RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 1-17-5176
- oktoober 2018 Eesistuja Peeter Roosma, liikmed Hannes Kiris ja Lea Kivi Kriminaalasi H. K. süüdistuses KarS § 394 lg 2 p 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määrus H. K. kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim, määruskaebus Prokuratuur, esindaja Riigiprokuratuuri juhtiv riigiprokurör Steven-Hristo Evestus
- september
- a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
- Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määrus muutmata ja kaitsja määruskaebus rahuldamata.
- Arvata menetluskulude hulka H. K. valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud tasu kogusummas 1053 (üks tuhat viiskümmend kolm) eurot, sh käibemaks 175 (ükssada seitsekümmend viis) eurot ja 50 (viiskümmend) senti. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Süüdistus
- H. K-le esitati süüdistus karistusseadustiku (KarS) § 394 lg 2 p 3 järgi suures ulatuses toimepandud rahapesus. Süüdistuse kohaselt on Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu
- jaanuari
- a otsusega tuvastatud, et H. K. pani ajavahemikul
- oktoobrist 2011 kuni
- septembrini 2012 toime laenuandjakuriteo tarbimislaenude pakkumisega Soomes olevatele klientidele ilma vajaliku registreeringuta. Kokku laekus Soomes laenuandjakuriteo toimepanemise tulemusel H. K. kontrolli all tegutsenud äriühingute Eesti pangakontodele kuritegelikku tulu 3 533 574 eurot 80 senti. H. K. kasutas vara tema kontrolli all tegutsevate äriühingute ja enda arvelduskonto vahel majanduslikult põhjendamatute pangaülekannete tegemiseks. Rahalisi vahendeid kasutati äriühingute kulutuste katteks või äriühingute nimele vara soetamiseks. Sellise tegevusega pani H. K. toime rahapesu suures ulatuses, s.o kuritegeliku tegevuse tulemusel ajavahemikul
- jaanuarist 2012 kuni
- juunini 2013 saadud vara kokku summas 3 533 574 eurot 80 senti valdamise, ülekandmise, kasutamise ja muundamise eesmärgiga varjata vara ebaseaduslikku päritolu, tõelist olemust, tegelikku kasusaajat ja omandiõigust. Maakohtu määrus 1-17-5176
- Harju Maakohtu
- jaanuari
- a määrusega kohtulikus eelmenetluses lõpetati H. K. suhtes menetlus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 199 lg 1 p 5 alusel. Kohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.
- Enne rahapesu moodustavate tegude tõendamisele asumist tuleb tuvastada ja tõendada eelkuriteo toimepanemine ja sellest tulu saamine. Kui eelkuriteo kohta ei ole jõustunud süüdimõistvat otsust, tuleb esmalt menetleda eelkuritegu. Kui võrrelda Soomes menetletud laenuandjakuritegu rahapesu süüdistuses kirjeldatud eelkuriteoga, siis need kattuvad ajaliselt (
- oktoobrist 2011 kuni
- septembrini 2012), esemeliselt (kiirlaenude pakkumine ilma nõutava registreeringuta) ja ruumiliselt (tegu on toime pandud Soome Vabariigi territooriumil). Helsingi Linnakohus leidis, et need teod on aegunud, ja mõistis seetõttu H. K. laenuandjakuriteos õigeks. Helsingi Linnakohtu otsus on jõustunud. Vaatamata sellele, et H. K-le on Eestis esitatud süüdistus rahapesus ja selle tõendatuse korral mõistetaks ta süüdi KarS § 394 lg 2 p 3 järgi, on eelkuritegu rahapesu koosseisuline tunnus ja süüdimõistmine rahapesus tähendaks sisuliselt isiku süüditunnistamist ka eelkuriteos ehk laenuandjakuriteos. Kuna rahapesu süüdistuse aluseks olevat eelkuritegu on juba Soomes menetletud ja H. K. on selles õigeks mõistetud, läheks selle uus menetlemine vastuollu ne bis in idempõhimõttega. Seetõttu tuleb kriminaalmenetlus KarS § 394 lg 2 p 3 järgi H. K-le esitatud süüdistuses KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel lõpetada. Määruskaebused
- Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebused riigiprokurör Steven-Hristo Evestus ja süüdistatava H. K. kaitsja vandeadvokaat Jaak Siim.
