← Eesti

2-16-15390/52

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse teatavaks tegemise aeg 27. september 2019,

§ 189lg 2 p 2 ja § 1032 lg 2 järgi.

Hageja nõuab viivist alates

  1. detsembrist 2014 kuni hagi esitamiseni summas 37 453,58 eurot ja edasiulatuvalt viivist kuni kohustuse täitmiseni. Hageja esitas kostja II vastu nõude, et tuvastada kostja II kohustus ühineda hageja poolt tehtud kinkelepingust taganemisega ja asendada kostja II vastav tahteavaldus kohtulahendiga. Samas leiab hageja, et kuna vara ühisus lõppes
  2. veebruaril 2014, siis on ta õigustatud kinkelepingust taganema ka üksinda. Taganemise õiguse näol on tegemist õiguse käsutamisega ja eeldatakse teise abikaasa nõusolekut. Kui kohus sellega ei nõustu, siis hageja nõuab kostja II kui teise kinkija nõusolekut kinkelepingust taganemiseks perekonnaseaduse (PKS) § 29 lg 3 järgi ja vastavasisulise tahteavalduse asendamist kohtulahendiga (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5). Alternatiivselt nõuab hageja kostjalt I 500 000 eurot solidaarselt hageja ja kostja II kasuks, viivist alates
  3. detsembrist 2014 kuni hagi esitamiseni summas 74 871,16 eurot ja edasiulatuvalt viivist kuni kohustuse täitmiseni. Nimetatud nõude esitas hageja juhuks kui 2

(7)kohus leiab, et hageja ja kostja II on solidaarvõlausaldajad ning kinkelepingu alusel saadu hüvitamist tuleb nõuda neile ühiselt. Kostjate vastuväited
  1. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Kostjad leiavad, et kinkelepingust taganemise avalduse formaalsed ja materiaalsed eeldused ei ole täidetud. Kuna kingiti ühisvarasse kuuluv kinnisasi, siis kinkijad saavad sellest taganeda koos, e. nad saavad taganemisõigust teostada ühiselt ja seda ei saa hiljem heaks kiita. Seega oli kinkelepingust taganemiseks vajalik kostja II nõusolek. Kostja II nõusolekut ei anna. Vastavalt kinkelepingule on kinnisasjale seatud kasutusõigus ühiselt hageja ja kostja II kasuks. Teisi koormisi ega tingimusi kinkeleping ei sisalda. Hageja kasuks on seatud isiklik kasutusõigus ning see on kehtiv ka nüüd, kui kinnisasja omanik on kostja II. Hageja väited, et hageja ei saa elamus elada ja seda kasutada, on tõendamata. Hageja ja kostja II olid abielus, nende suhted halvenesid
  2. a lõpus ja
  3. a hageja lahkus ühisest kodust, et asuda alaliselt elama välismaale. Asjaolu, et kostja I kinkis kinnisasja edasi kostjale II, ei anna alust kinkelepingust taganemiseks. See ei muutnud hageja õigust elamus jätkuvalt elada. Kinnisasja ei võõrandatud kolmandale isikule, vaid see jäi pereringi. Maakohtu otsus
  4. Harju Maakohus jättis
  5. veebruari
  6. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole järgmiste asjaolude üle: 
  7. veebruaril 2009 kinkisid hageja ja kostja II kui abikaasad kostjale I nende ühisvaraks olnud kinnisasja;  hageja ja kostja II kasuks on kinnistusraamatusse kantud isiklik kasutusõigus;  kostja I ei ole enam kinnisasja omanik, kostja II on kantud kinnistusraamatusse omanikuna
  8. märtsil 2013;  hageja taganes kinkelepingust
  9. detsembri
  10. a avaldusega;  kostja II ei ole andnud nõusolekut kinkelepingust taganemiseks ega seda hiljem heaks kiitnud;  kinnisasja väärtus on 500 000 eurot;  hageja ja kostja II abielu on lahutatud
  11. septembril
  12. a kohtuotsusega. Maakohus hindas, kas hagejal oli õigus kinkelepingust taganeda VÕS §

