RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

elts otsuse tühistamiseks ja tema kohustamiseks uut otsust tegema Kaebaja Andrus Lehesoo, esindaja vandeadvokaadi abi Raiko Paas Vastustaja MTÜ Sõrve Sääre

elts, esindaja vandeadvokaat Kersti Põld Tallinna Ringkonnakohtu

1. detsembri
2. a otsus Andrus Lehesoo kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Rahuldada Andrus Lehesoo kassatsioonkaebus.
4. Tühistada Tallinna Halduskohtu
5. märtsi
6. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu
7. detsembri
8. a otsus.
9. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada Andrus Lehesoo kaebus. Tühistada MTÜ Sõrve Sääre

elts

1. mai
2. a otsus ja kohustada MTÜ-d Sõrve Sääre

elts kaebaja taotluse kohta uut otsust tegema. 4. Mõista MTÜ-lt Sõrve Sääre

elts Andrus Lehesoo kasuks välja menetluskulu 1986 eurot.

1. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Andrus Lehesoo (kaebaja) esitas MTÜ-le Sõrve Sääre

elts (vastustaja) taotluse, milles palus anda talle jahiload väikeulukite küttimiseks vastustaja jahipiirkonnas olevatel kinnistutel ja metssea küttimiseks Rõõmu kinnistul. Taotluse kohaselt on kaebaja sõlminud kinnistute omanikega jahipidamiseks lepingud, millega maaomanikud andsid talle õiguse esindada end kõigis

eadusest (

) tulenevates küsimustes, sh õiguse määrata, kes saab nende kinnistutel väikeulukijahti pidada.

1. Vastustaja keeldus
2. mai
3. a otsusega lube väljastamast. Otsuse kohaselt saatis kaebaja vastustajale
4. oktoobril 2013 maaomanike nimel kirja, mille kohaselt on kirjas nimetatud kinnistutel kuni maaomanikega kokkuleppe sõlmimiseni jahipidamine keelatud. Kui maaomanik on otsustanud oma maal jahipidamise keelata, laieneb see keeld ka talle endale. 3-17-1268
5. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus vastustaja otsuse tühistada ja kohustada vastustajat talle load väljastama või taotluse uuesti läbi vaatama. Otsus on põhjendamata, märgitud pole selle õiguslikku alust. Jahipiirkonna kasutaja peab andma väikeulukite jahiloa oma kinnisasjal jahti pidavale maaomanikule või tema määratud isikule. Vaidlustatud otsusega rikub vastustaja seda kohustust, samuti maaomanike omandiõigust. Maaomanike eesmärk ei olnud keelata jahipidamist oma kinnistutel, vaid lubada seda juhul, kui

elts sõlmib maaomanikega

kohase lepingu.

§ 6p 3 annab maaomanikule õiguse seada oma maal jahipidamiseks tingimusi.

1. Tallinna Halduskohus jättis
2. märtsi
3. a otsusega kaebuse rahuldamata. Maaomanikud on sõlminud kaebajaga lepingud, milles on andnud talle õiguse oma kinnistutel jahti pidada. Kaebaja on seega

§ 40lg 4 mõttes isik, kellel on õigus taotleda tasuta jahiluba.

Eristada tuleb jahipidamise keelamist ja sellele tingimuste seadmist. Kohus nõustus vastustajaga, et kui maaomanik keelab oma kinnistul jahipidamise, ei ole ka maaomanikul ega tema volitatud isikul õigust kinnistul jahti pidada. Vastupidise tõlgenduse korral jahipiirkonnad killustuksid ja paljudel jahimeestel poleks võimalik jahti pidada. Kohus möönis, et

§ 25kohaselt on võimalik, et maaomanik sõlmib lepingu mitme isikuga.

Jahipiirkonna kasutamise luba väljastatakse aga üksnes

eltsidele.

kohaselt eeldatakse, et maaomanik sõlmib kokkuleppe

eltsiga. Seetõttu ei saa eraisikutega sõlmitud lepinguid realiseerida enne, kui maaomanikud on sõlminud kokkuleppe ka vastustajaga. Kõigi poolte, sh

eltsi nõusoleku korral on võimalik ka see, et kinnistutel peab jahti ainult kaebaja.

-ga on omandiõigust õiguspäraselt piiratud. Vaidlustatud otsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Otsust pole sellegipoolest alust tühistada.

1. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse.
2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
3. detsembri
4. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kaebajale oli võimalik jahiluba väljastada ka juhul, kui maaomanikud ja vastustaja ei olnud jahipidamiseks lepingut sõlminud.

§ 6

p 3 kohaselt on maaomanikul õigus seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata. Ringkonnakohus nõustus vastustajaga, et maaomanikud olid oma maal jahipidamise keelanud, mitte selleks tingimusi seadnud. Tingimuste seadmine tähendab seda, et jahipidamine on iseenesest lubatud, kuid omanik piirab näiteks seda, milliseid relvi tohib kasutada, mis ajal tohib jahti pidada või kuidas teda tuleb

t teavitada. Tingimused peavad seonduma jahipidamisega, mitte jahti pidava isikuga. Kui maaomanik on keelanud oma maal jahipidamise, kehtib see keeld ka talle endale. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub kohtute otsused tühistada ja kaebuse rahuldada. Maaomanikud pole seadnud jahikeeldu.

-s ei ole piiratud seda, milliseid tingimusi maaomanik jahipidamisele võib seada. Jahipiirkonna kasutaja on

järgi kohustatud sõlmima maaomanikuga lepingu. Sellise lepingu sõlmimist ongi kaebaja nõudnud. Nõue sõlmida maaomanikuga leping võib olla

§ 6p 3 kohaseks tingimuseks.

Seega pole maaomanikud seadnud jahipidamise keeldu. Sellest, et maaomanikud on valmis lepingut sõlmima, saab järeldada, et maaomanikud soovivad jahipidamiseks nõusolekut anda. Ringkonnakohus oleks pidanud vaidlustatud otsuse põhjendamispuuduste tõttu tühistama, mitte asuma ise otsust põhjendama. 8. Vastustaja esitas vastuse, milles palub kassatsioonkaebuse rahuldamata jätta. Keskkonnaministeeriumi kodulehel avaldatud selgituste kohaselt ei tohi oma kinnistul jahipidamise keelanud maaomanik ka ise seal jahti pidada. Keskkonnaministeeriumi metsanduse ja jahinduse nõunik selgitas vastustajale, et maaomaniku seatud jahipidamise keeld sarnaneb riigi kehtestatud keeluga pidada jahti kaitsealadel. Jahipiirkonna kasutaja ei või sellises olukorras väljastada jahilube 2

§ 6

p 3 alusel oma maal jahipidamist, kuid kasutada samal ajal

§ 6

p-st 1 tulenevat õigust pidada oma maal väikeulukijahti.

eltsi õigused ja kohustused ei piirdu ainult jahi korraldamise ja küttimisega. Jahinduse eesmärk on tagada, et säiliks asurkondade soodne seisund ning elupaikade ja liikide ökoloogiline tasakaal. Kui tõlgendada

eadust nii, et maaomanik võib keelata oma kinnistul jahipidamise, kuid pidada ise oma maal väikeulukijahti, on vastustajal keeruline tagada jahipidamise keelu täitmist. Niisugune tõlgendus tekitaks segadust. Võib tekkida oht, et väikeulukeid kütitakse liiga palju ja seeläbi rikutakse ökoloogilist tasakaalu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et vastustaja
2. mai
3. a otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kolleegium tühistab haldus- ja ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 230 lg 1) ning teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab kaebuse (HKMS § 230 lg 5 p 5). 10.

kohaselt jagatakse jahiuluki vabaks elamiseks ja jahipidamiseks sobiv ala (jahimaa) jahipiirkondadeks (

§ 3lg 1 ja § 11 lg 1).

Jahipiirkonnad moodustatakse suurulukijahi korraldamiseks (

§ 5

,

eelnõu 351 SE seletuskirja (edaspidi

seletuskiri), lk 6). Iga jahipiirkonna kohta annab Keskkonnaamet jahipiirkonna kasutusõiguse loa, mis annab loaomanikule (edaspidi

elts) õiguse korraldada jahipiirkonnas jahti (

§ 14

lg-d 1 ja 3).

eltsil on kohustus teha oma piirkonnas jahiulukite seiret (

§ 21lg 2).

Kaebaja taotluses nimetatud kinnistud asuvad jahipiirkonnas, mille kasutusõiguse luba kuulub vastustajale. 11.

