Obsah (6)

§ 137§ 119§ 134§ 138§ 118§ 143

2-19-1905 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin Määruse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-19-1905 Koh

) § 138 lg 1). Seega tuleb isalt võtta lapse viibimiskohta puudutavates küsimustes hooldusõigus ära ja anda see üle emale. Lapse haridust ja tervist puudutavad küsimused on vaja lahendada koos elukohta puudutavaga. Ei ole mõeldav, et laps hakkab elama Soomes ning ema ei saa lahendada lapse haridust ja tervist puudutavaid küsimusi. Arvestades vanemate senist puudulikku koostööd, on tõenäoline, et neid küsimusi ei saa kokkuleppel otsustada. Kohtul ei ole alust kahelda, et ema suudab tagada lapsele vajalikud elamistingimused on ka Soomes, samuti lapse huvide kaitse elukohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes. Isa vastuväited seda ümber ei lükka ega ole asjakohased. Isa võttis omaks, et ta ei osale lapse kasvatamises ega ülalpidamises, mis toetab seda, et lapse elukorralduse üle peab edaspidi otsustama eelkõige ema. 3 2-19-1905 Hooldusõiguse piiramine ei võta isalt õigust lapsega suhelda ning vanematel tuleks teha selleks koostööd. Isa peab tegema pingutusi lapsega suhete taastamiseks. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad

1. Isa esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega jätta avaldus rahuldamata. Lisaks palus isa liita praeguses asjas ja tsiviilasjas nr 2-172991 esitatud avaldused ühte menetlusse. Alternatiivselt palus isa saata asja maakohtule liidetud kohtuasjade uueks läbivaatamiseks. Koos määruskaebusega esitas isa ka uued tõendid. 6.
2. Määruskaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus kohtuasja lahendades menetlusõiguse norme. Maakohus ei ole määrust nõuetekohaselt põhjendanud, sh selgitanud, miks ta isa vastuväiteid ei arvesta. Maakohus rajas määruse ema esitatud eksitavatele ja kunstlikult loodud tõenditele ning eksis tõendite hindamise reeglite vastu. Samuti ei ole maakohus tuginenud määrust tehes ühelegi perekonnaseaduse sättele ega viidanud kohtupraktikale. Maakohus ei kaalunud vähem koormavaid abinõusid. 6.
3. Arvestades isa vastuväiteid ja esitatud tõendeid ei saanud maakohus avaldust rahuldada, sest see ei ole kooskõlas lapse huvidega

§ 137

lg 2 p 2 tähenduses ega arvesta isa huve lapsega suhelda ning omada sõnaõigust lapse kasvatamise küsimustes. Lapse huvides on see, kui vanemad säilitavad ühise hooldusõiguse kõigis küsimustes ning isa osaleb lapse viibimiskohta, haridust ja tervist puudutavate otsuste vastuvõtmisel. Laps tunneks seeläbi, et tal on olemas mõlemad hoolivad bioloogilised vanemad, kes oskavad kokkuleppele jõuda, ning lisaks hooliv kasuisa. Kuna lapse elukoht, kool ja sõbrad on Eestis, ei suuda ema pakkuda lapsele stabiilset elukohta. Kohtumääruse tagajärjel satub laps olukorda, kus ei ole teada, millised on tema elamistingimused ja millistest vahenditest ta elab ning peres halvustatakse ilmselt isa. Samuti võõrandub laps veelgi isast, sest ema ei tee lapsega suhtlemist puudutavalt isaga koostööd. Isa saab lapsega väga hästi läbi ning proovib temaga kontakti hoida. Isa ei ole lapse suhtes ükskõikne, mis mh väljendub selles, et ta on püüdnud last erinevate menetluste abil välisriigist tagasi saada. Kohtulahendiga ei tohi soodustada olukorda, kus isa ja lapse suhet ei toetata.

1. Ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning isa taotletud tsiviilasjad liitmata. Ühtlasi esitas ema taotluse, milles palus lõpetada osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale juba kohtumenetluse ajaks esialgse õiguskaitse korras. Isa esitatud uued tõendid palus ema jätta vastu võtmata, sest isa ei ole selgitanud nende asjassepuutuvust ega hilinenult esitamist. Vastuse kohaselt ei nähtu määruskaebusest, miks ei tuleks ema avaldust rahuldada, olukorras, kus isa ei ole taotlenud endale lapse viibimiskoha määramise õigust. Laps elab ema juures ning ema abikaasa sai töökoha Soomes. Seetõttu soovib kogu perekond Soome elama kolida, kus lapsele on tagatud vajalikud elamistingimused. Isa väitel takistab lapse kolimine tal lapsega suhelda, kuid suhtlemisõigus ei mõjuta lapse elukoha valiku õigust. Isa ja lapse suhtlemise saab tsiviilasjas nr 2-17-2991 määrata, sh määrata ka suhtlemise kulude jaotuse vanemate vahel. Isa eemärk on emale probleemide tekitamine, mitte lapsega suhtlemine. Isa ei ole täitnud aastaid lapse ülalpidamise kohustust ja täitemenetluses ei ole õnnestunud isalt elatist saada, kuigi elatis on kohtuotsusega välja mõistetud. Seega ei taga isa kuidagi lapse heaolu Eestis elades ning laps on kasuisa ülalpidamisel. 4 2-19-1905
2. Lapse esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Lapse esindajale ei nähtu, millisel põhjusel või alusel võiks kohus lapse ema avalduse rahuldamata jätta olukorras, kus vanemad vaidlevad lapse elu- ja viibimiskoha üle ning isa ei taotle selle määramise õigust endale. Isa on sisuliselt aktsepteerinud, et laps elab emaga, kuid ei võimalda emal lapsega Soome kolida. Lapse esindaja hinnangul on praegusel juhul põhjendatud lapse kolimine Soome koos enda emaga ning seda sõltumata keskkonnavahetusega kaasneva võimaliku pingega. Lapse side enda emaga on sedavõrd tugevam kui isaga, et seda õigustada.
3. Maardu linnavalitsus palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Arvamuse kohaselt on laps alates sünnist elanud emaga. Isa on olnud lapse elust pikemalt eemal. Ema pöördus isa vastu ka politseisse, kuna isa ei maksa elatist. Isa elatisvõla suurus on 5000 eurot. Isa ei täida suhtlusgraafikut. Isa helistab kokkulepitust erinevatel kellaaegadel. Samas nähtub lapse isa esitatud helisalvestistest, et laps ja isa suhtlevad omavahel. Välismaale kolimine ei ole seotud riskiga, et isa ja lapse omavaheline suhtlus lõppeb. Ema on vestlustes korduvalt öelnud, et ei takista isa ja lapse omavahelist suhtlust, vaid võimaldaks seda. Ema kolis Soome pärast seda, kui maakohus andis teada, et nende määrus on täidetav. Lapse kool algab
4. augustil. Laps ütles Maardu linnavalitsuse lastekaitse spetsialistile, et soovib elada Soomes koos enda emaga, õega ja kasuisaga. Ta rääkis, et neil on seal enda eramaja ning et ta jagab ruumi enda õega. Laps ootas kooliminemist ning ei karda uue keele õppimist. Samuti ütles ta, et ema ei takista tal isaga suhelda. Talle meeldib Soomes olla ja tahab sinna jääda ega soovi tagasi Eestisse minna.
5. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Samuti jättis maakohus rahuldamata ema esialgse õiguskaitse taotluse. Maakohtu hinnangul ei olnud vajadust esialgset õiguskaitset kohaldada, sest tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 478 lg 4 järgi kehtib ja kuulub Harju Maakohtu
6. mai
7. a määrus täitmisele alates teatavaks tegemisest.
8. Isa esitas
9. augustil 2019 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada kohtumenetluse ajaks Harju Maakohtu
10. mai
11. a määruse kehtivuse ja täidetavuse ning reguleerida menetluse ajaks isa ja lapse suhtlemist taotluses märgitud tingimustel. Tallinna Ringkonnakohus jättis
12. augusti
13. a määrusega isa esialgse õiguskaitse taotluse menetlusse võtmata ja kohtuasjade liitmise taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus selgitas, et maakohtu määrus ei ole TsMS § 550 lg 3 järgi täidetav ning ringkonnakohus ei saa esialgse õiguskaitse korras isa ja lapse suhtlemise korda reguleerida, sest suhtlemise korra määramiseks on alustatud teine kohtumenetlus, mille raames on isa juba taotlenud esialgse õiguskaitse korras suhtlemise korra määramist ning saab seda asjaolude muutumisel uuesti taotleda. Nimetatud kohtuasja liitmine praeguse kohtuasjaga ei ole õiguse järgi võimalik, sest üks kohtuasi on maakohtu, teine aga ringkonnakohtu menetluses.
14. Ema esitas
15. septembril 2019 ringkonnakohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohtumenetluse lõppemiseni lõpetada vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, tervise ning hariduse osas ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale. Alternatiivselt palus ema, et ringkonnakohus muudaks maakohtu
16. mai
17. a määruse koheselt täidetavaks või määraks, et laps võib elada kuni kohtumenetluse lõppemiseni ema juures Soomes ja käia Soomes koolis. Tallinna Ringkonnakohtu rahuldas
18. septembri
19. a määrusega ema esialgse õiguskaitse alternatiivse taotluse ja andis emale kohtumenetluse lõppemiseni õiguse üksi otsustada, kas laps elab Soome Vabariigis või Eesti Vabariigis ning millises koolis laps käib, sest maakohtu ekslikku selgitust arvestades oli ema lapsega Soome kolinud. 5 2-19-1905 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20. Kolleegium leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 656 lg 2 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 olulise menetlusõiguse normi rikkumise tõttu sõltumata määruskaebuse väidetest tühistada osas, millega maakohus piiras isa hooldusõigust ja andis emale ainuotsustusõiguse (resolutsiooni p-d 2–3). Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega lõpetab ema ja isa ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas ning annab lõpetatud osas ainuhooldusõiguse emale. Muus osas ei anna määruskaebuse väited alust maakohtu määrust tühistada, kuid selles osas tuleb TsMS § 657 lg 2¹ alusel osaliselt muuta ja täiendada kohtumääruse põhjendusi.
21. Esmalt lahendab ringkonnakohus määruskaebemenetluses esitatud poolte seni lahendamata taotlused. 14.
22. Kolleegiumi hinnangul tuleb ringkonnakohtule esitatud dokumentaalsed tõendid vastu võtta, kuid isa taotlus ema ja tema abikaasa vande all ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Isa esitas määruskaebuses taotluse kuulata ema ja tema abikaasa vande all üle ning lisas määruskaebusele 16 uut dokumentaalset tõendit, sh helisalvestised enda ja poja telefonivestlustest ja kohtumisest ning enda ja ema uue abikaasa tülist, samuti enda ja ema kirjavahetuse ning kaks Suurbritannia kohtu lahendit. Lisaks esitas isa ka esialgse õiguskaitse taotlusega ringkonnakohtule