§ 267

p-de 1 ja 3 alusel ning nõuda kostjalt I välja kingitud ese või selle eest hüvitis. Maakohtu hinnangul oli isikliku kasutusõiguse seadmine kinkega seotud koormis. Maakohus lähtus hageja poolt välja toodud kahest alusest: 1) kingisaaja ei täida koormist ja 2) kingisaaja kinkis kinnistu kostjale II. Hageja kvalifitseeris koormise täitmata jätmise jämeda tänamatusena ning maakohtu hinnangul ei ole tegemist uue taganemise alusega, vaid pigem õigusliku hinnanguga koormise mittetäitmisele. Esmalt hindas maakohus, kas kinkelepingust taganemine on tehtud VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Poolte vahel puudus vaidlus, et koormise rikkumisele tuginemine on olnud tähtaegne. Maakohus luges tuvastatuks, et hageja sai kinnistu võõrandamisest teada 2014. a septembris või oktoobris, mistõttu oli taganemisavaldus tehtud tähtaegselt. Järgnevalt hindas maakohus, kas esinevad kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused. Hageja vande all antud seletuse kohaselt elas ta kostjast II lahus alates 2012. aastast. Kui hageja soovis elamusse tagasi elama tulla, siis kostja I teatas talle, et ta seda ei teeks. Abielu lahutamise algatas hageja 2012. a. Kostja II korraldas skandaale ja solvas hagejat. Kostjad vahetasid lukud 3

