← Eesti

3-19-1010/20

Obsah (6)§ 31§ 381§ 312§ 22§ 38§ 23

KOHTUOTSUS EestiVabariiginimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 01.11.2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-1010 Haldusasi A. A. kaebus Maa-ameti 21.03.2019 kor

) § 31 lg 1 p 8 alusel maa riigi omandisse jätmise menetluse alustamisest (piiriettepanek nr AT181140006).

  1. Narva Linnavalitsus nõustus 12.12.2018 korraldusega nr 1076-k maaüksuse riigi omandisse jätmisega ning määras maaüksuse sihtotstarbeks sihtotstarbeta maa ja lähiaadressiks X. XXXXXXXX tn XX. Korralduse kohaselt ei ole maaüksuse kohta esitatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ega ostueesõigusega erastamise avaldusi. Korralduse kohaselt asub maaüksusel õigusliku aluseta püstitatud võrkaed, mille valdaja on X. XXXXXXXX tn XX kinnisasja omanik ning kuur ja puust piire, mille valdaja on X. XXXXXXXX tn XX kinnisasja omanik.
  2. Vastustaja teavitas oma 11.03.2019 kirjaga kaebajat maa riigi omandisse jätmise menetlusest ning õigusest ehitised teisaldada või lammutada ühe aasta jooksul ehitisealuse maa riigi omandisse jätmise otsuse jõustumisest arvates.
  3. Maa-ameti peadirektori 21.03.2019 korraldusega otsustati jätta Ida-Viru maakonnas Narva linnas asuv X. XXXXXXXX tn XX maaüksus ligikaudse pindalaga 2153 m2, sihtotstarbega sihtotstarbeta maa,

§ 31lõike 1 punkti 8 alusel riigi maareservina riigi omandisse.

  1. Kaebaja esitas 27.03.2019 ja 11.04.2019 19.04.2019 vaideks vormistatud vastuväited maa riigi omandisse jätmise otsusele.
  2. Vastustaja jättis 29.04.2019 korraldusega kaebaja poolt esitatud vaide rahuldamata.
  3. X. XXXXXXXX tn XX maaüksus on registreeritud 18.04.2019 maakatastris (katastritunnus XXXXX:XXX:XXXX) ja 06.05.2019 riigi kinnisvara registris ning kantud kinnistusraamatusse 20.06.2019 (registriosa nr XXXXXXXX).
  4. Kaebaja esitas 29.05.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse 21.03.2019 korralduse nr 117/19/670 tühistamiseks. Tallinna Halduskohus võttis 19.06.2019 määrusega kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Maa-ameti. 06.08.2019 määrusega kaasas kohus arvamuse andmiseks menetlusse Narva linna. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja seisukoht
  5. Kaebaja leiab, et 21.03.2019 korraldus on õigusvastane ja tuleb kohtumenetluses tühistada. Kaebaja põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 11.1 Menetlus, mis algatati kaebaja taotluse alusel liitmiseks vajaliku maa erastamiseks viidi läbi haldusmenetluse seaduse norme rikkudes. Lahendamaks vaidlust on vajalik esmalt välja selgitada, kas on lõppenud haldusmenetlus maa erastamiseks, mis algatati kaebaja 04.04.2018 taotluse alusel. Maa riigi omandisse jätmise haldusmenetluses sellist haldusakti, mis lõpetab erastamismenetluse ei ole. Kaebajat on teavitatud üksnes sellest, et erastamise eseme suhtes on algatatud menetlus jätmaks see riigi omandisse. Haldusmenetlus, mis on algatatud kaebaja taotluse alusel saab seega lõppeda vaid HMS 43 lg 1 toodud viisil ja vastavalt

§ 381- le.

