi isaga mitte kohtuda, isa ja ema vahel vaidlust ei ole. Samuti ei ole vaidlust selle üle ja see on ka muude tõenditega tõendamist leidnud, et lapsed on psühholoogiliselt häiritud ja vajavad abi.
2. Alusetu on määruskaebuses esitatud kahtlustus, et isa ei pruugi suuta teostada laste hooldusõigust lähtuvalt laste huvidest ja jättes kõrvale oma isikliku heaolu. Vaidlust ei ole selle üle, et lapsed viibisid pärast vanemate kooselu lõppemist kuni 2016.a isa vahi alla võtmiseni regulaarselt isa juures Norras. Eluliselt ei ole usutav, et ema oleks seda võimaldanud olukorras, kus tal oleks olnud lapse isale etteheiteid laste huvidega arvestamata jätmise või isiklikes huvides tegutsemise kohta. Pärast 2016.a ei ole isa ja laste tegelikke kohtumisi toimunud (kohtumisteks ei saa lugeda laste kaugelt nägemist). Ringkonnakohtu hinnangul puudub antud juhul alus järelduse tegemiseks, et isa ei suuda teostada hooldusõigust laste huvidest lähtuvalt. Selleks ei anna alust ka asjaolud, et vanemad on eriarvamusel küsimuses, millist psühholoogilist abi lapsed vajavad ning et laste ja isa suhtluse taastamine ei ole esialgse õiguskaitse korras määratud abinõude alusel osutunud võimalikuks. Kuna ühestki asjas esitatud tõendist ei järeldu isa ohtlikkus lastele ega tema võimetus lähtuda laste kasvatamisel laste parimatest huvidest, ei ole ringkonnakohtul alust kahelda selles, et isa on hea lapsevanem ja suuteline teostama laste ainuhooldusõigust parimal viisil laste huve arvestavalt.
3. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et PKS § 137 lg-st 3 ei tulene, nagu omaks ühise hooldusõiguse lõpetamise küsimuse lahendamisel määravat tähtsust ainuüksi laste praegune elukorraldus ning laste seisukoht ja valmisolek seda muuta, nagu leiab laste ema. Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus, et teise riiki isa juurde elama asumist ei saa pidada iseenesest laste huve kahjustavaks. Lapsed sündisid Norras ja elasid esimesed eluaastad Norra Kuningriigis isa majas ja nad käisid seal isa juures probleemideta aastatel 2013 kuni
4. Isa kinnitusel rääkisid lapsed varem norra keelt, kuigi noorem laps vähesemal määral. Ema ei ole seda vaidlustanud. Tegemist ei ole seega täiesti võõra keskkonnaga, kuhu lapsed elama asuvad. Eesti ja Norra kultuurikeskkonnad ei ole oluliselt erinevad ja keeleoskus taastub lastel kiiresti.
5. Põhjendatud ei ole ka laste ema väide, nagu ei oleks maakohus asja lahendamisel hinnanud eestkosteasutuse arvamust. Ringkonnakohus märgib, et menetlusse kaasatud isikute arvamus ei ole kohtu jaoks siduv. Maakohus on piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei ole võimalik eestkosteasutuse arvamusele antud juhul omistada olulist kaalu. Nimelt on eestkosteasutus oma seisukoha kujundamisel lähtunud üksnes laste ema seisukohtadest ja ei ole arvestanud muid asjas esile toodud faktilisi asjaolusid, sh ema lapsi kahjustavat käitumist.
6. Ka määruskaebemenetluses jäi eestkosteasutus selle juurde, et lapsed peaksid jääma Eestisse, kuna nad on siin juba mitu aastat elanud, ema saab nende eest hoolitsemisega hakkama ja lapsed on isast võõrdunud. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi ajafaktorile ja laste praegusele elukorraldusele tuginemine ei ole otsustuse tegemiseks piisav ega ainumäärav. Vastupidine seisukoht võimaldaks kuritarvitusi vanema poolt, kes laste ja lahuselava vanema kontakti ei soodusta ja on sellele vastu. Lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja ema seisukohti ja määruskaebust ei toeta. 13
7. Põhjendatud ei ole ka määruskaebuse väited selle kohta, nagu oleks maakohus jätnud asja lahendamisel laste arvamuse põhjendamatult arvestamata, kohelnud lapsi objektidena ja seadnud esikohale isa õigused. Vastupidiselt määruskaebuses väidetule leiab ringkonnakohus, et maakohus arvestas kohustusega ennetada laste heaolu ja arengut ohustavaid riske (lastekaitseseadus (LasteKS) § 6). Perekonnaseadusest ja lastekaitseseadusest tulenevat kohustust lähtuda asja lahendamisel laste parimatest huvidest on rõhutanud oma lahendites ka Riigikohus (vt näiteks Riigikohtu 06.04.2018 määrust nr 2-15-16111 p 18). Laste parimate huvide kontseptsiooni tunnustab ka rahvusvaheline konsensus (Haagi lapse õiguste konventsioon artikkel 3, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 24), mh on selle tähtsust rõhutanud ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK - vt näiteks 26.11.2013 Suurkoja otsus asjas X vs Läti, p 96). LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb laste huvidest lähtumise eesmärgil kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. LasteKS § 21 lg 2 järgi tuleb lapse huvide väljaselgitamiseks mh kuulata ta tema vanust ja arengutaset arvestades ära sobival viisil ning võtta lähtuvalt lapse vanusest ja arengutasemest tema arvamus arvesse ühe asjaoluna huvide väljaselgitamisel. Maakohus on otsustuse tegemisel eeltoodust juhindunud.
