← Eesti

2-18-18244/35

Obsah (5)§ 100§ 105§ 116§ 101§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Narva kohtumaja Kohtunik Angelina Abol Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2019, Narva Tsiviilasja number 2-18-18244 Tsiviilasi D S hagi J 250.00

§ 100lg 4).

4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. Kohtuotsus saata pooltele. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (TsMS § 632 lg 1). Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil (TsMS § 633 lg 7). Kohus selgitab, et juhul, kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja jooksul sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. 1

(8)Asjaolud ja hageja nõue D S (hageja) esitas 03.12.2018 Viru Maakohtule hagiavalduse J S (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Laps elab emaga XXX, kostja elab lapsest eraldi XXX. Kostja ei ole alates 23.09.2018, s.o alates lapse vanemate kooselu lõppemisest, hagejale elatist tasunud. Lapse igakuised vältimatud kulud kuus on kokku summas 510.00 eurot (s.o toit 210.00 eurot, eluasemekulud 70.00 eurot, hügieen 15.00 eurot, ravi 15.00 eurot, riided 100.00 eurot, mänguasjad 50.00 eurot, lasteaia kulud 25.00 eurot, muud kulud 25.00 eurot). Hageja palub kostjalt välja mõista elatise summas 250.00 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kohtuistungil 07.05.2019 jäi hageja oma nõude juurde. Hageja esindaja selgitas, et hageja seadusliku esindaja sissetulekuks on töötasu 50 000.00 rubla ja lapsetoetus 5 000.00 rubla, s.o kokku ca 785.00 eurot kuus. Kuivõrd hageja ja tema seaduslik esindaja elavad Venemaal, on tõendite esitamine raskendatud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnista. Kostja seisukohtadest nähtub, et hageja elas koos vanematega, s.o hageja seadusliku esindaja ja kostjaga, ning kahe vanema õega (hageja seadusliku esindaja lapsed varasemast abielust) kostja elukohas XXX. Perekond oli kostja ülalpidamisel, kuna hageja seaduslik esindaja ei töötanud ning tema sissetulekuks oli vaid peretoetus. Ööl vastu 23.0924.09.2018, kui kostja oli öises vahetuses tööl, põgenes hageja seaduslik esindaja koos hagejaga teadmata suunas. Kostja pöördus avaldusega politseisse, kust sai vastuse, et perekond on ületanud Venemaa piiri. Kostja esitas Justiitsministeeriumile taotluse lapse tagastamiseks Haagi 25. oktoobri 1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 (Brüssel II bis) alusel. Kostja on seisukohal, et elatise mittetasumine ei sõltu praegusel juhul temast - laps on kostja juurest ebaseaduslikult ära viidud, kostja soovib lapse Eestisse tagastamist. Kostja on seisukohal ka, et hageja seaduslik esindaja ei kasuta raha lapse huvides, vaid mängib hasartmänge. Hageja seaduslik esindaja ei ole oma majanduslikku olukorda põhjendanud ega selgitanud, kuidas ta kasvatab last Venemaal. Ka hageja kulud on tõendamata. Hageja saab riiklike toetusi, mida tuleb elatise väljamõistmisel arvestada. 07.05.2019 kohtuistungil teatas kostja, et on nõus tasuma hagejale elatist summas 175.00 eurot kuus. Kostja 26.05.2019 vastusest ja sellele lisatud tõenditest nähtub, et tema kulutused on summas ca 745.00 eurot kuus. Kostja tasub muuhulgas ka pere huvides võetud tarbimislaenu summas 2 000.00 eurot, igakuise osamakse suurus 104.15 eurot. Kostja keskmine sissetulek kuus on ca 900.00 eurot. Kostja märkis ka, et Venemaal elamiseks kulub vähem raha, kui Eestis elamiseks. Venemaal on alates 01.01.2019 miinimumpalgaks 11 280.00 rubla, mis teeb Eesti Panga kursi järgi ca 157.00 eurot (https://www.eestipank.ee/valuutakursid). Kostja on jätkuvalt nõus ise last kasvatama ning ülal pidama. Kuna kostja ei usalda hageja seaduslikku esindajat ning leiab, et viimane kulutab kogu lapsele mõeldud raha hasartmängude peale, leiab kostja, et lapse nimele tuleb avada konto Eestis, et kostja saaks sinna igakuiselt elatist tasuda ning lapsel oleks võimalik seda tulevikus kasutada. Kohtu põhjendused 2
(8)Kohus, kuulanud ära pooled ning tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega, on seisukohal, et hagi on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 438 lg 1 kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja D S on hageja seadusliku esindaja L P ning kostja J S ühine alaealine laps (tlk 6). Poolte vahel ei ole vaidlust ka, et hageja on koos vanematega elanud varasemalt XXX. Alates 23.09.-24.09.2018 elab hageja emaga XXX, kostja elab XXX. Pooled ei vaidle ka, et alates 23.09.2018 ei ole kostja hagejale ülalpidamist andnud. Perekonnaseaduse (edaspidi

