← Eesti

1-18-5540/39

Obsah (9)§ 67§ 15§ 68§ 338§ 185§ 175§ 187§ 45§ 337

1-18-5540 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. detsember 2018, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-5540 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, li

§ 67lg-s 1 tooduga.

Seadus ei sätesta, et tunnistaja võib anonüümseks tunnistada üksnes esimese astme kuriteos või piiritlenud anonüümseks tunnistamise sanktsioonis ette nähtud karistusmääraga. Anonüümse tunnistaja Y ütlused on tõendina lubatavad, sest tema ütlused on kooskõlas teiste kohtueelsel uurimisel kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega. Seega ei rajane kohtuotsus mitte ainult anonüümse tunnistaja Y ütlustel. 3.2 Kohus jättis tõendikogumist välja kannatanu XX, tunnistaja CC ja süüdistatava Tauri Soome ütlused kannatanu vigastuse tekkepõhjuse osas, kuna need on vastuolus tunnistajate ütlustega ja kohtuarsti arvamusega. Kannatanu, süüdistatav ja tunnistaja CC on lapsepõlvesõbrad ning nende ütlused on ilmselgelt kooskõlastatud ning ajendatud soovist vabastada Tauri Soome vastutusest toimepandu eest. Ebausutav on kannatanu poolt toimunud sündmuse valikuline mäletamine ja tema esitatud versioon vigastuse saamisest vastu äärekivi kukkumise tõttu, mis on vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastatuga. Samuti on ebausutav süüdistatava kirjeldus kannatanu korduva kukkumise kohta, s.h vastu äärekivi. Kohtuekspertiisi tegemisel kasutatud ravidokumentides puuduvad viited selle kohta, et kannatanul oleks esinenud varem tasakaaluhäireid või kroonilisi haigusi, mistõttu puudub igasugune alus arvata, et sõbraliku vestluse käigus tekkisid kannatanul rasked tasakaaluhäired, mille tagajärjel ta korduvalt kukkus ning ennast vigastas. Tunnistaja CC poolt kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et süüdistatava ja kannatanu vahel puudus konflikt ning kirvest keegi ei näinud on vastuolus tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega selle kohta, et: „Järgmisena, mida nägin, oli see, et Y oli maas pikali ja Tauri tema küljel ja midagi kätega vehkis Y suunas. Kuulsin, kuidas Y hüüdis, et ärgu kirvega löögu“. 3.3 Kohus arvestas tõendina kannatanu XX, tunnistaja CC ja süüdistatava Tauri Soome ütlusi osas, mis riimuvad teiste kohtuistungil uuritud tõenditega, s.o osas, mis on seotud nende viibimisega süüdistuses märgitud ajal Alu spordikeskuse juures, süüdistatava Tauri Soome ütlusi kannatanu tõukamise kohta ning tunnistaja CC ütlusi selle kohta, et kannatanu XX kukkus muruplatsile. 3.4 Alu spordihoone parkla on määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, s.o avalik koht. Tauri Soome rikkus KorS §-s 55 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt. Kogutud tõenditest nähtub, et Tauri Soome lõi XX-le ühe korra kirvesilmaga pähe, põhjustades talle tervisekahjustuse. Samuti on tõendatud, et oma tegevusega häiris ta asjasse mittepuutuva anonüümse tunnistaja Y rahu ja turvatunnet. Sündmust nägi süüdistatava Tauri Soome teadmisel pealt ka tunnistaja QQ ning süüdistatava sõnul viibis parkla kaugemas osas veel teisigi isikuid, kuid kõrvaliste isikute juuresolek ei takistanud teda kuritegu toimepanemast. 3.5 Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et Tauri Soome kannatanut rusikaga näkku lüües talle ka valu põhjustas. 3.6 . Relvana kasutatava eseme kasutamine tervisekahjustuste tekitamise vahendina on hõlmatud KarS § 263 lg 1 p-ga 1. Tauri Soomele esitatud süüdistusest ei nähtu, et temale oleks ette heidetud relvana kasutatava esemega konkretiseerimata isiku(te) ähvardamist. Kuivõrd süüdistuse kohaselt ei olnud tegemist relvana kasutatava esemega konkretiseerimata isiku(te) 3