8. Ringkonnakohus selgitab, et ekslik on samastada lapse arvamust tema huviga, nagu teeb laste ema. Hooldusõiguse lõpetamise üle otsustamisel ei ole alla 14-aastase lapse arvamus kohtule siduv (PKS § 137 lg 2 p 1), samuti ei ole see siduv lastega töötavatele spetsialistidele ega lapsevanematele. Lastele tagatud õigust ja võimalust avaldada oma arvamust ei tohiks tõlgendada nende vetoõigusena. Laste parimate huvide kindlaksmääramisel tuleb arvestada ka muude asjas tähtsust omavate asjaoludega. Käesolev asja lahendamisel pidi maakohus muu hulgas arvestama, et tavapäraselt on laste parimates huvides säilitada kontakt mõlema vanemaga (PKS § 143), samuti hooldusõiguslikule vanemale kehtiva keeluga rakendada isikuhooldusõiguse teostamisel lapse suhtes vaimset ja hingelist väärkohtlemist (PKS § 124 lg 2).
9. Maakohus, olles isiklikult ära kuulanud mõlemad lapsed, tutvunud erialaspetsialistide arvamustega ning püüdnud isa ja laste suhet taastada esialgse õiguskaitse korras, tuvastas, et ema on lapsi negatiivselt mõjutanud ja teeb seda tõenäoliselt ka edaspidi. Maakohtu tuvastatud asjaoludel ei olnud laste arvamus seega objektiivne ega omanud asja lahendamisel määravat kaalu. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ega diskretsioonipiire ületanud. Euroopa Inimõiguste Kohus on selgitanud, et siseriiklikel kohtutel ja muudel ametiasutustel on Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artiklist 8 tulenev kohustus rakendada meetmeid perekonnaelu kaitseks. Viidatud sättega oleks vastuolus tugineda asja lahendamisel üksnes sellise lapse arvamusele, kes ilmselt ei ole objektiivselt võimeline seda avaldama, näiteks lojaalsuskonflikti või ühe vanema mõjutuste tõttu (vt EIK 14.03.2017 otsus asjas K.B. ja teised vs Horvaatia, nr 36216/13, p 143).
10. Maakohus tuvastas õigesti, et laste kontakt isaga ei ole laste ema juurde jäämisel võimalik. Ema kontakt lastega pärast nende isa juurde elama asumist on seevastu võimalik. Asja materjali alusel ei ole võimalik teistsugust järeldust teha. Kuna laste huvides on vaja tagada nendele lähisuhted nii mõlema vanema kui ka teiste lähedaste isikutega, on maakohtu otsustus ka eeltoodud osas õige.
11. Ringkonnakohus leiab, et ema väited selle kohta, et lapsi on vaja isaga suhtlemiseks täiendavalt psühholoogiliselt ette valmistada on iseenesest õiged, kuid need ei lähtu tegelikust olukorrast ega antud juhul laste parimatest huvidest. Ema on püüdnud kohut eksitada paljasõnaliste väidetega, et ta teeb kõik laste ja isa suhete taastamiseks. 14 Tegelikkus on midagi muud. Mitme aasta vältel ei ole kohtu, lastekaitsetöötajate, psühholoogide ja terapeutide pingutused selles osas tulemusi andnud ning olukord on muutunud järjest halvemaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isa ja laste suhte taastamiseks tuleb tegutseda kohe, sest asja materjali pinnalt on piisavalt alust arvata, et kui lapsed jäävad emaga, ei ole nad kunagi valmis isaga kohtuma.
12. PKS § 143 kohaselt on vanemal kohustus hoiduda tegevusest, mis kahjustab lapse suhet teise vanemaga või raskendab lapse kasvatamist. Esmajärjekorras on just lapsega koos elaval vanemal võimalus teha jõupingutusi laste ja isa suhte taastamiseks või säilimiseks. Ema ei esitanud ringkonnakohtus ärakuulamisel veenvaid põhjendusi selle kohta, mida ta on omalt poolt teinud selleks, et laste negatiivset suhtumist isasse muuta. Üksnes selle alusel, et ema on viinud lapsi aasta vältel Tartusse psühholoogi vastuvõtule (kus ei ole positiivseid tulemusi saavutatud), ei saa teha järeldust, et ema teeb kõik endast oleneva isa ja laste suhete taastamiseks, nagu ta väidab.