- Riigiprokurör taotles maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja kohtuliku eelmenetluse jätkamist. Eestis ei ole H. K-le tehtud eraldi etteheidet laenuandjakuriteos, selles tema üle kohut ei mõisteta. Rahapesukuriteo koosseisuline tunnus on eelkuriteosündmuse fakt, mille olemasolu tuleb prokuratuuril tavapärases korras menetluse käigus tõendada. Maakohtu poolt juba eelmenetluse staadiumis kriminaalmenetluse lõpetamine on ennatlik ja see on võtnud prokuratuurilt alusetult võimaluse tõendada koosseisupärase eelkuriteosündmuse olemasolu. Lisaks on menetluspraktikas tavapärane, et rahapesu kohtumenetluse ajaks on eelkuriteos olemas süüdimõistev kohtuotsus. Maakohtu seisukoht tooks kaasa selle, et eelkuriteos otsuse tegemine muudaks hiljem ne bis in idempõhimõtte väidetava riive tõttu rahapesu süüdistuse menetlemise võimatuks.
- Kaitsja nõustus määruskaebuses kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 199 lg 1 p 5 alusel, kuid vaidlustas maakohtu määrust osas, milles jäeti osaliselt rahuldamata kaitsja taotlused menetluskulude ja süüteomenetluses tekitatud varalise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohtu määrus
- Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määrusega tühistati maakohtu määrus ja kriminaalasi saadeti maakohtule kohtuliku menetluse jätkamiseks samas kohtukoosseisus. Prokuröri määruskaebus rahuldati tervikuna, kaitsja määruskaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohtu seisukohad olid kokkuvõtvalt järgnevad.
- Rahapesukuriteo üks koosseisuline tunnus on eelkuriteo tuvastamine, kuid see ei tähenda, et eelkuriteo osas peaks olemas olema süüdimõistev kohtuotsus, vaid piisab kui rahapesukuritegu menetlev kohus tuvastab eelkuriteo koosseisutunnused. Kuigi Helsingi Linnakohtu
- jaanuari
- a otsusega mõisteti H. K. laenuandjakuriteos õigeks tegude aegumise tõttu, tuvastas kohus, et vähemalt ajavahemikul
- oktoobrist 2011 kuni
- septembrini 2012 pandi siiski laenuandjakuritegu toime. Kuriteo aegumine välistab küll isiku süüditunnistamise ja karistamise selle kuriteo toimepanemise 2
(6)1-17-5176 eest, kuid ei takista kuriteosündmuse kui fakti tuvastamist ega selle käsitamist eelkuriteona. Eelkuriteo osas tuleb analüüsida vaid teo koosseisupärasust ega pea lahendama süüküsimust. Seega ei takista H. K. Soome Vabariigis toimepandud tegude aegumine käimasolevas kriminaalmenetluses ei eelkuriteo fakti ega rahapesukuriteo tuvastamist.
- KrMS § 199 lg 1 p 5 peab välistama võimaluse, et pärast isiku kohta tehtud jõustunud karistamisotsust võidakse tema suhtes kaaluda tema täiendavat karistamist sama teo eest. Ne bis in idem-põhimõte keelab isiku suhtes teistkordse menetluse läbiviimise juhul, kui see menetlus käsitleb samu või sisuliselt samu faktilisi asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- novembri
- a määrus nr 1-17-4924/15, p 33). Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et rahapesu süüdistus ja eelkuriteo süüdistus ei saa oma sisult ega mahult olla kokkulangevad. Prokurör peab asja sisulisel arutamisel avama detailselt eelkuriteo faktilised asjaolud ja esitama tõendid rahapesule eelneva kuritegeliku tegevuse sisu kohta. Maakohus on kriminaalasja menetluse lõpetanud eelistungil, ilma et oleks asunud asja sisuliselt arutama ja tõendeid hindama.