(16)ähvardamisega, vaid tegemist oli Tauri Soome poolt konkreetse kannatanu löömisega relvana kasutatava esemega, on relvana kasutatava eseme kasutamine hõlmatud KarS § 263 lg 1 p-ga
  1. 3.7 Kohus mõistis Tauri Soomele karistuse alla KarS § 263 lg 1 sanktsiooni keskmist määra ja suurendas mõistetud karistust KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra.
  2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni Lääne ringkonnaprokurör Aarne Pruus ja kaitsja vandeadvokaat Andres Simson. 4.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega Tauri Soome mõisteti süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi õigeks. Samuti osas, millega kohus ei lugenud tõendatuks, et Tauri Soome rusikalöök näkku põhjustas kannatanu XX-le füüsilist valu. Uue otsusega tunnistada Tauri Soome süüdi KarS § 263 lg 1 p 2 järgi. Samuti lugeda tõendatuks, et rusikalöök näkku põhjustas kannatanu XX-le füüsilist valu. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Prokurör on seisukohal, et õigusnormide sisustamisel ja rakendamisel ei saa piirduda pelgalt grammatilise tõlgendamisega, vaid muu hulgas tuleb välja selgitada normi kehtestamisega taotletud eesmärk. Relva või relvana kasutatava esemega toime pandud avaliku korra raske rikkumine on maakohtu seisukohast lähtuvalt kvalifitseeritav ainult KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Samas relvaga või relvana kasutatava esemega ähvardades on tegemist psüühilise vägivallaga, milline tegevus kvalifitseerub KarS 263 lg 1 p 1 alla ja samaaegselt ka sama paragrahvi lg 1 p 2 alla, sest tegemist on vägivallaga ning teisalt relva või relvana kasutatava esemega ähvardamisega. Ehk maakohtu tõlgenduse puhul tekib olukord, kus pelgalt relvaga või relvana kasutatava esemega ähvardades on isikul raskem kvalifikatsioon (st rohkem kvalifitseerivaid asjaolusid) kui relva või relvana kasutatavat eset reaalselt kasutades. Prokuröri hinnangul ei ole see kindlasti kehtestatud normi eesmärk, mistõttu tulebki avaliku korra raske rikkumine, mille käigus on kasutatud relva või relvana kasutatavat eset, kvalifitseerida KarS § 263 lg 1 p 1, 2 järgi. Riigikohus tõi 24.05.2013 otsuse nr 3-1-1-50-13 punktis 11 esile, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo objektiivse koosseisu täitmiseks on vajalik löögi teatud intensiivsus. Vastasel korral laieneks selle koosseisu rakendusala lubamatult ja hõlmaks iga kannatanu seisukohast soovimatu kehalise kontakti. Sama otsuse punktis 12 kohus märgib, et valu tuleb mõista kui tegeliku või potentsiaalse kudede kahjustamisega kaasnevat ebameeldivat aistingut. Valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik suudab tunda valuna, on subjektiivne nähtus, mis on erinevate inimeste puhul erinev. KarS § 121 koosseisu piirsituatsioonides tuleb täiendavalt küsida ka seda, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei oleks valu hinnatav süüdistatava teo tüüpilise tagajärjena, tuleb sellele küsimusele vastata eitavalt. Sama otsuse punktis 12.2 rõhutatakse, et rääkides konkreetselt löömise koosseisualternatiivist, saab see tähendada üksnes valu tekitamist ja järelikult on süüdlase karistamine löömise eest võimalik vaid olukorras, kus kannatanu löögi tõttu valu tunneb. Samas tuleb asjaolu, et kannatanu löögi tõttu tõepoolest valu tundis, eraldi tuvastada. Valu tundmine ei saa tugineda pelgalt kannatanu isikulisel eripäral ja löök ning selle tagajärg peab tunduma reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Praeguses asjas nähtub anonüümse tunnistaja ütlustest, et ta kuulis lööki, misjärel nägi, et kannatanu hoidis peast kinni. Seetõttu on prokurör arvamusel, et Tauri Soome löök oli piisava intensiivsusega, et põhjustada kannatanule valuaisting. See, et Tauri Soome sooviks oli 4
(16)käelöögiga põhjustada XX-le füüsilist valu ja kehavigastus, on tuvastatav tema edasisest tegevusest. Tahtlus koosneb kahest elemendist: intellektuaalsest küljest ehk koosseisuasjaolude teadmisest ning voluntatiivsest küljest ehk koosseisuasjaolude tahtmisest. Kohtupraktikas on omaks võetud, et süüdlase tahtluse kindlaks tegemine on võimalik kuriteo objektiivsete tunnuste alusel. Tauri Soome lõi kannatanut käega näkku, misjärel tõi autost kirve, jooksis kannatanule järgi ja lõi teda kirvega pähe. Kuriteo objektiivsest küljest lähtuvalt on tuvastatav, et Tauri Soome sai aru, et käelöögiga näkku ja kirvelöögiga pähe kahjustab ta XX tervist. Kuriteo objektiivsest küljest lähtuvalt on tuvastav ka tema tahtluse voluntatiivne element, ehk ta möönis, et käelöögiga näkku ja kirvelöögiga pähe põhjustab ta kannatanule mistahes raskusega kehavigastuse. Isegi kui nõustuda maakohtuga, et käelöögiga näkku löömisel füüsilise valu põhjustamine kannatanule ei ole tõendatud, on Tauri Soome poolne selline tegevus hinnatav kehalise väärkohtlemise katsena. Seda, et Tauri Soome tahtlus oli käelöögiga näkku põhjustada kannatanule vähemalt valu, näitab asjaolu, et käelöögi järgselt lõi ta kannatanut kirvega pähe. Kui tema sooviks ei olnud kannatanule tervisekahjustuse või füüsilise valu tekitamine, oleks ta piirdunud ühekordse löömisega. Selle asemel lõi ta kannatanut käega näkku, misjärel võttis kirve ja jooksis põgenevale kannatanule järgi ja lõi teda kirvega vastu pead, põhjustades talle tervisekahjustuse, paranemise kestvusega vähemalt 4 nädalat. 4.2 Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist Tauri Soome süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Seoses sellega hüvitada Tauri Soomele süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 11 lg 4 alusel tema kinnipidamisega ja vahistamisega põhjustatud kahju. Samuti mõista riigilt Tauri Soome kasuks välja menetluskulud. Käesolevas kriminaalasjas sõltub Tauri Soomele etteheidetava kuriteo tõendatusse küsimus peaasjalikult sellest, milline roll omistada anonüümselt tunnistajalt leppenimega „X“ pärinevale teabele. Nimelt sätestab

§ 15

lg 3, et kohtuotsus ei või üksnes ega valdavas ulatuses tugineda anonüümseks muudetud tunnistaja ütlustele. Maakohtu otsusest nähtuvalt on maakohus otsustaval määral tuginenud anonüümse tunnistaja ütlustele, kuivõrd neid toetav materjal ei anna tuge ühelegi kriminaalasjas tõusetunud olulisele vaidlusküsimusele. Anonüümse tunnistaja kasutamine piirab märkimisväärselt süüdistatava õigust küsitleda tema vastu ütluseid andnud tunnistajat. Nimelt ei ole võimalik tunnistajale esitada peaaegu mitte ühtegi tema karakteri või isikuga seonduvat küsimust ega selle kaudu tema usaldusväärsust kahtluse alla seada. Nii on ilmne, et nt varem korduvalt valeütluste eest karistatud isiku usaldusväärsuses võib olla rohkem alust kahelda kui teise isiku puhul, keda varasemalt karistatud ei ole. Need küsimused jäid aga tunnistaja anonüümsuse tõttu käsitlemata. Seonduvalt häirekeskuse kõnesalvestisega osutab kaitsja ka tõsiasjale, et salvestis ei haaku detailides tunnistaja poolt ristküsitlusel esitatud väidetega. Nii on tunnistaja telefonikõnes tõsiselt kahelnud, kas see ese, mida ta nägi, oli üldse kirves, kuid hiljem rääkinud sellest juba kindlas kõneviisis. Nii oli algne tunnistaja väide häirekeskuse töötajale „nägin pealt kuidas üks inimene teist lõi v i s t ä k k i kirvega“. Hiljem ütles veel: „Ja siis kui nad noh kui seda ühte löödi selle kirvega v õ i m i n g i asjaga.“ On ebaloogiline, et tunnistaja on hilisemalt teadnud konkreetselt rääkida kirvest, kuid algselt selles kuigivõrd kindel ei olnud. Kohtuotsuse põhjendused on selles osas otseses vastuolus kõnesalvestiselt nähtuvaga. Kõnesalvestiselt on üheselt arusaadav, et anonüümne tunnistaja Y kirvest ei näinud, kuivõrd ta on kasutanud ka väljendeid „vist äkki“ ja „või mingi asjaga“. See viitab, et tunnistaja ei teadnud, mis esemega oli üldse tegemist. 5