13. Kuigi ema on lapsi menetluse jooksul määratud kohtumistele reeglina toonud, ei lükka see ümber maakohtu järeldust, et tegelikult on ema mõjutanud lapsi isaga kohtumistele vastu seisma, sest tegelikke kohtumisi isal lastega ei toimunud. Laste ema ei ole ka ringkonnakohtu menetluses teinud usutavaks, et olukord võiks laste tema juurde jäämisel muutuda.
14. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas esitatud tõendite ja maakohtus tuvastatud asjaolude kohaselt laste isaga kohtumistest keeldumine sarnane nende laste käitumisele, kellel võib esineda vanemast võõrandumise sündroom. Sellise sündroomiga laps toetab selle vanema öeldut, kellest ta parasjagu sõltub, et tõestada talle oma lojaalsust. Lojaalsuse tõestamise nimel võib ta aga loobuda igasugustest sidemetest teise vanemaga (Justiitsministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöös valminud Lapse küsitlemise käsiraamat,
15. Anneli Liivamägi-Hitrov ja Kirstjan Kask, kättesaadav www.kriminaalpoliitika.ee/lapsekysitlemisekasiraamat (23.09.2019)). Lapsi isast võõrandavale käitumismustrile viitavad kriminaalasja juurde tõenditena esitatud videod, millest nähtub, et ema on veennud lapsi andma kriminaalmenetluses emale sobiva sisuga ütlusi ja neid sellega osutatud abi eest tänanud. Lisaks ilmestab ema mõju lastele asjaolu, et hoolimata ema väidetud laste positiivsest mõjutamisest, on laste suhtumine isasse pidevalt halvenenud, kuigi tegelikku kontakti ei ole isal ja lastel olnud juba aastaid. Nimelt keeldusid lapsed viimasel isaga määratud kohtumisel isegi autost välja tulemast.
16. Eestkosteasutuse poolt tõendina esitatud psühholoog RR, kelle juurde lapsed Ohvriabi poolt suunati, arvamusest nähtub, et lapsed on aegajalt pingeseisundis ja neil esineb emotsionaalse häirituse sümptomeid, samuti esinevad lastel reaktsioonid, mis võivad tuleneda traumaatilisest kogemusest (kd V tl 76). Kuna kohtud ei ole tuvastanud isapoolset laste väärkohtlemist (seda ei heida isale enam ette ka ema) ja lastel ei ole isaga alates 2016.a sisulist kontakti olnud, kuigi enne seda olid nende suhted aga väga head, ei ole laste väidetav halb psühholoogiline seisund ja selle jätkuv püsimine seostatav isa tegevusega.
17. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et ema tegevuse tulemusel on laste elust peale nende isa kõrvale jäetud ka nendega varem väga lähedane olnud vanaema (ema ema). Lapsed ei soovi enam vanaemaga suhelda ja keelduvad igasugustest kontaktidest, oskamata seda põhjendada. Ema väidete kohaselt otsustasid lapsed ise, et nad ei soovi vanaemaga suhelda. Asjas ei ole esile toodud objektiivseid põhjuseid, miks lapsed sellises otsustuse tegid. Neid ei toonud laste ema esile ka ringkonnakohtus ärakuulamisel. Samas ta kinnitas, et ei luba lastel vanaemaga suhelda põhjusel, et vanaema olevat sundinud lapsi andma valeütlusi (kriminaalasjas) ja toetab täielikult laste isa. 15
18. Ameerika lastepsühhiaatri Richard A. Gardneri uurimuse kohaselt on sarnases olukorras, nagu on käesolev, kõige tõhusam viis võõrandunud vanema ja laste suhete taastamiseks võõrandava vanemaga kokkupuute vähendamine või selle välistamine ja võõrandunud vanemaga kontakti suurendamine. Seejuures on traditsioonilised teraapiad olukorras, kus üks vanem lapsi mõjutab, väheefektiivsed või annavad koguni vastupidise efekti, mh põhjusel, et need ei arvesta võõrandununud vanema, võõrandava vanema ja lapse suhte eripäraga, samuti töötab teraapiale kuluv aeg lapsi mõjutava vanema kasuks. Ringkonnakohtu hinnangul on nii olnud ka käesoleval juhul.
19. Ema väidete kohaselt on lapsed käinud nõustamisel juba üle aasta, kuid tulemusteta ja nad vajavad täiendavat teraapiat isaga suhte taastamiseks. Samas tugineb ema oma avalduse rahuldamise taotlemisel põhiliselt just ajafaktorile, s.t et lapsed on temaga Eestis elanud juba pikalt, on siin loonud elu ja isast võõrdunud. Asjas esitatud tõenditest järeldub, et antud juhul on iga isapoolne kontakti saavutamise katse mitte vähendanud, vaid suurendanud laste vastumeelsust isaga kohtumise suhtes. R.A. Gardeni 99 kohtuasja pinnalt tehtud uuringu kohaselt taastusid võõrandunud vanema ja laste suhted tegelikult alles siis, kui kohus piiras lapsega koos elava vanema kontakti lapsega või andis hooldusõiguse kohe üle teisele vanemale (Richard A. Gardner, Should courts order PAS children to visit/reside with the alienated parent? A Follow-up Study, The American Journal of Forensic Psyhology 2001, 19

