RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-17-1722 Otsuse kuupäev Tartu, 11. detsember 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Kaupo Paal, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

) § 277 mõttes, kuid kostja väited on põhistamata ja kohtul ei ole alust kahelda võlatunnistuse ja sellelt nähtuva allkirja ehtsuses. On tavapärane, et pooled esitavad kohtule tõendite ärakirjad. Samuti ei anna dokumendi ehtsuses põhjust kahelda asjaolu, et dokumendi allkirjastanud poolel väidetavalt ei ole originaaleksemplari. Pooled ei esitanud kohtule taotlust käekirjaekspertiisi määramiseks. Seega on saldokinnitus kehtiv ja võla puudumist peab tõendama kostja. Kostja ei esitanud võlale sisulisi vastuväiteid ega tõendanud, et võlga tegelikult ei ole. Hageja on tõendanud, et ta müüs kostjale

1. aastal ulukiliha kokku 26 230 euro 56 sendi eest. Pooled olid sõlminud ulukiliha müügilepingu, mille kohaselt hageja pidi ulukiliha kostjale toimetama ning kostja pidi maksma hagejale selle eest tasu vastavalt hageja esitatud arvetele. Hageja on esile toonud ja tõendanud, et ulukirümbad anti kostjale üle koos jahisaagi vastuvõtuaktiga. Hageja esile toodud asjaolusid kinnitavad tema esitatud aktid ja arved. Aktide kaaskoostajaks oli kostja raamatupidaja, kes edastas hagejale tagastatava akti iga kord teadmiseks ka kostja juhatuse liikmele P. Noorhanile. Seetõttu on alusetud kostja väited, et kostja ei olnud tehingutest teadlik ja raamatupidajal ei olnud volitust nende tegemiseks. Aktide tagastamisega on kostja kinnitanud ulukiliha kättesaamist. Seetõttu on kostjal kohustus
2. a jaanuaris ja veebruaris esitatud arved tasuda. Arvete tasumise mõistlikuks tähtajaks tuleb lugeda 14 päeva. Kostja peab tasuma hagejale ka liha tarnimisega seotud logistika- ja transpordikulud 9319 eurot 24 senti. Hageja on tõendanud, et pooltel oli kokkulepe, et kostja hüvitab ulukiliha transpordi ja logistikaga seotud kulud. Tõenditest nähtub, et kostja on varem transpordi- ja logistikakulude arved hagejale tasunud. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et see nõue on VÕS § 802 lg 1 ja § 862 järgi aegunud. Hageja nõue tuleneb müügilepingust ning sellele kohaldub üldine aegumistähtaeg (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg 1 ja § 147 lg 3). Hageja on tõendanud, et kostja võlgnes talle kokku 183 893 eurot 75 senti (148 343 eurot 95 senti + 26 230 eurot 56 senti + 9319 eurot 24 senti). Ajavahemikul
3. jaanuarist kuni
4. aprillini 2016 tasus kostja hagejale kokku 70 663 eurot 29 senti. Seega on kostjal hagejale maksmata 113 230 eurot 46 senti. Kuna hageja nõudis 10 eurot suurema võla väljamõistmist, tuleb hagi rahuldada osaliselt.

§ 367

alusel tuleb kostjalt alates otsuse tegemisest kuni võla tasumiseni välja mõista ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivis. Arvestades seda, et Tartu Maakohus mõistis

1. detsembri
2. a määrusega hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude hüvitise 1083 eurot 33 senti, kohtumäärus on jõustunud ja hageja ei ole seda vabatahtlikult täitnud, tuleb kostja nõue hageja nõudega

§ 445lg 1 järgi tasaarvestada.

Tasaarvestuse tulemusel tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 112 147 eurot 13 senti. Ülejäänud kostja tasaarvestuse vastuväited ei ole põhjendatud.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus hagi rahuldas, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. märtsi
5. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda 3

§ 654lg 6 järgi.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga selles, et maakohus jagas valesti tõendamiskoormise ja jättis selle põhjendamatult kostja kanda. Samuti ei ole õiged kostja väited selle kohta, et hageja ei ole oma väiteid tõendanud. Maakohus ei eksinud, kui tuvastas saldokinnituse alusel kostja võla seisuga 31. detsember 2015.

§ 277

lg-st 1 ei tulene, et kohus peab alati, kui võlgnik väidab, et dokument ei ole ehtne, jätma selle

§ 277lg 4 alusel tõendite hulgast välja või korraldama käekirjaekspertiisi.

