Obsah (5)

§ 210§ 211§ 25§ 37§ 34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 9. september 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

)1995 ja pärast seda

§ 210lg 1.

Enne 1. juulit 2010 kehtis poolte varalistele suhetele ühisvararežiim (

1995 § 14 jj), 1. juulist 2010 kohaldus poolte varasuhtele

§-des 25 jj reguleeritud sarnase sisuga varaühisus (

§ 211lg 1).

Seega kehtis abikaasade vahel varaühisuse vararežiim ja ühisvara tuleb jagada abielu lahutamise otsuse jõustumise aja seisuga. Abielu kestel poolte kui abikaasade omandatud vara oli üldjuhul ühisvara

1995 § 14 lg 1 järgi ja on seda ka

§ 25järgi.

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37

lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

§ 210lg 2 esimese lause järgi kohaldub enne 1.

juulit 2010 omandatud ühisvara koosseisu määramisele

1995, pärast seda omandatud ühisvara koosseisu määramisele aga

(

§ 210lg 1).

Ühisvara koosseis määratakse

§ 37lg 11 järgi kindlaks varasuhte lõppemise seisuga.

Pooled ei vaidle ühisvara koosseisu üle ega ka selle üle, kelle ainuomandisse vara jääb. Pooled vaidlevad ühisvara jagamise tagajärjel teisele abikaasale hüvitise tasumise ja selle suuruse üle.

§ 210lg 2 järgi saab ühisvara jagamisel arvestada ka enne 1.

juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduses (

1995 § 19 lg 2) sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid juhul, kui ese omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne

1. juulit
2. Kehtivas õiguses võimaldavad omandisuhteid rahaliste nõuetega sarnaselt õiglasema tulemuse saavutamiseks korrigeerida

§ 37lg 3 ja § 34.

Kostja väiteid saab pidada

§ 34

lg 2 järgse nõude esitamiseks tasaarvestusavaldusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 mõttes. Selleks, et tuvastada, kas ja millises ulatuses on kostja tasaarvestus põhjendatud, tuleb kõigepealt hinnata, kas P. kinnistu oli kostja lahusvara. Kinnisasja omandi puhul ei ole tähtis lepingu sõlmimise ega ka müügihinna tasumise hetk, vaid just omanikukande tegemine kinnistusraamatusse. Seetõttu kuulus P. kinnistu ühisomandisse ning selle müügist saadud raha, mida kasutati E. kinnistu ostuks, kuulus samuti poolte ühisvara hulka. Maakohtu hinnangul ei ole veenvad kostja väited selle kohta, et tema vanematel oli soov ainult talle raha anda. Tunnistajate sellekohased ütlused on ebausaldusväärsed. Tunnistajad on teadlikud poolte vaidlusest ühisvara jagamise üle, mistõttu on nad oma ütlustega tagantjärgi soosinud kostjat. Kui kostja vanematel oli raha üleandmise või ülekandmise ajal soov määrata, et raha läheb ainuüksi kostja tarbeks ja selle kasutamine on tema otsustada, tulnuks selline rahaline käsutus 3 vormistada mingil muul tõenduslikul viisil. Kostja vanemate toetus oli määratud nende endi kinnitusel muu hulgas kostjale kuuluva vara parendamiseks ja tavaarusaama järgi kogu pere hüvanguks mõeldud panusena. Eelneva tõttu ei võtnud maakohus ühisvara jagamisel arvesse kostja taotlust kalduda kõrvale võrdsuse põhimõttest. Põhjendatud on hageja taotlus mõista kostjalt välja 19 750 euro suurune hüvitis enamsaadud ühisvara eest. Kinnistu väärtuse määramisel on hageja võtnud aluseks kohtumenetluse käigus tehtud turuväärtuse hinnangud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus resolutsiooni p 6 osas ja saata asi sellest osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palud kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei ole maakohus arvestanud, et ühisvara väärtus oli suurenenud lahusvara arvel. Sellega on maakohus rikkunud