(7)ära. Kostja I seletas vande all, et ukselukke ja pulte vahetatud ei ole ja keegi takistusi hagejale elamu kasutamiseks teinud ei ole. Kostja I seletuse kohaselt kostjad lootsid, et hageja tuleb koju tagasi, kuna hageja ja kostja II abielu oli kestnud üle 30 aasta. Kostja II vande all antud seletuse kohaselt ootas ta veel
  1. a, et hageja tuleb koju tagasi ning ta oli samal ajal raskesti haige. Ukselukke ei ole ära vahetatud. Maakohus hindas eeltoodud poolte vande all antud seletusi kogumis ja leidis, et nendega on tõendatud, et hageja lahkus kodust
  2. a, kuid on vastuolulised selles osas, et hagejat ei lastud elamut kasutada. Maakohus hindas dokumentaalseid tõendeid, mille alusel tuvastas, et poolte kooselu lõppes
  3. a, hageja soov oli lõpetada kostjaga II abielu ja jagada vara, kuid kostja II soovis kooselu hagejaga jätkata. Hinnates tõendeid kogumis leidis maakohus, et hageja ei soovinud elamu osas isiklikku kasutusõigust kasutada. Kostjad ei teinud selleks takistusi. Maakohtu hinnangul ei olnud hageja vande all antud seletus usutav kostjate poolt tehtavate takistuste kohta olukorras, kus hageja elas
  4. aastast kostjatest lahus ja soovis abielu kostjaga II lahutada. Maakohus leidis, et kostja I ei ole jätnud kinkega seotud koormist täitmata ning kostja II ei ole teinud takistusi hagejale elamu kasutamiseks VÕS § 267 p-de 1 ja 3 mõttes. Edasi hindas maakohus, kas kinnisasja kinkimine kostjale II annab aluse kinkelepingust taganemiseks VÕS § 267 p 1 järgi. Maakohus tuvastas, et olukorras, kus hageja soovis lahutust, lahkus kodust
  5. a ja soovis perest lahku lüüa ajal, kui kostja II oli raskesti haige, ei saa hageja enda käitumise tõttu sellises elulises situatsioonis kinnisasja kinkimist kui jämedat tänamatust kostjale I ette heita. Seega ei ole kinkelepingust taganemisel õiguslikku toimet ja kinkeleping ei ole lõppenud. Hageja ei saa nõuda kostjalt I üleantu eest hüvitist ega nõuda, et kohus tuvastaks kostja II kohustuse VÕS § 192 lg 1 järgi ühineda hageja kinkelepingust taganemisavaldusega ja asendada see kohtulahendiga TsÜS § 68 lg 5 järgi. Maakohus ei pidanud vajalikuks analüüsida, kas hageja saab nõuda kostjalt II taganemisega ühinemist ning kas esineb alus alternatiivse nõude rahuldamiseks. Hageja viivisenõude jättis maakohus põhi- ja alternatiivse nõude rahuldamata jätmise tõttu samuti rahuldamata ning viivise suurusele ja arvestusele hinnangut ei andnud. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel hageja kanda, sh kostjate menetluskulud võrdsetes osades. Menetluskulud määrab maakohus kindlaks pärast asjas tehtud lahendi jõustumist. Apellatsioonkaebus
  6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate kanda. Alternatiivselt palus hageja tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja arvates on maakohus vääralt tõlgendanud ja kohaldanud materiaalõiguse norme ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme. Maakohus on teinud vastuolulise ja üllatava otsuse. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et hageja ei tõendanud kinkelepingust taganemise aluseks olevaid asjaolusid. Hageja hinnangul käsitles maakohus elamu kasutamisel takistuste tegemist ülemäära kitsalt, lugedes takistuste tegemiseks üksnes füüsiliselt tehtavaid takistusi. Maakohus jättis arvestamata, et kostjad tekitasid muul viisil olukorra, kus hagejal oli emotsionaalselt ning vaimselt võimatu elamut kasutada. Maakohus tuvastas vaidlusalused asjaolud üksnes kostjate vande all antud seletustega. Üldiselt peetakse menetlusosalise selgitusi ebausaldusväärseks, kuna need on eelduslikult mõjutatud menetlusosalise huvist menetluse tulemuse vastu. Maakohus keeldus tõendite vastuvõtmisest, mis oleksid saanud anda objektiivselt tõendusteavet asja õigeks lahendamiseks vajalike faktiliste asjaolude kohta. Maakohus ei andnud pooltele võrdset võimalust esitada oma väidete tõendamiseks tõendeid. 4
(7)Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja ei soovinud elamus elada. Sellise olukorra tekitasid kostjad korduvate skandaalide, tülide ja vaidlustega, et hagejal oli emotsionaalselt ning vaimselt võimatu elamut kasutada. Et selliseid olukordi vältida, oli hageja sunnitud elamust lahkuma. Hageja on vande all seletanud, et kostja II esitas korduvalt politseile hageja suhtes kuriteoteateid, milles süüdistas hagejat erinevate kuritegude toimepanemises. Maakohtu otsuse põhjendustest ei nähtu, miks ei tõenda hageja
  1. novembri
  2. a nõudekiri kinkelepingus kokkulepitud kohustuse rikkumist. Selles nõudis hageja, et talle antaks üle kinnisasja otsene valdus hiljemalt
  3. novembriks
  4. Samuti ei kustutatud hageja nõudel kinnistusraamatust kostja I kasuks seatud isikliku kasutusõiguse kannet. Kinkelepingus oli ette nähtud koormis. Kostja I kohustus hageja ees ei lõppenud kinnistusraamatusse isikliku kasutusõiguse seadmisega. Kinkega kaasnes kostja I kohustus tagada, et hageja saab tähtajatult tasuta kasutada ja vallata kinnisasja oluliseks osaks olevat elamut. Kuna hageja elamut reaalselt elamiseks kasutada ei saanud, on tegemist koormise rikkumise ja jämeda tänamatusega hageja suhtes, mis on aluseks kinkelepingust taganemiseks. Ka asjaolu, et kostja I võõrandas kinnisasja kostjale II on vaadeldav jämeda tänamatusena, sest siis ei täitunud hageja suhtes kinkelepingu mõte ja eesmärk. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kuna kinkelepingus piirangut ei olnud, siis kinnisasja võõrandamist ei saa pidada jämedaks tänamatuseks hageja suhtes. Jämeda tänamatusena kinkija suhtes tuleb käsitleda muuhulgas olukorda, kui kingisaaja võõrandab (sh kingib) saadud vara edasi, milline käitumine võib kinke eesmärki arvestades olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda tänamatuse tõttu. Samuti võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena. Siinjuures tuli arvestada nii kingisaaja teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut sellele. Jäme tänamatus on subjektiivne ja eetiline hinnang, lähtuda tuleb kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid. Rikkumise olulisuse hindamine on antud seega hagejale ning tegemist on hageja subjektiivse ning eetilise hinnanguga kostja I tegevusele. Kinkelepingu rikkumine ei pea olema oluline, objektiivne ja vastuvaidlematult tõendatud. Kinkija võib taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku, s.t kinkijale on seadusega jäetud järelemõtlemisaeg hindamaks kinkelepinguga soovitud eesmärkide täitumist, ning kingisaajale on seadusega antud prooviaeg, kas ta oli „kingi vääriline“. Vastus apellatsioonkaebusele
  5. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  6. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu otsuse põhjendusi.
  7. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonimenetluses ei ole vaidluse all järgmised maakohtu poolt tuvastatud asjaolud:  hageja ja kostja II kinkisid
  8. veebruaril 2009 ühisvaras oleva kinnisasja kostjale I;  hageja ja kostja II kasuks seati kinnistusraamatusse ühiselt isiklik kasutusõigus kinnisasjal asuvale elamule;  kostja II kanti kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse
  9. märtsil 2013;  hageja ja kostja II abielu on lahutatud
  10. septembri
  11. a kohtuotsusega, mis jõustus
  12. veebruaril 2014;  hageja taganes üksinda kinkelepingust
  13. detsembri
  14. a avaldusega; 5
(7) hageja järgis VÕS § 270 lg-s 1 sätestatud kinkelepingust taganemise tähtaega. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes selle üle, kas kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täidetud ja kas kostja II on kohustatud andma kinkelepingust taganemiseks vajaliku tahteavalduse. Esmalt käsitleb kolleegium kinkelepingust taganemise materiaalseid eeldusi, sest kui neid ei esine, siis puudub vajadus tuvastada kostja II tahteavalduse andmise kohustuse olemasolu. 8. Hageja leiab, et kinkelepingust taganemine on kehtiv, sest kostja I on olnud jämedalt tänamatu. Jämeda tänamatuse all peab hageja silmas seda, et kostja I ei täida koormist ja kinkis kinnistu edasi kostjale II. Kostja I pidi võimaldama hagejal kinnisasjal asuvas elamus elada ning kinnisasja edasi kinkimisel ei täitunud hageja suhtes kinkelepingu mõte ja eesmärk. Hageja nõude aluseks on VÕS §

