2-18-4566/93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing Otsuse kuupäev 20.06.2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-4566 Kohtuasi XX hagi YY vastu elatise tasumise kohustusest vabastamiseks või elatise suuruse vähendamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 21.12.2018 otsus Kaebuse esitaja, liik ja hind YY apellatsioonkaebus, 2 250 eurot Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Sulev Mander Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Natalia Lausmaa Menetluse liik Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 21.12.2018 otsus muutmata ja YY apellatsioonkaebus rahuldamata.
2. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud YY kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Asjaolud ja hageja nõue
3. XX (hageja) esitas 25.03.2018 maakohtule hagi YY (kostja) vastu elatise tasumise kohustusest vabastamiseks või elatise vähendamiseks alates hagi esitamisest. Hageja on kostja poeg, kellelt mõisteti 15.12.2008 otsusega asjas nr 2-08-25788 kostja kasuks alates 25.06.2008 välja elatis 2 175 krooni kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus, millele lisandus tulumaks. Maakohus rikkus lahendi tegemisel materiaalõiguse norme, sest lähtus ainuüksi kostja töövõimetusest, jättes välja selgitamata, kas kostja tegelikult abi vajas ning sidus selle ebaõigesti Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääraga. Lisaks jättis kohus välja selgitamata hageja varalise seisundi ning arvestamata asjaoluga, et hagejal oli toona üks alaealine laps (praegu kaks). Hageja ei olnud suuteline väljamõistetud elatist tasuma kahjustamata oma alaealiste laste ja enda ülalpidamist; samas ei olnud kostja abivajav. Kinnisvara ja registritesse kantavat vallasvara hagejal ei olnud ning ta sai töötasu miinimumpalga ulatuses (hageja kaotas menetluse kestel töö). Hagejal ei olnud võimalik suuremat töötasu hankida ja majanduslikult paremale järjele jõuda, sest tal oli ainult põhiharidus. Hageja haridustee oli pooleli jäänud, sest ta pidi alates
4. eluaastast (
5. aastast) ülal pidama oma ema (kostjat) hageja isa pere juurest lahkumise tõttu. Lisaks madalale haridustasemele takistas hagejal tasuvama töö leidmist asjaolu, et hagejat karistati kriminaalkorras 06.04.2010 otsusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX karistusseadustiku (KarS) § 170 järgi. Kriminaalmenetlust alustati kostja avalduse alusel. Karistatus oli küll kustunud, aga lahend oli Riigi Teatajast jätkuvalt leitav. Veel takistas parema töökoha leidmist kostja tegevus, kes oli viimased kümme aastat ahistanud, kiusanud ja jälitanud hagejat, hageja endist abikaasat, hageja sõpru-tuttavaid, hagejale kortereid üürinud korteriomanikke ning hageja tööandjat/-andjaid. Tööandjaid ahistas kostja sellega, et saatis kirju, milles nimetas hagejat kelmiks ja petturiks, süüdistas tööandjaid ümbrikupalga maksmises hagejale, ilmus hageja töökohta skandaalitsema, riputas hagejat ja tema tööandjat laimavaid postitusi sotsiaalmeediasse, sh levitas postitustes ka valeandmeid. Hagejal oli kaks tütart: RR, kes sündis XX.XX.XXXX ja AA, kes sündis XX.XX.XXXX. Lapsed elasid koos emaga PP-ga, kuid hageja toetas võimaluse piires lapsi nii rahaliselt kui ka muul moel. Hageja ei olnud suuteline toetama rahaliselt nii oma alaealiseid lapsi kui ka kostjat ja tagama seejuures enesele ülalpidamine. Kostja materiaalne olukord oli märkimisväärselt parem kui hagejal. Ta töötas mitmel töökohal, sai erinevaid toetusi ja oli ka sotsiaalselt aktiivne. Näiteks kandideeris kostja
6. aastal IRL-i ridades kohaliku omavalitsuse volikogu valimistel, saades asendusliikmena ka valituks. Kostjale kuulus liikmesus hooneühistus Q, mille väärtus võis olla 15 000 eurot. Kostjal oli elukaaslane, kes kandis osa kostja kuludest. Kostja igakuised kulud ei ületanud tulusid. Kostja ei olnud abivajav. Kostja vastuväited
7. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagi sisaldas hulganisti ebaõigeid väiteid. Hageja ei jätnud haridustee pooleli kostja tõttu, vaid põhjusel, et soovis õppimise asemel raha teenida. Kostja suunas hagejat õpinguid jätkama, kuid tulutult. Kostja ainus sissetulek ei olnud 500 euro suurune töötasu, vaid ta sai lisaks ümbrikupalka. See ilmnes asjaolust, et ta igakuised kulutused ei piirdunud 500 euroga kuus, ta üüris korterit, omas autot ja käis välisreisidel. Tööst vabal ajal osutas hageja taksoteenust, mille raames müüs ka illegaalselt klientidele alkoholi. Lisasissetulekut teenis hageja autode 2 vahendamisega Saksamaalt Eestisse. Kostja võttis enda peale hageja erinevate võlgade tasumise kohustuse. Hageja laste ema ei vajanud abi elatisemaksete näol, s.t hagejal ei olnud vaja eelistatavalt täita alaealistele lastele elatise tasumise kohustust. Kostja vajas abi, sest talle oli määratud täielik töövõimetus. Kostja ainus sissetulek oli töövõimetuspension. Samas tuli tal maksta oma koduks oleva korteri eest üüri 170 eurot kuus, millele lisandusid kommunaalkulud. Tema suhtes oli kohtule esitatud hagi korterist väljatõstmiseks (tsiviilasi nr 2-17-17908). Kostja ei elanud koos elukaaslasega ja ei omanud temaga ühist majapidamist. Maakohtu otsus
8. Maakohus rahuldas hagi ja muutis maakohtu 15.12.2008 otsusega asjas nr 2-08-25788 väljamõistetud elatise suurust, vähendades selle nullini ja vabastades hageja alates 25.03.2018 kostjale elatise maksmise kohustusest. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Hagi oli lubatav, sest asjaolud olid pärast maakohtu 15.12.2008 otsust muutunud: hagejal oli sündinud teine laps, s.t lisandunud üks ülalpeetav ja kostja sissetulek oli suurenenud. Viidatud
9. aasta lahendis maakohus ei tuvastanud kostja varalise seisu ja vajadused ning hageja sissetuleku. Seda tuli kohtul teha praeguses menetluses. Hagejale ei kuulunud osalust äriühingutes ja kinnistuid. Talle kuulus sõiduauto Mercedes-Benz 280SE (ehitusaasta 1984), millele olid seatud keelumärked kohtutäiturite kasuks.
10. aasta tuludeklaratsiooni andmetel teenis hageja tulu 5 617,26 eurot, s.o keskmiselt 468,11 eurot kuus. Viimati maksti talle töötasu
11. aasta septembris, kuid kohtu hinnangul oli hagejal võimalik hõlpsalt leida vähemalt miinimumtasu võimaldav töökoht. Kostja väited hageja lisasissetulekute kohta olid tõendamata. Hageja kandis igakuiselt eluasemekulusid ca 175 eurot, toidukulusid 140-150 eurot kuus, kulusid hügieenitarvetele 10 eurot ja riietele/jalanõudele 2,5 eurot, s.t hageja kandis igakuiselt eluks vajalikke kulutusi 337,5 eurot. Hageja ülalpidamiskohustus oma kahe lapse suhtes tulenes perekonnaseadusest (PKS) ja seda tuli arvestada hageja ülalpidamisvõime hindamisel. Nähtuvalt hageja arvestuslikust sissetulekust 500 eurot kuus oli hageja ülalpidamisvõime 100 eurot kuus (500:5). Kasutades tema käsutada olevaid vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ning kostjale elatise tasumiseks ühetaoliselt, kulus hagejal enda ülalpidamiseks kaks osa kuusissetulekust, kuna laste osas oli ülalpidamiskohustus ka teisel vanemal ning kahele lapsele ja kostjale igaühele üks osa hageja sissetulekust. Hageja ei olnud suuteline kostjale maksma kohtuotsusega välja mõistetud elatist. Võimalused sissetulekut suurendada olid ahtad hageja kriminaalkorras karistatuse tõttu ja põhjusel, et kostja saatis tööandjatele ning avaldas meedias hagejat halvustavaid kirjutisi. Kostjale kuulus Hooneühistu Q liikmesus nr 74 (garaažiboks). Registri andmetel ei olnud liikmesus arestitud. Kostja deklareeris Maksu- ja Tolliameti andmetel netotulu 2 591,40 eurot aastas, s.o 215,95 eurot kuus. Väärteoasjas avaldas kostja, et tema ühe kuu keskmine tulu oli kokku 415,51 eurot, ühe kuu püsikulud 280 eurot ja muud kulud 40-60 eurot. Kohtule esitatud riigi õigusabi taotluse kohaselt oli kostja netosissetulek ühes kuus 415 eurot, väljaminekud moodustusid aga järgmistest kuludest: eluasemekulud 180 eurot, toidukulud 100 eurot, kulutused transpordile 100-150 eurot, sidekulud 66 eurot, kulutused tervishoiule 60 eurot, muud vältimatud püsikulutused (ortoos, taastusravi, ravimid). Kostjal olid ka kohustused kohtutäiturite ees jääkidega 186,14 eurot, 330,03 eurot ja 500,62 eurot, mida kostja igakuiselt tasus (20 eurot kuus iga kohustuse kohta). Swedbank AS-i väljavõttest nähtuvalt laekus 3 ajavahemikul 25.12.2017-25.04.2018 kostja arvelduskontole 2 842,30 eurot, s.o keskmiselt 473,72 eurot kuus. Kostjal oli tuvastatud raske puue ja ta ei olnud abielus. Seega ei olnud hageja suuteline maakohtu