) § 101 lg 1 järgi ei või lapse igakuine elatis olla üldjuhul väiksem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 21.12.2017 määruse nr 189 järgi oli alates 01.01.2018 töötasu alammäär 500.00 eurot kuus, millest ½ on 250.00 eurot. Alates 01.01.2019 on töötasu alammäär 540.00 eurot, millest ½ on 270.00 eurot. Hagejal on kostjast lahus elava alaealise lapsena kostja vastu

§-dest 96-100 lähtudes materiaalõiguslik nõue ülalpidamise saamiseks. Nimetatud normid peavad tagama selle, et elatist nõudev alaealine laps saab lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise. Ka Riigikohus on leidnud, et kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100

lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele iga kalendrikuu eest ette elatist makstes (vt Riigikohtu 04.12.2013.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13, p 11).

§ 100

lg-te 1 ja 2 alusel saab laps (lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatava hooldusõigusliku vanema esindusel) seda nõuda eelkõige perioodilise rahalise maksena ehk elatisena. Ülalpidamise andmine rahas igakuise ettemaksuna võimaldab elatist lapse heaks kasutaval vanemal arvestada selle summaga kulude planeerimisel. Kohus on seisukohal, et ka vaatamata sellele, et laps on väidetavalt ebaseaduslikult Eestis ära viidud ning kostja esitas Justiitsministeeriumile taotluse lapse tagastamiseks Haagi 25. oktoobri 1980 lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvahelise konventsiooni ning Euroopa Nõukogu määruse nr 2201/2003 (Brüssel II bis) alusel, on kostjal kohustus siiski oma alaealist last ülal pidada. Juhul, kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada aga, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, 3

(8)arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Eelduslikult peavad vanemad täitma lapse ülalpidamiskohustust võrdselt (

§ 116lg 1).

Eelnevast tuleb järeldada, et elatist tuleb maksta regulaarselt alates hetkest, mil vanem ei ela enam lapsega koos. Elatise nõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolne ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine ning seaduse mõtte kohaselt on ülalpidamiskohustust rikutud ka juhul, kui makstud elatis ei ole olnud lapse ülalpidamiseks piisav. Lapsele väljamõistetava elatise suurus on sätestatud

§-s 99 lg-tes 1 ja 2, mille järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi ning alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Nimetatud regulatsiooni eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid, arvestades elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Elatise väljamõistmiseks

§ 101lg 1 sätestatud miinimummääras ei ole vaja üldjuhul lapse vajadusi tõendada.