23. a juunis emalt saadud kaks kirja. Ema lisas ringkonnakohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotlusele lapse telefonikõnede eristuse. Kuigi üldjuhul peavad menetlusosalised TsMS § 329 lg 1 järgi esitama tõendid ja vastuväited nii vara, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, ning hilinenult tõendi võib kohus TsMS § 238 lg 3 p 3 alusel jätta vastu võtmata, võib menetlusosaline siiski määruskaebuse põhjendamiseks esitada TsMS § 662 lg 3 järgi uusi asjaolusid ja tõendeid ning ringkonnakohus võib määruskaebust läbi vaadates TsMS § 667 lg 3 II lause järgi vajadusel ka koguda uusi tõendeid. Seejuures peab aga ringkonnakohus kontrollima, et tõendid oleksid TsMS § 238 tähenduses asjakohased ja lubatavad (v.a TsMS § 238 lg 3 p 3). Praegusel juhul on kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtule esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja lubatavad ning ringkonnakohus võtab need vaidluse lahendamisel aluseks. Isa taotlus ema ja tema abikaasa vande all ülekuulamiseks ei ole aga põhjendatud. Isa soovib nende tõenditega kummutada ema väite, et lapse elutingimused on Soomes tagatud, ning näidata, et ema esitatud tõendid selle kohta ei ole usaldusväärsed. Kolleegium selgitab, et kohus saab ka ilma neid tõendeid kogumata tõendeid hinnates jätta need TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata, kui need on ilmselt ebausaldusväärsed, ning praegusel juhul ei näe kolleegium vajadust kohtule esitatud tõendite kummutamiseks uusi tõendeid seetõttu koguda. 14.
24. Kolleegium jätab rahuldamata ka isa taotluse korraldada määruskaebuse lahendamiseks kohtuistung. Ringkonnakohus lahendab hagita asjades esitatud määruskaebuse TsMS § 668 lg 3 I lause järgi üldjuhul kirjalikus menetluses, v.a juhul, kui kohus peab vajalikuks korraldada kohtuistung. Praegusel juhul taotles isa asjas kohtuistungi korraldamist, et soodustada vanemate kompromissi. Arvestades vanemate erimeelsusi ei näe kolleegium võimalust lahendada kohtuvaidlus vanemate kokkuleppel, mistõttu ei ole sel eesmärgil kohtuistungi korraldamine 6 2-19-1905 ilmselt vajalik. Ringkonnakohus saab lahendada määruskaebuse kirjalikus menetluses, sest menetlusosalised on kõik oma seisukohad ja neid kinnitavad tõendid esitanud.
25. Kolleegiumi hinnangul on põhjendatud määruskaebuse väited selle kohta, et maakohus rikkus avaldust lahendades menetlusõiguse norme. 15.
26. Määruskaebuses on põhjendatult maakohtule ette heidetud seda, et maakohus ei ole kohtumäärust nõuetekohaselt põhjendanud, sh ei nähtu maakohtu määrusest, milliste tõendite alusel ja millised asjaolud maakohus kohtuasja lahendamiseks tuvastas ning millise õigusnormi alusel ta avalduse rahuldas. Samuti ei ole maakohus võtnud põhjendatud seisukohta isa vastuväidete osas. Kolleegium märgib, et sarnaselt kohtuotsusega peab ka hagita asjas tehtav lõpplahend olema TsMS § 436 lg 1 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 seaduslik ja põhjendatud, sh peab kohus määrust tehes TsMS § 438 lg 1 I lause järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 hindama tõendeid ja otsustama, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas avaldus tuleb rahuldada. Otsuse põhjendavas osas peab kohus TsMS § 442 lg 8 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 märkima kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Selliselt saab maakohus tagada, et tema tehtud kohtulahend on menetlusosalistele mõistetav ning tema tehtud järeldused jälgitavad ning määruskaebemenetluse raames kontrollitavad. Lisaks on vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine kohtu kaalutlusotsustus, mistõttu peavad kohtumäärusest nähtuma kohtu kaalutlused. Praegusel juhul maakohtu määrus neile nõuetele ei vasta, kuid kolleegium saab need vead parandada, täiendades olulises osas kohtumääruse põhjendusi. 15.
27. Lisaks on maakohtu põhjendused osaliselt vastuolulised ning kohtumääruse resolutsioon ei ole selge ega üheselt mõistetav. Samuti ei vasta kohtumääruse resolutsioon avalduses esitatud taotlusele ega kohtuasja lahendamise aluseks olevale materiaalõiguse normile. Sarnaselt hagimenetlusele peab kohus ka avalduse alusel menetletavas hagita kohtuasjas arvestama avalduses kohtule esitatud taotlust ning lahendama avalduse TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 selgelt ja ühemõtteliselt, sh peab resolutsioon olema selgelt arusaadav ja täidetav muu määruse tekstita. Samuti ei või kohus avalduse alusel menetletavat hagita asja lahendades TsMS § 439 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 477 lg-ga 1 ületada taotluse piire ega teha määrust nõude kohta, mida ei ole kohtule esitatud. Kuigi maakohus märkis kohtumääruses, et ta rahuldab avalduse, ei vasta kohtumääruse resolutsioon avalduses esitatud taotlusele ega ole selliselt sõnastatuna selge. Samuti ei vasta maakohtu määruse resolutsiooni sõnastus ega põhjendused avalduse rahuldamise aluseks olevale materiaalõiguse normile. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selliselt asja lahendades rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi TsMS § 656 lg 2 tähenduses, mis annab alust tühistada maakohtu määrus sõltumata määruskaebuse väidetest. Kolleegium saab need vead parandada ning sõnastab kohtumääruse resolutsiooni vastavalt avalduses esitatud taotlusele uuesti, samuti kõrvaldab ringkonnakohus kohtumääruse põhjendustest vastuolud ja ebaselguse avalduse rahuldamise aluseks oleva materiaalõiguse normi kohaldamisel. 7 2-19-1905
28. Vanemad vaidlevad asjas selle üle, kas nende ühine hooldusõigus tuleb lapse viibimiskoha, hariduse ja terviseküsimuste osas lõpetada ning anda selles osas ainuhooldusõigus emale või tuleks vanemate ühine hooldusõigus lapse huvides säilitada. 16.
29. Ema esitas kohtule avalduse, milles palus lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas ja anda selles osas ainuhooldusõigus emale. Alternatiivselt taotles ema lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas otsustusõigust. Isa ei ole kohtule hooldusõiguses muudatuste tegemiseks ega otsustusõiguse saamiseks avaldust esitanud, kuid vaidleb avaldusele vastu, soovides osaleda lapse elu puudutavate otsuste tegemisel ja säilitada vanemate ühise hooldusõiguse. Kolleegium märgib, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