§ 25

lg 1 kohaselt tuleb

eltsil sõlmida jahipidamiseks maaomanikega lepingud. Üldjuhul tohib siiski päikesetõusust päikeseloojanguni jahti pidada ka nendel kinnistutel, mille omanikuga lepingut sõlmitud ei ole. Jahti ei või pidada üksnes kinnistutel, millel maaomanik on jahi pidamise keelanud (

§ 25lg 2).

Lisaks võib maaomanik oma kinnistu jahipidamiseks kasutamist reguleerida sellele piirdeid rajades või seda tähistades (

§ 25lg 2). Riigikohtu tsiviilkolleegium on selgitanud, et nimetatud norm haakub keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (Ke

ÜS) igaüheõiguste normidega, mille kohaselt võib igaüks eeldada luba viibida võõral maal (v.a õuemaa), kui maaomanik pole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste sealviibimist (KeÜS § 32 lg 2) (otsus nr 2-16-13427/34, p 18). Kui kinnisasi on piiratud või tähistatud selliselt, et sellest võib järeldada kinnisasja omaniku soovi, et seal keegi ei viibiks, võib sellest ka järeldada, et ta ei soovi, et seal jahti peetaks. Omanikul on õigus keelata oma maal ka ainuüksi jahipidamist või seada selleks tingimusi (

§ 6p 3).

Lisaks on tal õigus lubada oma kinnisasjal jahti pidada ka siis, kui kinnisasi on tarastatud, samuti öisel ajal (viidatud otsus nr 2-16-13427/34, p 19). KeÜS norme täpsustavad normid

-s on vajalikud sellepärast, et küttimise eesmärgil, seejuures enamasti relvaga võõral kinnistul viibimine kujutab endast intensiivsemat omandiõigusesse sekkumist kui näiteks matkamine või seente-marjade korjamine. Erinormideta ei oleks selge, kas võõrast maad 3

-s on täpsustatud, et jahipidamine ei ole lubatud hoonetest 200 m raadiuses, samuti seda, et omanik ei tohi keelata oma maal viibimist

aaduste äraviimiseks, haavatud uluki jälitamiseks ning ulukite kaudu leviva haiguse tõkestamiseks (

§ 25lg 3).

Lisaks eeltoodule võib omanik alati keelata oma maal jahipidamise või viibimise ka kohapeal teatavaks tehtava suulise tahteavaldusega. 12.

elts annab jahitunnistust omavatele isikutele jahilube (

§ 40lg 1 ja lg 3 p 1).

Eristatakse suur- ja väikeuluki jahilube (

§ 40lg 2).

Suurulukid on loetletud

§ 4lg-s 2, väikeulukid keskkonnaministri 28.

mai 2013. a määruse nr 32 „Jahieeskiri“ lisas. 13.

§ 6p-s 1 on sätestatud maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukijahti.

Väikeulukijahti korraldades otsustab maaomanik, kui palju ulukeid tohib küttida, millisele jahitunnistust omavale isikule võib kinnistul jahipidamiseks jahiloa anda ja kui kaua jahiluba kehtib (

§ 22

lg 3 p 1,

§ 40

lg 5).

elts on kohustatud andma väikeuluki jahiloa tasuta maaomanikule endale või tema määratud isikule (

§ 40

lg 4).

seletuskirjas on maaomanike väikeulukijahi korraldamise õigust selgitatud sellega, et seaduses eristatakse suur- ja väikeulukite küttimise põhimõtteid, mh ei moodustata väikeulukite küttimiseks jahipiirkondi. Maaomanikele on antud korraldusõigus, et võimaldada neil endil ennetada väikeulukite tekitatud kahjustusi (vt seletuskirja lk-d 3 ja 5). 14. Kolleegium leiab, et

§ 6

p 1 (maaomaniku õigus korraldada oma maal väikeulukite jahti) on erinorm

§ 13

suhtes (

eltsi õigus korraldada jahipiirkonnas jahti). Maaomaniku korraldusõigus on seejuures piiratud tema kinnisasjaga ja üksnes väikeulukijahiga. Nagu eespool märgitud, on maaomanikul ka õigus seada oma maal jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata (

§ 6

p 3).