Riigikohus on mitmetes oma lahendites selgitanud, et tulenevalt

§ 101

lg 1 sätestatud elatise miinimumsuurusest, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17) ja selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 32-1-21-15, p 14). Hageja palub kostjalt välja mõista elatise seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja on põhimõtteliselt nõus, et ta peab lapsele ülalpidamist andma, kuid leiab, et elatise maksmine 2018 aasta eest summas 250.00 eurot kuus ning alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus ei ole võimalik, arvestades tema sissetulekut ning kohustuste mahtu. Kostja on seisukohal ka, et Venemaal elades on kulud väiksemad, kui Eestis elades. Kostja tugineb vastuväidete esitamisel muuhulgas sellele, et tema töötasu AS-is S on summas ca 900.00 eurot kuus (tlk 145), millest tuleb tal tasuda laenumakseid, korteri kommunaalkulusid, osta toitu, riideid jne. Kostja on avaldanud ning esitanud tõendeid, millest nähtub, et tema vältimatud kulud kuus on laenumaksed summas 128.38 eurot kuus (tlk 136-144), korteri ülalpidamiskulud keskmiselt 96.00 eurot kuus (tlk 132), elektri tarbimise kulud keskmiselt 22.00 eurot kuus (tlk 146). Lisaks on kostjal telefonikulud 40.00 - 50.00 eurot kuus (tlk 133), internetikud 24.98 eurot kuus (tlk 134), kostja tasub ka kindlustusmakseid summas 05.49 eurot kuus (tlk 135). Kostja igakuised vältimatud püsikulud on seega summas 321.85 eurot, millele lisanduvad kulud toidule, riietele, transpordile jne. Kohus, uurinud kohtule esitatud tõendeid, asub seisukohale, et kostja avaldatud kulud on mõistlikus suurused ning eluliselt usutavad. Kostja esitas tõendina ka konto väljavõtte (tlk 53100), millest nähtub samuti, et kostja sissetulekuks on vaid töötasu, tema elustandard ei ole kõrge. Kostja on kohtule avaldanud ka, et C F AS-i väikelaen summas 2 000.00 eurot on võetud poolte kooselu ajal ja pere huvides, ning sellest tulenevad kohustused lõppevad 10.04.2020 (tlk 136-139). Kohus arvestab, et kostjal tuleb nimetatud laenumakseid praegusel ajal veel tasuda. Samas ei saa laenu tasumine olla iseenesest aluseks elatise suuruse vähendamiseks. Kui laen võeti väidetavalt pere huvides, saavad lapse vanemad jagada oma kohustusi kokkuleppel või eraldi menetluses. Kohus selgitab, et vanem on hoolimata oma halvast varalisest seisundist üldjuhul kohustatud andma lapsele ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras.

§ 102lg 1 sätestab, et isik 4

(8)vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla

§ 101

lg 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on

§ 102lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus.

Mõjuvaks põhjuseks võib

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Hageja seisukoht on, et kostjal tuleb igal juhul maksta hagejale elatist seadusjärgses miinimummääras. Kohus leiab, et selline seisukoht ei ole kooskõlas reaalse olukorraga tööturul, eriti arvestades kostja elukohta XXX. Kohtu hinnangul on kostja tõendanud, et arvestades tema varalist seisu, ei ole ta võimeline maksma lapsele elatist alates hagi esitamisest summas 250.00 eurot kuus ning alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus. Kostja selgitas, et tasuvama töö leidmine on väga raske. Arvestades piirkonna majanduslikku olukorda, loeb kohus nimetatud kostja väiteid eluliselt usutavateks. Kostjal on oma piirkonna jaoks piisavalt hea sissetulek, kuid sellest ei jätku miinimummääras elatise maksmiseks. Arvestades piirkonna majanduslikku olukorda, oleks ka ebamõistlik nõuda kostjalt töökoha vahetamist või kostjale ette heita, et ta ei teeni piisavalt raha lapse ülalpidamiseks. Kohus on teinud päringud kinnistus- ning liiklusregistrisse. Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt kostjale kinnisvara ei kuulu (tlk 153). Kostjale kuulub aga sõiduk Audi A4 Avant, 2008 aasta (tlk 152). Samas asjaolu, et kostjale kuulub nimetatud sõiduauto, kohtu hinnangul kostja võimet oma lapsele elatist maksta oluliselt ei muuda. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 04. detsembri 2013 otsuse nr 3-2-1-136-13, p-st 14 tuleneb, et vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Kohus on seisukohal, et varaliste vahendite ühetaoline kasutamine

§ 102

lg 2 mõttes ei tähenda automaatselt kohustatud isiku sissetuleku võrdsetesse osadesse jagamist kohustatud isiku ja tema ülalpeetavate vahel. Eelduslikult on täisealise isiku vajadused ülalpidamiseks siiski suuremad kui alaealisel lapsel. Tuleb arvestada ka, et alaealise hageja ülalpidamisse peavad panustama mõlemad tema vanemad, samuti maksab riik alaealisele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealise ülalpidamiseks saab kasutada. Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta kohtu hinnangul käesoleval juhul võimeline täitma hageja ülalpidamiskohustust miinimummääras kuus, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb käesoleval juhul mõjuv põhjus vähendada hageja poolt nõutud elatise summat. Kohus selgitab taas, et vanemad peaksid eelduslikult kandma lapsega seotud kulusid võrdselt. Seega kui hageja palub kostjalt välja mõista elatise alates hagi esitamisest summas 250.00 eurot kuus (alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot kuus), peaks sellises ulatuses andma ülalpidamist ka tema ema. Kohus tegi korduvalt hageja esindajale ettepaneku esitada kohtule tõendid hageja seadusliku esindaja sissetulekute kohta, samuti tõendid lapsele tehtavate kulutuste kohta. Hageja esindaja ei ole tõendeid lapse ema sissetulekute ega lapsele tehtavate kulutuste kohta esitanud. 5

