Obsah (5)

§ 165§ 158§ 108§ 103§ 109

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number 3-17-1221 Otsuse kuupäev 11. mai 2018 Kohtunik Roby Koik Haldusasi Rain Soe kaebus Keskkonnainspektsiooni Võrumaa büroo 4. aprilli

§ 165

lõike 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis ja kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama ja võib viidata põhjendusega nõustumisele, kui kohus järgib seda põhjendust. Halduskohus järgib käesolevas otsuses ettekirjutuses (I kd tl 17–22) ja vaideotsuses (I kd tl 8– 10) toodud põhjendusi ega korda neid osundatud volitusnormi alusel seoses kaebuse rahuldamata jätmisega. Kohus tugineb osundatud volitusnormile mh seonduvalt vaidlustatud ettekirjutuse õigusliku alusega, kuna kaebaja seda iseseisvalt ei vaidlusta. Kaebuses lähtutakse tõdemusest, et asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude kogumi ebaõige tuvastamine muudab haldusakti õigusvastaseks. Halduskohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

1. Vaidlustatud haldusakt ei ole tühine. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg 2 p 5 järgi on üks haldusakti tühisuse alustest, kui aktist ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vaidlustatud ettekirjutus on täidetav. Ettekirjutus on kohtu hinnangul kaebaja poolt õigusvastaselt täitmata. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud, et haldusakti tühisuse eelduseks on, et haldusaktis esinevad puudused oleksid ilmselged (RKHKo 3-11-1355, p 19). Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (vt RKHKo 3-3-1-35-13, p 12, 3-31-21-03, p 13). Käesolevas asjas vaidlustatud ettekirjutusel ei esine ilmselgeid puudusi seoses kaebaja õiguste ja kohustuste ega kohustuste vastukäivusega. Ettekirjutus on täidetav. Kaebaja etteheited ettekirjutusele ei ole põhjendatud.
2. Ettekirjutus kohustab kaebajat kohe lõpetama romusõidukite töötlemise (lammutamise) ja romusõidukid ja nende osad üle andma selleks õigustatud isikule ettekirjutuses määratud tähtpäevaks. Seega, ettekirjutuse esimene punkt keelab õigusvastase tegevuse jätkamise ja teine punkt kohustab tegevuseks õiguspärasel viisil ehk tekkinud õigusvastase olukorra õiguspäraseks lahendamiseks. Seega ei ole ettekirjutusega kaebajale pandud kohustused vastukäivad ja ettekirjutus on täidetav sel moel, et romusõidukite lammutamise asemel tuleb nad õigustatud isikule üle anda. Kaebajale pandud kohustus on selge ja tavapärase mõistusega inimesele üheselt arusaadav. Ettekirjutus puudutab romusõidukeid: – mille käitlemise eest kaebajat karistati 23.09.
3. a väärteokorras JäätS § 1201 järgi jäätmete käitlemise nõuete rikkumise eest; – mis on loetletud ja kajastatud 08.11.
4. a objekti kontrollimise protokollis.
5. Ettekirjutus on selge. Asjas kogutud tõendite kogum tõendab halduskohtu hinnangul üheselt, et kaebaja suhtes on vaidlustatud ettekirjutuse andmisega kohaldatud ühte riikliku järelevalve üldmeetmest, milleks on KorS § 28 lg 1 kohane ettekirjutus ja sunnivahendi 5 kohaldamine. Nimelt on pädeval korrakaitseorganil ohu või korrarikkumise korral õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus ning hoiatada teda käesoleva paragrahvi lõikes 2 või 3 nimetatud haldussunnivahendite kohaldamise eest, kui isik ei täida kohustust hoiatuses määratud tähtaja jooksul.
6. Käesoleval juhul on Keskkonnainspektsiooni 17.11.
7. a teatega haldusmenetluse alustamisest (I kd tl 24–25) tõendatud, et vastustaja on väärteomenetluse materjalide alusel käesolevas asjas vaidluse all olevas haldusmenetluses lugenud tõendatuks, et avaliku korra eest vastutavaks isikuks Laurisoe ja Raini kinnistutel on Rain Soe, kes kogus, ladustas ja töötles romusõidukeid selleks mitteettenähtud kohas, omamata asjakohast jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi. Teate kohaselt on haldusmenetlus alustatud nimetatud kinnistutel väärteomenetluses ja 08.11.