Antud juhul puuduvad haldusmenetluse lõpetamise alused. Kaebajat ei ole ka teavitatud haldusaktist, millega oleks keeldutud talle maa liitmisest või et taotlus oleks rahuldatud. 11.2 Kaevatav haldusakt ei vasta haldusakti nõuetele. Sellest ei nähtu vajadus jätta maatükk toodud parameetritega riigi omandisse. Välja on toodud üksnes, et ei ole takistusi jätmaks maad riigi omandisse. Praegusel juhul ei ole aga lahendatud küsimust kaebaja 2

(9)avalduse alusel algatatud erastamise menetluse osas. Haldusakt ei ole seetõttu proportsionaalne. Kaebaja ei saa realiseerida oma õigusi tulevikus enampakkumisel osalemise teel, sest avalikul enampakkumisel saab osaleda määramatu arv osalisi ja samuti võib tõusta hind. 11.3 Kui ilmneb, et on võimatu liita kaebaja maatükiga taotletav maatükk, palub kaebaja lahendada asi alternatiivse lahendusega. Kaebaja soovib omada otse juurdepääsu X. XXXXXXXX tänavani, seega kui ei ole võimalik liita kaebaja maatükiga maad tema poolt soovitud ulatuses palub ta võimaldada erastada maatükk, mis on tee X. XXXXXXXX tänavalt majani ning on märgitud
  1. aasta krundi erastamise plaanil ja mida kaebaja on kasutanud alates kinnistu omandamise hetkest. Vee- ja kanalisatsiooni kommunikatsioonid, mis ulatuvad maja tagumise pooleni ei rahulda kaebaja vajadusi, kuna ei ulatu maja eespooleni ega ole olnud kaebaja kasutuses teena. Kui teed ei ole võimalik erastada, palub kaebaja jätta see riigi omandina kaebaja kasutusse juurdepääsuteena. Vastustaja seisukoht
  2. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 12.1 Kaebaja poolt erastada soovitava maatüki kujust nähtuvalt on ilmne, et tegemist ei ole riba-, siilu-, kiilu või muu ebakorrapärase kujuga ja/või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükiga. Ainsaks põhjuseks, miks kaebaja leiab, et kogu tema poolt taotletav maatükk on otstarbekas liita talle kuuluva kinnisasjaga on asjaolu, et maatükil asub juurdepääs talle kuuluvale kinnisasjale. Kaebaja poolt taotletava maa puhul on tegemist osaga riigi omandisse jäetud 2153 m2 suurusest maatükist ning tegemist ei ole maatükiga, mis oma suuruse, kuju ja juurdepääsetavuse tõttu ei oleks iseseisva kinnisasjana kasutatav. Maale on olemas juurdepääs (X. XXXXXXXX tänav L2) ja maa-ala suurusest, kujust ja asukohast tulenevalt on sellest võimalik moodustada maakorralduse nõuetele vastav iseseisvalt kasutatav kinnisasi. Maaüksuse lähipiirkonnas on enamus hoonestatud maatükkidest väiksema pindalaga, kui erastada soovitav maa. Asjaolu, et sellel maal asub juurdepääs kaebaja kinnisasjale, ei muuda seda maad iseseisva kasutusvõimaluseta maaks. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada vaid seda osa maast, mis ei ole otseselt vajalik X. XXXXXXXX tn XX kinnisasja teenindamiseks, st kruusaga kaetud ala, mis on juba
  3. aastast olnud kasutusel nii X. XXXXXXXX tn XX kinnisasjale alternatiivse juurdepääsuna kui ka autode parkimise kohana. Vastustaja on menetluse käigus arvestanud kaebaja vajadusega tagada juurdepääs oma kinnisasjale ja jätnud riigi omandisse jäetud maa hulgast välja kõnealuse maa, mida kaebaja juba praegu kasutab ja saab ka edaspidi kasutada juurdepääsuna oma kinnisasjale. 12.2 Erastada soovitav maa on vaidlustatud korraldusega jäetud riigi omandisse ja selle valitseja on Keskkonnaministeerium ning volitatud asutus Maa-amet. Seega, tulenevalt