§ 445lg 1 (koostoimes § 463 lg 2) ja TMS § 179 lg 4 alusel.

Hooldusõiguse muudatuse kaasa toova kohtulahendi täitmise tagamine on kooskõlas nii kohustusega tagada jõustunud kohtulahendi täitmine kui ka lapse parimad huvid.

1. Määruskaebuses märgitakse ebaõigesti, nagu oleks maakohus lubanud käesolevas asjas jõu kasutamist ka laste suhtes. Maakohtu määruse kohaselt on juhul, kui muude vahendite rakendamine jääb tulemusteta, lubatud vahetu jõu kasutamine laste ema suhtes, samuti on kohtutäituril lubatud siseneda ilma ema nõusolekuta tema valduses olevatesse ruumidesse või viibida tema valduses oleval maatükil ja need läbi otsida. Kuigi jõu kasutamise lubamine on äärmuslik meede, on see kohtu diskretsiooniotsus ja kõrgema astme kohus sekkub sellesse vaid juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma kaalutlust piisavalt põhjendanud ja määruskaebuse väited ei anna seetõttu alust maakohtu määruse tühistamiseks ka täitmise korra osas.
2. Vastuseks määruskaebuse väitele, et maakohus määras otsuse täitmise korra kindlaks selle kohta eelnevalt laste emalt seisukohta küsimata, märgib ringkonnakohus, et laste ema esitas isa vastava taotluse osas isiklikult seisukoha maakohtule. Igal juhul on emal olnud võimalik esitada kõik määruse täitmise korda puudutavad vastuväited ka määruskaebemenetluses ja ringkonnakohus on nendele hinnangu andnud.
3. Kuigi laste ema palus maakohtu määruse tühistada ka osas, milles maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset ja keelas emal lastega ilma isa nõusolekuta Eestist lahkuda, ei sisalda määruskaebus selles osas sisulisi põhjendusi. Maakohtu määrus jääb esialgse õiguskaitse rakendamise osas seetõttu muutmata. Ringkonnakohus leiab aga, et maakohus 17 jättis ekslikult märkimata esialgse õiguskaitse korras määratud abinõu kehtivuse aja.

§ 4771

lg 2 esimese lause kohaselt võib esialgset õiguskaitset kohaldada, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida.