§ 137

lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Samas, kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda

§ 119I lause järgi selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale.

Äärmuslikel juhtudel, kui lapse kehalist, vaimselt või hingelist heaolu või tema vara ohustab vanema hooldusõiguse kuritarvitamine, lapse hooletusse jätmine, vanemate suutmatus täita oma kohustusi või hoida ära kolmandate isikute poolt lapse heaolu kahjustamine, võib kohus

§ 134lg 1 järgi ka vanema hooldusõigust piirata või selle täielikult ära võtta.

Riigikohus on selgitanud, et vanemale otsustusõiguse andmise nõue (

§ 119

) ning vanemate ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise nõue (

§ 137

) on alternatiivsed nõuded, mistõttu saab kohus lahendada avalduse kas

§ 119või § 137 alusel, kuid mitte mõlema sätte alusel korraga.

Otsustusõiguse saamiseks (

§ 119

) saab vanem esitada avalduse eelkõige siis, kui vanemad vaidlevad last puudutava olulise küsimuse lahendamise üle ja soovivad konkreetse küsimuse või olukorra lahendada ega soovi ühist hooldusõigust nimetatud küsimuses lõpetada. Seevastu on ühise hooldusõiguse osalise või täieliku lõpetamise ja lõpetatud osas ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmise (

§ 137

lg 1) avalduse eesmärk üldjuhul ulatuslikumate muudatuste tegemine vanemate hooldusõiguses, mille tulemusena saab üks vanem otsustada üksi tulevikus tekkida võivate last puudutavate oluliste küsimuste üle ning teine vanem kaotab selles osas hooldusõiguse. Kohus ei ole

§-de 119 või 137 kohaldamise üle otsustamisel seotud avalduses märgitud õigusliku kvalifikatsiooniga ning kohaldab ise õigust, kuid peab menetlusosalistega õiguslikku kvalifikatsiooni arutama ja andma menetlusosalistele võimaluse avaldada selle kohta arvamust (vt Riigikohtu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-16, p 13 ja
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 25). Praegusel juhul nähtub ema avalduse taotlusest ja põhjendusest üheselt, et ta soovib kestvaid muudatusi vanemate ühises hooldusõiguses

§ 137

tähenduses ning üksnes alternatiivselt ühekordset otsustusõigust lapse elukoha muutmiseks ning seoses sellega ka lapse kooli ja tervishoiuteenuste küsimuste korraldamiseks

§ 119tähenduses.

