KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2019, Talli

) § 376 mõttes. Maakohus leidis, et kuna kaasomanikud ei jõudnud kaasomandi jagamise viisis või makstava hüvitise suuruses kokkuleppele, siis tuleb kaasomand lõpetada viisil, et kinnisasi müüakse avalikul enampakkumisel. Maakohus kohaldas asjaõigusseaduse (AÕS) § 76 lg 1 ja § 77 lg-d 1 ja 2. Maakohus tugines kohtupraktikale, mille kohaselt kohus ei saa jätta kaasomandiosa ühele kaasomanikule suurema hüvitise eest, kui see kaasomanik on nõus ja võimeline maksma. Isegi juhul, kui lugeda kinnisasja väärtuseks 77 000 eurot, lugeda tõendatuks ja põhjendatuks kostja tasaarvestuse nõue 10 898,79 euro ulatuses ja vähendada selle võrra hüvitise summat, tuleks kostjal hagejale 3

§ 162lg 1 alusel, jättes need kostja kanda.

Maakohus leidis, et hageja menetluskulud on vajalikud ja põhjendatud ning kooskõlas asjas esitatud menetlusdokumentide ning tehtud toimingutega. Kuna hageja ei ole käibemaksukohustuslane, siis ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Maakohus määras kostjalt väljamõistetavate menetluskulude suuruseks 1020 eurot, s.o riigilõiv 300 eurot ja lepingulise esindaja kulud 720 eurot. Apellatsioonkaebus 10. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada ja saata see esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus, millega jätta kaasomandiosa kostjale ja välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis 20 000 eurot, samuti asendada vajalikud tahteavaldused kannete tegemiseks või alternatiivselt kinnisasja enampakkumise korral vähendada hagejale väljamakstavat summat ning suurendada kostjale väljamakstavat summat tasaarvestuses nõutud summa võrra. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kostja leiab, et maakohus on vaidlustatud otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme, tõendite analüüsimise ja otsuse põhjendamise kohustust ning ei ole võtnud arvesse ringkonnakohtu poolt samas asjas antud juhiseid. Maakohtu otsusest jääb arusaamatuks, kas juhul, kui kostja oleks pakkunud hageja nõutud summas hüvitist (ning kohus oleks sel juhul ka tasaarvestusavalduse sisuliselt läbi vaadanud), oleks maakohtu arvates olnud võimalik jagada kaasomand selliselt, et kinnisasi jääb kostja ainuomandisse. Kostja viitab ka, et hüvitise suuruse arvutamisel on maakohus arvestanud tasaarvestatava nõudega, kuid tegelikkusel ei ole maakohus tasaarvestusavaldust läbi vaadanud. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tasaarvestusavaldus ei ole antud menetluses kohaldatav. Maakohtul oli kohustus tasaarvelduse põhjendatust kontrollida. Maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, jättes kostjale selgitamata, et kui kaasomand lõpetatakse enampakkumise teel, siis ei ole tasaarveldusavaldus kohaldatav või et kostjal tuleb esitada vastuhagi. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tasaarvestuse vastuväide ei ole enampakkumise korral kohaldatav. Kostja leiab, et tasaarvestamise nõue on samuti rahaline nõue, mis on suunatud hageja poolt enampakkumiselt saadava tulemi vastu ja vähendada hageja enampakkumise tulemit 10 898,79 euro võrra ning suurendada selle võrra kostjale määratavat summat. Kostja leiab, et maakohus ei ole välja selgitanud, kas ja kui suure hüvitise eest on kostja nõus ja võimeline kinnisasja enda omandisse saama. Samuti on välja selgitamata, kas tasaarvestuse nõue mõjutaks hageja taotletud hüvitise suurust. Maakohus hindas kinnisasja väärtuse tuvastamisel tõendeid ebaõigesti. Maakohus oleks pidanud kinnisasja väärtuse hindamisel arvesse võtma ka ühisvara jagamise lepingus märgitud kinnisasja hinda (19 173,49 eurot), kuna viidatud lepingu sõlmimisest alates on kostja teinud kinnisasjale olulisel määral parendusi, mille tulemusena on selle väärtus oluliselt tõusnud. 4

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 13. Kostja kordab apellatsioonkaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Maakohus on neid kostja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (

§ 654lg 6).

1. Hageja on muutnud menetluse kestel kaasomandi lõpetamise viiside järjekorda. Kolleegium leiab maakohtuga nõustudes, et hageja ei ole
2. jaanuaril 2018 hagiavalduse tervikteksti esitamisega muutnud hagi

§ 376lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu 10.

aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-11516, p 27).

