Obsah (11)

§ 209§ 208§ 76§ 219§ 220§ 221§ 8§ 82§ 100§ 108§ 101

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Andres Suik Otsuse tegemise aeg ja koht 23.10.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-8326 Tsiviilasi OOO Golden Wood hagi Os

) § 208 lg 1 on sätestatud, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Nagu mainitud, ei vaidle pooled selle üle, et müüdav kaup pandi valmis Venemaal Lodeinoje Poles ning transporditi seejärel Eestisse. Samas hageja leiab, et kostja tarnis kauba ise Venemaalt Eestisse, kostja väidab, et lepinguline vedaja toimetas kauba Eestisse ja vastuvõtt toimus ostja laos. Kohus on seisukohal, et lepingu p 5.

1. kauba tarnimisest ostja lattu ei ole antud juhul kohaldatav, sest lepingu p 5.
2. käsitleb kauba vastuvõttu kostja Soome laos. Kuna poolte vahel ei ole vaidlust, et tegelikkuses toimus kaubatarne läbi Venemaa Eestisse, siis ei ole võimalik lähtuda ka poolte esialgsest kokkuleppest, et tarne toimub kostja Soome lattu. Kaubatarnete toimumisele läbi Lodeinoje Pole Venemaal viitavad ka pooltevahelise müügilepingu lisad (vt tl 30, 32 ja 34). Seega ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et kauba üleandmise kohustus tulnuks lugeda täidetuks ostja laos.
3. Kohtu hinnangul kuulub asjas kohaldamisele

§ 209

lg 1 ja § 209 lg 2.

§ 209

lg 1 esimeses lauses on sätestatud, et kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama.

§ 209

lg 2 on sätestatud, et kui müüja on asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis pannud ja sellest ostjale teatanud, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks. Kostja kinnitas 17.10.2019 kohtuistungil, et müüdud kaup oli talle Venemaal Lodeinoje Poles valmis pandud, aga sealt edasi transportis kostja poolt tellitud vedaja (tl 134). Seetõttu tuleb

§ 209

lg 1 ja lg 2 alusel lugeda, et hageja täitis kauba Venemaal kostja käsutusse valmispanekuga oma kohustuse kauba kostjale üleandmiseks. 23. Kohtu järeldust kauba kostjale kättetoimetamisest Venemaal ei muuda küsimus, kas kostja transportis talle Venemaal valmis pandud kauba ise Eestise või kasutas selleks lepingulist vedajat. Pooled ei ole väitnud, et kauba Venemaalt Eestisse kostjani toimetamine olnuks hageja kohustus. Juhul, kui pooled leppisid kokku kauba vedamises ja kostja kasutas kauba vedamiseks lepingulist transporti, siis tuleks

§ 209

lg 4 kohaselt lugeda kauba kostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale.

1. Müügilepingu punktis 6.
2. kohaselt esitab müüja arve kauba tasumiseks kauba vastuvõtuakti 8 2-19-8326 alusel. Tegelikkuses pooled kahepoolset kauba vastuvõtuakti ei vormistanud. Nagu kohus eelnevalt selgitas, puudub poolte vahel vaidlus, et müüdav kaup pandi valmis Venemaal Lodeinoje Poles ning transporditi seejärel Eestisse (tl 134 pöördel). Seega ei ole võimalik lähtuda ka poolte esialgsest kokkuleppest lepingu p-s 5.1., et tarne toimub kostja Soome lattu ning kauba vastuvõtt vormistatakse Soome laos vastuvõtu akti alusel. Kohtu arvates ei ole samal põhjusel kohaldatav ka lepingu p 6.2., mille kohaselt esitab müüja arve tasumiseks kauba vastuvõtuakti alusel. Pooled ei vaidle, et müüdud kaup pandi kostjale valmis Venemaal Lodeinoje Poles ja sealt edasi hageja kaupa ei toimetanud. Seetõttu langes ära ka võimalus, et kostja (Soome) laos saaks vormistada kauba üleandmise kohta eraldi akti. Kauba üleandmine kostjale toimus kooskõlas