§ 267p 1.

Eeltoodud sätted annavad õiguse kinkelepingust taganeda pärast täitmist juhul, kui kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust. „Jäme tänamatus“ kui hinnanguline kategooria peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes (vt nt Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-05, p-d 26–27). Maakohus leidis, et hageja poolt välja toodud asjaolud ei anna alust kinkelepingust taganemiseks. Maakohus hindas dokumentaalseid tõendeid ja poolte vande all antud seletusi kogumis ning leidis, et kostjad ei teinud takistusi hagejale kinnisasjal asuva elamu kasutamiseks ning kinnisasja kostjale II üleandmist ei saa vaadelda kingisaaja jämeda tänamatusena. Maakohus ei ole eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on nendele asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lg 6).
  3. Hageja heidab maakohtule ette, et asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud üksnes kostjate vande all antud seletuste põhjal ning tähelepanuta on jäänud hageja
  4. novembri
  5. a nõudekiri. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu ning leiab, et maakohus ei ole rikkunud faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta (TsMS § 232 lg 1). Maakohus on vande all pooled ära kuulanud (II kd, tl-d 17–19, 35–36). Poolte seletusi koos dokumentaalsete tõenditega hinnates leidis maakohus põhjendatult, et kostjad ei teinud hagejale takistusi kinnisasjal asuva elamu kasutamiseks, vaid see tulenes hageja enda soovist elamus alates
  6. aastast mitte elada. Maakohus ei ole eeltoodud asjaolude tuvastamisel tõendite hindamise reeglite vastu eksinud. Hageja poolt koostatud ühepoolne avaldus ei saa tõendada kinkelepingust taganemise aluseid, sest poole poolt koostatud dokument ei vasta TsMS § 229 lg-s 2 sätestatud tõendi nõuetele. Kostjate vande all antud seletused ei ole ebausaldusväärsed, sest need haakuvad teiste asjas esitatud tõenditega ja vaidlustamata asjaoludega. Ükski teine asjas esitatud ja kogutud tõend ei haaku hageja vande all antud seletusega, et
  7. a tehti talle (füüsilisi, moraalseid, vaimseid) takistusi elamu kasutamiseks. Maakohus ka põhjendas, miks ta ei loe hageja vande all antud seletusi eluliselt usutavaks, et pärast lahus elamist ja abielusuhete lõppemist soovis hageja tagasi tulla ja elamus koos endise abikaasa ja tütrega elada ning kostjad tegid selleks takistusi (maakohtu otsuse p 38).
  8. Maakohus ei rikkunud hageja poolt esitatud dokumentaalsete tõendite vastu võtmata jätmisel ja tõendi kogumise taotluse rahuldamata jätmisel menetlusõiguse norme (II kd, tl-d 84 ja pöördel). 6