1. Hageja esitas AÕS § 76 lg 1 ja § 77 lg 2 alusel hagi, milles palus lõpetada kaasomandi viisil, millega müüa kinnisasi avalikul enampakkumisel ja jagada raha poolte vahel võrdselt või alternatiivselt jätta kinnisasi kostjale koos kohustusega hüvitada hagejale pool kinnisasja väärtusest, s.o 42 150 eurot. Tulenevalt AÕS § 76 lg-st 1 on kaasomanikul igal ajal õigus nõuda kaasomandi lõpetamist. Kui kohtule esitatakse kaasomandi lõpetamise hagi, peab kohus lõpetama kaasomandi ühel AÕS § 77 lg-s 2 sätestatud viisil, mida on taotletud hagis või vastuhagis (vt Riigikohtu
2. aprilli 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-17-9749, p 11). Kohtupraktika kohaselt ei ole kaasomandi lõpetamata jätmine üldjuhul lubatud ning üksnes erandjuhul on hea usu põhimõttest tulenevalt võimalik jätta kaasomand lõpetamata, kui hagis või vastuhagis taotletud kaasomandi lõpetamise viis ei ole õiglane (vt nt Riigikohtu
3. mai 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-06, p-d 19 ja 20). Kohus peab kaasomandi lõpetamise nõude lahendama kaasomanike huvide kaalumisega. Praeguses asjas on hageja esitanud kaks kaasomandi lõpetamise viisi. Kostja ei ole vastuhagi esitanud. Seega sai maakohus valida hageja poolt taotletud kahe viisi vahel, mis vastab kõige paremini kaasomanike huvidele. Kaasomandi lõpetamise nõude lahendamine poolte huvide kaalumisega on kohtu diskretsiooniotsustus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire või oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (vt Riigikohtu
4. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-05, p 22).
5. Lähtudes eeltoodud materiaalõiguse tõlgendusest ei ole maakohus poolte huve kaaludes diskretsiooni piire ületanud ega menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Maakohus on piisavalt põhjendanud oma järeldust, mille kohaselt arvestab kaasomandi lõpetamine kinnistu avalikul enampakkumisel müügi ja raha poolte vahel jagamisega mõlema kaasomaniku huve. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja nõuet ei muuda hea usu vastaseks see, et tegemist on kostja elukohaga. On mõistetav, et kostjale on kaasomandi lõpetamise tagajärjel emotsionaalselt koormav oma pikaaegsest kodust lahkuda, kuid samas ei anna see asjaolu alust jätta kaasomandit lõpetamata.
6. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole asja uuel läbivaatamisel järginud käesolevas tsiviilasjas
7. novembril 2017 tehtud ringkonnakohtu 5

§ 5lgd 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1).

18. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsuse põhjendused on vastuolulised. Maakohus on esmalt hinnanud võimalust jagada kaasomand viisil, et see jääb kostjale ja kostja peab maksma hagejale välja tema osa rahas. Maakohus on põhjendatult lähtunud kostja poolt märgitud summast, mille ta on nõus kaasomandiosa eest hagejale hüvitama, s.o 20 000 eurot. Maakohus ei ole sisuliselt kostja tasaarvestusavaldust hinnanud, kuid ei ole jätnud seda ka tähelepanuta. Maakohus on tasaarvestuseks esitatud nõudega võimaliku hüvitise suuruse määramisel täies ulatuses arvestanud. Maakohus on võtnud aluseks kinnisasja kõige madalama väärtuse (77 000 eurot), kostja tasaarvestuseks esitatud nõude (10 898,79 eurot) ja leidnud, et isegi kui lugeda eeltoodud asjaolud tuvastatuks, oleks väljamõistetav õiglane hüvitis suurem, kui kostja on nõus hagejale välja maksma. Ringkonnakohtu menetluses on kostja avaldanud, et kompromissina võib kaaluda suuremas summas hüvitise maksmist, kuid suurema hüvitise maksmise valmisolekut kostja menetluse jooksul kinnitanud ei ole. Kaasomandi jagamine võib viia kinnisasja omandamiseks mittejõukohastel tingimustel kohustatud isiku maksejõuetuseni ning sellise olukorra vältimiseks peab kohus, kui ta leiab, et asja omandamise eest tuleks maksta selle suurema väärtuse tõttu rohkem, kui omandamiseks soovi avaldajal on soov ja võimalus maksta, mitte jätma asja sellele kaasomanikule, vaid panema asja avalikule enampakkumisele, kui see võimalus on esitatud. Kolleegium märgib, et maakohus võis lähtuda poolte poolt esitatud eriteadmistega isikute arvamustest kinnisasja turuväärtuse hindamisel (

§ 272lg 2).