(16)Kohtuotsuses on esitatud väide, et kohus tugineb Tauri Soome süü tõendamisel lisaks veel tunnistaja QQ ütlustele, samuti kirjalikele tõenditele. Need kirjalikud tõendid, aga ka QQ ütlused, ei anna informatsiooni sellest, kes põhjustas XX-l tekkinud vigastused ning mis asjaoludel need tekkisid. Nii ei lükka mitte ükski tõend ümber süüdistatava Tauri Soome, kannatanu XX ja tunnistaja CC väiteid, et kirvega kannatanut ei löödud. Seejuures on tunnistaja QQ otseselt kinnitanud, et lööjal käes midagi ei näinud. Seega ei toeta tunnistaja QQ ütlused anonüümse tunnistaja Y ütlusi. Tunnistaja Y küsitlemine anonüümsena ei olnud põhjendatud. Käesolevas asjas ei olnud põhjust arvata, et tunnistaja turvalisusega seonduvalt esineks mingisugust ohtu, mis õigustaks tunnistaja muutmist anonüümseks. Tulenevalt

§ 15

lõikest 3 ei ole selline kohtuotsus kooskõlas kohtumenetluse avalikkuse põhimõttega. Tunnistaja ülekuulamisel on rikutud menetlusnorme, kuivõrd tal olid ees tema enda poolt kohtueelses menetluses antud ütlused. Kuna tunnistaja kuulati üle telefoni teel, ei olnud kohtumenetluse pooltel võimalik vahetult veenduda, et kohtuotsuse põhjendus üksnes autonumbriga tutvumise osas vastab tegelikkusele. Kaitsjal ei ole selles olukorras vähimatki võimalust kontrollida teisel pool telefoni istuva inimese ees olevaid märkmeid ja andmeid, millega ta tutvub. Seetõttu võidi anonüümse tunnistaja küsitlemisel tõsiselt rikkuda tunnistaja ülekuulamise korda, s.t

§ 68lõikes 3 sätestatud reeglit.

Kuna me ei saa seda kontrollida, siis kahjustaks Tauri Soome süüdimõistmine oluliselt kohtulahendi üldist usaldusväärsust ja tõe kriteeriumile vastavust.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega
  2. novembrist 2018 määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti

331 lg 11 p 2 kohaselt kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega

  1. detsembrini
  3. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Aarne Pruus, kes taotleb jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Tunnistaja anonüümseks tunnistamisel ei ole rikutud kriminaalmenetlusõigust. Enne anonüümse tunnistaja ülekuulamist ega ka selle järgselt Tauri Soome kaitsja anonüümse tunnistaja ülekuulamist kaugülekuulamise vahendusel ei vaidlustanud (10.09.2018 kohtuistungi protokoll, lk 22-25). Kohtuistungi protokollist nähtuvalt esitas ta anonüümsele tunnistajale mitmeid küsimusi (10.09.2018 kohtuistungi protokoll lk, 24-25). Seega oli kaitsjale ja süüdistatavale tagatud tunnistaja küsitlemine kohtuistungil ning kohus uuris nimetatud tõendit vahetult. Asjaolu, et tunnistaja oli alusetult muudetud anonüümseks, tõi T. Soome kaitsja esile alles kohtuvaidlustes.

§ 67

lg 1 kohaselt võib kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel määrusega muuta tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Seadus ei sätesta, et tunnistaja võib anonüümseks tunnistada üksnes esimese astme kuritegudes. Samuti ei ole seadus piiritlenud tunnistaja anonüümseks tunnistamist sanktsioonis ette nähtud karistusmääraga. Seega võib tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks tunnistada ka teise astme kuriteos, konkreetse kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest lähtudes. 6