§ 312

lõikest 2 on juba nimetatud põhjusel välistatud kogu erastada soovitud maa kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana erastamine. 12.3 Kuna riigi omandisse jäetud XXXXXXXX tn XX piirid on kindlaks määratud, on Narva linnavalitsusel võimalik jätkata erastamise eeltoimingutega ning pärast erastamise võimalikkuse väljaselgitamist väljastab linnavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa asendiplaani kõikidele piirnevate kinnisasjade omanikele, kelle omandis oleva kinnisasjaga 3

(9)on otstarbekas ja võimalik piirnevat maad või selle osa liita. Õigusaktidest ja kohtupraktikast tulenevalt on kaebajal õigus taotleda maa erastamist

§ 22lõike 12 alusel alles siis, kui on selgunud, et maad ei jäeta riigi omandisse.

12.4 Käesoleval juhul algas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise menetlus kinnisasja omaniku taotlusel. Taotluses väljendatud soov on pelgalt taotleja arvamus, et tegemist on liitmiseks sobiva maaga. Taotluse esitamine ei tekita isikule subjektiivset õigust nõuda kogu soovitud maa erastamist. Isikul on õigus nõuda, et tema taotlust menetletakse ja et selle osas tehakse õiguspärane otsus. Taotlus on käsitletav vaid liitmiseks sobiva maa piirde välja selgitamise menetlust algatava taotlusena, millele järgnevalt asub kohalik omaavalitsus välja selgitama, kas oma olemuselt vastab taotletav maa nõuetele. Narva Linnavalitsus edastas 24.10.2018 kirjaga vastustajale liitmiseks sobiva maa loa taotluse.

§ 38

lõike 3 alusel vastustaja selgitas välja, et kõnealune maatükk ei ole kogu ulatuses käsitatav kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana ja alustas jätkuvalt riigi omandis oleva maa riigi omandisse jätmise menetluse, teavitades sellest Narva Linnavalitsust 19.11.

  1. Käesolevas asjas ei oma ka tähtsust, millistes piirides ja suuruses X. XXXXXXXX XX krunt
  2. aastal kindlaks määrati ja kasutamiseks anti, vaid see, millises suuruses ja piirides krunt maareformi käigus moodustati ja ostueesõigusega erastati. Samuti ei oma tähtsust Narva Linnavalitsuse poolt tuvastatu, mille kohaselt asuvad riigi omandisse jäetud maaüksusel X. XXXXXXXX tn XX kinnisasja omanikule kuuluvad õigusliku aluseta püstitatud ehitised. Sellised ehitised ei anna õigust erastamiseks. 12.5 Korra § 3 lõike 31 kohaselt viiakse praegusel juhul erastamine läbi peale seda, kui riigi omandisse jäetava maa piirid on kindlaks määratud. Kuna riigi omandisse jäetud X. XXXXXXXX tn XX piirid on kindlaks määratud, siis on kohalikul omavalitsusel võimalik jätkata kaebaja taotluse menetlemist. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et enne maa riigi omandisse jätmise otsustamist oleks tulnud teha otsus taotletud maa erastamise kohta ja see kaebajale teatavaks teha. 12.6 Mis puudutab kaebaja väiteid, et vaidlustatud haldusaktis ei ole toodud ära väiteid maa riigi omandisse jätmise vajaduse kohta märgime, et kuna erastada soovitav maa ei vasta liitmiseks sobiva maa tunnustele ja kaebajal ei ole õigust riigi omandisse jäetud maa erastamiseks, siis ei tulnudki riigi omandisse jätmisel hakata kaebaja huve kaaluma ning riigi omandisse jätmist põhjendama lähtuvalt avalikust huvist. 12.7 Kokkuvõtvalt on vastustaja seisukohal, et haldusmenetluse käigus ei ole kaebaja õigusi rikutud. Vaidlustatud korraldus ei saa kaebaja õigusi rikkuda, kuna kaebajal tekib õigus maa erastamiseks

§ 22lg 12 alusel alles siis, kui on selgunud, et maad ei jäeta riigi omandisse.