§ 445

lg 2 (koosmõjus § 4772 lg 2 teise lausega) kohaselt võib kohus jätta abinõu jõusse ka kohtulahendi täitmise tagamiseks. Maakohus kohaldas esialgset õiguskaitset

§ 551

lg 1 alusel selleks, et tagada lahendi täitmine, s.o laste isale üleandmise võimalikkus. Sellest tulenevalt tuleb esialgse õiguskaitse korras määratud abinõu kehtivust piirata käesolevas asjas tehtud lõpplahendi täitmisega.

1. Määruskaebuses esitatud väited laste isapoolse vanaisa kohta ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust ja ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Menetluskulud
2. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171

lg 1 alusel laste ema kanda, v.a lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu, mis jääb

§ 172lg 3 alusel riigi kanda.

89.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Laste isa esindas ringkonnakohtu menetluses vandeadvokaat, kes osutas määruskaebemenetluses õigusabi kokku 36 tundi ja 15 minutit tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal kohtulahendiga tutvumisele, selle analüüsile ja kliendile informatsiooni edastamisele 2 tundi; Vene kiriku FB postitusega seonduva elektronkirja kohtule ja menetlusosaliste esindajatele edastamisele 2 tundi ja 45 minutit; määruskaebusega tutvumisele, selle analüüsile ja kliendile olukorra selgitamisele 5 tundi ja 30 minutit; määruskaebuse vastuse projekti koostamisele 7 tundi ja 15 minutit; määruskaebuse vastuse lõplikule viimistlusele ja kohtule esitamisele 10 tundi ja 30 minutit, laste ema seisukohtadega tutvumisele, nende analüüsile ja olukorra arutelule kliendiga 3 tundi ja 45 minutit; Norrast saadetud lastekaitse vastusega tutvumisele, istungiks ettevalmistusele ja esinemisteeside koostamisele 4 tundi ja 30 minutit. Laste isa palus tekkinud kulule lisada ringkonnakohtu istungile kulunud aja, mis oli vastavalt protokollile 1 tund ja 53 minutit. 90.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et isa taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks on põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et asi on keskmisest keerukam ja ajamahukam. Esindaja tööd mõjutas ka asjaolu, et välismaalasest laste isale tuli Eestis toimuva kohtumenetluse materjale tõlkida ja selgitada. Kohus leiab, et põhjendamatu on ajakulu 2 tundi ja 45 minutit Vene kiriku FB postitusega seonduva elektronkirja saatmisele. Mõistlik aeg viidatud e-kirja saatmisele ei ole enam kui 45 minutit. Kuigi määruskaebuse mahtu ja sisu arvestades oli sellele vastamine töömahukas, mida näitab ka esitatud vastuse maht ja põhjalikkus, on kogu töö määruskaebuse ja sellele vastuse koostamisele kokku 23 tundi ja 15 minutit ilmselt ebamõistlik, arvestades ka, et esindaja esindas isa ka maakohtu menetluses ja oli tsiviilasja materjali ning poolte väidetega kursis. Põhjendatud aeg seoses tööga määruskaebuse ja selle vastusega on 12 tundi. Muus osas on esindaja ajakulu olnud kliendi õiguste efektiivseks kaitsmiseks põhjendatud ja vajalik. Kokku on põhjendatud ajakulu 24 tundi ja 53 minutit (2 tundi + 45 minutit + 12 tundi + 3 tundi ja 45 minutit + 4 tundi ja 30 minutit + 1 tund ja 53 minutit) 24 tundi ja 53 minutit. Esindaja tunnihind 150 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ning kooskõlas asja keerukuse ja esindaja kvalifikatsiooniga. Õigusabikulude hüvitamiseks tuleb laste emalt laste isa kasuks välja mõista kokku (150 × 24 tundi ja 53 minutit) 3732,50 eurot (käibemaksuta). 18 Vastavalt taotlusele tuleb väljamõistetud menetluskuludelt tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 91. Ringkonnakohus keeldub asja juurde võtmast Prokuratuuri 27.09.2019 vastust teabenõudele, kuna see on esitatud hilinemisega. 92.

§ 138ja § 143 kohaselt on menetluskulud ka asja läbivaatamise kulud.

Ringkonnakohus tegi käesolevas asjas päringu Norra Kuningriiki. Päringu ja sellele saabunud vastuse eesti keelde tõlkimisega kaasnes tõlkekulu (27,70 + 77,47) 105,17 eurot. Kuna menetluskulud jäid laste ema kanda, tuleb nimetatud summa

§ 179lg 1 alusel emalt riigi kasuks välja mõista.

Gaida Kivinurm Vahur-Peeter Liin Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) 19