§ 209

Venemaal ilma selle kohta eraldi akti koostamata (vt käesoleva kohtuotsuse p-d 21-23). Kohus märgib, et ka konkreetse kauba tellimist puudutavatel lepingu lisadel (tl 30, 32 ja 34) on tarnetingimuseks FCA Lodeinoje Pole, mis viitab poolte kokkuleppele kaubaga seotud kõikide riskide üleminekust kostjale kauba üleandmisel kõnealuses kohas. Vastuolu korral müügilepingu raamlepingu ja konkreetse kauba tellimist käsitlevate lepingu lisade korral tuleb lähtuda viimastest kui poolte vahel hilisemalt kokku lepitud eritingimustest. 25. Kohus on seisukohal, et hageja õigust nõuda kostjale üle antud kauba eest tasu ja kostja kohustust ostuhinna tasumiseks ei väära asjaolu, et pooled kauba vastuvõtuakti ei koostanud. Müüja põhikohustuseks

§ 208

lg 1 järgi oli ostjale müüdud kauba üleandmine, millele omakorda vastas kostja kohustus ostuhinna tasumiseks. Kohus märgib, et vaatamata etteheidetele kauba kvaliteedi osas ei eita kostja müüdud kauba kättesaamist, samuti ei ole kostja vaidlustanud saadud kauba kogust.

1. Kuna kohus eelnevalt leidis, et kaup anti üle ja kostjal tekkis hagejale ostuhinna tasumise kohustus, siis oli hagejal õigus esitada kostjale müüdud kauba eest arved. 23.07.2018 väljastas hageja kostjale arve nr 107 summas 5054,01 eurot (tl 31), 01.08.2018 väljastas hageja kostjale arve nr 110 summas 5072,84 eurot (tl 33) ja 15.08.2012 väljastas hageja kostjale arve nr 115 summas 5715,90 eurot (tl 35). Kostja ei ole vaidlustanud nimetatud arvete saamist, arvetel märgitud kaubakoguseid ega kauba hinda.
2. Kostja etteheited hageja poolt tarnitud kaubale on seotud selle väidetava ebakvaliteetsusega. Kohus märgib, et

§ 76

lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega antud eelduse ümberlükkamiseks pidi kostja tõendama, et hagejapoolne müügilepingu täitmine ei olnud nõuetekohane. Kuna pooled tegutsesid müügilepingu täitmisel majandus- ja kutsetegevuses, siis kuulub kohaldamisele ka

§ 219

, milles on sätestatud, et kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kui müügilepingus on ette nähtud asja vedamine, võib ostja asja üle vaadata asja jõudmisel sihtkohta. Lisaks kohaldub ka

§ 220

.

§ 220

lg 1 on sätestatud, et ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama.

§ 220

lg 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.

220 lg 3 on sätestatud, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. 28. Kohus märgib, et kostja enda poolt koostatud aktide kohaselt jõudsid vaidlusalused saematerjali tarned kostja lattu vastavalt 26.07.2018, 03.08.2018 ja 17.08.2018 (vt tl 92-94). Vastavalt

§ 219sätetele lasus kostjal kohustus saadud kaup viivitamata üle vaadata.

Kostja 9 2-19-8326 ei tugine sellele, et tema poolt väidetud puuduste näol olnuks tegemist varjatud puudustega, seega ei saanud võimalike puuduste avastamine olla takistatud. 29. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et esimest korda informeeris kostja hagejat müüdud kauba väidetavatest puudustest oma 28.08.2019 e-kirjas, väites, et materjal on praak ning seda on kõige leebemate arvestuste kohaselt 8,9 m2 (tl 36). Kohtu arvates ei olnud nimetatud e-kirjas lepingutingimuste mittevastavuse kirjeldus kooskõlas

§ 220lg 2.

Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes II (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus II, lk 115) märgitakse

§ 220

lg 2 kommentaarina, et majandus- ja kutsetegevuses tegutseva ostja kohustus puudust müüjale saadetavas teates täpselt kirjeldada tähendab välisel vaatluse tuvastatava puuduse iseloomu kirjeldamist. Kostja 28.08.2018 e-kirjas tehtud viide „praagile“ kui üldmõistele ei ole kohtu arvates kooskõlas puuduste iseloomu täpse kirjeldamise nõudega. Viitest praagile ei ole võimalik aru saada isegi seda, millisest kostjale müüdud saematerjali tarnest praak avastati, rääkimata sellest, milles väidetav praak konkreetsemalt seisnes. Samuti on nimetatud kostja e-kirjas viidatud praagile 8,9 m3 ulatuses, mille maksumuse summas 1606,81 eurot on hageja oma viimasest arvest maha arvanud ja mille eest hageja kostjalt tasu ei nõua (vt tl 2). 30. Kohus leiab, et ka kostja 26.09.2018 kl 14.09. e-kirjas (tl 38) tehtud viited väidetavale praagile ei ole kooskõlas

§ 220lg 2 tuleneva puuduste täpse kirjeldamise nõudega.

Ka antud e-kirjas tehtud viidetest praagile ei ole võimalik aru saada isegi seda, millisest kostjale müüdud saematerjali tarnest praak avastati, rääkimata sellest, milles väidetav praak konkreetsemalt seisnes. Samuti nähtub kostja poolt samal päeval 26.09.2018 kl 18.

1. saadetud e-kirjast, et materjaliga seonduvat oli kostja valmis pärast selgitama, näitama ja tõendama (tl 99), st 26.09.2018 seisuga ei olnud kostja esitanud hagejale väidetavate puuduste täpset kirjeldust.
2. Kostja kohustust väidetavaid puuduseid täpselt kirjeldada ei asenda kostja väited selle kohta, et kostja seaduslik esindaja olevat saatnud hagejale nii sõnumeid kui fotosid, olevat olnud hageja seadusliku esindajaga ühenduses ja kutsunud teda kohapeale. Hageja 26.09.2019 vastusest kostjale nähtub, et hageja oli ka 26.09.2019 seisuga infomeeritud vaid praagist mahuga 8,9 m3 (tl 99). Paljasõnaline on kostja poolt hagivastuses ja kohtuistungil väidetu, nagu oleks hageja poolt käinud materjali üle vaatamas O Ö ja teine isik oli J, kes perekonnanime ei öelnud (vt tl 136). Kostja 26.09.2018 e-kirjas väidetu „hageja oma inimesest, kellel kostjale pretensioone pole“, ei tõenda, nagu oleks hageja müünud kostjale ebakvaliteetse kauba ja et kostja oleks hagejat kauba puudustest nõuetekohaselt informeerinud. Isegi kui sellised kostja väidetud inimesed eksisteerivad ja käisid müüdud materjali üle vaatamas, ei oleks see muutnud kostja kohustust väidetavaid puudusi hagejale saadetavas teates täpselt kirjeldada. Samuti ei kinnita I P 12.12.2018 e-kiri (tl 78) kostja väidet, et I. P olevat veendunud, et hageja pretensioonidel kostja suhtes pole alust. Teisalt on käesoleva vaidluse esemeks hoopis kostja pretensioonid hageja suhtes ning küsimus, kas kostja teavitas hagejat müüdud kauba puudustest kooskõlas

§ 220lg 1 ja lg 2 nõuetega.

Selles osas ei ole võimalik I. P e-kirjast mingeid järeldusi teha. 32. Kostja on kohtule esitanud ka kostja enda poolt koostatud saematerjali vastuvõtmise aktid (tl 61-72, tõlge tl 92-94), väites, et saatis need hagejale 18.03.2019 e-kirjaga. Kostja märgib, et saatis lisaks oma 18.03.2019 e-kirja koos 27.07.2018, 05.08.2018 ja 22.08.2018 aktidega veelkordselt 18.03.2019 tähitud postiga hagejale ning hageja sai saadetise kätte 23.04.2019 (vt tl 100-102). Hageja kinnitusel ei ole nimetatud akte kostja kunagi hagejale esitanud, vaid hageja nägi neid esmakordselt käesoleva kohtumenetluse raames. Kohus on seisukohal, et isegi kui kostja saatis vaidlusalused aktid hagejale 18.03.2019 ja hageja sai need kätte 23.04.2019, siis selleks hetkeks oli kostja poolt väidetavatest kauba puudustest teatamine ilmselgelt hilinenud ja vastuolus

§ 220

lg 1 tuleneva kostja kohustusega teatada asja lepingutingimustele mittevastavusest hagejale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või 10 2-19-8326 pidi teada saama.