Antud juhul on erastada soovitav maa-ala jäetud osaliselt riigi omandisse, mis tähendab, et riigi omandisse jäetud maa osas ei ole kaebajal tekkinud erastamise õigust, mida vaidlustatud korraldus saaks rikkuda. Kuna riigi omandisse jäetava maa osas puudusid ostueesõigusega erastamise ja tagastamise taotlused, siis puudusid takistused X. XXXXXXXX tn XX maaüksuse riigi omandisse jätmiseks. Vastustaja leiab, et korralduse andmisel on kehtivaid materiaalõiguse- ja menetlusnorme kohaldatud õigesti ja korraldus on piisaval määral motiveeritud. 12.8 Vastustaja on seisukohal, et kaebus on alusetu ja põhjendamatu ning ilmselgelt perspektiivitu, mistõttu tuleb kaebus HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 kohaselt kaebajale tagastada, kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Narva linna seisukoht 4

(9)13. Narva linn vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata. 13.1 X. XXXXXXXX tn XX kinnisasjal on juurdepääs X. XXXXXXXX tänavale. Fotod tõendavad sõidukite läbisõitmist kruusakattega teel. Sissesõit on näha ka Maa-ameti geoportaalis. Riigimaal on ka ebaseaduslikult teostatud ehitustöid. 13.2 Kui võrrelda X. XXXXXXXX tn XX kinnistu ja omandisse taotletava maatüki pindala, siis on taotletav maatükk oluliselt suurem kui X. XXXXXXXX tn XX kinnistu. Seega ei saa olla tegemist

§ 312lõikes 1 kirjeldatud maaga.

Samuti on kaebaja taotletavast maast võimalik moodustada iseseisva kasutusega kinnisasi ning planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt ei ole liitmine otstarbekas. 13.3 Kaebajale tehti vastustaja poolt 19.11.2018 kirjaga X. XXXXXXXX tn XX kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa erastamise ettepanek, millega tagatakse kaebaja kinnisasjale juurdepääs. Kaebaja keeldus ettepanekust. 13.4 Kaebaja poolt vaidlustatud korraldus on seaduspärane. Kaebaja taotlust ei ole võimalik rahuldada, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus ja kaebuse eesmärki ei ole võimalik saavutada. KOHTU PÕHJENDUSED

  1. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. Vastustaja esitas 19.07.2019 menetlusdokumendis taotluse tagastada kaebus HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel, kuna kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja kaebajal puudub kaebeõigus. Kohus leiab, et vastustaja taotlus kaebuse tagastamiseks tuleb jätta rahuldamata. Esmalt osundab kohus, et kuivõrd kohus on kaebuse menetlusse võtnud, siis ei ole enam võimalik kaebuse tagastamine HKMS § 121 lõike 2 punkti 1 alusel. Vastava aluse olemasolul tuleks kaebus jätta HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Kohus leiab aga, et praegusel juhul puuduvad ka kaebuse läbi vaatamata jätmise alused. Kohus võib HKMS § 151 lg 2 p 1 järgi jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad HKMS § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt on selliseks asjaoluks kaebeõiguse puudumine. Kohtupraktikas on peetud kaebuse tagastamist kaebeõiguse puudumise tõttu lubatavaks juhul, kui kaebeõiguse puudumine on ilmselge. Olukorras, kus kaebeõiguse puudumine ei ole ilmselge või on vaieldav, ei ole kaebuse tagastamine viidatud alusel lubatav ning kaebeõiguse puudumine või olemasolu tehakse kindlaks asja sisulise lahendamise käigus. Olukorras, kus asja sisulisel lahendamisel leiab tuvastamist, et isikul puudub kaebeõigus, tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohus leiab, et ka praeguses asjas ei saa väita, et kaebajal puuduks ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja on esitanud taotluse riigi omandisse jäetud maa erastamiseks. Seega on tal kohtusse pöördumisel kaebeõigus maa riigi omandisse jätmise otsusele, kuivõrd otsuse tõttu ei ole tal võimalik erastada maad tema poolt soovitud ulatuses. Sellises olukorras ei saa väita, et kaebajal puuduks ilmselgelt kaebeõigus. Seega ei esine ka aluseid kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata vastustaja taotluse kaebuse tagastamiseks. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt. 5

(9)16. Kaebaja soovib

§ 22lõike 13 alusel erastada ca 1616 m2 suurust osa maa-alast, mis asub X.