Kui võlgnik esitab paljasõnalise põhistamata vastuväite, mille alusel kohtul ei teki koosmõjus asjas esitatud teiste väidete ja tõenditega kahtlust dokumendi ehtsuses, võib kohus dokumenti tõendina arvestada. Maakohus lähtus põhjendatult sellest, et kostja ei olnud oma vastuväidet asjakohaselt ja usutavalt põhistanud, mistõttu ei olnud alust jätta saldokinnitust tõendina arvestamata. Õige ei ole kostja väide, et maakohus eksis tõendite hindamisel, kui tuvastas, et hageja müüs kostjale 2016. aastal müügilepingu alusel ulukirümpasid ja andis need kostjale üle. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja on tõendanud nii müügi kokkuleppe olemasolu kui ka ulukirümpade üleandmise. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et hageja esitatud tõendid oleksid võltsitud. Seda pole väitnud ka kostja. Asjaolu, et aktid on koostatud lätikeelsetele blankettidele ja nende kohta ei ole esitatud tõlkeid, ei tähenda seda, et need oleks tulnud jätta arvestamata. Kostja on küll kohtuistungil välja toonud, et osa dokumente ei ole esitatud eesti keeles, kuid protokollist ei saa järeldada, et kostja vaidles nende tõendite vastuvõtmisele vastu. Seega võis maakohus võtta

§ 33

lg 1 järgi vastu mahukad aktid, mis olid koostatud küll lätikeelsetele blankettidele, kuid mille sisu oli kohtule hageja selgitusi arvestades mõistetav. Maakohus ei eksinud ka kostjalt transpordikulusid välja mõistes. Poolte kokkulepet tuvastades juhindus maakohus õigesti poolte varasemast praktikast, mille kohaselt kostja tasus transpordi eest. Kostja apellatsioonkaebuse väited tasaarvestuse kohta ei ole põhjendatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas Riigikohtule kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega tühistada maakohtu
2. märtsi
3. a otsus osas, milles kohus hagi rahuldas, samuti osas, milles kohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud. Kostja palub teha maakohtu otsuse tühistatud osas uue otsuse ning jätta hagi tervikuna rahuldamata, kõik menetluskulud hageja kanda ja kohustada hagejat tasuma kostjale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Samuti palub kostja tühistada maakohtu
4. veebruari
5. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud. Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud eksinud tõendamiskoormise jaotamisel. Kuna hagi on täielikult tõendamata, võis kostja piirduda üksnes vastuväidete esitamisega. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid hageja väiteid poolte vahel lepingu olemasolu, selle tingimuste ja hageja nõudeõiguse kohta. Hageja esitatud saldokinnituse koopia ei ole ehtne. Kostja vaidlustas saldokinnituse koopialt nähtuva allkirja ehtsuse ja väidetavalt sellele alla kirjutanud isiku pädevuse sellist saldokinnitust anda. Hageja pidi saldokinnituse koopiale tuginemiseks tõendama selle ehtsust, esitades saldokinnituse originaali või taotledes ekspertiisi koopia ehtsuse tuvastamiseks. Ringkonnakohus luges ebaõigesti saldokinnituse koopia alusel tõendatuks, et kostja andis võlatunnistuse. Lisaks ei ole saldokinnituse koopia sisu põhjal võimalik tuvastada, millist kostja kohustust võlatunnistus peaks kinnitama ning kuidas see on seotud hagis esitatud nõuetega. 4

§ 33lg 1 kohaselt ei olnud kohtul õigust neid dokumente tõendina vastu võtta.

Kohtuotsused põhinevad olulises osas lubamatutel tõenditel. Hageja esitatud tõendid ei kinnita kaupade ja teenuste müüki kostjale ega seda, et kostja on need kätte saanud. Hageja ei ole tõendanud, et kostja töötaja saadetud e-kirjade manuses olid just hageja väidetud aktid. Kohtute järeldused kostja tasaarvestuse kohta on osaliselt ekslikud ega põhine asjas esitatud tõenditel. Kohtud on jätnud arvestamata kostja taotluse kohaldada osale hageja nõudest aegumist. 8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 691

p 2 ja § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

1. Kolleegium leiab, et kohtud rikkusid menetlusõiguse normi, võttes kostja väidetava võla
2. detsembri
3. a seisuga tõendamisel arvesse hageja esitatud saldokinnituse ja jättes arvestamata kostja vastuväite, et hageja ei ole tõendanud enda esitatud saldokinnituse ehtsust. 10.1.