(8)Kohtuistungil avaldas hageja lepinguline esindaja, et hageja ema sissetulek kuus on töötasu 50 000.00 rubla ning riiklik toetus 5 000.00 rubla, s.o ca 785.00 eurot kuus (tlk 123). Kohtu päringutest nähtub, et hageja seaduslikul esindajal kinnisvara, sõidukid ja sissetulekud Eestis puuduvad (tlk 149-151). Arvestades seega, et hageja seadusliku esindaja sissetulek kuus on ca 785.00 eurot, hageja seaduslikul esindajal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last (tlk 148 pöördel), leiab kohus, et ka hageja emal ei ole võimalik anda hagejale ülalpidamist seaduses sätestatud miinimummääras kuus (s.o aastal 2018 summas 250.00 eurot, alates 01.01.2019 summas 270.00 eurot). Oma sissetulekust peaks hageja seaduslik esindaja eelduslikult katma ka enda ning kahe teise lapse ülalpidamisega seotud kulusid. Riigikohus on korduvalt märkinud (nt lahendi nr 3 2-1-35-17 p-s 21.1), et kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Kohus on seisukohal, et hageja mõlema vanema sissetulekud on sellised, mis ei võimalda maksta elatist miinimumsummas kuus. Oluliselt suurema töötasuga töökoha (või lisatöö) leidmine on kohtu hinnangul piirkonna eripära arvestades ilmselgelt keeruline. Eeltoodu määrab ka laste tavalise elulaadi, mõnevõrra säästlikum majandamine on hageja vanemate varalist seisundit arvestades vältimatu. 2013 novembris avaldatud uurimuse kohaselt (vt Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus RAKE poolt välja töötatud materjal „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“, kättesaadav veebiaadressil http://skytte.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf) oli aastail 2010-2012 keskmine ülalpidamiskulu ühele lapsele 280 eurot kuus. Uurimuse p 7.3 kohaselt tuleks
  1. a seisuga arvestatud keskmist väärtust korrigeerida vastava perioodi tarbijahinnaindeksi muutuse võrra. Statistikaameti kodulehekülje andmetel on perioodil 2012 (IV kvartal) – 2018 (IV kvartal) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 9,6 %. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 27.00 euro võrra ning
  2. a IV kvartali seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 307.00 eurot (280.00 + 27.00), mis oli
  3. aastal 193 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Perioodil 2012 (jaanuar) – 2019 (jaanuar) toimunud tarbijahinnaindeksi muutus 12,1%. Seega on keskmine arvestuslik ülalpidamiskulu kasvanud ümmardatult 34.00 euro võrra ning
  4. a jaanuari seisuga sai keskmiseks ülalpidamiskuluks lugeda 314.00 eurot (280.00 + 34.00), mis
  5. a jaanuaris oli 226.00 euro võrra vähem kui miinimumelatis. Kostja on kohtule teatanud ka, et alates 01.01.2019 on Venemaa Föderatsiooni miinimumpalk 11 280.00 rubla kuus (https://rg.ru/2018/12/28/fz-481-dok.html), mis on Eesti Panga kursi järgi ca 157.00 eurot kuus. Eelnevast saab kohtu hinnangul järeldada, et eelduslikult peaks Venemaal elades kuluma miinimumvajaduste rahuldamiseks vähem raha, kui Eestis elades. Arvestades eespool öeldut ja tuvastatut ning arvestades, et hageja esindaja ei esitanud tõendeid selle kohta, et lapse ülalpidamise igakuised kulutused võrduvad elatise miinimummääraga, leiab kohus, et kostjalt tuleb välja mõista elatis summas 200.00 eurot kuus. Suurema elatise väljamõistmine asetaks aga kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Kohus leiab, et elatise nõude eesmärgiks on tagada lapse ülalpidamine, mitte aga tekitada elatise võlgnevus vanemal, mida ta ei suuda tasuda. Tähtis on, et lapse vajadused saaksid rahuldatud. Elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka, et riik maksab alaealistele lastetoetust, mis suurendab vahendite hulka, mida alaealiste ülalpidamiseks saab kasutada. Hageja lepinguline esindaja on kohtule avaldanud, et hageja ema saab Venemaal lapsetoetust summas 5 000.00 rubla. 6
(8)Samuti on Riigikohus korduvalt (nt lahendi nr 3-2-1-35-17 p-s 30) juhtinud tähelepanu sellele, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut arvestades on kohtu arvates antud juhul lapse igapäevased mõistlikud vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kui kostja maksab igakuiselt elatist lapsele summas 200.00 eurot, millele lisandub lähtudes vanemate võrdsuse põhimõttest (