§ 220

lg 1 kohaselt peab tarbijalemüügi puhul tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada. Seetõttu majandus- ja kutsetegevuses tegutsenud kostja jaoks oli müüdud kauba väidetavatest puudustest hageja teavitamine ligemale 7-8 kuud pärast väidetavate puuduste avastamist ilmselgelt ebamõistlik aeg.

1. Paljasõnalised on kostja väited, nagu oleks hagejale müüdud kauba puuduste osas saadetud hagejale ka juulis ning augustis 2018 aktid koos pretensioonidega ning hulgaliselt fotomaterjali. Kostja sellised väited on ka vastuolulised, sest kui kostja oleks tõepoolest saatnud hagejale vastavad aktid juba
2. a juulis ja augustis, siis puudunuks mõistlik vajadus neid uuesti saata
3. a märtsis. Kohtu arvates on hageja seoses 27.07.2018, 05.08.2018 ja 22.08.2018 aktidega tõstatanud põhjendatud kahtluse, et need võivad olla koostatud tagantjärele. Nimelt 28.08.2018 ekirjas on kostja hinnanud praagiks minimaalselt 8,9 m3 materjali (tl 36), samas kui 18.03.2019 ekirja kohaselt hindab kostja praagi osaks üle 30% (tl 100), kui kostja enda koostatud vaidlusaluste aktide kohaselt hindab kostja väärlülipuidu osakaaluks rohkem kui 80%; seejuures kostja väidab, et sellise materjaliga on võimatu töötada ning see kuulub tagastamisele (tl 92-94). Teisalt viitab kostja tl 100 e-kirja kohaselt ka kostja poolt teostatud vastuvõetud materjali aruandele, millest järeldub, et vähemalt osaliselt oli tarnitud materjal kasutatav. Lisaks eeltoodule ei suutnud kostja kohtuistungil veenvalt selgitada, et juhul kui hageja tarnitud kaup oli kostja 27.07.2018 ja 05.08.2018 aktide kohaselt (tl 92-93) rohkem kui 80% ulatuses praak, siis miks on kostja 31.07.2018 ja 14.08.2018 tellinud hagejalt väidetavat praakkaupa hoopis juurde (tl 32, tl 34), seejuures tellides hagejalt väidetavat praakkaupa kallineva hinnaga ning „kallimalt kui ülejäänutelt“ (vt tl 36). Kuid isegi sõltumata sellest, kas kostja poolt kohtul esitatud saematerjali vastuvõtmise aktid (tl 92-94) on koostatud tagantjärele, ei ole kostja tõendanud, et nimetatud aktid oleks saadetud hagejale mõistliku aja jooksul

§ 220lg 1 tähenduses.

34.

220 lg 3 on sätestatud, et kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Arvestades kohtu poolt tuvastatud asjaolusid, ei kirjeldanud kostja väidetavat lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt (vt kohtuotsuse punktid 29-31), samuti ei teatanud kostja hagejale müüdud kauba lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul (vt kohtuotsuse punktid 32-33). Seetõttu ei või kostja

§ 220

lg 3 tulenevalt väidetavale lepingutingimustele mittevastavusele tugineda.

§ 220

näol ei ole seejuures tegemist formaalse sättega, vaid paragrahviga, mis sätestab põhimõttelised nõuded õiguskindluse tagamiseks. Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes II (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein, Võlaõigusseadus II, lk 113) märgitakse

§ 220

kommentaarina, et paragrahvi peamine eesmärk on tagada, et müüdud asja puuduste üle peetavad vaidlused lahendataks võimalikult ruttu pärast vastava puuduse ilmnemist. See väldib esmalt tõendamisraskusi, teisalt aitab tagada müüja õigustatud huvide kaitse. 35.