(16)Prokurör nõustub kohtuga, et Tauri Soome poolt toime pandud kuriteo asjaoludest nähtuvalt on tegemist raske kuriteoga ning olles tutvunud anonüümse tunnistaja isikuandmetega leiab kohus, et kuriteo pealt nägemine tekitas tunnistajas põhjendatult hirmu ning tal oli nähtu põhjal alus karta enda julgeoleku pärast. Tauri Soome lõi põgenevat kannatanut päevasel ajal kõrvaliste isikute juuresolekul kirvega vastu pead. Tema ründe tehiolude pinnalt nähtub tema eriline hoolimatus ühiselu käitumisreeglitesse. Tauri Soomet on kriminaalkorras karistatud järgnevalt:
  1. 20.10.2010 Rapla kohtumaja poolt KarS § 263 p 1, 3, 4 alusel vangistusega 2 aastat, millest reaalselt ärakandmisele kuulus 9 kuud vangistust, ülejäänud 1 aasta ja 3 kuud vangistust tingimisi katseajaga 2 aastat. Tingimisi vangistus liideti 17.03.2014 otsusega mõistetud karistusega.
  2. 17.03.2014 Rapla kohtumaja poolt KarS § 263 p 1, 3 ja 4 järgi vangistusega 8 kuud ning KarS § 121 järgi vangistusega 6 kuud. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus raskemaga kaetuks ja liitkaristuseks kahe kuriteo eest mõisteti vangistus 8 kuud, mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Pärnu Maakohtu poolt 20.10.2010 mõistetud vangistuse kandmata osa võrra ja liitkaristuseks kahe kohtuotsuse alusel mõisteti vangistus 1 aasta ja 11 kuud, millest seoses vahistamisega loeti osa vangistusest kantuks ning vangistuse kandmata osaks jäi 1 aasta 3 kuud ja 17 päeva, mis asendati 944 tunni üldkasuliku tööga, tähtajaga 24 kuud.
  3. 02.11.2016 Rapla kohtumaja poolt KarS § 323 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta 6 kuud, seoses eelvangistusega jäi ärakandmata karistuseks 1 aasta, 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Tauri Soome vabanes ennetähtaegselt karistuse kandmisest 05.10.2017, tingimisi katseajaga kuni 09.07.
  4. Seega on Tauri Soome varem ähvardanud kannatanut füüsilise vägivallaga, millega pani toime õigusmõistmise vastase kuriteo. Samuti on teda karistatud avaliku korra rikkumiste eest, millega on kaasnenud vägivalla kasutamine. Kuriteo toimepanemise tehiolude ning kuriteo toime pannud isiku isikuomaduste ja sidemete pinnalt esines antud juhul reaalne oht tunnistaja turvalisusele, mistõttu muutis eeluurimiskohtunik tunnistaja põhjendatult anonüümseks. Apellant on oma väidetes üldsõnaline ning jätnud täiesti tähelepanuta eksperdiarvamuse, milles kategooriliselt välistatakse võimalus, et XX-l esinevad kehavigastused said tekkida kukkumisel oma kasvu kõrguselt. Vaidlust ei ole selles, et Tauri Soome ja YY 29.03.2018 pärastlõunasel ajal Alu spordihoone parklas kohtusid. Samal ajal oli parklas ka CC. Tauri Soome ja YY olid varasemalt kokkusaamise kokku leppinud. Vaidlust ei ole ka selles, et XX peavigastus tekkis selle kohtumine ajal, misjärel CC toimetas XX SA Rapla haigla EMO-sse.  CC kohtuistungil ja eeluurimisel antud ütluste vastuolude tõttu avaldati tema poolt 31.03.2018 antud ütlused. Nendest ütlustest nähtub, et 29.03.2018 oli Tauri Soome ja XX vahel konfliktsituatsioon, mille ajal Y hüüdis, et ära löö kirvega. Ta nägi, et Tauri Soome oli maas lamava Y kohal ja tegi midagi oma kätega Y suunas. Kohtuistungil CC selgitas, et eeluurimisel antud ütlused ei ole tõesed, ta ei olnud ütlusi andes adekvaatne, oli ärevusseisundis.  Kannatanu YY avaldas kohtuistungil, et mäletab seda, et 29.03.2018 kohtus ta Alu spordihoone parklas CC ja Tauri Soomega. Kokkusaamine oli eelnevalt kokku lepitud. Mis põhjusel kokkusaamine toimus, seda YY kohtuistungil ei täpsustanud. 7
(16)Ta mäletab, et rääkis Tauriga juttu, C oli kaugemal. Järgmine hetk oli pikali maas. Oletab, et kukkus vastu äärekivi või midagi siukest. Oli muru peal pikali, hiljem nägi, et riided olid porised.  Tauri Soome kohtuistungil ja eeluurimisel antud ütluste vastuolude tõttu avaldati tema poolt 19.04.2018 antud ütlused: „Kui ma selja taha vaatasin, et mille häält ma kuulsin, siis samal ajal YY üritas mind lüüa“ ja „Tõukasin parema käega vastu Y nägu, arvasin, et tabasin teda kuhugi lõua piirkonda“. Tauri Soome ja CC on ütlusi muutnud, nad ei ole oma ütlustes järjepidevad, mistõttu on kohus põhjendatult leidnud, et nende ütlused kannatanu vigastuse tekkepõhjuse osas ei ole usaldusväärsed. Samuti on nende ütlused vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastatuga. Kohus leidis ka põhjendatult, et XX ütlused kehavigastuse võimaliku tekkepõhjuse osas ei ole usaldusväärsed, kuna ta on sündmusi mäletanud valikuliselt ning samuti on need vastuolus kohtuarstliku ekspertiisi käigus tuvastatuga.  QQ avaldas kohtuistungil, et nägi 29.03.2018 Alu spordihoone parkla platsil kahe noormehe vahelist rüselust. Kolmas noormees seisis passiivselt eemal. Ta avaldas, et koostas uurija kaasabil skeemi. Uurija märkis skeemile Alu spordihoone ja parkla platsi ning tema märkis skeemile noormeeste paiknemise ja nende liikumise. Tema tunnistusest selgub, et üks mees jooksis auto juurde, tegi autoukse lahti ja võttis midagi autost. Seejärel jooksis ta uuesti mehe juurde ja lõi teda, mille tulemusena see mees kukkus. Tunnistaja ei näinud, mida lööja autost võttis, samuti ei näinud ta ka seda, kas löögi hetkel oli lööjal midagi käes. Ta ei tundnud ära konfliktsituatsioonis osalenud isikuid. Nemad tundsid aga tema ära, sest kui ta ütles neile, et kutsub politsei, siis talle vastati, et „K ema, me lahendame omavahelisi probleeme“.  Tunnistaja WW kohtuistungil antud ütlustest selgub, et 29.03.2018 kella 16.30 paiku kaks meesterahvast talutasid ühte meest kahe vahel spordihoone parkla suunas. See, keda talutati, ei saanud käia.  29.03.2018 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Alu alevikus asuva Alu spordihoone parkla pinnas on asfaltkattega, ühetasane, parkla lõpus lumevall.  23.04.2018 täiendavast sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et Alu alevikus asuva Alu spordihoone parklaga piirnev haljasala, mis jäi 29.03.2018 sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud lumevalli taha, on tasase murupinnasega. Kõrvutades tunnistajate poolt koostatud skeeme sündmuskoha vaatlustega saab teha järelduse, et YY kukkus 29.03.2018 kohale, kus oli tasane muruplats, mis välistab võimaluse, et YY võis peavigastuse saada kukumise tagajärjel.  XX kohtuarstliku ekspertiisi aktiga on tõendatud, et tal esinesid alljärgnevad tervisekahjustused: peaajupõrutus - peaaju kesktasandi struktuuride vähene nihe paremale, kõnehäire, vasakul kiiru-oimupiirkonnas koljuluu sisserõhutusmurd ja vasaku oimuluu joonmurd koos kõvakelmepealse verevalumi ja lokaalse kõvakelmealuse verevalumiga vasakul otsmiku-kiiru piirkonnas murru alusi, nahaalune verevalum ja nahamarrastus koos pehmete kudede tursega vasakul pool kiiru piirkonnas juustega kaetud peanahal. Eksperdiarvamuse kohaselt ei ole XX-l esinevaid kehavigastusi võimalik saada kukkumisel oma kasvu kõrguselt. Arvestades vigastuste morfoloogilisi iseärasusi on võimalik, et vigastus võib olla tekitatud näiteks kirve osaga. XX-l esinevate tervisekahjustuste paranemise keskmine aeg kestab vähem kui 4 kuud. 8
(16)Vaidlust ei ole selles, et CC ei sekkunud Tauri Soome ja XX vahelisse konfliktsituatsiooni, vaid seisis passiivselt neist eemal. Seega on välistatud ka teoreetiline võimalus, et CC võis XX-le kehavigastuse tekitada. Ekspertiisiaktiga on välistatud võimalus, et YY võis peavigastuse saada kukkumise tagajärjel. Tunnistaja QQ ütlustest selgub, et üks mees lõi teist, mille tagajärjel kannatanu kukkus. T. Soomel kehavigastused puudusid. Seega on eelnimetatud tõendite pinnalt ka ilma anonüümse tunnistaja ütlusteta tõendatud, et XXl esinev peavigastus on põhjustatud Tauri Soome poolse kirvelöögiga. Kohus leidis põhjendatult, et anonüümse tunnistaja ütlused riimuvad dokumentaalsete tõendite ja tunnistajate ütlustega.  Anonüümse tunnistaja ütlused on objektiivselt kinnitust leidnud ja riimuvad tema poolt vahetult sündmuskohalt tehtud häirekeskusesse tehtud kõnega. Kõnesalvestise vaatlusprotokollist nähtuvalt 29.03.2018 kella 16:23 paiku Alu alevikus Alu spordihoone parklas löödi meesterahvast rusikaga pea piirkonda, misjärel lööja tõi sõiduautost kirve ja lõi kannatanut kirvega kuskile näo piirkonda.  Anonüümse tunnistaja ütlused on kinnitust leidnud ja riimuvad tunnistaja QQ ütlustega, kes parkimisplatsilt möödudes nägi kolme meest, ta nägi rüselust ja lubas kutsuda politsei. Nägi, et üks mees tuli auto juurde, midagi võttis sealt ja siis jooksis tagasi. Üks mees lõi ja teine mees kukkus. Tunnistaja ei näinud lööjal midagi käes. Rüselus toimis asfaldi peal, aga kukkumine toimus muruplatsil.  Samuti kinnitab anonüümse tunnistaja ütlusi tunnistaja NN, kelle ütlustest nähtub, et kannatanu ütles kiirabiautost helistades, et sai löögi pähe. Haiglas olles rääkis midagi kirvega pähe löömisest.  Alu alevikus, Alu spordihoone parkla ja parklaga piirneva ala vaatlusprotokollidest nähtuvalt sai sündmus toimuda tunnistajate CC, QQ ja anonüümse tunnistaja joonistatud skeemidel märgitud kohas. Eelnimetatud tõenditest ja tunnistajate ütlustest nähtub üheselt, et kannatanu kukkumise kohaks oli tasase pinnaga muruplats, mis samuti välistab võimaluse, et XX-l esinev peavigastus võis tekkida kukkumise tagajärjel.  Patisendikaardist nr R169030 nähtuvalt tuvastati SA Raplamaa Haiglas 29.03.2018 kella 16:31 ja 16:51 vahelisel ajal XX-l koljusisene vigastus ning pindmine peanaha vigastus.  Kohtuarstliku ekspertiisi aktist nr 18E-LäI0024 nähtub, et kannatanul on 29.03.2018 ravidokumentide alusel diagnoositud peaajupõrutus, kolju- ja oimuluu murrud koos kõvakelmepealse verevalumi ja lokaalse kõvakelmealuse verevalumiga vasakul otsmikukiiru piirkonnas, nahaalune verevalum ja nahamarrastus koos pehmete kudede tursega vasakul pool kiiru piirkonnas juustega kaetud peanahal. Eksperdi arvamuse kohaselt, arvestades ravidokumentides kirjeldatud vigastuse asukohta, pea anatoomilist kuju ja kohtumeditsiinilisi eriteadmisi, ei ole võimalik kukkumisel oma kasvu kõrguselt sellesse piirkonda vigastust ise tekitada. Arvestades vigastuste morfoloogilisi iseärasusi (murru ja verevalumi ulatust) pole välistatud, et vigastus võib olla tekitatud näiteks kirve osaga. Seega riimuvad anonüümse tunnistaja ütlused ekspertiisiaktis antud arvamusega XX-le vigastusete tekitamise asjaoludega ning vigastuse tekitamiseks kasutatud eseme kirjeldusega. Anonüümse tunnistaja ütlustest nähtub, et tal hakkas hirm, kui ta nägi lööki kirvega, ning see sündmus oli kindlasti häiriv. Tekkis surmahirm, tunnistaja kartis, et võib olla järgmine. Seega rikkus Tauri Soome oma teoga vähemalt ühe kõrvalise, asjasse mittepuutuva isiku rahu ja ohustas tema turvatunnet olulisel määral. Sündmust nägi süüdistatava teadmisel pealt ka tunnistaja QQ ning süüdistatava sõnul viibis parkla kaugemas osas veel teisigi isikuid, kuid kõrvaliste isikute juuresolek ei takistanud teda kuritegu toimepanemast. 9
(16)Tauri Soome rikkus KorS §-s 55 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt on avalikus kohas keelatud teist isikut lüüa, tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt ning pani seega toime KarS § 263 lg 1 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 7. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, prokuröri ja kaitsja apellatsioonidega ning prokuröri kirjaliku seisukohaga kaitsja apellatsiooni suhtes, leiab, et prokuröri apellatsioon väärib tähelepanu, kuid kaitsja apellatsioon kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna. Kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise aluseks on asjaolu, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust (

§ 338p 2).

Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1 Kaitsja leiab, et anonüümse tunnistaja ütlused ei ole tõendina lubatavad, sest puudus alus tunnistaja anonüümseks tunnistamiseks, tema ütlused on praeguses asjas ainsaks tõendiks ja tunnistajana ülekuulamisel kasutas ta abimaterjalina oma varasemate ütluste protokolli. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu. Kaitsja on hinnanud tõendeid ja neis sisalduvat informatsiooni valikuliselt ning andnud neile ebaõige hinnangu.

§ 67

lg 1 kohaselt võib kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest tulenevalt eeluurimiskohtunik prokuratuuri taotlusel määrusega muuta tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks. Seega seadus ei sätesta, et tunnistaja võib anonüümseks tunnistada üksnes esimese astme kuritegudes. Samuti ei ole seadus piiritlenud tunnistaja anonüümseks tunnistamist sanktsioonis ette nähtud karistusmääraga. Seega võib tunnistaja tema turvalisuse tagamiseks anonüümseks tunnistada ka teise astme kuriteos, konkreetse kuriteo raskusest või erandlikest asjaoludest lähtudes. Praeguse asja materjalidest nähtub, et pärast kriminaaltoimiku materjalidega tutvumist ei ole Tauri Soome kaitsja advokaat Silver Reinsaar maakohtule esitatud kaitseaktis anonüümse tunnistaja Y ütluste tõendina kasutamist vaidlustanud (1 kd tl 8-9). Maakohtu