§ 277

lg 1 järgi võib menetlusosaline vaidlustada teise menetlusosalise esitatud dokumendi ehtsuse ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt, kui dokumendi ehtsus on vaidlustatud, võib kohus otsuse tegemisel jätta selle arvestamata või arvata dokumendi määrusega tõendite hulgast välja. Dokumendi võltsituse kontrollimiseks võib kohus määrata ekspertiisi või välja nõuda muud tõendid. Kolleegium jääb varasema seisukoha juurde, et kui hageja tugineb võlatunnistuse (kehtivale) andmisele, peab hageja seda kostja vastuväite esitamisel ka tõendama (Riigikohtu 14. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10, vt ka 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 25). Eelöeldu tuleneb tsiviilkohtumenetluse põhimõttest, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (vt

§ 230lg 1), st ka asjaolu, et võlgnik on andnud kehtiva võlatunnistuse.

Praeguses asjas esitas hageja kohtule saldokinnituse valguskoopia, mitte selle kui algdokumendi. Kostja avaldas maakohtule, et tema valduses ei ole saldokinnituse originaali ning et tal puudub ka mis tahes varasem teave sellise dokumendi olemasolu kohta. Kostja väitis ka seda, et tema ega tema esindaja ei ole sellele saldokinnitusele alla kirjutanud (vt kostja

1. aprilli
2. a vastus hagile, p-d 11 ja 14, I kd, tl 181). Kostja esindaja avaldas
3. veebruaril
4. a toimunud maakohtu istungil, et kostja jääb kõikide vastuväidete juurde, kahtleb saldokinnituse ehtsuses ja on selle ehtsuse vaidlustanud (I kd, tl 201). Eelnevast nähtuvalt oli kostja lisaks sellele, et ta seadis kahtluse alla saldokinnituse olemasolu, selle ehtsuse

§ 277lg 1 järgi ka vaidlustanud.

10.2. Kohtute arvates ei anna kostja väited alust kahelda saldokinnituse ja sellelt nähtuva allkirja ehtsuses (maakohtu otsuse p 16), kuna kostja ei olnud oma vastuväidet asjakohaselt ja usutavalt põhistanud (vt ringkonnakohtu otsuse p 8). 5

§ 277mõttes.

Sellisel juhul piisab dokumendi ehtsuse vaidlustamise põhistamiseks

§ 277

lg 1 mõttes isiku samast väitest, sest isiku allkirja ehtsuse hindamine vajab eriteadmisi (mida kohtul üldjuhul ei ole), milleks tuleks üldjuhul määrata käekirjaekspertiis (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-16, p 10;
3. septembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ja leiab, et dokumendi ehtsuse vaidlustamise avalduse põhistamiseks

§ 277

lg 1 järgi piisab mh ka poole väitest, et dokumendilt nähtuv allkiri ei ole ei tema ega tema esindaja antud. 10.

1. Kolleegium selgitab, et kui pool ei tunnista kohtumenetluses teise poole esitatud dokumendi, millest on esitatud üksnes valguskoopia, olemasolu, peab valguskoopia esitanud pool valguskoopiale vastava dokumendi olemasolu tõendama. Praeguses asjas on hageja kinnitanud, et tal on võimalik esitada saldokinnituse originaal (vt nt maakohtu
2. veebruari
3. a istungi protokoll, I kd, tl 201 pöördel). Kohtud oleksid pidanud andma hagejale võimaluse esitada saldokinnituse originaal. 10.
4. Juhul kui hageja esitab asja uue läbivaatamise käigus ringkonnakohtule saldokinnituse originaali ja kostja jääb ka pärast seda seisukohale, et tema ega tema esindaja ei ole sellele dokumendile alla kirjutanud, peab hageja

§ 230lg 1 kohaselt saldokinnituse ehtsust tõendama.

Selleks on hagejal võimalik eelkõige taotleda, et kohus määraks käekirjaekspertiisi (vt

§ 293

lg 1), ning kohtul tuleks üldjuhul käekirjaekspertiis ka määrata (vt Riigikohtu

1. septembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-15, p 10). Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama menetlusosalistele tõendamiskoormist ja andma

§ 652nõudeid järgides võimaluse esitada uusi tõendeid ja taotlusi.

Juhul kui hageja ei taotle eelnimetatud juhul kohtu määratud tähtaja jooksul käekirjaekspertiisi ega esita muid tõendeid dokumendi ehtsuse tõendamiseks, võib kohus

§ 277

lg 4 esimese lause järgi keelduda oma määrusega selle tõendi vastuvõtmisest (vt

§ 238lg-d 4 ja 5, § 463 lg 1).