§ 220

lg 3 teises lauses on sätestatud, et kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu. Kohtule pole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et teatamata jätmine olnuks mõistlikult vabandatav. Samas käesolevas vaidluses puudub põhjus hinnata, kas kostja poolne teatamata jätmine võis olla mõistlikult vabandatav, sest kostja pole alandanud ostuhinda ega esitanud hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Samuti pole kostja viidanud asjaoludele, mis võiksid anda aluse kaaluda

§ 221erisuste kohaldamist.

36. Arvestades kohtu poolt eelnevalt tuvastatud asjaolusid, kuulub hagi rahuldamisele. Kostjal puudub alus keelduda tarnitud kauba eest hagejale ostuhinna tasumisest ning kostja on minetanud 11 2-19-8326 õiguse tugineda müüdud kauba väidetavale lepingutingimustele mittevastavusele.

§ 8

lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna antud juhul ei ole kostja oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt täitnud ning on jätnud tasu maksmise kohustuse nõuetekohaselt täitmata, on tegemist kohustuste rikkumisega tulenevalt

§-st 100.

§ 100

kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Seega on võlausaldajal ehk antud juhul hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmist. 37. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus hageja põhinõude summas 14 235,94 eurot. Samuti on iseenesest põhjendatud hageja viivisenõue.

§ 101

lg 1 p 6 annab võimaluse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivise tasumist. Pooltevahelises lepingus on kokku lepitud viivise määrana 0,1% viivitatud summast iga päeva eest. Kostja ei ole esitanud eraldi vastuväiteid hageja viivisenõudele ega selle arvestamise perioodile, kuid kohus leiab, et hageja on ekslikult lugenud viivisearvestuse alguspäevaks arvete tasumise tähtpäeva. Kohus leiab, et viivist saab nõuda vastava arve tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, mitte päevast, mil arvet oli võimalik veel tähtaegselt tasuda. Seetõttu korrigeerib kohus vastavalt hageja viivisearvestust. Kohus leiab, et seoses arvega nr 107 on hagejal õigus nõuda viivist alates 13.08.2018 – 31.05.2019 summas 1475,77 eurot; seoses arvega nr 110 on hagejal õigus nõuda viivist alates 22.08.2018 – 31.05.2019 summas 1435,61 eurot; seoses arvega nr 115 on hagejal õigus nõuda viivist alates 05.09.2018 – 31.05.2019 summas 1105,35 eurot. Kokku hageja viivisenõue kuni hagiavalduse esitamiseni 31.05.2019 moodustab 4016,73 eurot. Seega hageja viivisenõue jääb rahuldamata summas 14,45 eurot (taotletud summa 4031,18 – rahuldatud osa 4016,73).

1. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Seetõttu mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks ka viivise määraga 0,1% päevas põhinõudest (14 235,94 eurot) alates 01.06.2019 kuni põhinõude täitmiseni.
2. Kokkuvõttes rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse summas 18 252,67 eurot, millest põhivõlg moodustab 14 235,94 eurot ja hagiavalduse esitamise seisuga 31.05.2019 sissenõutavaks muutunud viivis 4016,73 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt välja hageja kasuks välja viivise määraga 0,1% päevas põhinõudest (14 235,94 eurot) alates 01.06.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jätab rahuldamata hageja viivisenõude summas 14,45 eurot. Kohus ei hinda eelnevalt käsitlemata poolte muid väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi osalise rahuldamise osas (TsMS § 238 lg 5).
3. Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus leiab, et käesolevas asjas on tehtud otsus kostja kahjuks. Kuigi formaalselt rahuldas kohus hagiavalduse viivisearvestuse korrektsiooni tõttu osaliselt, on otsus sisuliselt tehtud kostja kahjuks, sest kõigis peamistes vaidlusküsimustes olid hageja argumendid põhjendatud ning kohus rahuldas hagi ülekaalukas osas. Seetõttu leiab kohus, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.
4. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud 12 2-19-8326 kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on oma menetluskulude nimekirja esitanud mitmes osas (tl 46-47, tl 137-139, tl 146-147). Hageja menetluskulud kokku on 3492,44 eurot, koosnedes lepingulise esindaja õigusabikuludest kokku summas 2437,5 eurot (1012,50 + 1200 + 225), riigilõivust summas 900 eurot ja tõlkekuludest summas 154,94 eurot.
5. Kostja esitas 21.10.2019 hageja menetluskuludele alljärgnevad vastuväited: 1) Hagejale osutatud õigusabi tunnihind 150 eurot (ilma käibemaksuta) on põhjendamatult kõrge advokaadi puhul, kes ei ole teenust osutanud büroo partneriks. Kostja veendumust mööda ei tohi õigusteenuse tunnihind käesoleval juhul ületada 130 eurot (ilma käibemaksuta); 2) Kostjale ei nähtu, et 06.06.2019.a. osundatud menetluskulu oleks kantud või et hageja oleks seda tõendanud (tõlkebüroo arve summas 154,94 €); 3) 02.08.2019.a. täiendava seisukoha koostamine ei tohiks vandeadvokaadi puhul võtta aega 3 tundi ja 15 minutit ning ka kohtu kirjale lakooniline vastamine 02.09.2019.a. ei võta aega 15 minutit; 4) Ajakulu 30 minutit (11.09.2019.a.) seoses istungiaja kooskõlastamise ning menetlusdokumendi vastuvõtmisega on ülepaisutatud; 5) Ajakulu 45 minutit (08.10.2019.a.) seoses menetlusdokumendi vastuvõtmisega, selle analüüsiga on ülepaisutatud. Seda enam, et puudus vajadus kliendile esitada täiendavaid küsimusi esitada (millised oleks tõlgendatavad menetluskuludena), sest kõikide avalduste, taotluste, täienduste jm. tähtpäev saabus 07.10.2019.a. 6) Alates 22.05.2019.a. on hageja pidevalt menetluskuludena toonud välja ka sellised positsioonid nagu “suhtlus kliendiga”, “ülevaade kliendile”, “kliendi informeerimine”, “info kliendile” ja “lisateabe küsimine kliendilt”. Kostja on seisukohal, et selline tegevus (erinevalt kliendile antud konsultatsioonidest või temaga peetud nõupidamistest) ei peaks olema käsitletav õigusnõustamisena ega menetluskuluna – vähemalt mitte sellisena, mida vastaspool peaks hüvitama. Sama saab väita ka “tõlke organiseerimise” või “kaebuse edastamise” kohta (hageja 31.05.2019.a. menetluskulu). Lisaks ei ole ka ükski loetletud tegevus (peale kaebuse edastamise) sisuliselt kontrollitav. Lähtudes eelnevast palub kostja kohtul kontrollida hageja poolt toodud menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust (nii mahu, sisu kui hinna osas).
6. Kohus leiab, et TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 900 eurot (tl 19). Lähtudes TsMS § 143 p 1 on samuti põhjendatud hageja tõlkekulud summas 154,94 eurot (tl 156).
7. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. Hagejale osutatud õigusabi ajaline maht on näidatud 17,5 h. Hageja taotleb õigusabikulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot/h (käibemaksuta) on vandeadvokaadi puhul aktsepteeritav. Samas tuleb arvestada, et menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel üksnes vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus leiab, arvestades asja keerukust ja mahtu, et hageja õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud ajalises mahus 15 h, mis tunnitasu 150 eurot/h alusel vastab 2250 eurole. Seega nõustub kohus osaliselt kostja seisukohaga, et hageja õigusabikulude ajaline maht on ülepaisutatud. Kohus märgib seoses hageja menetluskulude koosseisus oleva menetluskulude nimekirja koostamise kuluga, et Riigikohtu 11.11.2014 määruses nr 3-2-1-77-14 p-s 12 on selgitatud, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja koostamine ei nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada menetlusosaline ka ise ilma lepingulise esindajata, mistõttu ei ole tegemist põhjendatud ja vajalike kuludega TsMS § 175 lg 1 mõttes.
8. Kokkuvõttes leiab kohus, et hageja menetluses kantud vajalikud ja põhjendatud menetluskulud on 3304,94 eurot (riigilõiv 900 eurot + tõlkekulu 154,94 eurot ja õigusabikulu 2250 eurot), milline summa tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 13 2-19-8326
9. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 märgib kohus hageja avalduse alusel, et kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
10. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik 14