(7)
  1. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et praeguses asjas ei esine asjaolusid, mida saab pidada jämedaks tänamatuseks hageja suhtes. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohus on elamu kasutamise takistuste hindamisel arvesse võtnud kõiki tuvastatud asjaolusid, sh hageja ja kostja II omavahelisi suhteid
  2. a (maakohtu otsuse p 37). Siinjuures on oluline viidata, et kinkijateks olid abikaasad ning tulenevalt kinkelepingust oli mõlemal kinkijal, nii hagejal kui ka kostjal II, elamu kasutamise õigus. Selleks kanti kinnistusraamatusse isiklik kasutusõigus ühiselt hageja ja kostja II kasuks (I kd, tl-d 48 pöördel ja 49). Kinnisasja omanikuks oli kinkelepingust taganemise ajal kostja II, kellel oli samuti õigus nimetatud elamut isikliku kasutusõiguse alusel kasutada. Hageja tugineb asjaolule, et
  3. a tülide ja skandaalide tõttu esines moraalne ja vaimne takistus elamu kasutamiseks. Samas nähtub tuvastatud asjaoludest, et abielu lahutamine ja ühisest kodust lahkumine oli hageja enda soov, mis ei olnud tingitud kostjate tegevusest. Kinnisasja omanikul ei ole aktiivset soorituskohustust, s.t kohustust aktiivselt panustada asja kasutuse võimaluse tagamisse.
  4. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kinnisasja edasi kinkimine kostjale II ei ole käsitletav jämeda tänamatusena. Hageja on nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluses viidanud mitmetele Riigikohtu lahenditele, mille järgi tuleb jämeda tänamatusena kinkija suhtes käsitleda mh olukorda, kui kingisaaja võõrandab (sh kingib) saadud vara edasi, milline käitumine võib kinke eesmärki arvestades olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda tänamatuse tõttu (vt nt Riigikohtu
  5. veebruari
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-06, p 15). Tulenevalt kohtupraktikast on käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks eetiline hinnang ning kohtul tuleb sellise käitumise hindamisel lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada kõiki konkreetse juhtumi asjaolusid, nii teo objektiivset hukkamõistetavust kui ka kinkija subjektiivset hinnangut (vt nt Riigikohtu
  7. aprilli
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-11, p 15). Hageja selliseid konkreetseid asjaolusid välja toonud ei ole. Hageja on avaldanud, et kinkelepingu eesmärgiks oli, et hageja saaks elamus elada ning tütar saab vara, mille arvelt enda elu korraldada. Kostjate avaldatud asjaoludel tehti kinge pereringis ning sellel ei olnud äratuntavat eesmärki (II kd, tl 89). Oluline on arvestada kostja I vande all antud seletusega, mille kohaselt kinkis ta kinnisasja emale, sest hageja esitas tema vastu hagi ning ta soovis kinkimisega ennast ja haiget ema kaitsta (II kd, tl 19). Kolleegium leiab, et kinnisasja edasi kinkimine ei saanud esitatud asjaoludel olla aluseks kinkelepingust taganemisele VÕS §

§ 267p 1 järgi.

  1. Kuna kinkelepingust taganemise materiaalsed eeldused on täitmata, siis puudub vajadus täiendavalt hinnata hageja nõuet kostja II vastu kinkelepingust taganemiseks vajaliku tahteavalduse andmise kohustamiseks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõue kostja II vastu tuleb eelduste puudumise tõttu jätta rahuldamata (maakohtu otsuse p 40).
  2. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
  3. Kuna maakohus vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda apellatsioonkaebuse lahendamisel TsMS § 174 lg-st 4 juhindudes ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.