  1. septembri
  2. a kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole Tauri Soome uus kaitsja vandeadvokaat Andres Simson enne ega pärast anonüümse tunnistaja Y kaugülekuulamist selle tõendi lubatavust kahtluse alla seadnud (1 kd tl 43 pöördel - 45). Kaitsja esitas anonüümsele tunnistajale küsimusi. Tauri Soome ei ole soovinud anonüümsele tunnistajale küsimusi esitada. Muuhulgas küsis kaitsja, kas tunnistaja kasutab ütluste andmisel oma varasemaid ütlusi. Tunnistaja vastas, et ta kasutas seda vaid ühe korra. Nimelt sõiduauto numbri ütlemiseks. Rohkem ei ole ta oma varasemaid ütlusi enda käes hoidnud. Seoses sellega kohus selgitas menetlusosalistele, et ta lubas tunnistajal raskesti meeles peetavate numbrite osas märkmeid kasutada. Muul ajal tunnistada märkmeid kasutada ei tohi. Seega oli kaitsjale ja süüdistatavale tagatud kohtuistungil õigus anonüümse tunnistaja küsitlemiseks ning kohus uuris nimetatud tõendit vahetult. Asjaolu, et tunnistaja oli alusetult muudetud anonüümseks, tõi kaitsja esile alles kohtuvaidlustes. Seega on kaitsja väited anonüümse tunnistaja ülekuulamisel aset leidnud rikkumiste kohta paljasõnalised ja esitatud hilinenult. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et Tauri Soome poolt toime pandud kuriteo asjaoludest nähtuvalt on tegemist raske kuriteoga. Tunnistaja nägi, kuidas Tauri Soome lõi kannatanule 10