XXXXXXXX tn XX kinnisasja ja X. XXXXXXXX tänava vahel (tl 6). Kaebajale kuulub X. XXXXXXXX tn XX asuv maaüksus pindalaga 1132 m2. Kaebaja poolt erastada soovitud maaala jääb osaliselt maa-ala piiridesse, mis otsustati jätta Maa-ameti peadirektori 21.03.2019 korraldusega nr 1-17/19/670

§ 31lõike 1 punkti 8 alusel riigi omandisse (maaüksus AT181140006) (tl 60).

Poolte vahel on vaidlus selles, kas maa riigi omandisse jätmine oli lubatav olukorras, kus kaebaja poolt esitatud avaldus liitmiseks sobiva maa erastamiseks oli lahendamata ning riigi omandisse jäetava maatüki piiridesse jääb kaebajale kuuluva elamu juurdepääsutee. 17. Vastustaja märgib õigesti, et X. XXXXXXXX tn XX on registreeritud 18.04.2019 maakatastris ning on 20.06.2019 kantud kinnistusraamatusse. Ebaõige on aga väide, mille kohaselt välistab maa riigi omandisse jätmine juba iseenesest kaebaja taotluse rahuldamise

§ 312lõike 2 tähenduses.

Kaebaja ongi praegusel juhul vaidlustanud maa riigi omandisse jätmise otsuse. Olukorras, kus kohus peaks otsuse tühistama ja toimuks haldusakti tagasitäitmine, ei oleks enam tegemist riigi omandisse jäetud maaga ning

§ 312lõikes 2 toodud takistust ei esineks.

Seega ei anna ainuüksi vaidlustatud korralduse olemasolu alust väita, et kaebajal ei ole mingil juhul võimalust tema poolt taotletud maad erastada. 18.

§ 312

lõikest 2 tulenevalt on kaebajal õigus taotleda liitmiseks sobiva maa erastamist eeldusel, et see maa ei kuulu erastamisele muul maareformi seaduses sätestatud alusel, tagastamisele või iseseisvalt kasutatava maaüksusena munitsipaalomandisse andmisele või riigi omandisse jätmisele. Korra § 3 lõike 3 kohaselt on linna- või vallavalitsus kohustatud välja selgitama, kas kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa kohta on esitatud maa riigi omandisse jätmise taotlus või kas piirneva kinnisasja riigivara valitseja on huvitatud nimetatud maa riigi omandisse jätmisest või kas on otstarbekas maa liita piirneva munitsipaalomandis oleva kinnisasjaga. Korra § 3 lõige 31 sätestab, et kui riigivara valitseja on huvitatud maa riigi omandisse jätmisest või maa on otstarbekas liita piirneva munitsipaalomandis oleva kinnisasjaga, lõpetab linna- või vallavalitsus erastamise eeltoimingud otsusega. Kui taotletakse maa riigi omandisse jätmist või on välja selgitatud, et maa on sobilik anda munitsipaalomandisse osaliselt, viiakse erastamine läbi pärast seda, kui riigi omandisse jäetava või munitsipaalomandisse antava maa piirid on kindlaks määratud. Seega on kaebajal õigus erastada liitmiseks sobiv maa üksnes eeldusel, et sama maad ei ole otsustatud jätta riigi omandisse, st maa riigi omandisse jätmine on erastamise ees prioriteetne ning õige ei ole kaebaja väide, mille kohaselt oleks enne maa riigi omandisse jätmise otsustamist tulnud lahendada tema 04.04.2018 taotlus liitmiseks sobiva maa erastamiseks. Kuna riigi omandisse jäetud X. XXXXXXXX tn XX maa piirid on praeguseks kindlaks määratud, on Narva Linnavalitsusel õigus jätkata erastamise eeltoimingutega kaebaja poolt taotletud X. XXXXXXXX tn XX kinnisasja ja X. XXXXXXX tänava vahelisel alal. 19. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et kaebaja on esitanud vastava maatüki erastamiseks avalduse ei tähenda veel, et tal on vastava maa erastamise õigus. Avaldus kujutab endast kaebaja nägemust, millist maad ja millises ulatuses ta soovib erastada. Avalduse esitamisega kaasneb isikule õigus nõuda oma avalduse menetlemist, kuid see ei tähenda, et avaldus kuulub rahuldamisele. Korra § 3 lõike 1 kohaselt algatab linna- või vallavalitsus kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa piiride väljaselgitamise menetluse kas omal algatusel või eraomamandis oleva kinnisasja omaniku taotlusel. Kuna praegusel juhul algas menetlus kaebaja avalduse alusel, siis sai kohalik omavalitsus asuda välja selgitama, kas maa vastab liitmiseks sobiva maa tunnustele. Seega on vaidluses 6