Selliseid asjaolusid, mis annaksid alust isa hooldusõiguse piiramiseks

§ 134

alusel või ainuhooldusõiguse üleandmiseks ühelt vanemalt teisele

§ 138

alusel, ei ole kohtumenetluses esile toodud ning seda ei ole ema ka avalduses taotlenud. Seega ei ole maakohus mõistnud, millise õigusnormi alusel saab ema avalduse rahuldada ning on seetõttu segamini ajanud erinevad nõudealused ning vastuoluliselt avalduse rahuldamist põhjendanud. Maakohus rahuldas küll määruse resolutsiooniga ema avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kuid ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja selles osas emale 8 2-19-1905 ainuhooldusõiguse andmise asemel piiras isa hooldusõigust, võttes isalt ära otsustusõiguse lapse viibimiskohta, haridust ja tervist puudutavates küsimustes ning andis nendes küsimustes ainuotsustusõiguse emale, viidates seejuures põhjendustes ekslikult

§ 138lg-le 1.

Selliselt ei ole võimalik maakohtu määruse resolutsioonist üheselt aru saada, kas maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ning andis emale lõpetatud osas ainuhooldusõiguse või ainult otsustusõiguse teatud küsimustes, kohaldades samaaegselt

§ 137

lg-t 1 ja § 119 , mis ei ole Riigikohtu ülalviidatud praktika järgi lubatud, või koguni piiras isa hooldusõigust

§ 134

alusel, mille aluseks olevaid asjaolusid ei ole kohtumenetluses esitatud ega määruses tuvastatud. Sellisel kujul ei ole maakohtu määruse resolutsioon üheselt mõistetav ega täidetav, kuna ei ole selge, milline kanne tuleb vanemate hooldusõiguse kohta teha rahvastikuregistrisse. Samuti on maakohtu määruse põhjendused vastuolulised ja arusaamatud, kuna samaaegselt peab maakohus põhjendatuks isa hooldusõigust osaliselt piirata ja anda osaliselt ainuotsustusõigus emale, teisalt märgib aga ka seda, et emale tuleb anda lapse viibimiskoha määramise osas üle hooldusõigus. 16.2. Kolleegium parandab maakohtu vead ja leiab, et ema avaldus tuleb asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades

§ 137

alusel rahuldada, sh tuleb vanemate ühine hooldusõigus lapse elu- ja viibimiskoha, hariduse ning tervise osas lõpetada ning anda lõpetatud osas ainuhooldusõigus emale. Kolleegium selgitab, et

§ 118

lg 1 järgi peavad vanemad teostama lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täitma hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal

§ 137

lg 1 I lause järgi õigus taotleda kohtult hagita menetluses, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle. Sellisel juhul teeb kohus

§ 137

lg 2 p 2, § 137 lg 3 ja § 123 järgi esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi, sh vanemate vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumust lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elutingimusi. Arvestades seda, et praegusel juhul elavad vanemad lahus ning ema soovib ühise hooldusõiguse osaliselt lõpetada, saaks kolleegiumi hinnangul kohus

§ 137

lg 2 p 2 järgi keelduda vanemate ühist hooldusõigust lõpetamast üksnes juhul, kui ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanematest ainuhooldusõiguse andmine ei oleks kooskõlas lapse huvidega (oleks lapse huvidega vastuolus). Asjas ei ole aga esitatud selliseid asjaolusid, mille alusel kohus saaks järeldada, et vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine ei oleks lapse huvidega kooskõlas. Kuigi eelduslikult on lapse parimates huvides see, et tal on kaks hooldusõiguslikku vanemat, kes üksmeelselt otsustavad lapse elu puudutavaid olulisi küsimusi, on vanemate tõsiste erimeelsuste ja koostöö puudumise korral põhjendatud nende ühine hooldusõigus lõpetada, sest erimeelsused takistavad vanematel last puudutavaid otsuseid vastu võtta ja lapse elu sujuvalt korraldada. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et vanem kaotaks ühise hooldusõiguse lõpetamise järel võimaluse osaleda lapse elus. 16.