§ 6

p 3 annab maaomanikule võimaluse ka

eltsi korraldatava jahi tingimustes kaasa rääkida. Kolleegium leiab, et

võimaldab maaomanikul samal ajal keelata

eltsi korraldatav jahipidamine oma maal ning kasutada õigust korraldada seal ise väikeulukijahti. Selline tõlgendus kaitseb maaomaniku põhiseaduslikku omandiõigust, mida pole põhjust kitsendada, kui seadus ei sätesta selleks selget alust (põhiseaduse § 32 lg 2). 15. Vastustaja ja kohtute tõlgendus seaks maaomaniku võimaluse kaitsta ise oma kinnistut väikeulukikahju eest sõltuvusse tema valmidusest lubada ka

eltsi korraldatavat jahipidamist oma kinnistul või sõlmida

eltsiga leping.

elts saaks seeläbi survestada maaomanikku temaga lepingut sõlmima või kinnistul

eltsi korraldatavat jahti lubama. Kolleegium leiab, et sellist eesmärki teeniv tõlgendus ei ole kooskõlas omandiõiguse kaitsega. Kui maaomanik ei keela

eltsil oma kinnistul jahti korraldada ega sea sellele takistusi, hüvitab

elts seaduses ettenähtud tingimustel talle ulukikahju (

§ 43, § 44 lg 1, lg 5 p-d 1 ja 8).

Seega on seaduses sätestatud maaomanikule pakutav hüve, mis võib teda motiveerida

eltsiga lepingut sõlmima või jahipidamist võimaldama. 16. Maaomanik ei saa võõrastel oma kinnistul jahipidamist sama tõhusalt keelata kinnistu piiramise või tähistamise abil. Praktikas võib olla äärmiselt keeruline tähistada kinnisasja nii, et looduses liikuv jahimees tähiseid märkaks ja mõistaks maaomaniku soovi jahipidamist keelata. Igal juhul tooks see maaomanikule kaasa märkimisväärse koormuse ja kulu. 4

elts (

§ 22lg 3).

Ei ole põhjust arvata, et väikeulukeid kütitaks vähem juhul, kui maaomanik lubab oma kinnistul lisaks enda korraldatavale jahile ka

eltsi korraldatavat jahti. 17. Eeltoodu valguses pole asja lahendamiseks oluline, kas kaebaja poolt maaomanike nimel vastustajale saadetud kirju tuleks mõista jahipidamise keelamisena või sellele tingimuste seadmisena. 18.

§ 40

lg 4 teise lause kohaselt tuleb

eltsil Keskkonnaameti poolt sigade Aafrika katku tõrjumise eesmärgil määratud piirkonnas ja ajal anda maaomanikule tasuta jahiluba ka suuruluki metssea küttimiseks. Apellatsioonkaebusele esitatud vastuses on vastustaja märkinud, et Keskkonnaamet ei olnud määranud vastustaja jahipiirkonda alaks, kus oleks saanud

§ 40lg 4 teise lause kohaseid lube anda.

Vastustaja ei tuginenud vaidlustatud otsuses eelviidatud alusele, vaid leidis ekslikult, et lube ei saa anda, kuna maaomanikud on keelanud

eltsil oma kinnistuil jahti pidada. Seetõttu tuleb vastustaja otsus ka metssigu puudutavas osas tühistada. 19. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). Kuna kolleegium teeb asjas uue otsuse, tuleb muuta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Esimese astme kohtumenetluses kaebaja menetluskulude nimekirja ja kuludokumente ei esitanud. Vastustajalt tuleb välja mõista kaebaja tasutud riigilõiv 15 eurot. Apellatsiooniastmes palus kaebaja mõista vastustajalt välja õigusabikulu 1794 eurot (õigusabi osutamise aeg 11,5 tundi, tunnihind 156 eurot). Kolleegium leiab, et apellatsiooniastme kulud pole täies ulatuses vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 109 lg 6). Tegu ei ole mahuka kohtuasjaga. Kaebajale õigusabi osutanud advokaat koostas ka halduskohtule esitatud kaebuse, mistõttu oli ta asja sisu ja kohaldatava õigusega juba kursis. Kolleegium leiab, et põhjendatud ajakulu on seitse tundi, millele vastav õigusabikulu on 1092 eurot. Lisaks tuleb vastustajalt välja mõista apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 15 eurot. Kassatsiooniastmes palus kaebaja mõista vastustajalt välja õigusabikulu 1152 eurot (õigusabi osutamise aeg kaheksa tundi, tunnihind 144 eurot). Kolleegium leiab, et põhjendatud ajakulu on kuus tundi, millele vastab õigusabikulu 864 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 1986 eurot. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). (allkirjastatud digitaalselt) 5