8. a kontrollimisel tuvastatud romusõidukite nõuetekohaseks käitlemiseks ja ebaseaduslikult ladustatud jäätmete likvideerimiseks.
9. Keskkonnainspektsiooni 07.12.
10. a vastusega kaebaja volitatud esindaja taotlusele (I kd tl 27–28) on tõendatud, et Keskkonnainspektsioon tuvastas 08.11.
11. a Raini ja Laurisoe kinnistute kontrollimisel, et kinnistutel hoiustatakse jätkuvalt hulgaliselt erinevas seisukorras Rain Soe nimele registreerimata sõidukeid ning Raini kinnistul asuvas hoones on lammutamistunnustega mootorsõidukid ja nende kered.
12. Erinevalt kaebajast on halduskohtule ettekirjutuse andmise faktiline alus seetõttu selge. Selleks on Rain Soe väärteoasja otsuses JäätS § 1201 lg 1 järgi tuvastamist leidnud Rain Soe poolt toime pandud jäätmete käitlemise nõuete rikkumine. Kuna sama objekti kontrollimisel 08.11.
13. a tuvastati samasisuline korrarikkumine, mis on fikseeritud objekti kontrollimise protokollis nr 1067326 (I kd tl 183–189), siis alustaski Keskkonnainspektsioon KorS § 28 lgle 1 tuginedes vaidlusalust haldusmenetlust, mille alustamise teade on 17.11.
14. a edastatud kaebajale (I kd tl 24–25) ja mis on päädinud vaidlustatud ettekirjutuse andmise ja kaebaja vaide vaideotsusega rahuldamata jätmisega.
15. Keskkonnainspektsiooni 23.09.
16. a otsusega Rain Soe väärteoasjas (I kd tl 126–135) loeb halduskohus tõendatuks JäätS § 1201 lg 1 rikkumise Rain Soe poolt ajavahemikul
17. a lõpust kuni
18. a märtsini, sest kaebaja ei ole halduskohtumenetluses omapoolsete tõenditega kohtuvälise menetleja otsuse järeldusi kummutanud. Jõustunud otsusega R. Soe väärteoasjas on seega tõendatud, et Rain Soe kogus, ladustas ja töötles romusõidukeid ja nende osasid ajavahemikul
19. a lõpust kuni
20. a märtsini selleks mitte ettenähtud kohas Laurisoe ja Raini kinnistutel, omamata jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsentsi, millega rikkus JäätS § 73 lg 2 p-te 2, 3 ja 4, § 19 lg-t 3 ja § 99 lg-t
21. 08.11.
22. a objekti kontrollimise protokolliga (I kd tl 183–189) on tõendatud, et vaatamata
23. aasta septembris väärteokorras karistamisele, ei ole Rain Soe korrarikkumist lõpetanud, millele viitab mh teatud erinevus jäätmetes, mis tuvastati väärteomenetluses ja mis avastati kontrolli käigus ja mille kõrvaldamiseks anti vaidlustatud ettekirjutus.
24. Neil asjaoludel pidi kaebajale juba Keskkonnainspektsiooni 07.12.
25. a vastuse saamisel olema selge, et romusõidukite töötlemine tuleb lõpetada ja romusõidukid ja nende osad tuleb hiljemalt määratud tähtpäevaks anda üle selleks õigustatud isikule. Kuna kaebaja kasutas vastustajaga suhtlemisel õigusnõustajat, siis ei ole halduskohtul kahtlust, et tegelikkuses olid käimasoleva haldusmenetluse alustamise tekkepõhjused kaebajale selged, kui ta ei saanud neist aru juba 08.11.
26. a läbi viidud kontrollimise käigus, milles ta osales. 6
27. Arvates 07.09.
28. a väärteoasja vastulausest (I kd tl 42–45) rõhutab kaebaja volitatud esindaja, et kaebaja ei ole tema arvates jäätmeid käitlev isik ja menetlusalune isik ei käsitle oma vara jäätmete ja romusõidukitena. Haldusmenetluses kogutud tõendid kummutavad selle väite tõepärasuse.
29. Vaidlust ei saa olla selles, et väärteoasjas tehtud jõustunud otsusega on tõendatud, et sõidukid, mille käitlemise eest kaebajat karistati on õiguslikus mõttes jäätmed, mida kaebaja ei tohtinud enne ega tohi käidelda ka pärast väärteoasjas tehtud otsuse jõustumist. Asjas kogutud tõendite kogum tõendab kaebaja poolt samasisulise õiguserikkumise toimepanemist ka 08.11.
30. a. Kaebaja poolt tõenditena esitatud jäätmeluba ja ohtlike jäätmete käitluslitsents (II kd tl 157, 150) tõendavad, et Laurisoel on autolammutus seal asuvate vrakkide demonteerimiseks ja utiliseerimiseks.
31. Halduskohus nõustub neil asjaoludel väärteomenetleja järeldustega sõidukite vrakkide romusõidukitena ehk jäätmetena määratlemisest. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluses haldusmenetluses samade kriteeriumide alusel ettekirjutuses ja selle aluseks olnud dokumentides õigesti tuvastanud kaebaja poolt romusõidukite töötlemise, mis on ühtlasi aluseks nende õigustatud isikule üleandmiseks kohustamisele. Kaebaja tegevus jäätmeloa ja jäätmete käitluslitsentsi taotlemisel tõendab ettekirjutuse põhjendatust, vaatamata kaebaja poolt menetlusdokumentides oma tegevuse teisiti põhjendamisele.
32. Halduskohus sedastab vastuseks kaebaja arutlustele, et romusõidukite käitlusnõuded on kehtestatud keskkonnaministri 16.06.2011 määrusega nr 33, mille §-st 1 tulenevalt on romusõidukid maastikusõidukite ja mootorsõidukite ning nende osade jäätmed (viitena liiklusseaduse § 2 p-le 36 ja p-le 40). Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2000/53/EÜ kasutatakse mõistet kasutuselt kõrvaldatud sõiduk, mis on direktiivi 75/442/EMÜ artikli 1 punkti a tähenduses jäätmetena käsitletav sõiduk ehk mis tahes ained või esemed, mille valdaja kõrvaldab või on kohustatud kõrvaldama kehtivate siseriiklike õigusaktide kohaselt. Halduskohus nõustub siinjuures vastustaja käsitlusega, milliste tunnuste alusel tehti järeldus, et haldusmenetlus puudutas omanike (sh registrijärgsete) poolt kasutuselt kõrvaldatud sõidukeid ehk romusõidukeid. Romusõiduki või vanasõiduki erisus on sätestatud Vabariigi Valitsuse 17.06.2010 määrusega nr 79 „Mootorsõidukitest ja nende osadest tekkinud jäätmete kogumise, tootjale tagastamise ning taaskasutamise või kõrvaldamise nõuded ja kord ning sihtarvud ja sihtarvude saavutamise tähtajad“. Määruse § 1 lg 3 kohaselt, määrust ei kohaldata keskkonnasõbralikul viisil hoitavatele vanasõidukitele ja nende osadele, mille all mõeldakse ajaloolisi, kollektsionääridele huvi pakkuvaid või kultuuriväärtust omavaid sõidukeid, mis on kasutusel, kasutusvalmis või osadeks lahti võetud. Asjas kogutud tõendite kogum ei tõenda halduskohtu hinnangul vanasõiduki erisusele tuginemise võimalust vaidlusaluses haldusasjas. Halduskohtu hinnangul saab Määrusest nr 79 järeldada, et romusõidukid on kõik mootorsõidukid, mis on jäätmeteks muutunud ja jäätmeseaduse mõttes (§ 25 lg 3 p 3) jäätmed ehk mis põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Valitsev kohtupraktika tunnustab aga kohtu õigust määratlemata õigusmõiste sisustamiseks haldusorgani kõrval.