(9)esmaseks küsimuseks, kas kaebaja kinnisasjaga piirnev maa, mille erastamiseks on kaebaja esitanud 04.04.2018 taotluse, vastab

§ 22lg 13 ja 312 lg 1 sätestatud tunnustele.

Maa riigi omandisse jätmine puudutab kaebaja õigusi juhul, kui tal on sama maaüksuse erastamise õigus

§ 22lõike 13 alusel.

Kui peaks ilmnema, et kaebajal riigi omandisse jäetud maa erastamise õigus puudub, ei riku X. XXXXXXXX tn XX riigi omandisse jätmine kaebaja õigusi. 20. Kohus märgib, et iga maatükk, mille osas ei ole veel maareformi läbi viidud, ei ole veel käsitletav liitmiseks sobiva maana

§ 312lg 1 tähenduses.

Selleks, et maatükk vastaks liitmiseks sobiva maa tunnustele ja et isikul tekiks õigus selle maatüki omandamiseks peab see maatükk vastama konkreetsetele seaduses sätestatud tunnustele. Kui maatükk sellistele tunnustele ei vasta, ei ole naaberkinnisasja omanikul ka õigust nõuda maa omandamist.

22 lõike 13 sätestab, et kui era-, munitsipaal- või riigi omandis oleva kinnisasjaga piirneval maal ei ole võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja (edaspidi kinnisasjaga liitmiseks sobiv maa) ning planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas see maa liita piirneva kinnisasjaga, on piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa omandamist liitmiseks oma kinnisasjaga.

§ 312

lõike 1 järgi mõistetakse liitmiseks sobiva maana üldjuhul riba-, siilu- või kiilukujulist või muud ebakorrapärase kujuga või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta maatükki, millele üldjuhul puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt ning mis üldjuhul on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järel peamiselt eri aegadel kasutusel olnud erinevast plaani- või kaardimaterjalist või erinevatest mõõdistusviisidest tingitud vigade tõttu. Kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana võib käsitada ka kinnisasja ja teise isiku omandis või valduses oleva avalikult kasutatava tee ja kinnisasja vahelist maatükki, kui seda ei ole tee omaniku või valdaja arvates otstarbekas arvata teemaa hulka. Korra § 1 lõike 1 ja