§ 116

lg 1) sama suures ulatuses hageja seadusliku esindaja (ema) panus ning riiklikud toetused. Eelnevast tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise summas 200.00 eurot kuus, alates hagi esitamisest kuni lapse täisealisteks saamiseni. Tulenevalt hageja soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kostja leiab, et elatis tuleb tasuda lapse kontole Eestis, et laps saaks seda tulevikus oma äranägemisel kasutada. Kohus siinjuures kostjaga ei nõustu. Kohus selgitab, et elatis on mõeldud praegusel ajal lapse ülalpidamiseks ja kasvatamiseks, see peab võimaldama last kasvataval vanemal sellega lapse ülalpidamisel arvestada. Elatist nõudev alaealine laps peab saama lahus elavalt vanemalt vajaliku ülalpidamise, kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ka kostja väited, et hagejate seaduslik esindaja kulutab kogu lapsele mõeldud raha hasartmängude mängimisele, on kohtu hinnangul paljasõnalised ja tõendamata. Hagejate seaduslik esindaja on küll kostjale kinnitanud, et ta on hasartmänge mänginud (tlk 40, 50), kuid see ei tõenda, et ta on seda teinud lapsele mõeldud rahade eest ning et ta teeb seda ka praegu. Elatis tuleb seega tasuda iga kuu 15. kuupäevaks hageja seadusliku esindaja arvelduskontole. Kohus selgitab pooltele ka, et elatusraha maksete suurust või kestust mõjutavate asjaolude olulise muutumise korral võib kumbki pool nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist (TsMS § 459), s.o hagejatel on võimalus nõuda elatise suurendamist ja kostjal vähendamist. Kostja poolt esitatud tõendid hageja seadusliku esindaja laenukohustuste kohta (tlk 110-112) hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust ning arvestades hagi rahuldamise ulatust, samuti vaidluse sisu ning olemust, leiab kohus õiglaseks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses. Kohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja seega menetlusosalistele hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Angelina Abol 7

(8)Kohtunik Tartu Ringkonnakohus 28.oktoobril 2019 o t s u s t a s :
  1. Tühistada Viru Maakohtu
  2. juuni 2019 otsus osaliselt J S D S kasuks väljamõistetud igakuise elatise suuruse osas ja täiendada Viru Maakohtu
  3. juuni 2019 otsuse resolutsiooni p 2 selliselt, et elatis mõistetakse välja alates hagi esitamisest (
  4. detsembrist 2018) kuni D S täisealiseks saamiseni (XXX).
  5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista J S D S kasuks välja elatis 215 eurot kuus alates hagi esitamisest (
  6. detsembrist 2018) kuni D S täisealiseks saamiseni (XXX).
  7. Muus osas jätta Viru Maakohtu
  8. juuni 2019 otsus muutmata.
  9. Lugeda Viru Maakohtu
  10. juuni 2019 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „4.
  11. Hagi rahuldada osaliselt. 4.
  12. Välja mõista J S D S kasuks elatis 215 eurot kuus alates hagi esitamisest (
  13. detsembrist 2018) kuni D S täisealiseks saamiseni (XXX). 4.
  14. Elatis tuleb tasuda D S seadusliku esindaja L P arveldusarvele nr XXX(XXX), kalendrikuu
  15. kuupäevaks. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 4).

4.

  1. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.“
  2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
  3. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda. Viru MK 26.06.2019 kohtuotsus 2-18-18244 jõustus 05.12.2019 Tartu Ringkonnakohtu otsusega. 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.