- Ringkonnakohus rahuldas osaliselt kaitsja taotluse hüvitada süüdistatavale apellatsioonimenetlusega tekkinud kulu. Kohtu hinnangul on põhjendatud tehtud töö maht, kuid kaitsja tunnitasu (165 eurot, millele lisandub käibemaks) ei ole mõistlik. Asja keerukust ja varasemat kohtupraktikat silmas pidades tuleb antud asjas mõistlikuks lugeda tunnitasu 130 eurot, millele lisandub käibemaks. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus
- Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse H. K. kaitsja vandeadvokaat J. Siim, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Kaitsja seisukohad on lühidalt järgmised.
- Süüdistusaktist on selge, et Eestis toimetatav kriminaalmenetlus käsitleb samu faktilisi asjaolusid, mille kohta tegi Helsingi Linnakohus süüteo aegumise tõttu õigeksmõistva otsuse. Euroopa Kohtu praktikas on ne bis in idem-põhimõte kohaldatav ka olukorras, kus süüdistatav mõistetakse õigeks kuriteo aegumise tõttu. Sealjuures on ne bis in idem-põhimõtte eesmärk pigem kaitsta teistkordse menetlemise kui teistkordse karistamise või õigeksmõistmise eest. Eelkuriteo tuvastamine tähendaks praegusel juhul samade asjaolude suhtes korduva menetluse läbiviimist ja seeläbi teistkordse menetluse keelu rikkumist. Lisaks on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et Helsingi Linnakohtu hinnangul ei saanud H. K. tegude tulemusena konfiskeeritavat kriminaaltulu ja seetõttu jättis linnakohus prokuröri esitatud kriminaaltulu konfiskeerimise taotluse rahuldamata. Kuna Soome kohtulahendiga on tuvastatud, et H. K. kriminaaltulu ei saanud, ei saa Eestis toimetatavas menetluses asuda seisukohale, et H. K. siiski sai Soomes toimepandud teo tulemusena kriminaaltulu.
- Ringkonnakohus pidas alusetult põhjendamatuks kaitsja tunnitasu. Tegemist on keeruka kriminaalasjaga ja arvestades keskmist tasumäära üldmenetluses lahendatavates kriminaalasjades, tuleks kaitsja tunnitasu lugeda põhjendatuks. Määruskaebuse vastus
- Riigiprokurör Steven-Hristo Evestus leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Määruskaebuse vastuses esitatud põhiseisukohad on järgmised.
- H. K. süüdistus rahapesus ja eelkuriteos ei ole oma sisult ega mahult kokkulangev. H. K-le Soome Vabariigis etteheidetud tegude (registri sissekannet puudutav kuritegu, turunduskuritegu ja 3
(6)1-17-5176 laenuandjakuritegu) kaitse-eesmärk erineb täielikult Eestis KarS § 394 lg 2 p 3 alusel esitatud rahapesu süüdistuse kaitse-eesmärgist. KarS §-s 394 sätestatud rahapesu koosseis kaitseb riigi rahandus- ja majandussüsteemi kuritegeliku varaga manipuleerimise eest ja kaitseb seega ühiskondlikke väärtusi tunduvalt laiemalt. Ka Euroopa Inimõiguste Kohus on leidnud, et sama teoga ei ole tegemist juhul, kui sanktsioonide eesmärgid on erinevad (
- septembri
- a otsus Rosenquist vs. Rootsi).