§ 312

lg 2 järgi on liitmiseks sobiva maa erastamine lubatav, kui maa ei kuulu tagastamisele, erastamisele muul

sätestatud alusel, riigi omandisse jätmisele või munitsipaalomandisse andmisele ning planeeringu ja maakorralduse nõuetest tulenevalt on otstarbekas liita maa piirneva kinnisasjaga. Seega käsitletakse liitmiseks sobivana maana maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus või järgselt ning on riba-, siilu-, kiilu- või muu ebakorrapärase kujuga ja/või selle väiksusest tingitud iseseisva kasutusvõimaluseta, millest tulenevalt ei ole sellest maast võimalik moodustada iseseisvalt kasutatavat kinnisasja; maatükk ei kuulu omandisse andmisele muul

-s sätestatud alusel ning maatükk on planeeringu- ja maakorralduse nõuetest tulenevalt otstarbekas liita piirneva kinnisasjaga. Seejuures peab maatüki iseseisva kasutusvõimaluse puudumine tulenema maatükist endast ega saa sõltuda sellest, kes on maatüki omanik (Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-13-1368).

  1. Nagu nähtub kaebaja poolt esitatud liitmiseks sobiva maa-ala plaanilt (tl 6), siis soovib kaebaja erastada 1616,26 m2 suurust maatükki. Praeguseks hetkeks on taotletava maatüki puhul tegemist osaga vaidlustatud korralduse alusel riigi omandisse jäetud maatükiga, mille kogusuurus on 2153 m
  2. Kui võrrelda kaebaja poolt erastada soovitud maa plaani vastustaja poolt esitatud ja 08.03.2019 koostatud plaaniga (tl 71), millele on ilmselt kaebaja poolt kantud erastada soovitud maa piirid, siis ilmneb, et kaebaja poolt taotletud maast on riigi omandisse jäetud maa piiridest jäetud välja osa maast, millel paikneb plaani kohaselt heledam ala ja mille kohta on vastustaja väitnud, et see on tee alla jääv maa. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja poolt taotletud maa ei vasta

22 lõikes 13 sätestatud tunnustele. Kaebajale kuuluv X.XXXXXXXX tn XX kinnisasi on väiksem (1132 m2), kui tema poolt taotletav maatükk ning kui vaadelda vastustaja poolt esitatud 08.03.2019 Maa-ameti 7

(9)kaardiserveri väljatrükki (tl 71), siis on ilmne, et kaebaja poolt taotletud maatükk on pigem suurem, kui teised maaüksuse lähipiirkonna hoonestatud maaüksused. Juba maa suurusest tulenevalt ei saa olla tegemist

§ 312lg- s 3 kirjeldatud tunnustele vastava maaga.

Maatükk on ka korrapärase kujuga, see ei ole riba-, siilu-, kiilu- või muu kujuga. Maatükile on plaanimaterjalist nähtuvalt tagatud juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt (X. XXXXXXXX tänav L2). Tulenevalt maatüki suurusest ja kujust on sellest võimalik moodustada iseseisvalt kasutatav kinnisasi ja seda on ka tehtud, kuna maa on praeguseks kantud kinnistusraamatusse. Seega puudub kaebajal, kui riigi omandisse jäetud maaüksusega piirneva kinnisasja omanikul õigus taotleda selle maa erastamist liitmiseks enda kinnisasjaga. Seega ei saa X. XXXXXXXX tn XX maaüksuse riigi omandisse jätmine puudutada kaebaja õigusi. 22. Eeltoodud seisukohta ei muuda kaebaja väide, mille kohaselt paikneb taotletaval maal kaebaja väidete kohaselt juurdepääs tema omandis olevale kinnisasjale. 22.1

§ 22

lõikes 13 tähenduses ei muuda maatükil paiknev ja teisele kinnisasjale juurdepääsuks vajalik tee seda maatükki veel liitmiseks sobivaks maaks. Liitmiseks sobiv maa peab vastama kindlatele kriteeriumitele, mida kohus käsitles juba eelnevalt. Seega ei ole ka võimalik rahuldada kaebaja nõuet osaliselt, st selliselt, et liita kaebaja kinnistuga see osa maast, mida kaebaja käsitleb kui juurdepääsu oma kinnisasjale. Ostueesõigusega maa erastamist reguleeriv