1. Praegusel juhul ei ole ainuhooldusõiguse taotletud osas emale andmine kõiki asjaolusid arvestades kuidagi vastuolus lapse huvidega. Vanemad elavad nende mõlema väitel aastaid lahus ning üheksa-aastase lapse eest on kogu tema elu hoolitsenud ema. Ema on
2. mail 2016 uuesti abiellunud, mida kinnitab abielutõend (tl 10), ning emal ja tema abikaasal on
3. märtsil 2016 sündinud tütar, mida kinnitab sünnitõend (tl 11). Laps, tema ema, ema uus abikaasa ja uus laps elavad perekonnana koos. Lapse esindaja 9 2-19-1905 kinnitusel on seni ema pühendunud lapse kasvatamisele ning lapsel on emaga ja oma uue perekonnaga tugev emotsionaalne side. Ringkonnakohtul ei ole asjas esitatud seisukohti ja tõendeid arvestades alust arvata, et ema ei lähtuks last kasvatades ja tema elu korraldades lapse huvidest. Samuti soovib laps ise elada koos emaga. Laps on kinnitanud lastekaitsetöötajale, et talle meeldivad tema väike õde ja ema uus abikaasa (tl 39, 47) ning ta soovib elada koos ema, õe ja kasuisaga (tl 47, 151). Isa on lapsega kohtunud, kuid viimastel aastatel vähesel määral, mistõttu on laps isast võõrandunud. Sõltumata sellest, millisel põhjusel on isa ja laps võõrandunud, kinnitas isa ärakuulamisel, et tal ei ole lapsega toimivat suhet ning selle taastamiseks oleks vaja abi. Seega on praegu lapsel selgelt tugevam hingeline seotus emaga. Ema on kogu lapse elu lapse eest hoolitsenud ja teda kasvatanud, samal ajal kui isa ei ole seda teinud. Isa ei ole esitanud kohtule selliseid väiteid ega tõendeid, millest saaks järeldada, et isa on seni osalenud lapse elu puudutavate otsuste tegemisel ja lapse kasvatamisel. Isa on küll esitanud lapse Suurbritanniast tagasitoomiseks avalduse, mida kinnitavad Suurbritannia kohtulahendid ja nendega seotud dokumendid (tl 29-33, 36-41, 121-122, 124-125). Neist nähtub, et isa ei soovinud lapse välisriiki kolimist, kuid need ei kinnita tingimata seda, et isa sel ajal aktiivselt osales lapse kasvatamises. Lisaks nähtub ema esitatud XXX
4. veebruari
5. a tõendist, et lapse ekooliga on seotud üksnes ema, kes külastab e-kooli regulaarselt (tl 57). Seega ei ole asjas tõendatud, et isa võtaks osa lapse koolikohustuse täitmise tagamisest. Samuti ei ole isa toetanud last materiaalselt. Kohtutäitur Katrin Velleti
6. veebruari
7. a tõend (tl 42-44) kinnitab, et Harju Maakohus mõistis
8. septembril 2017 isalt lapse kasuks välja miinimummääras elatise, kuid isa on tasunud lapsele ajavahemikul
9. maist 2018 kuni
10. jaanuarini 2019 kokku 164 eurot 97 senti (iga kuu 18 eurot 33 senti). Isa küll selgitas ärakuulamisel, et ta toetab last, kuid kohtutäituri vahendusel sellisel määral sissenõutud toetus ei ole selgelt lapse vajaduste rahuldamiseks piisav. Ärakuulamisel kinnitas isa, et ta toetab last vastavalt võimalustele, ning leidis, et ta pea toetama seda, mida teised juba nagunii teevad. Isa selline suhtumine näitab hoolimatut suhtumist lapse vajaduste rahuldamisse ning soovitamatust tagada lapsele eluks vajalikud vahendid. Seejuures ei õigusta lapsele eluks vajalike vahendite tagamata jätmist see, et keegi teine on nõus tema lapse vajaduste rahuldamiseks vahendeid andma, ega see, et isa ei saa lapsega suhelda. Ülaltoodud asjaolusid koosmõjus arvestades on kolleegiumi hinnangul ema pädevam otsustama lapse elu puudutavaid küsimusi, sest ta tunneb lapse vajadusi ja mõistab tema vajadusi paremini kui isa ning suudab tagada lapse heaolu ning huvide kaitse. Isa seevastu ei pruugi mõista täielikult lapse vajadusi ega juhinduda sellest tulenevalt täielikult lapse huvidest. 16.
11. Olukorras, kus vanematel ei oleks lapse elu puudutavates küsimustes erimeelsusi ja nad mõistaksid lapse heaolu samamoodi, ei oleks kohtul vaja vanemate ühist hooldusõigust lõpetada. Praegusel juhul aga ei jõua vanemad lapse elukorraldust puudutavates küsimustes kokkuleppele. Ema soovib, et laps saaks elada koos oma uue perega Soomes, käia Soomes koolis ning saada Soomes ka raviteenuseid. Ka laps on kinnitanud, et soovib seda. Isa on aga vastu lapse Soome kolimisele ning ühes sellega ka Soomes hariduse omandamisele ja raviteenuste saamisele. Seega on vanematel akuutsed erimeelsused selles, kas lapse elukoht peaks olema Soomes või Eestis, laiemalt aga ka selles, kes otsustab edaspidi lapse elu- ja viibimiskoha määramise ning haridust ja tervist puudutavate küsimuste üle. Arvestades seda, et vanematel on ka varem olnud erimeelsusi selle üle, kus laps elab, mida kinnitavad mh isa esitatud Suurbritannia kohtu lahendid aga ka seda, et isa ei ole kunagi lapse igapäevases kasvatamises ega lapse haridust ja tervist puudutavates otsustustes olulisel määral osalenud, on kolleegiumi hinnangul põhjendatud vanemate ühine hooldusõigus avalduses taotletud ulatuses lõpetada. 10 2-19-1905 Hooldusõiguse lõpetamata jätmine oleks kujunenud olukorras selgelt vastuolus lapse huvidega. Vanemate vahelised erimeelsused on põhjustanud mitmeid kohtuvaidlusi ning lapsele ebastabiilse elukorralduse. Kui kohus vanemate ühist hooldusõigust ei lõpeta, jätkavad vanemad lapse viibimiskoha (elukoha), hariduse ja terviseküsimuste üle vaidlemist ega suuda jõuda kokkuleppele. Vanemate omavahelise vaidluse edasikestmisel kannatavad aga oluliselt lapse huvid, kuna tema elukorraldust puudutavad olulised küsimused võivad jääda õigel ajal otsustamata või siis vaidlevad vanemad ka edaspidi pidevalt selle üle, kumma otsustus lapse elu korraldamisel on paremini lapse huvidega kooskõlas. Arvestades eelnevat, on hooldusõiguse osaline lõpetamine ainuhooldusõiguse emale üleandmine