(16)päevasel ajal kõrvaliste isikute juuresolekul rusikaga näkku, tõi autost kirve ja lõi sellega põgenevale kannatanule pähe. Kohtukolleegiumi hinnangul on ilmne, et sellise vaatepildi nägemine tekitab igas inimeses hirmu. Seetõttu tekitas kuriteo nägemine tunnistajas põhjendatult hirmu ning tal oli nähtu põhjal alus karta oma julgeoleku pärast. Lisaks sellele nähtub karistusregistri väljavõttest ja kohtute infosüsteemi andmetest, et Tauri Soomet on korduvalt avaliku korra raske rikkumise ja füüsilise vägivalla kasutamise eest karistatud (1 kd tl 11-12). Näiteks on ta kasutanud avaliku korra raske rikkumise käigus relvana pesapallikurikat, millega peksis puruks sõiduauto. Kannatanu viibis samal ajal sõiduautos. Viimati karistati teda õigusemõistmisevastase kuriteo toimepanemise eest, mille käigus ähvardas ta puruks lüüa kannatanu jalaluu ning põlema panna tema maja ning auto, millega mõjutas kannatanut loobuma oma menetluslikest õigustest: osa võtta kohtulikust arutelust, avaldada arvamust süüdistuse ja süüdlase karistamise kohta, õigusest keelduda kokkuleppemenetluse ja lepitusmenetluse kohaldamisest. Kohtukolleegium on seisukohal, et kuriteo toimepanemise tehiolude ning kuriteo toime pannud isiku isikuomaduste tõttu esines praeguses asjas reaalne oht tunnistaja turvalisusele, mistõttu muutis eeluurimiskohtunik tunnistaja põhjendatult anonüümseks. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et kohtuotsus rajaneb vaid anonüümse tunnistaja Y ütlustel. Kaitsja jätab tähelepanuta kohtuarsti arvamuse, mille kohaselt on välistatud võimalus, et kannatanu XX-l esinevad kehavigastused said tekkida kukkumisel oma kasvu kõrguselt (1 kd tl 86-90). Lisaks sellele refereerib kaitsja anonüümse tunnistaja poolt häirekeskusele tehtud kõne sisu valikuliselt. Tunnistaja on oma kõnet tõesti alustanud sellega, et üks inimene lõi teist vist äkki kirvega. Järgnevalt on tunnistaja öelnud, et see kõlab küll absurdselt, kuid midagi sellist tõesti oli. On ilmne, et tunnistaja oli nähtust šokeeritud. Edasi on aga tunnistaja häirekeskusele tehtud kõnes korduvalt rääkinud, et ta nägi, kuidas üks isik teisele rusikaga näkku lõi, seejärel autost kirve tõi ja põgenevale kannatule kirvega pähe lõi (1 kd tl 47-48). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et kannatanu XX ütlused kehavigastuse võimaliku tekkepõhjuse osas ei ole usaldusväärsed, kuna ta on sündmusi mäletanud valikuliselt ning need on vastuolus kohtuarsti arvamusega. Tunnistaja QQ ütlustest nähtub, et ta nägi kahe noormehe vahelist rüselust. Üks mees jooksis seejärel auto juurde, tegi autoukse lahti ja võttis midagi autost. Seejärel jooksis ta uuesti mehe juurde ja lõi teda, mille tulemusena see mees kukkus. Tunnistaja ei näinud, mida lööja autost võttis, samuti ei näinud ta ka seda, kas löögi hetkel oli lööjal midagi käes. Vaidlust ei ole selles, et CC ei sekkunud Tauri Soome ja XX vahelisse konflikti, vaid seisis eemal. Seega ei saanud ta XX-le kehavigastust tekitada. Tunnistaja NN ütlustest nähtub, et kannatanu ütles kiirabiautost helistades, et sai löögi pähe. Haiglas olles rääkis midagi kirvega pähe löömisest. Seega on eelnimetatud tõendite pinnalt ka ilma anonüümse tunnistaja ütlusteta tõendatud, et XXl esinev peavigastus on põhjustatud Tauri Soome kirvelöögiga. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et anonüümse tunnistaja Y ütlused on tõendina lubatavad ning kaitsja sellekohased vastuväited ainetud. 11
(16)7.2 Erinevalt maakohtust leiab prokurör oma apellatsioonis, et rusikaga näkku löömine põhjustas kannatanu XX-le füüsilist valu. Kohtukolleegium nõustub prokuröri seisukohaga ja leiab, et maakohtu seisukoht füüsilise valu tõendamisel ei ole kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikaga selles küsimuses. Süüdistuse kohaselt lõi Tauri Soome kannatanu XX-le rusikaga näkku. Maakohus leidis, et isegi juhul, kui Tauri Soome kannatanut näkku lõi, puuduvad andmed selle kohta, et ta löögiga kannatanule füüsilist valu põhjustas ning ta tuleb selles süüdistuses õigeks mõista. Kohtukolleegium ei jaga maakohtu seisukohta. Esmalt nõustub kohtukolleegium prokuröri väitega, et kui füüsilise valu tundmine ei olnud maakohtu hinnangul tõendamist leidnud, siis pidanuks ta mõistma Tauri Soome süüdi kehalise väärkohtlemise katses. Selline seisukoht tuleneb otseselt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. septembri
  2. a otsusese nr 3-1-1-60-10 punktist 17.
  3. Selles on märgitud, et olles kindlaks teinud KarS § 263 p-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseisu puudumise süüdistatava tegevuses, peab järgnevalt kohus analüüsima, kas süüdistatava tegu võib vastata kehalise väärkohtlemise katse tunnustele. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Teiseks, kohtukolleegium jagab prokuröri seisukohta, et kannatanu XX-le rusikaga näkku löömine on anonüümse tunnistaja Y ütlustega tõendamist leidnud. Ka tunnistaja QQ kinnitab Tauri Soome ja kannatanu XX vahelist rüselemist. Samuti nähtub kannatanule rusikaga näkku löömine anonüümse tunnistaja poolt häirekeskusele tehtud telefonikõnest. Kolmandaks, ei nõustu kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et kannatanule füüsilise valu tekitamine ei ole tõendatud. Anonüümse tunnistaja Y ütlustest nähtub, et ta kuulis mingit heli ja seejärel nägi, kuidas XX kahe käega oma peast kinni hoidis. Kohtukolleegiumi hinnangul pidi olema see rusikahoop piisavalt tugev, et tekitas heli ja see äratas anonüümse tunnistaja tähelepanu. On ilmne, et kannatanu annab hirmust süüdistatava ees toimunu kohta ebaõigeid ütlusi ja maakohus on selles osas tunnistanud tema ütlused põhjendatult ebausaldusväärseks. Kohtukolleegium on seisukohal, et praeguses asjas tuleb lähtuda objektiveeritud valumõistest, mille kohaselt valu põhjustanud kehalisest väärkohtlemisest võib rääkida ka siis, kui sellise tagajärje saabumine on täideviija teo toimel arusaadav või usutav keskmisele kõrvalseisjale. Sellist tõendamismeetodit kasutatakse kohtupraktikas olukorras, mil kannatanu keeldub ütlusi andmast. Kohtukolleegiumi hinnangul on praeguses asjas tegemist analoogse olukorraga. Olukorras, kus kannatanut lüüakse rusikaga vastu nägu nii tugevasti, et see heli tekitab ja kõrvaliste isikute tähelepanu äratab ja kui pärast seda kannatanu kahe käega oma peast kinni haarab, tuleb keskmise kõrvalseisjana asuda seisukohale, et kannatanu XX tundis füüsilist valu. Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega kannatanu XXle füüsilise valu põhjustamine ei ole tõendamist leidnud ja teeb selles osas uue otsuse, millega loeb füüsilise valu põhjustamise tõendatuks. 7.3 Prokurör leiab, et kuna Tauri Soome lõi avalikus kohas kõrvaliste isikute juuresolekul kannatanu XX-le kirvesilmaga pähe, siis mõistis maakohus Tauri Soome KarS § 263 p 2 järgi põhjendamatult õigeks. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga. Maakohus leidis, et Tauri Soome tegevus kannatanule kirvesilmaga pähe löömises on kvalifitseeritav KarS § 263 lg 1 p 1 järgi, sest KarS § 263 lg 1 p 2 objektiivne koosseis seisneb 12
(16)vaid relva või relvataolise esemega ähvardamises. Maakohtu hinnangul ei ole ähvardamine võrdsustatav relva või relvataolise eseme reaalse kasutamisega. Kohtukolleegiumi hinnangul on lähtunud maakohus vaid sätte grammatilisest sõnastusest, jättes kõrvale seaduse mõtte ja senise kohtupraktika selles küsimuses. Oma seisukoha põhjendamiseks peab kohtukolleegium vajalikuks pöörduda ajas tagasi ja meenutada, kuidas avalikus kohas relva kasutamine on olnud taasiseseisvunud Eestis karistusseaduslikult hinnatav ja milline on olnud selles osas kohtupraktika. Kuni
  1. augustini 2002 kehtinud KrK § 195 lg 3 objektiivne koosseis nägi ette vastutuse huligaansuse käigus tulirelva, külmrelva või kehavigastuse tekitamiseks külmrelvana kasutatava või selleks spetsiaalselt kohandatud eseme kasutamise või kasutada püüdmise eest. See tõi kohtupraktikas ette olukordi, kus õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist taotleti põhjusel, et süüdistatav relva sihtotstarbeliselt ei kasutanud, vaid piirdus ähvardamisega. Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. novembri
  3. a otsuses käsitleti olukorda, kus isik sihtis automaadiga läbi avatud akna naabrit ja lapsi ning süüdistatava tegevust takistama tulnud isikut. Kaitsja leidis kassatsioonis, et kuna KrK § 195 lg-s 3 sätestatud huligaansuse toimepanemine eeldab tulirelvast tulistamist ja isik vaid ähvardas, siis ta tuleb õigeks mõista. Riigikohus kaitsjaga ei nõustunud ja pidas vajalikuks selgitada, et KrK § 195 lg 3 sisu tõlgendamise tulemusena tuleb järeldada, et huligaansuse käigus tulirelvaga ähvardamine, mis on suunatud kannatanu psüühilisele mõjutamisele, kujutab endast tulirelva kasutamist. Sama paragrahvi järgi kvalifitseeriti ka varasemal ajal sageli esinenud anonüümse isiku poolt häirekeskusele tehtud telefonikõned mõnesse hoonesse paigutatud pommi kohta ehk nn näilikud pommiähvardused (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. mai
  5. a otsus nr 3-1-1-7-07).
  6. septembrist 2002 jõustunud KarS § 263 lg 1 sätestab vastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga (p 1) või relva või relvana kasutatava muu eseme, lõhkeseadeldise või lõhkeainega ähvardades (p 2). Miks just selline sõnastus kehtestati, selle kohta kohtukolleegium seaduse seletuskirjast ega õiguskirjandusest põhjendusi ei leidnud. Samuti ei meenu kohtukolleegiumile, et seda küsimust oleks käsitletud kohtunikele korraldatud koolitustel. Seetõttu on kohtukolleegium seisukohal, et seadusandja püüdis karistusseadustiku sellise sõnastusega viia objektiivne tegelikkus kooskõlla senise kohtupraktikaga. Kuna Riigikohtu kriminaalkolleegium oli olnud jätkuvalt seisukohal, et relvaga ähvardamine on käsitletav relva kasutamisena, siis viidi selline muudatus sisse uude seadusesse. Seega, kui relvaga ähvardamine realiseerib KarS § 263 lg 1 p 2 koosseisu, siis tuleb selle sätte järgi kvalifitseerida ka relva reaalne kasutamine. Seega kehtestas seadusandja, et selle sätte järgi kvalifitseeritakse relva kasutamine alates sellega ähvardamisest. Eelpoolviidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend on tehtud küll palju aastaid tagasi, kuid Riigikohtu kriminaalkolleegium ei ole seda seisukohta senini muutnud ja see on olnud kohtupraktikas rakendatav siiani. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et maakohtu seisukoht on selles küsimuses vastuolus karistusseaduse üldpõhimõtetega. Karistusõiguses ja senises kohtupraktikas kehtib põhimõte, et süüdistuses tuleb ära näidata kõik kuriteo koosseisulised tunnused. Seda eeskätt kaitseõiguse seisukohast. Lisaks sellele, mida rohkem esineb süüdistatava tegevuses koosseisulisi asjaolusid, seda suurem on tema süü. 13
(16)Kohtukolleegium ei pea õigeks seda, et relva kasutamist võetakse arvesse alles süüdistatavale karistuse mõistmise käigus tema süü suuruse hindamisel. Maakohtu seisukoht ei ole kohtukolleegiumi hinnangul arusaadav ka keskmisele kõrvalseisjale. Maakohtu seisukoha kohaselt tuleks tegu kvalifitseerida KarS § 263 p 1 järgi, kui süüdlane peksab kannatanut ja lööb teda seejärel kirvega. Kui aga peksab ja ainult ähvardab kirvega, siis KarS § 263 lg 1 p 1,2 järgi. Maakohtu loogikast lähtudes on kohtukolleegiumi hinnangul sellisel juhul süüdlasel nö kasulikum kannatanule juba siis kirvega pähe lüüa, mitte ainult ähvardada. Maakohus on veel leidnud, et kuna süüdistatav asjasse mittepuutuvaid isikuid ei ähvardanud, siis juba sellel alusel on tema tegevus kvalifitseeritav KarS § 263 lg 1 p 1 järgi. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu, sest KarS § 263 lg 1 objektiivne koosseis ei näe ette, et ähvardatakse asjasse mittepuutuvaid isikuid. Praeguse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt ei oleks see ka võimalik, sest avaliku korra raske rikkumine eeldab alati asjasse mittepuutuvate isikute olemasolu. Kui neid isikuid oleks ähvardatud, siis ei oleks nad mitte asjasse mittepuutuvad isikud (enamasti tunnistajad), vaid kannatanud. Seega on prokuröri apellatsiooni väited kohtukolleegiumi hinnangul ka selles osas põhjendatud. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohtu otsus Tauri Soome õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 2 järgi tuleb tühistada ja uue otsusega ta selles süüdistuses süüdi mõista. Seega on lõplik kvalifikatsioon praeguses asjas KarS § 263 lg 1 p 1,2. 8. Kuna Tauri Soome on praeguses asjas kinni peetud ja viibib vahi all, siis taotleb kaitsja talle süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamist. SKHS § 5 kohaselt hüvitatakse kahju sõltuvalt süüteomenetluse lõpptulemusest ja seda vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega seoses kui isik mõistetakse õigeks. Maakohus mõistis Tauri Soome süüdi ja kaitsja apellatsiooni väited maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjust ei andnud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. 9. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 185