1995 § 19 lg 2 p

1. Kostja ei ole menetluses kordagi väitnud, et P. kinnistu oleks lahusvara. Kostja tugines sellele, et vahepeal abikaasadele kuulunud P. kinnistu oli välja makstud kostja poolt juba enne abielu. Seetõttu toimus P. kinnistu omandamine kostja lahusvara arvel. P. kinnistu müügist saadud vahendid läksid omakorda E. kinnistusse. Selles osas ei ole poolte vahel ka vaidlust. Kostja viitab Riigikohtu
2. mai 2019 otsusele tsiviilasjas nr 2-16-16114, kus käsitletakse olukorda, kus maa kinnistatakse küll abielu ajal, kuid selle eest on tasutud lahusvaraga. Riigikohus on leidnud, et kuigi tegemist on ühisvaraga, võib kohus ühisvara jagamisel kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest. Kohtumenetluse käigus ei võtnud maakohus seisukohta kostja esitatud tõendite usutavuse ja piisavuse kohta. Selle seisukoha võttis maakohus alles kohtuotsuses. Seega ei olnud kostjal võimalik esitada ja tõendada asjaolusid, mis tegelikult lükkavad kohtu seisukohad ümber. Nimelt olid poolte suhted jahenenud juba alates maist 2012, mistõttu ei ole sellest hilisemate kingituste puhul eluliselt usutav, et ühe poole vanemate kingitus oli mõeldud ka teisele. Pooled ei kasutanud XXXX kinnistut elamiseks, mistõttu ei ole mõistlik eeldada, et sinna kulunud summad oleks mõeldud toetusena perele. Maakohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t
3. Tuleb arvestada, et kostjal puudus kohtumenetluses advokaadist esindaja, samuti temal endal ei ole õigusharidust ja – kogemust. Lisaks on maakohus ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise. Pangakonto väljavõtted tõendavad ülekandeid kostja vanematelt kostjale. Vanemad on ka vande all selgitanud, et need ülekanded olidki mõeldud üksnes kostjale. Sellises olukorras oli tõendamiskoormis üle läinud hagejale. Hageja ei ole tõendeid esitanud.
4. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
6. aprilli 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. 4 Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles mõisteti välja kostjalt hageja kasuks hüvitis enamsaadud ühisvara eest 19 750 eurot (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ning vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollibki ringkonnakohus vaid vaidlustatud osas maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust.
7. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei ole maakohus arvestanud, et ühisvara väärtus oli suurenenud lahusvara arvel ning rikkus sellega