Selline määrus tuleb teha enne asja sisulise arutamise algust, sest alles kohtulahendis tõendi vastuvõtmisest keeldumine oleks pooltele üllatuslik (vt selle kohta Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p-d 10 ja 11;
3. veebruari
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216/93, p 15).
5. Kohtud ei arvestanud ka kostjale väidetavalt
6. a-l tarnitud ulukiliha eest 26 230 euro 56 sendi saamise nõude kohta kostja esitatud kõikide vastuväidetega, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Nimelt esitas hageja kohtule tõendina kostja raamatupidaja e-kirjad, mille manuses olid väidetavalt kostja lõpuni täidetud ulukiliha vastuvõtuaktid. Kohtud lugesid mh nendele e-kirjadele tuginedes tõendatuks, et poolte vahel oli ulukiliha müügileping ning et hageja on ulukiliha kostjale üle andnud (vt maakohtu otsuse p 18, ringkonnakohtu otsuse p 9). Seejuures aga jätsid kohtud põhjendamatult tähelepanuta kostja vastuväite, et hageja ei ole tõendanud, et kostja töötajalt hagejale saadetud e-kirjade manuses olid just hageja väidetud dokumendid. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on hageja esitanud e-kirjad ja nende väidetavad manused kohtule väljatrükkidena, mitte originaalfailidena. Seetõttu ei ole võimalik kontrollida, kas ja milline dokument on e-kirjale manusena lisatud. Jättes kostja vastuväite arvesse võtmata ja sellega mittenõustumise 6

§ 442lg-st 8 ja § 654 lg-st 5 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

1. Eelnimetatud menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus selgitama hagejale vajadust tõendada saldokinnituse olemasolu ja ehtsust (vt käesoleva otsuse p 10) ning seda, et kostja töötaja e-kirjade manuses olid just hageja väidetud aktid (vt käesoleva otsuse p 11), ja andma võimaluse esitada eelnimetatud asjaolude kohta lisatõendeid. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse mh osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus rahuldada hageja nõue
2. a-l tarnitud ulukiliha eest tasumiseks, tuleb see tühistada ka osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, milles rahuldati hageja nõue mõista kostjalt hageja kasuks välja ulukiliha transpordi- ja logistikakulud 9319 eurot 24 senti (enne tasaarvestust), kuna kohtute tuvastatud asjaoludel seostusid need kulud
3. a-l tarnitud ulukilihaga (vt maakohtu otsuse p 21). Samuti tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, millega maakohtu otsus jäeti muutmata osas, milles nendelt summadelt mõisteti tasaarvestuse järel välja viivis.
4. Kohtud rikkusid menetlusõiguse normi ka sellega, et nad arvestasid hageja esitatud lätikeelseid dokumentaalseid tõendeid, kuigi kostja oli esitanud taotluse, et hageja peaks esitama nende tõendite eestikeelse tõlke. 13.
5. Käesoleva kohtuasja materjalidest nähtub, et hageja esitas oma väidete tõendamiseks arvukalt lätikeelseid tõendeid. Neist osale on lisatud eestikeelne tõlge, kuid osa dokumente, sh osa hageja esitatud arvete lisaks olevaid akte, on toimikus ilma eestikeelse tõlketa (nt I kd, tl-d 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 37, 38, 39, 41 pöördel, 42 pöördel, 43 pöördel, 46, 47, 48, 49, 50, 51, 52, 53, 54, 55, 56, 58 pöördel, 59 pöördel, 60 pöördel, 63, 64, 65, 66, 67, 68 jne).

§ 33

lg 1 teine lause sätestab, et kui menetlusosalise kohtule esitatud dokumentaalne tõend ei ole eestikeelne, nõuab kohus määratud tähtpäevaks esitajalt selle tõlget eesti keelde, välja arvatud juhul, kui tõendi tõlkimine on selle sisu või mahtu arvestades ebamõistlik ja teised menetlusosalised ei vaidle muukeelse tõendi vastuvõtmisele vastu. Kolleegium on varem juhtinud tähelepanu kohtu kohustusele tagada, et toimikus ei oleks tõlketa dokumente (vt nt Riigikohtu 1. veebruari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-06, p 13). Samuti on kolleegium rõhutanud, et alates 1. jaanuarist 2009 sätestab

§ 33

lg 1 esimene lause kohtu kohustuse (mitte vaid õiguse) nõuda menetlusosaliselt avalduse, taotluse, kaebuse või vastuväite eestikeelset tõlget, kui see ei ole esitatud eesti keeles (vt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-138-09, p 13; vt ka
3. märtsi
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-17, p 10). 13.
5. Ringkonnakohtu väide, et kostja ei vaielnud võõrkeelsete tõendite vastuvõtmisele vastu (vt ringkonnakohtu otsuse p 9), on ekslik. Kohtuasja materjalidest nähtub, et kostja avaldas juba
6. aprillil 2017 esitatud hagi vastuses, et ta vaidleb vastu kõikidele ilma tõlketa esitatud lätikeelsetele dokumentidele ja nõuab eestikeelsete tõlgete esitamist (I kd, tl 180). Ka
7. veebruari
8. a maakohtu istungil viitas kostja esindaja sellele, et osa hageja esitatud dokumente ei ole eestikeelsed ning kostja on esitanud sellele vastuväite (vt I kd, tl 201). Seega oleks maakohus

§ 33lg 1 järgi pidanud nõudma hagejalt eestikeelsete tõlgete esitamist.