- Määruskaebuse esitaja seisukoht, et Eestis rahapesus süüditunnistamine tähendaks ne bis in idempõhimõtte rikkumist, on ekslik. Rahapesukuritegu puudutava menetluse raames ei anta hinnangut eelkuriteo ebaõigussisule ega kohaldata ka eelkuriteost tulenevaid karistusõiguslikke järelmeid. Analoogsest tõendamiskoormisest võib rääkida ka näiteks süütegude puhul, mille koosseisuliseks elemendiks on kuriteo varasem toimepanemine: ka selliste tegude puhul ei karistata isikut mitte varasema kuriteo toimepanemise eest, vaid üksnes konkreetses menetluses arutatava teo toimepanemise eest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
- Soome Vabariigi Helsingi Linnakohtu
- jaanuari
- a otsusest nähtuvalt süüdistati H. K-d Soomes muu hulgas laenuandjakuriteos, täpsemalt Soomes tarbijatele kiirlaenude pakkumises ilma vastava registreeringuta. Helsingi Linnakohus küll tuvastas, et laenuandjakuritegu on toime pandud, kuid mõistis H. K. süüteo aegumise tõttu õigeks. Eestis esitatud süüdistuses heidetakse H. K-le ette laenuandjakuriteost saadud kriminaaltulu valdamist, ülekandmist, kasutamist ja muundamist Eestis ajavahemikul
- jaanuarist 2012 kuni
- juunini 2013, s.o rahapesu KarS § 394 lg 1 mõttes. Kaitsja hinnangul rikub Eestis rahapesu süüdistuse menetlemine ne bis in idem-põhimõtet. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu.
- Riigikohus on varasemas praktikas selgitanud, et põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud mitmekordse karistamise keelu põhimõte (ne bis in idem-põhimõte) tähistab õiguskindluse ja materiaalse õigluse konfliktsituatsioonis esimese kasuks tehtavat valikut: kui kellegi teole on seadusjõustunud kohtuotsusega antud õiguslik hinnang, on õigusrahu huvides teo hilisem õiguslikult relevantne ümberhindamine keelatud isegi siis, kui varasem hinnang osutub õiguslikult valeks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni
- a otsus asjas nr 3-1-1-56-15, p 6). Selline põhimõte sisaldub ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni
- lisaprotokolli artiklis 4, Euroopa Liidu õiguse osaks olevas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 50 ja konventsioonis, millega rakendatakse
- juunil 1985 Beneluxi Majandusliidu riikide, Saksamaa Liitvabariigi ja Prantsuse Vabariigi vahel sõlmitud Schengeni lepingut nende ühispiiridel kontrolli järkjärgulise kaotamise kohta (edaspidi: Schengeni rakenduskonventsioon), täpsemalt selle artiklis
- Viimane on asjakohane olukorras, kus varasem kohtuotsus on tehtud teises Euroopa Liidu liikmesriigis (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-17-4924/15, p 32).
- Ne bis in idem-põhimõte välistab sama teo korduva menetlemise juhul, kui sama teo kohta on tehtud lõplik otsustus. Sellise lõpliku otsusena on käsitatav ka isiku õigeksmõistmine süüteo aegumise tõttu (vt Euroopa Kohtu
- septembri
- a otsus asjas C-467/04, Gasparini, p-d 25–28). Kuna H. K. mõisteti Helsingi Linnakohtu otsusega laenuandjakuriteos selle aegumise tõttu õigeks, on järelikult laenuandjakuriteos tehtud lõplik otsustus, mis välistab sama teo osas korduva menetlemise. Seega tuleb hinnata, kas H. K-le Eestis esitatud süüdistus rahapesus käsitab sama tegu kui Soomes menetletud laenuandjakuritegu.