§ 137järgi põhjendatud.

ning lõpetatud osas

1. Kuigi isa esitas ühise hooldusõiguse osalisele lõpetamisele mitmeid vastuväiteid, ei anna ka need kolleegiumi hinnangul alust järeldada, et vanemate ühist hooldusõigust ei tuleks taotletud osas praegusel juhul lõpetada. Vastuseks isa määruskaebuses ja menetluses varem esitatud seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgmist. 17.
2. Isa väidab määruskaebuses, et hooldusõiguse lõpetamise korral võõrandub ta lapsest. Samuti väidab isa, et ema ei tee isaga koostööd, sh ei võimalda isal lapsega suhelda, süvendades isa ja lapse võõrandumist. Kolleegium selgitab, et võõrandumise eelduseks on eelkõige see, kui laps ja vanem ei suhtle omavahel. Hooldusõiguse osaline äravõtmine ja ühele vanemale üleandmine ei võta teiselt vanemalt ära õigust ja võimalust lapsega suhelda.

§ 143

lg 1 järgi on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ning vanemal on õigus, aga ka kohustus lapsega suhelda. Kui vanemad ei suuda omavahel jõuda kokkuleppele selles, millal ja millisel viisil lapsega suhelda, saab vanem taotleda kohtult suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Praegusel juhul ongi vanematel vaidlus ka isa ja lapse suhtlemise korra üle, mida Harju Maakohus lahendab tsiviilasjas nr 2-17-