Maakohus on jätnud nimetatud nõuet rikkudes tõendite tõlked hagejalt nõudmata ning ringkonnakohus on jätnud maakohtu rikkumise kõrvaldamata. 13.3. Kolleegiumi hinnangul ei pruugi eelnimetatud tõlgete nõudmata jätmine igal juhul olla menetlusõiguse oluline rikkumine

§ 669lg 2 tähenduses. Nagu viitab ka kostja ise, jättis hageja 7

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Tulenevalt

§ 230

lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamise koormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet enda tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal

§ 230lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada (vt Riigikohtu 6.

veebruari

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13;
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-10, p 13). Praeguses asjas esitas hageja tõendeid oma nende väidete tõendamiseks, mis puudutavad nõudeid
4. a-l tarnitud ulukiliha (kokku 26 230 eurot 56 senti) ning kostjale osutatud logistika- ja transporditeenuse (9319 eurot 24 senti) eest tasumiseks. Kohtud tuvastasid hageja esitatud tõendite põhjal (jahisaagi vastuvõtuaktid, hageja esitatud arved, kostja raamatupidaja e-kirjad), et pooled olid sõlminud ulukiliha müügilepingu, ulukirümbad anti kostjale üle ning hageja esitas nende eest arved, mida kostja ei ole tasunud (maakohtu otsuse p-d 18–20, ringkonnakohtu otsuse p-d 7 ja 9). Samuti leidsid kohtud, et kostjale
5. a lõpuks esitatud transpordi- ja logistikakulude arved ja nende tasumist kinnitavad pangakonto väljavõtted tõendavad, et poolte vahel oli kokkulepe, mille kohaselt kostja kohustus tasuma logistika ja transpordi eest (maakohtu otsuse p 21, ringkonnakohtu otsuse p-d 7 ja 10). Kuna hageja oli esitanud oma väidete kohta tõendeid, mis kohtute hinnangul neid väiteid kinnitasid, ei nõustu kolleegium kostja väitega, et ta võis piirduda üksnes vastuväidete esitamisega. Kostjal oli kohustus oma vastuväiteid ka tõendada.
6. Kostja on vaidlustanud ka tema väidetava esindaja P. Noorhani volituse eelnimetatud saldokinnituse (vt käesoleva otsuse p 10) allkirjastamiseks. Maakohus tuvastas, et äriregistrist nähtuvalt oli P. Noorhani kostja juhatuse liige
7. augustist 2008 kuni
8. augustini 2016, kusjuures äriregistrist ei nähtu, et juhatuse liikmed võivad kostjat esindada üksnes ühiselt. Samuti on hageja esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et P. Noorhani on kostjat esindanud tehingute tegemisel
9. juulil 2015 ja
10. mail 2016, s.o pärast tema esindusõiguse väidetavat lõppemist
11. augustil
12. Sellest järeldas maakohus, et P. Noorhani oli volitatud kostja nimel saldokinnitust allkirjastama (maakohtu otsuse p 15). Ringkonnakohus P. Noorhani esindusõigust otsuses eraldi ei analüüsinud, vaid nõustus maakohtu otsuse põhjendustega (vt ringkonnakohtu otsuse p 6). Kolleegiumi arvates ei ole kohtud, hinnates, kas P. Noorhanil oli õigus kostja nimel saldokinnitus allkirjastada, menetlusõiguse normi rikkunud.
13. Kostja heidab kassatsioonkaebuses kohtutele ette ka seda, et saldokinnituse sisust ei ole võimalik teha järeldust, et sellega on kostja kinnitanud just hagis esitatud nõuet. Ringkonnakohus märkis kolleegiumi arvates õigesti, et olukorras, kus kostja oli andnud deklaratiivse võlatunnistuse, pöördus 8

§ 442lg 5).

19. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jagab ringkonnakohus

§ 173lg 3 teise lause järgi ka menetluskulud.

20. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

§ 149

lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu 9