1995 § 19 lg 2 p-i

1. Siinkohal tugineb kostja asjaolule, et vahepeal abikaasadele kuulunud P. kinnistu oli välja makstud kostja poolt juba enne abielu ning seetõttu toimus P. kinnistu omandamine kostja lahusvara arvel. P. kinnistu müügist saadud vahendid läksid omakorda E. kinnistusse, s.o ka E. kinnistusse on kostja panustanud oma lahusvara. Hageja vastuväite järgi P. kinnistu moodustati ja realiseeriti abielu ajal ning kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millistest allikatest pärines tema poolt hoone eest tasutud 1500 krooni (nt kas oli laen, mida tasuti ühisvara arvelt), kuidas muutus kinnistu väärtus abielu ajal ning milliste vahendite arvel omandati E. kinnistu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kuna P. kinnistu oli poolte ühisvara, siis selle müügist saadud raha, mida kasutati E. kinnistu parendamiseks, kuulus samuti poolte ühisvara hulka. Ringkonnakohus leiab, et kostja väide lahusvara panustamisest E. kinnistusse on tõendamata. Asja materjalide kohaselt on kostja P. kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 29.07.1998 (I kd tl 27). Kuna pooled abiellusid XXX, siis oli P. kinnistu ühisvara. Asjaolu, et eelnevalt oli kostja tasunud reformikomisjoni otsuse alusel kinnistul asunud hoone kui vallasvara eest 1500 krooni (I kd tl 32), ei anna antud juhul alust väita, et P. kinnistu oli omandatud lahusvara arvel. Arvestades kinnistu kinnistusraamatusse kandmise aega on erastatud hoone juurde maa ühisvara arvel (s.o abielu kestel). Kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et P. kinnistu uued omanikud on sisse kantud 16.05.
2. Asja puuduvad tõendid selle kohta, milline oli P. kinnistu väärtus selle võõrandamise hetkel ning millise osa sellest moodustas kostja poolt vallasvarana omandatud hoone. Kindlasti ei olnud kogu P. kinnistu müügist saadud summa 24 286 eurot (s.o 380 000 krooni) kostja lahusvaraks ning kostja ei ole täpsustanud (ega ka tõendanud), kui suur võis olla tema lahusvara väärtus P. kinnistu väärtuses. Kuna ei ole selge, kui suur oli kostja lahusvara väärtus P. kinnistus, siis ei ole ka võimalik tuvastada, kas ja kui suures väärtuses oli kostja panustanud P. kinnistu müümisega oma lahusvara E. kinnistusse.
3. Alusetu on kostja seisukoht, et maakohtu otsus on üllatav ja põhjendamatu seetõttu, et kohus ei avaldanud kohtumenetluse käigus seisukohta esitatud tõendite usutavuse ja piisavuse osas. Vastavalt TsMS §-le 230 lg-le 1 peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 442 lg 8 kohaselt peab kohus muuhulgas analüüsima kohtuotsuses ning kui ta mõnda tõendit ei arvesta, peab seda otsuses põhjendama. Lähtudes TsMS § 230 lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 pidi kostja ise esitama tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks ning kohus pidi analüüsima tõendeid kohtuotsuses, mitte andma kohtumenetluse käigus hinnangut tõendite kohta. Samas on maakohus menetluses juhtinud kostja tähelepanu sellele, et „Pereliikmete ülekuulamine on lubatav, võib kõhklusi tekitada teatud olukorras, kuid paremaid tõendeid kostja toonud ei ole“ (I kd tl 141). Maakohus andis kostjale
4. veebruaril 2019 pooltele võimaluse esitada täiendavaid 5 tõendeid (I kd tl 148) ning kostja esitaski
5. veebruaril 2019 täiendavaid tõendeid (I kd tl 149-150). Siinkohal märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole rikkunud TsMS § 436 lg-t 4, sest menetluses on arutatud asjaolu, kas kostja vanemad kinkisid talle abielu kestel rahalisi vahendeid, mis olid tema lahusvaraks. Asjakohatu on kostja seisukoht, et asja lahendamisel tuleb arvestada sellega, et kostjal puudus kohtumenetluses advokaadist esindaja ja tal endal ei ole õigusharidust. TsMS § 217 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline osaleda menetluses isiklikult või esindaja kaudu. Kostja on valinud menetluses isiklikult osalemise ning ei ole soovinud osaleda menetluses esindaja kaudu enne, kui apellatsioonkaebuse esitamisel.
6. Kostja vastuväite kohaselt andsid tema vanemad abielu kestel talle rahalisi vahendeid, tegemist oli kinkega, mis oli tema lahusvaraks ning õigustaks ühisvara jagamisel kõrvale kalduda võrdsuse põhimõttest. Maakohus on kostja vastavat väidet ja selle tõendamiseks esitanud tõendeid hinnanud vaidlustatud otsuse p-des 30 ja 31, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
7. Maakohus ei ole ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormist ning kostja vastupidine väide on alusetu. Siinkohal on kostja tuginenud sellele, et esitatud pangakonto väljavõtted tõendavad ülekandeid kostja vanematelt kostjale ning vanemad on ka vande all selgitanud, et need ülekanded olid mõeldud üksnes kostjale, ning sellises olukorras oli tõendamiskoormis üle läinud hagejale ja hageja ei ole tõendeid esitanud. Maakohus on hinnanud otsuse tegemisel pangakonto väljavõtteid ning kostja vanemate tunnistajatena antud ütlusi ning arusaamatu on, millise asjaolu tõendamiseks oleks hageja pidanud esitama tõendeid.
8. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud õigusabile ringkonnakohtus summas 240 eurot (koos käibemaksuga), sh 2 töötundi tunnihinnaga 120 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud lepingulise esindaja kuludega ning tuleb välja mõista kostjalt hageja kasuks. Hageja on taotlenud hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson