) § 372 lg 5). Muus osas ei ole määrus vaidlustatav. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. 11.09.2018 esitasid XX (hageja I) ja YY (hageja II) CC (kostja) vastu hagiavalduse pärandvara jagamiseks. Hagejad palusid jagada pärandvara kaaspärijate hageja II ja kostja vahel järgmiselt: lõpetada hageja II ja kostja ühisomand pärandvarale selliselt, et jätta pärandvaraks oleva kinnistu asukohaga PPP (registriosa nr PPPPPPP; kinnistu) 5/6 mõtteline osa hagejate ühisomandisse ilma hüvitise tasumise kohustuseta. Samuti palusid hagejad kohustada kostjat andma kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34ˡ tähenduses nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr PPPPPPP teises jaos kostja kohta tehtud ühisomaniku kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse kinnistu 5/6 mõttelise osa ühisomanikena hagejad. Hagejad palusid asendada jõustunud kohtuotsusega kostja nõusolek ja tahteavaldus kinnistamiskannete tegemiseks (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5). Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt tõestas Tallinna notar Aivar Mesikäpp 11.01.2017 pärimistunnistuse (notariaalakti nr 70), mille kohaselt on 03.06.2016 surnud QQ pärijateks 1/3 suuruses mõttelises osas WW, 1/3 suuruses mõttelises osas kostja, 1/3 suuruses mõttelises osas OO. 11.01.2017 tõestas Tallinna notar Aivar Mesikäpp pärandvara ühisuse mõtteliste osade kinkelepingu, ühis- ja pärandvara jagamise lepingu ning asjaõiguslepingud (notariaalakti nr 71). WW, kostja ja OO ja hageja II kingisaajana sõlmisid asjaõiguslepingu ja kinnistamisavalduse, mille kohaselt WW ja hageja II leppisid mh kokku ühisuste lõpetamises kinnistu suhtes ja nimetatud kinnistu omandi üleandmises WW-le ja hagejale II. 11.01.2017 tõestatud pärimistunnistusele ja eelviidatud lepingule tuginedes palusid WW ja hageja II kustutada kinnistusraamatu registriosa nr PPPPPPP teise jakku tehtud kanne pärandaja QQ (surnud 03.06.2016) kohta ning kaasomanikena kanti sisse 5/6 suuruses mõttelises osas WW ja 1/6 suuruses mõttelises osas hageja II. 04.07.2017 tõestas Tallinna notar Evelyn Roots pärimistunnistuse (notariaal akti nr 2482). Pärimistunnistuse järgi on 08.03.2017 surnud WW pärijateks võrdsetes mõttelistes osades tema tütar OO ja tema poeg kostja. 04.07.2017 tõestas Tallinna notar Evelyn Roots OO (võõrandajana) ja hageja II (omandajana) vahel sõlmitud pärandvara ühisuse tasuta võõrandamise lepingu ja kinnistamisavalduse (notariaalakti nr 2483). Selle lepingu alusel kustutati kinnistusraamatust kinnistu omanikuna WW ning kinnistu 5/6 mõttelise osa ühisomanikena kanti kinnistusraamatusse (registriossa nr PPPPPPP) hageja II ja kostja. 2
lg 2 p-s 8 sätestatule, kuna määruses puuduvad põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis ja õigusaktid, millest kohus juhindus. Hagiavalduse lisas 3 oleva 04.07.2017 Tallinna notar Evelyn Rootsi tõestatud pärimistunnistuse kohaselt pärisid kostja ja OO 08.03.2017 surnud WW järelt pärandvara võrdsetes osades. 04.07.2017 pärandvara ühisuse tasuta võõrandamise lepingu kohaselt omandas hageja II tasuta oma emalt OO-lt pärandvara ühisuse osa, mille tulemusena kanti kinnistusraamatusse kinnistu 5/6 mõttelise osa ühisomanikena sisse hageja II ja kostja. 26.01.2018 enampakkumise akti kohaselt võõrandas kohtutäitur kostjale kuuluva 1/2 suurune mõttelise osa 08.03.2017 surnud WW pärandvara ühisusest. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses põhjendanud, millistest asjaoludest ja tõenditest lähtuvalt jõudis kohus järeldusele, et kostjale (kaebuses ekslikult märgitud QQ-le) ei kuulu enam pärandvara, kuivõrd kostja päris 1/2 mõttelise osa 08.03.2017 4
Ebaõiged on maakohtu seisukohad, et pärast pärandvara ühisuse võõrandamist enampakkumisel ei kuulu kostjale enam mõttelist osa kinnistust ja kostja ei ole enam kaaspärija ning et hagi esemes formuleeritud pärandvara jagamise nõudega ei ole õiguslikult võimalik eesmärki saavutada. Kinnistusraamatu kandest nähtub, et kostja on endiselt vaidlusaluse kinnistu ühisomanikuks ja enampakkumise akti alusel kinnistamiskandeid teha ei saa. Tartu Maakohtu kinnistusosakond on kaebajate kinnistamisavalduse jätnud kandemäärusega rahuldamata. Maakohtu määruse põhjendust, et kostjale ei kuulu enam mõttelist osa kinnisomandist, ei saa pidada õiguspäraseks. Eeltooduga rikkus maakohus
Kooskõlas täitemenetluse seadustiku §-ga 156 ja § 160 lg-ga 1 läheb enampakkumise akti alusel üle varaline õigus pärandvara ühisusest, kuid mitte automaatselt kinnisomand. Täitemenetluse seadustik ei näe ette võimalust varalise õiguse omandamisel enampakkumise akti alusel kinnistusraamatusse kande tegemiseks, sest enampakkumisel ei võõrandatud kinnisasja mõttelist osa, vaid osa pärandvara ühisusest. Kannete tegemine kinnistusraamatusse üksnes enampakkumise akti alusel on praegusel juhul takistatud. Sellest tulenevalt olid hagejad taotletava eesmärgi saavutamiseks õigustatud esitama kohtule hagiavalduse kostja vastu pärandvara jagamiseks, mille raames on õiguslikult võimalik lõpetada pärandvara ühisus ja nõuda kinnistusraamatu kannete muutmiseks kostja tahteavalduse asendamist kohtulahendiga. Kaaspärija positsioon kujutab pärimisseaduse tähenduses endast õiguste ja kohustuste kogumit ning muuhulgas kuulub kaaspärijale õigus nõuda pärandvara jagamist, arvestades PärS §-s 155 sätestatut. Seega on hagejal II võimalik taotletav eesmärk, s.o pärandvara ühisuse lõpetamine saavutada läbi pärandvara jagamise, mille käigus saab lõpetada ühisomandi pärandvarale või selle osale. Pärandvara jagamist reguleerivad PärS §-d 151–161. Hagiavalduses oli esitatud ka nõue kohustada kostjat andma KRS § 34ˡ tähenduses nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr PPPPPPP teises jaos tema kohta tehtud ühisomaniku kande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks, millega kantakse kinnistusraamatusse 5/6 mõttelise osa kinnistu ühisomanikena hagejad. Hagejad palusid jõustunud kohtuotsusega asendada kostja nõusolek ja tahteavaldus kinnistamiskannete tegemiseks (TsÜS § 68 lg 5). Hagejad põhjendasid ja tõendasid hagiavalduses, et neil ei ole võimalik kinnistusraamatus kandeid muuta, kuna kostja ei reageeri kaebajate e-kirjadele ega telefonikõnedele. Eelviidatud põhjendustel ei ole notariaalselt ehk kohtuväliselt varaühisuse lõpetamine ja kinnistamiskannete tegemiseks vastustajalt nõusoleku saamine mitte kuidagi võimalik. Tegemist on nõudega, mille osas hagejad vajavad õiguslikku kaitset ja kui kohus seda ei võimalda, siis ei ole hagejatel võimalik kinnistusraamatu kandeid muuta ja ühisomanikuks saada. Eelmärgitust järelduvalt ei olnud see nõue õiguslikult perspektiivitu. Harju Maakohus rikkus
lg-s 2 ja
lg 2 p-s 2 märgitut, sest hagimenetluses on kostjaks isik, kelle vastu on hagiavaldus esitatud. Seega otsustavad hagejad, kelle vastu nad hagiavalduse esitavad. Maakohus on määruses tuginenud sellele, et hagiavaldus on esitatud vale kostja vastu.
lg 2 p 2 ei sätesta hagi menetlusse võtmisest keeldumise alusena hagi esitamist vale kostja vastu. Harju Maakohtu 05.10.2018 määruse põhjendustes tugineb kohus korduvalt hagiavalduses esitatud asjaoludele ja tõenditele.
Seega on maakohus kaebajate hinnangul ebaõigesti keeldunud käesolevas asjas avalduse menetlusse võtmisest
Maakohus ei ole hagi menetlusse võtmise otsustamisel tuvastanud
lg 2 p-s 2 nimetatud aluseid, mis lubanuks kohtul keelduda hagiavalduse menetlusse võtmisest. MENETLUSE EDASINE KÄIK
lg 2 järgi tühistada osas, millega kohus keeldus menetlusse võtmast hagejate nõuet kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks, ning saata asi selles osas maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Muus osas tuleb maakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata, kuid muuta osaliselt maakohtu määruse põhjendusi (
S § 152 lg-st 1 tulenevalt saavad kaaspärijad pärandvara jagamist nõuda isikult, kellele kuulub osa vaidlusalusest pärandvara ühisusest. Kui isikul puudub osa vaidlusalusest pärandvara ühisusest, ei saa tema vastu esitada pärandvara jagamise nõuet. Sellisel juhul on tegemist pärandavara jagamise hagi mõttes isikuga, kes ei saa olla kohaseks kostjaks. Maakohus leidis ringkonnakohtu hinnangul õigesti, et hagejate esitatud faktiliste väidete õigusust eeldades ei kuulu kostjale enam pärimisseaduse mõttes pärandvara, mille jagamist nõuda. Kostjale varem kuulunud mõtteline osa 08.03.2017 surnud WW pärandvara ühisusest võõrandati hagis esile toodu kohaselt täitemenetluses. Seetõttu nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hagis märgitud asjaoludel ei saa hagejatel olla kostja vastu pärandvara jagamise nõudeid ning esines
Maakohus ei ole viidanud määruses küll
lõike 2 konkreetsele punktile, kuid see iseenesest ei ole kolleegiumi hinnangul selline menetlusõiguse normi rikkumine, mis annaks aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus lisab eelmärgituga seoses, et pärandvara jagamise nõude osas on kohane menetlusse võtmisest keeldumise alus
lg 2 p 2 järgi võib jätta hagi menetlusse võtmata, kui sellise hagi esitamine on õiguslikult võimatu, ning selle sätte kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid. Riigikohtu tsiviilkolleegium on olnud oma praktikas järjekindlalt seisukohal, et hagi menetlemisest keeldumine
lg 2 p 2 alusel tähendab hagi tagasi lükkamist üksnes kohtu antava materiaalõigusliku hinnangu alusel. Kohus lähtub sellisel juhul eeldusest, et hagis esitatud faktilised asjaolud vastavad tõele. Hagis märgitud faktiliste asjaolude õigsust eeldades, tuleb kohtul analüüsida, kas on olemas faktikogumile vastavat õigusnormi, mis võiks anda aluse nõude rahuldamiseks.