§ 23

lg 1 sätestab küll, et maa erastatakse vastavuses maakorralduse nõuetega ning maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 kohaselt on maakorralduse üks nõue, et tuleb tagada kinnisasjale otstarbekas juurdepääs. Praegusel juhul ei ole aga tegemist maa ostueesõigusega erastamisega, kuivõrd maatükk on juba ostueesõigusega erastatud ning kinnistatud. Seega ei ole ka tähendust sellel, millistes piirides ja suuruses X. XXXXXXXX tn XX krunt 1985. aastal kindlaks määrati ja kasutamiseks anti vaid see, millises suuruses ja piirides maaüksus maareformi käigus erastati. Riigikohus on oma 12.11.2007 otsuses nr 3-3-1-57-07 selgitanud, et kinnistule on juurdepääs avalikult teelt võimalik tagada ka asjaõiguslike kinnisomandi kitsendustega. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 järgi on omanikul, kelle kinnisasjale puudub juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldiseisvalt osalt, õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega on kaebajal ka praegusel juhul võimalik saavutada riigiga kokkulepe tema poolt soovitud juurdepääsu kasutamise üle. Sellise kokkuleppe sõlmimine on võimalik sõltumata sellest, et maa on jäetud riigi omandisse. Vastava kokkuleppe sõlmimise võimalikkuse osas väljub käesoleva vaidluse piiridest ega puuduta vaidlustatud korralduse õiguspärasust. 22.2 Samas on vastustaja maa riigi omandisse andmise menetluse käigus arvestanud kaebaja vajadusega tagada juurdepääs oma kinnisasjale ning riigi omandisse taotletava maa piiridest on jäetud välja maa osa, st kruusaga kaetud ja riigi omandisse taotletud maa piiril paiknev heledam tee kujuga ala, mida kaebaja on kasutanud ja saab ka edaspidi kasutada juurdepääsuna oma kinnisasjale. Nagu nähtub Narva linna poolt esitatud fotodelt, (tl 100102), siis on viidatud alal ka faktiliselt kõva kattega ning autodega läbitav tee ning tee lõpeb kaebaja hoone juures väravaga. Seega on fotode ja plaanimaterjali alusel kohtule äratuntav, et viidatud tee on ka faktiliselt olemas ja kasutatav juurdepääsuna kaebaja ehitistele. Fotodelt nähtub ka suhteliselt uue ehitisena näiv varjualune, mis 29.04.2019 vaideotsuse kohaselt on kasutatav autode varjualusena. Asjaolu, et tee all paiknevad torustikud, ei muuda olukorda, 8

(9)kuna tavapäraselt paiknevadki trassid teede all. On ka oluline, et fotodel kujutatud piirdeaia, varjualuse ja värava püstitamist peab Narva linn õigusvastaseks (tl 105), mis tähendab, et kaebajal tuleks takistused kõrvaldada. Asjasse puutumatu on ka kaebaja poolt esitatud X. XXXXXXXX tn XX eluruumi registreeritud isikute nimekiri, kuivõrd maa erastamine ei sõltu ega ole kunagi sõltunud sellest, kui paljud inimesed eluruumi kasutavad.
  1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et korralduse vastu võtmisel ei ole piisaval määral arvestatud tema poolt esitatud avaldusega liitmiseks sobiva maa erastamiseks. Ehkki maa riigi omandisse jätmine on prioriteetne liitmiseks sobiva maa erastamise ees, nähtub eelpool toodust, et algselt riigi omandisse taotletud maa piire on hilisema menetluse käigus korrigeeritud ning vähendatud lähtuvalt kaebaja huvist tagada juurdepääs oma kinnisasjale. Seega on kaebaja huvidega arvestatud.
  2. Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus rahuldamata. MENETLUSKULUD
  3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus jätab kaebuse rahuldamata, siis jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja ja kaasatud haldusorgan menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.