- Euroopa Kohus on Schengeni rakenduskonventsiooni artikli 54 tõlgendamisel asunud seisukohale, et ainsaks oluliseks kriteeriumiks on tegude sisulise samasuse tuvastamine, mida tuleb mõista omavahel ajaliselt, ruumiliselt ja esemeliselt lahutamatult seotud asjaolude kogumi esinemisena (vt Euroopa 4
(6)1-17-5176 Kohtu
- märtsi
- a otsus asjas C-436/04, kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-17-4924/15, p 33). Van Esbroeck, p-d 31–36; Riigikohtu
- Eestis esitati H. K-le süüdistus suures ulatuses rahapesus KarS § 394 lg 2 p 3 järgi. Rahapesu objekt on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel saadud vara (rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 5 lg 1). Vara kuritegeliku päritolu tuvastamiseks tuleb näidata, et faktiliselt leidis aset nn eelkuritegu ehk eelkuriteosündmus ja et teo objektiks olnud vara on pärit sellest eelkuriteosündmusest. Nii ei ole kohtupraktikas rahapesu koosseisutunnusena kinnistunud tunnus „eelkuritegu“ käsitatav rahapesu koosseisupärase teona, vaid eelkuriteo kui teatud sündmuse aset leidmise fakti tuvastamine on vajalik rahapesu objekti koosseisupärasuse hindamiseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-17-4924/15, p 37). Küsimused, kas eelkuriteosündmus on aset leidnud ja kas rahapesu objektiks olev vara on pärit just sellest eelkuriteosündmusest, lahendab rahapesuasja menetlev kohus, toetudes rahapesuasja menetluses esitatud tõenditele (nii ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni
- a otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 170; määrus nr 1-17-4924/15, p 37). Sealjuures tuleb silmas pidada, et rahapesu süüdistuses ei tehta isikule karistusõiguslikku etteheidet eelkuriteo toimepanemises. Samuti ei lahenda kohus rahapesuasja menetluses eelkuriteosündmuse fakti tuvastamisel eelkuriteo toimepanijate süüküsimust ja selles menetluses ei ole eelkuriteo toimepanijate suhtes võimalik kohaldada õiguslikke järelmeid. KarS § 394 lg-s 1 sätestatud rahapesu süüetteheide taandub vaid vara kuritegeliku päritolu varjamisele ja teo toimepanijat on võimalik karistada üksnes varjamistegude toimepanemise eest.
- Eelneva valguses on H. K-le Eestis esitatud rahapesu süüdistuse esemena käsitatav vaid vara kuritegeliku päritolu varjamine, mitte aga nn eelkuriteosündmust sisustavad teod. Soomes toimetatud kriminaalmenetlus käsitles laenuandjakuritegu, sisuliselt kiirlaenu andmise nõuete rikkumist, kuid see menetlus ei puudutanud (väidetavaid) hilisemaid tegusid seoses saadud vara kuritegeliku päritolu varjamisega. Seega käsitavad menetlused faktiliselt erinevaid käitumisakte: Eestis vara kuritegeliku päritolu varjamist, Soomes aga laenuandjakuritegu. Õiguslikus mõttes võivad aga sama teona olla käsitatavad ka iseenesest faktiliselt eraldiseisvad käitumisaktid, mis moodustavad loomuliku elukäsitluse järgi ühtse sisulise terviku (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- juuni
- a otsus nr 1-17-7206/27, p 23;
- novembri
- a otsus nr 1-15-10119/80, p 27). Kolleegiumi hinnangul ei ole kõnealused käitumisaktid loetavad ka õiguslikus mõttes üheks teoks. Kuigi nende aktide vahel on teatud ajalis-ruumiline seos, siis laenu andmise nõuete rikkumine ja hilisem vara kuritegeliku päritolu varjamine on esemeliselt niivõrd erinevad, et neid ei saa ka õiguslikus mõttes käsitada sama teona. Sellest tulenevalt on kolleegium seisukohal, et rahapesu süüdistuses kirjeldatud tegu ja Soomes menetletud tegu ei ole esemeliselt kokkulangevad ega moodusta sisuliselt lahutamatut faktiliste asjaolude kogumit, mis annaks aluse lugeda neid karistusõiguslikult üheks ja samaks teoks. Sellest tulenevalt ei kujuta rahapesu süüdistuse esitamine antud juhul kolleegiumi hinnangul ne bis in idempõhimõtte rikkumist. Seisukohta, et eelkuriteo osas välisriigis aset leidev menetlus ega eelkuriteos tehtud lõplik otsus (viidatavas kriminaalasjas süüdimõistev otsus) ei välista Eestis rahapesu süüdistuse menetlemist, on väljendatud ka varasemas Riigikohtu praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-94-14, p 167).