lg 2 p 2 peamiseks eesmärgiks on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks puudub õiguslik alus (vt nt Riigikohtu 02.05.2012 määrus tsiviilasjas nr 32-1-31-12, p 13; 09.10.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-13, p 12; 18.11.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-13, p 12). Praegusel juhul on maakohus vaidlustatud määruses viidanud küll mh hagile lisatud tõenditele, kuid ka see ei ole kolleegiumi arvates käesolevas asjas menetlusnormi oluline rikkumine. Maakohus on määruse põhjendustest nähtuvalt lähtunud hagi menetlusse võtmise otsustamisel hagis esitatud faktilistest asjaoludest, kohtu poolt esitatud täiendav tõendite analüüs on selgelt sekundaarse tähendusega. Ringkonnakohus lisab, et ka määruskaebuses ei ole hagejad tuginenud hagis märgitust erinevatele faktilistele asjaoludele. Hagiavalduses on küll väidetud, et kostja päris 1/2 mõttelise osa 08.03.2017 surnud WW pärandvara ühisusest. Samas on aga hagis välja toodud, et see mõtteline osa surnud WW pärandvara ühisusest võõrandati hiljem, 26.01.2018 täitemenetluses hagejatele. 9. Vastavalt
Hagejad on määruskaebuses õigesti viidanud Riigikohtu lahenditele, kus on leitud, et hageja otsustab ise, kelle vastu ta hagi esitab ja
lg 2 ei sätesta hagi menetlusest keeldumise alusena hagi esitamist vale kostja vastu (vt nt Riigikohtu 11.02.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p 13). Siiski on Riigikohtul ka teistsugust praktikat. Näiteks on loetud perspektiivituks ehitise kasutusotstarbe vastase kasutamise lõpetamise hagi isiku vastu, kes ei ole ehitise omanik (vt Riigikohtu 17.06.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-15, p 15). Seetõttu ei ole kõnealune määruskaebuse väide kolleegiumi hinnangul edukas. Praegusel juhul on oluline ka rõhutada, et hagiavalduses märgitud asjaoludel ei ole alust arvata, et mõni kolmas isik (sh kostja) oleks hagejate subjektiivseid õigusi WW pärandvara jagamise osas rikkunud. Kolleegium märgib, et kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, kuulub pärandvara neile ühiselt ja moodustub pärandvara ühisus (PärS § 147). Kaaspärijad on pärandvaras olevate üksikute asjade ühisomanikud, mistõttu kuuluvad need kaaspärijatele üheaegselt kindlaks määramata osades AÕS § 70 lg 4 mõttes. Iga kaaspärija võib iseseisvalt endale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest käsutada (PärS § 148 lg 1). Alates ajast, mil pärandvara ühisuse mõttelise osa omandajale on pärandvara ühisuse osa üle läinud, saab osa omandaja endale osa võõrandanud kaaspärija varalised õigused ja kohustused PärS § 148 lg 2 mõttes (vt nt Riigikohtu 05.06.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-4276, p-d 14–16). Hagiavalduses 7
S § 152 lg 4).
lg 2 p 8).
lg 4 järgi peab kohus hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumise määruses märkima menetlusse võtmisest keeldumise põhjuse. Kui hagiavalduses on esitatud mitu nõuet, peab kohus iga nõude puhul analüüsima, kas esinevad nõude menetlemist takistavad puudused, ning vastava nõude osas hagi menetlusse võtmata jätmist põhjendama (vt nt Riigikohtu 21.12.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-16, p 13). Kolleegiumi arvates ei nähtu maakohtu põhjendustest, mis oli kostja tahteavalduste andmiseks kohustamise nõude menetlemist takistav puudus ning miks esines maakohtu arvates
10.2. Teiseks, kolleegiumi hinnangul
lg 2 kohaseid hagi menetlusse võtmisest keeldumise aluseid kõnealuse nõude osas vähemalt hagiavalduses märgitud faktilistel asjaoludel ei esine. Hagejate nõue on TsÜS § 68 lg 5 kohane nõue tahteavalduse andmiseks kohustamiseks. TsÜS § 68 lg-s 5 kirjeldatud nõude rahuldamise eelduseks on sama sätte kohaselt see, et isikul (kostjal) on tekkinud lepingu või seaduse alusel kohustus täpselt kindlaks määratava sisuga tahteavalduse tegemiseks. Hagiavalduses märgitust võib järeldada, et kostjale ei kuulu enam osa WW pärandvara ühisusest (see võõrandati hagis väidetu kohaselt täitemenetluses hagejatele). Juhul kui pärandvara kuulub hagejatele ühiselt, on nemad ka pärandvaras olevate üksikute asjade, sh kinnistu, ühisomanikud. Seega võib kinnistusraamatu kanne kostja omandiõiguse kohta olla muutunud ebaõigeks ning hagejad võivad olla õigustatud hagema kostjalt tahteavaldusi kannete muutmiseks (kui kostja ei anna nõusolekut kannete muutmiseks). Hagejate nõue kohustada kostjat andma nõusolek kinnistusraamatu kannete muutmiseks tuleb eelmärgitut arvestades saata maakohtule tagasi hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. 11. Menetluskulude jaotuse määrab
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.