1. Kolleegium möönab, et lapse kolimine välisriiki mõjutab isa võimalust lapsega kohtuda ja suhelda, kuid ainuüksi see ei anna praegusel juhul alust jätta vanemate ühist hooldusõigust lõpetamata. Ka juhul, kui laps elab naaberriigis, saab isa ja lapse kohtumisi korraldada ning isa ja laps saavad suhelda ka tänapäevaseid kommunikatsioonivahendeid kasutades. Selleks peavad aga vanemad tegema omavahel koostööd, juhindudes sellest, mis on lapsele hea ning jättes isiklikud nõudmised ja soovid tahaplaanile. Samuti saavad vanemad leppida omavahel kokku või kohus määrata, kes kannab isa ja lapse suhtlemise kulud olukorras, kus ema on otsustanud lapsega välisriiki kolida. Kahtlemata on isa ja lapse suhtlemise aluseks see, et laps tunneb end isaga kohtudes või muul viisil suheldes hästi, ning sellise õhkkonna loomiseks peavad mõlemad vanemad koostööd tegema, sh peab ka ema toetama isa ja lapse suhtlemist. Praegusel juhul kinnitavad nii isa kui ka ema määruskaebemenetluses esitatud helisalvestised isa ja lapse telefonikõnedest ja kohtumisest ning lapse telefoni kõneeristus, et isa suhtleb lapsega ja ema võimalda seda. Seetõttu ei ole kolleegiumil alust arvata, et isa oleks lapse suhtes ükskõikne ja esitab kohtule nõudeid üksnes selleks, et tekitada emale ebameeldivusi. Samuti näitab isa käitumine, et ta soovib osaleda lapse elus. Samas järeldab kolleegium kohtuasjas esitatud isa seisukohtadest, et isa soov on peamiselt see, et ta saaks lapsega kohtuda ja suhelda, mitte aga võtta vastutust lapse elu korraldamise eest. Seetõttu ei anna need asjaolud alust arvata, et vanemate ühine hooldusõigus tuleks täielikult säilitada olukorras, kus isa küll soovib osaleda lapse elus, kuid lahus elavatel vanematel on kestvad erimeelsused lapse elu korraldamise küsimustes. 11 2-19-1905 17.
2. Isa on varem menetluses ning ka määruskaebuses väitnud, et hooldusõiguse lõpetamine ja emale üleandmine ei ole põhjendatud, kuna ema viiks lapse Soome, kus ei ole lapsele tema eluks vajalikud elamistingimused tagatud. Sealhulgas seadis isa kahtluse alla kõik Soomes elamist ja töötamist puudutavad asjaolud. Isa kahtles, kas ema abikaasa üldse elab ja töötab Soomes, kas tema töötasust piisab perekonna ülalpidamiseks ning kas Soomes on üldse üüritud lapse vajadustele vastav eluruum. Kolleegiumil ei ole asjas esitatud seisukohti ja tõendeid koosmõjus arvestades alust järeldada, et ema esitatud asjaolud, mille isa kahtluse alla seadis, ei vasta tõele. Samuti ei ole alust arvata, et ema ei taga lapsele Soomes vajalikke elamistingimusi. Kuigi ema on esitanud kohtumenetluses erinevaid tõendeid kinnitamaks, et tema abikaasa töötab Soomes ning ta on sõlminud Soomes eluruumi üürimiseks üürilepingu, ning isa omakorda nende asjaolude kummutamiseks, ei ole neil ringkonnakohtu hinnangul asjas enam tähtsust, sest perekond on kohtumenetluse ajal kolinud Soome elama. Ema esitas kohtule lisaks eelnevale perekonna uuest elukohast fotod (tl 87, 111–112) ning laps kinnitas lastekaitsetöötajale, et ta elab Soomes eramajas, kus jagab tuba enda õega (tl 151). Seega on ema taganud lapsele vajalikud elamistingimused. Samuti on ema asjatundlikult korraldanud lapse koolivahetust, mida kinnitab ema kirjavahetus Soome kooliga (tl 83–84). Arvestades mh ema varasemat pühendumust lapse kasvatamisel, ei ole kohtul alust arvata, et ema jätab Soomes lapse hooletusse ega taga talle vajalikke elamistingimusi. Seega on isa kahtlused lapse elutingimuste tagamisel Soomes asjatuks osutunud. Kohatud on aga isa väited ema abikaasa võimaliku sissetuleku suuruse ja sellest tulenevalt lapse vajaduste rahuldamise kohta. Kolleegium selgitab, et isal on kohustus ise oma last ülal pidada ning tagada talle eluks vajalikud vahendid koos emaga. Lisaks leiab isa, et Soomes elamine ja koolis käimine ei ole lapse huvides, kuna Soome on lapsele võõras elu- ja keelekeskkond. Kuivõrd laps ei kõnele soome keelt, võib see negatiivselt mõjutada tema hariduse omandamist. Kolleegium mõistab isa muret ning möönab, et lapse eluja keelekeskkonna vahetus pakub lapsele väljakutseid ning nõuab uue olukorraga kohanemist ja sellest hakkama saamist, kuid praegusel juhul on laps väljendanud valmidust sellega toime tulla ning ema on korraldanud lapse elu selliselt, et ta kohaneks samm-sammult uue elu- ja keelekeskkonnaga. Laps selgitas, et ta soovib elada Soomes, käia seal koolis ja omandada Soome keele (tl 151). Olukorras, kus laps on uue perekonnaga lähedaselt seotud ning ema abikaasa on saanud Soomes tööd ja kogu pere soovib Soome elama asuda, on lapse huvides see, et ta saab edasi elada talle tuttavas ja turvalises perekonnas, mis olulisem sellest, millises riigis see perekond elab. 17.
3. Isa palus kohtuasja lahendades kohtul arvestada ka sellega, et ema abikaasa on olnud isa suhtes vägivaldne. Isa esitas selle väite tõendamiseks väljavõtted kriminaalmenetluse alustamise teatest (tl 97) ning Põhja-Eesti Regionaalhaigla erakorralise meditsiiniosakonna patsiendikaardist (tl 104–105), samuti lisas määruskaebusele helisalvestise (määruskaebuse lisa 13). Ema on seevastu väitnud, et tema abikaasa ei põhjustanud konflikti ega olnud vägivaldne. Esitatud väidest ja asjaoludest järeldab ringkonnakohus, et nii isa kui ka ema abikaasa vahel võis olla konflikt, kuid tõenditest ei nähtu, kes konkreetselt konflikti ja vigastused põhjustas. Kriminaalmenetluse alustamise teade on isa enda teavitus ning selle alusel ei saa järeldada, et just ema abikaasa oli isa suhtes vägivaldne. Samuti ei tulene isa esitatud patsiendikaardist, kes vigastused põhjustas. Isegi kui isa ja ema abikaasa vahel oli väidetud ühekordne konflikt, ei saa sellest järeldada, et lapse heaolu on ema juures elades ohustatud. Nimetatud juhtumist ei saa järeldada, et ema abikaasa on lapse suhtes vägivaldne või et neil esineb peres koduvägivalda. Seda ei nähtu ka asjas esitatud teistest materjalidest ning seisukohtades, sh lapse enda antud ütlustest. 12 2-19-1905
4. Arvestades kõiki ülalnimetatud põhjendusi tühistab kolleegium osaliselt maakohtu määruse ning teeb uue määruse, millega lõpetab osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse ja annab lõpetatud osas ainuhooldusõiguse üle emale. Kuna ringkonnakohus tühistab osaliselt maakohtu määruse ja teeb asjas tühistatud osas uue määruse, on kolleegiumi hinnangul TsMS § 172 lg 1 järgi õiglane jätta kummagi vanema menetluskulud tema enda kanda, kuid lapsele määratud esindaja kulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.
5. Juhindudes sellest, et TsMS § 442 lg 5 järgi koosmõjus TsMS § 463 lg-ga 2 ja § 477¹ lg ga 2 peab kohus hagita asjas tehtava lõpplahendi (määruse) resolutsioonis lahendama mh esialgse õiguskaitse abinõudega seotud küsimused, tühistab kolleegium TsMS § 386 lg 2 ja 5 alusel koosmõjus TsMS § 477¹ lg-ga 2 oma
6. septembri
7. a esialgse õiguskaitse määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (emale otsustusõiguse andmine), sest praeguse määruse jõustumisel on mh nende küsimuste otsustamine ainuhooldusõigusega hõlmatud. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin 13