12. aasta otsuse täitmisel säilitama endale minimaalse vajaliku elustandardi ega täitama kahe alaealise lapse ülalpidamise kohustust. Elatise maksmisel on põhjendatud eelistada alaealisi lapsi emale. Kostja ei olnud abivajav isik PKS-i mõttes. Kostja sissetulekut, vara ja võimalikke sotsiaaltoetusi Tallinna linnalt arvestades, oli kostjal võimalik ennast ise ülal pidada ilma hageja abita. Tal oli võimalik võõrandada liikmesus garaažiühistus. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus
13. Kostja palus maakohtu otsus tervikuna tühistada ja teha uus lahend, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja oli abivajav isik, sest tema tervislik seisund nõudis olulisi täiendavaid kulutusi, mida ta ei olnud suuteline ise kandma. Eelneva tõttu annulleeriti tihti ravimite retseptid, mis talle olid välja kirjutatud. Viimasel ajal on kostja tervislik seisund järsult halvenenud. Elatise mittesaamine oma ainsalt pojalt võis ohtu asetada kostja elu. Kostja ei pidanud oma materiaalse olukorra parandamiseks realiseerima osaku garaažiühistus. Tal ei olnud kohustust loobuda elatisest vara omamise tõttu. Pealegi ei oleks selle müümisest saadav tulu piisavalt suur kostja kulutuste katmiseks. Hageja väited sissetuleku puudumise kohta olid valed, paljasõnalised ja tõendamata. Ka ei olnud need eluliselt usutavad, sest mille eest pidi hageja sööma. Võimalik, et ta kasutas kolmanda isiku nime töötasu teenimiseks või muid viise elatise tasumise kohustuse kuritahtlikuks mittetäitmiseks. Hagi rahuldamata jätmine ei oleks seadnud hageja alaealisi lapsi kostjaga võrreldes halvemasse olukorda, sest tõenäoliselt ei täitnud ta ka laste ülalpidamise kohustust. Kohus jättis põhjendamatult kaalumata hagis esitatud alternatiivse ettepaneku elatise kohustuse vähendamiseks. Kohus oleks võinud välja arvutada elatise suuruse, mida ta oleks olnud võimeline maksma enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Vastus apellatsioonkaebusele
14. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
15. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Pooltel ei olnud maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus tuvastas, et praegusel juhul esines TsMS § 459 lg 1 p-st 1 tulenev alus hagi esitamiseks, milles palutakse pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses. Küll aga ei 4 nõustunud kostja sellega, et asjaolude muutumine tingis lahendi tegemise, millega hageja vabastati tervikuna kostjale elatise tasumise kohustusest: kostja oli jätkuvalt abivajav ja hageja oli suuteline kostjale ülalpidamist võimaldama kahjustamata enese ja oma alaealiste laste tavapärast ülalpidamist. Isik on abivajav, kui ta ei suuda ennast ise ülal pidada (vt ka Riigikohtu 07.03.2014 määrust asjas nr 3-2-1-192-13, p 10). Siinkohal ei ole esmatähtis asjaolu, kas elatist soovivale täisealisele isikule on määratud puue või kas tema töövõime on kolmandate isikute poolt hinnatud puuduvaks. Oluline on suutlikkus sissetulekut saada ja sellega toime tulla. Praegusel juhul tuvastas maakohtus õigesti, et kostja igakuine sissetulek oli üle 400 euro (arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt keskmiselt 473,72 eurot kuus) ning suurem osa sissetulekust moodustus töövõimetoetusest ja sotsiaaltoetusest. Kostjal võis olla ka varjatud sissetulekuid, sest nt