Tõendeid esitavad menetlusosalised ja pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab (

§ 5lg 2 teine lause).

Kaasomandi lõpetamisel ei saa aluseks võtta kinnisasja hinda, mis oli märgitud ühisvara jagamise lepingus (I kd, tl-d 6– 7), sest kaasomandi lõpetamisel tagab õiglase hüvitise maksmise see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. AÕS § 76 ja § 77 tuleb kohaldada nii, et kaasomanikule, kes kaotab omandi, tagatakse õiglane hüvitis. Kinnisasja hariliku väärtuse määramist ei mõjuta ka see, millises summas pooled lahusvara arvelt kinnisasjale kulutusi teinud on. Maakohus ei ole apellatsioonkaebuses märgitud rikkumist kinnisasja väärtuse hindamisel toime pannud, sest ei ole turuhinda kindlaks määranud ligikaudse keskmisena, vaid on võtnud aluseks kostja poolt pakutud väärtuse (mis on ka kostjale soodsam). 6

§-s 2 sätestatud põhimõttest, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, kui maakohus jättis tasaarvestusavalduse sisuliselt hindamata, sest isegi juhul, kui kostjal oleks märgitud summas kulutuste hüvitamise nõue hageja vastu, siis see asjaolu ei mõjutaks asja lõppjäreldust. Kostjale on seda selgitanud ka ringkonnakohus (vt

1. mai 2019 kohtuistungi protokoll; II kd, tl 188 pöördel).
2. Kuna kinnisasja ei olnud võimalik jagada selliselt, et see antakse kostjale, siis on maakohus põhjendatult lähtunud teisest hageja poolt taotletud kaasomandi lõpetamise viisist – kinnisasja avalik enampakkumine ja saadud raha poolte vahel jagamine. Kui kostja tahtis kinnisasja endale, kuid ei suuda hagejale tema osa rahas välja maksta, ei ole kaasomandi lõpetamine kinnisasja kostjale jätmisega võimalik. Praeguses asjas ei esinenud erandlikke asjaolusid, et jätta kaasomand hageja taotletud viisil lõpetamata.
3. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei aidanud kaasa kompromissi saavutamisele. Maakohus on menetluse jooksul suunanud pooli kompromissi sõlmimisele ning seda on teinud ka ringkonnakohus (vt nt II kd, tl 131; tl 188 pöördel).
4. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et enampakkumisel ei saa kostja tasaarvestuse kaudu maksma panna oma väidetavat rahalist nõuet hageja vastu. Maakohus on
5. juuli 2018 kirjas selgitanud, et kui kohus valib kaasomandi lõpetamise viisiks enampakkumise, ei oma tasaarvestusavaldus tähtsust (enampakkumise tulemi jagamisel ei ole vastastikuseid nõudeid; II kd, tl 133). Maakohtu selgitust saab kolleegiumi hinnangul lugeda piisavaks (II kd, tl 131). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse eelduseks on tasaarvestuse olukorra eksisteerimine, s.t nõuded peavad eksisteerima samade poolte vahel (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 976). Seega peaks hagejal olema õigus täita nõudele vastav kohustus kostjale (passiivnõue). Kinnisasja avalikul enampakkumisel ei teki hagejal sellist õigust poole saadud tulemi suhtes. Kui asi müüakse kohtutäituri kontrolli all, siis ostja maksab tulemi kohtutäiturile, kes tagastab vajalike kulude katmisest ülejääva summa võrdsetes osades kaasomanikele.
6. Kolleegium ei näe põhjust maakohtus kantud kulude jaotust

§ 162lg-le 1 tuginedes muuta.

Kuna kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt osutati talle ringkonnakohtu menetluses õigusteenust kokku 6 tunni ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab hageja kostjalt 720 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid apellatsioonkaebuse vastuse koostamisest (4 tundi), kohtuistungiks ettevalmistamisest ja sellel osalemisest (2 tundi). Arvestades menetlustoimingute ja –dokumentide mahtu ja asja keerukust, on hageja lepingulise esindaja kulu

§ 175lg 1 esimese lause järgi vajalik ja põhjendatud.

Hageja esindaja tunnitasu on vajalik ja põhjendatud ning ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt käibemaksu tagasi. 7

§ 177

lg 4 alusel kostjalt hageja taotlusel tema kasuks välja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg 1 teise lause järgi alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. 24. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 8