- Ne bis in idem-põhimõtte kontekstis ei takista rahapesu süüdistuse arutamist kaitsja viidatud asjaolu, et Helsingi Linnakohtu otsuse kohaselt ei tuvastatud, et laenuandjakuriteost oleks tekkinud konfiskeeritavat majanduslikku kasu. Kaitsja hinnangul ei saa sellest asjaolust tulenevalt Eestis rahapesus esitatud süüdistuse arutamisel enam leida, et H. K. siiski sai eelkuriteost teatud vara. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ne bis in idem-põhimõte peab takistama sama teo teistkordse menetlemise. Teatud faktilisele asjaolule – sh nt vara pärinemisele kuritegelikust tegevusest – mitmes erinevas kriminaalmenetluses hinnangu andmine ei ole käsitatav sama teo korduva menetlemisena. Nii ei piira ne bis in idem-põhimõte kriminaalasja arutava kohtu õigust ja kohustust tugineda kriminaalasja lahendades vaid asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks (vt 5
(6)1-17-5176 KrMS § 60 lg 1). Asjaolu saab aga kohus tõendatuks lugeda vaid toetudes konkreetse kriminaalasja menetluses esitatud tõenditele. Teises kriminaalasjas tehtud kohtulahendis esitatud õiguslik hinnang teatud asjaolu esinemise kohta võib olla käsitatav dokumentaalse tõendina, mille kohaselt on kohus teise kriminaalasja raames ja selles esitatud tõendite alusel asunud konkreetsele õiguslikule järeldusele. Teises kriminaalasjas tehtud kohtulahendis teatud faktilise asjaolu esinemisele antud õiguslik hinnang ei ole aga kohtule iseenesest siduv. Nii ei välista teises kriminaalasjas tehtud lahendis teatud faktilisele asjaolu esinemisele antud õiguslik hinnang asja arutaval kohtul asuda konkreetses menetluses esitatud tõendite valguses selle asjaolu esinemises teistsugusele järeldusele.
- Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on alusetult lugenud mõistlikuks kaitsekulu taotletust väiksemas ulatuses. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb menetluskulu mõistlikkuse hindamisel anda hinnang ka kaitsja tööühiku hinna mõistlikkusele, arvestades muu hulgas tõstatud õiguslike küsimuste keerukust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- detsembri
- a määrus nr 1-17-7077/14, p 80;
- jaanuari
- a määrus nr 1-17-7461/23, p 22). Ringkonnakohus märkis, et asja menetluses on vaidlusalust küsimust käsitletud juba korduvalt ja kaitsja argumendid pole oluliselt muutunud, st pole kerkinud uusi õiguslikke probleeme, mille läbitöötamine õigustaks keskmisest kõrgemat tasumäära. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga. Antud asjast ei nähtu märkimisväärset keerukust ega muid asjaolusid, mis õigustaksid keskmisest suurema õigusteenuse tunnihinna maksmist. Seda enam, et kaitsja keskendub ne bis in idem-põhimõttele ja kaitsja seisukohad sisuliselt kattuvad juba eelnevalt vara arestimise menetluses esitatuga, mil õigusteenuse mõistlikuks peetud tunnihind oli 130 eurot (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus nr 1-17-4924/15, p 41). Nii on kolleegiumi hinnangul ringkonnakohtu seisukoht põhjendatud ja määruskaebuses esitatud etteheited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks ka menetluskulude osas.
- Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 1 ning § 363 lg 4 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
- Määruskaebuse esitaja taotleb H. K-le valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud tasu hüvitamist 1336,10 euro suuruses summas (sh käibemaks). Taotlusele lisatud arvete kohaselt osutati määruskaebemenetluses õigusabi kokku 6 tundi ja 45 minutit tunnihinnaga 165 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuigi kolleegiumi hinnangul võib ajakulu lugeda mõistlikuks, ei pea kolleegium määruse p-s 24 toodud kaalutlustel kaitsja keskmisest suuremat õigusteenuse tunnihinda põhjendatuks. Kolleegium loeb ka praeguses määruskaebemenetluses mõistlikuks õigusteenuse tunnihinnaks 130 eurot. Selle valguses on mõistlik kaitsekulu praeguses määruskaebemenetluses 1053 eurot (sh käibemaks 175,50 eurot), mis tuleb KrMS § 187 lg 2 kohaselt arvata menetluskulu hulka. Kõnealuse menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)