16. aasta veebruaris kanti kostja sotsiaaltoetus BB arvelduskontole. Kostja omas ka Hooneühistu Q liikmesust nr 74, mis andis talle õiguse kasutada garaažiboksi ning mille võõrandamine oli võimalik ülalpidamiskulude eest tasumiseks. Maakohus arvestas õigesti kostja abivajaduse hindamisel nii tema igakuise keskmise sissetulekuga kui ka garaažiboksi kasutamise õigusega, sest esmajoones tuleb täisealisel isikul oma vajadused katta endale kuuluva vara (ja õiguste) arvelt. Kostja igakuised väljaminekud jäid 320 euro ja 556 euro vahele. Kostja tõi kuude lõikes kulude erinevuse põhjusena esile aeg-ajalt ilmneva vajaduse käia arsti juures, operatsioonil ja/või taastusravil. Seega sõltuvalt kuust ning meditsiiniliste protseduuride tihedusest, asukohast ja laadist, tuli kostja enda sissetulekuga toime või vajas veidi lisaraha. Maakohus täheldas siinkohal õigesti, et kostjal oli võimalik oma kulutusi sissetulekust sõltuvalt planeerida. Sealhulgas näiteks koguda säästusid sellel kuul, kus kostjal ei kulunud raha meditsiiniliste protseduuride tarbeks ning kasutada säästetud raha perioodil, mil oli kavas taastusravi vm kulukam protseduur. Apellatsioonkaebuses väitis kostja, et tema põhjendatud kulud olid tegelikult veel suuremad, sest ta ei olnud suuteline enda kasutuses olevate rahaliste vahenditega kõiki vajalikke ravimeid apteegist välja ostma. Tegu on uue asjaoluga, mida kostja varem ei esitanud. Uue asjaolu lubatavust kostja ei põhjendanud ja selle esitamisega hageja ei nõustunud, mistõttu jätab ringkonnakohus kirjeldatud väite TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta. Kuigi maakohus tuvastas, et kostja tuli mõistliku majandamise korral enda kasutuses olevate rahaliste vahenditega toime, pidas maakohus vajalikuks analüüsida hageja võimalusi kostja toetamisel ja leidis, et hageja ei ole selleks suuteline, millega ringkonnakohus nõustub. Maakohtu lahendi tegemise ajal oli hageja kaotanud töö ja otsis uut. Kuivõrd tegu oli noore ja terve inimesega, arvas maakohus, et uue töö leidmine kiiremas korras ei osutu raskeks ülesandeks. Samas, kuna hagejal oli põhiharidus, ta oli kriminaalkorras karistatud ja avalikkusele (sh tööandjatele) olid kättesaadavad hagejat laimavad kostja kirjutised, jäi hageja potentsiaalne sissetulek tõenäoliselt miinimumtöötasu ulatusse. Maakohtu järelduste õigsust kinnitab mh koos apellatsioonkaebuse vastusega esitatud tõend, mille kohaselt asus hageja 21.01.2019 uue tööandja juures tööle 500 euro suuruse brutotöötasu eest (II kd lk 117-118). Kostja küll väitis, et hageja sai lisaks ametlikule töötasule ka nn ümbrikupalka ja erinevaid muid tasusid (sh illegaalseid), kuid selle kohta tõendeid ei esitanud, mistõttu jättis maakohus õigesti kõnealuse väitega arvestamata. Töötasuna saadava 500 euroga tuli hagejal katta enda baasvajadused, pidada ülal oma kahte alaealist last ja täita kohtuotsusega väljamõistetud kostjale elatise tasumise kohustust. 5 Kusjuures hagejal kulus igakuiselt iseenda toidule 140-150 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot, riietele ja jalanõudele kokku 2,5 eurot ning eluasemele 175 eurot, s.o kokku 327,5-337,5 eurot. Ülejäänud raha kasutas hageja võimaluste piires oma alaealiste laste toetamiseks ja kostjale elatise tasumiseks. Laste toetamist hageja poolt vastavalt võimalusele 5-100 eurot kuus kinnitas laste ema (I kd lk 157). PKS § 98 lg-s 1 on sätestatud, et kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Seega tuli ülalpidamise mõttes hageja alaealisi lapsi eelistada kostjale. Kuivõrd maakohus leidis, et kostja ei olnud abivajav ja isegi kui oleks olnud, ei olnud hageja suuteline kostjat rahaliselt toetama, vähendas maakohus õigesti 15.12.2008 otsusega asjas nr 2-08-25788 kostja kasuks hagejalt välja mõistetud elatise nullini, vabastades sellega hageja kostjale elatise tasumise kohustusest. Hageja nõue vähendada kostjale tasumisele kuuluvat elatist oli alternatiivne, mida tuli kohtul analüüsida esmase nõude rahuldamata jätmise korral. Kuivõrd maakohus rahuldas esmase nõude, ei pidanud kohus võtma seisukohta alternatiivse nõude osas (vt ka TsMS § 442 lg 8 viies lause). Menetluskulud
17. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja kinnitas, et temal ringkonnakohtus menetluskulusid ei tekkinud, sest tema esindaja osutas õigusabi pro bono, mistõttu kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 6