lg 1 sätestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tühistatakse esimese astme kohtu otsus täies ulatuses või osaliselt ja tehakse uus kohtuotsus, siis kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse, siis kannab õigusabikulud riik.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt on valitud kaitsjale või esindajale makstud tasu ja muud vajalikud kulud käsitatavad menetluskuluna üksnes osas, milles need on mõistliku suurusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

  1. detsembri
  2. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja
  3. detsembri
  4. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud 14

(16)kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul

§ 187

lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele. Kaitsja vandeadvokaat Andres Simson esitas ringkonnakohtule taotluse Tauri Soomele apellatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamiseks summas 1 000 eurot. Ühe tööühiku hind on 125 eurot. Arutatava asja materjalidest nähtub, et valitud kaitsja tasu seisneb maakohtu otsusega tutvumises ja apellatsiooni koostamises kokku 6,66 tunni ulatuses. Kohtukolleegium on seisukohal, et kaitsja taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt ja põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

§ 45lg 4 järgi on kaitsja osavõtt apellatsioonimenetlusest kohustuslik.

Kuna maakohus tegi praeguses asjas Tauri Soome suhtes süüdimõistva otsuse, siis oli maakohtu otsusega tutvumine ja apellatsiooni koostamine vajalik. Kohtukolleegium ei vaidlusta ka kaitsja ühe tööühiku hinda. Praegune kriminaalasi ei ole kohtukolleegiumi hinnangul mahukas ega keerukas. Tegemist on ühe kuriteoepisoodiga, milles on vaid üks süüdistatav ja üks kannatanu. Seda kuriteoliiki esineb kohtupraktikas sageli. Kaitsja vaidlustas oma apellatsioonis maakohtu otsust vaid anonüümse tunnistaja tõendina lubatavuse küsimuses. Kohtukolleegium kaitsja seisukohtadega ei nõustunud ja jättis tema apellatsiooni rahuldamata. Seega ei olnud kaitsja apellatsiooni argumendid õiguslikult arvestatavad. Maakohtu otsus tühistati prokuröri apellatsiooni alusel. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegiumi hinnangul praeguses asjas põhjendatud lugeda mõistlikuks töötasu 4 tunni eest ja seega mõistab kohtukolleegium riigituludest Tauri Soome kasuks välja 500 eurot. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2 ning § 340 lg 4 p-st 1 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu

  1. oktoobri
  2. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon kuulub rahuldamisele. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Tühistatud osaliselt Riigikohtu 25.10.2019 otsusega RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  4. detsembri
  5. a otsus Tauri Soome süüditunnistamises KarS § 263 lg 1 p 2 järgi.
  6. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata. 15

(16)
  1. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
  2. Mõista Eesti Vabariigilt Tauri Soome kasuks välja 862 eurot ja 50 senti kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  3. Jätta läbi vaatamata Tauri Soome kaitsja vandeadvokaat Andres Simsoni taotlus süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise tühistamiseks ja elukohast lahkumise keelu kohaldamiseks. 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.