33. Halduskohtule ei ole äratuntav kaebaja palja- ja paljusõnaliste väidetega ja erinevatest õigusaktidest tulenevate mõistete kasutamise teel faktilise olukorra õiguslikult absurdseks disainimisega nõustumise võimalus. 7 Kaebaja püüab romusõidukite kinnistutele kogumist ja ladustamist ning käitlemist disainida liiklusseaduse mõisteaparaadile tuginedes mootorsõidukite parkimiseks kui õiguspäraseks tegevuseks. Romusõidukite lammutamist või nendelt osade demonteerimist aga sõidukite seisundi määratlemiseks, otsustamaks nende kordategemise majanduslik põhjendatus. Kaebaja käsitluse kohaselt on nii väärteomenetluses süüdi tunnistamiseni viinud sõidukid kui 08.11.
34. a kinnistute kontrollimisel fikseeritud sõidukid kordategemise ootel. Tegemist ei olevat romusõidukitega, mida tõendab registreerimismärki 674 AYJ kandev mahtuniversaal, mille kaebaja on korda teinud. Viimati nimetatud sõiduki kõrval ei vasta tõendite kogumi kohaselt kaebaja kasutuses olevatelt kinnistutelt inspektsiooni poolt avastatud sõidukite vrakid liiklusseaduse mõttes mootorsõidukite tunnustele, mida saaks mootorsõidukile omases tavapärases korras parkida. Parkimine liiklusseaduse mõttes ei ole halduskohtu hinnangul võrdsustatav romusõiduki hoidmise ja ladustamisena. Tõendite kogum tõendab üheselt kaebaja poolt jäätmete käitlemist, mitte aga vallasvara kordategemise majanduslike kaalutluste väljaselgitamisega tegelemist. Vastupidisel juhul poleks kaebajal tarvidust ka ohtlike jäätmete käitluslitsentsi ja jäätmeloa järele.
35. Halduskohtu hinnangul ei kummuta kaebaja paljasõnalised vastuväited vastustaja poolt kogutud tõendite kogumiga tõendatut ja ei vasta elulise usutavuse kriteeriumile, vaatamata sellele, et asja materjalide kohaselt kaebaja poolt (
36. aastal) soetatud üks mahtuniversaal on registreerimistunnistuse ja kindlustuspoliisi (I kd tl 71, 72) kohaselt kehtiva liikluskindlustusega tehnoülevaatuse läbinud kaebajale kuuluv mootorsõiduk. Kuna nimetatud mahtuniversaali ja teiste sõidukite puhul ei ole tegemist uunikumiga või erilist taastamise ja kordategemise ajakulu nõudvate sõidukitega, siis tähendaks kogu ladustatud ja demonteeritud romusõidukipargi kordategemiseks kuluv ajakulu kaebaja jõudluse puhul nende seismist aastakümneid väidetavas kordategemise oote seisundis. Paraku tõendab tõendite kogum aga nende sõidukite lammutamist ja/või oluliste osade demonteerimist kordategemise asemel. Samuti seda, et
37. aastal ladustatud romudest osa on kinnistutelt kas detailide lattu paigutamise või mujale viimise läbi kadunud ja osa romusid on
38. aasta lõpuks juurde tulnud. Seoses pooltevahelise tõendamiskoormise jaotusega märgib halduskohus, et vastustaja on romusõiduki ehk jäätme staatuse omistanud asjakohaste tõenditega. Kui sõidukite esmase kasutusele võtmise tõendamisel on valdavalt olulised registriandmed ja registreerimise hetk, siis käesolevas asjas ei saa lähtuda ainult sellest, kas omanik on registris sõiduki lammutamise vastava tõendi võtmisega legaliseerinud või mitte (vrdl RKHKo 3-3-1-1-17, p 22, 23). Romusõiduki sõidukina kasutamise ehk faktilise kasutuse osas lasub tõendamiskoormus kaebajal kui romu valdajal (vrdl Tartu Ringkonnakohtu 28.06.
39. a otsus haldusasjas nr 315-1713, p 27). Kaebaja ei ole oma tõendamiskoormust kandnud ja ettekirjutuse järeldusi kummutavaid tõendeid halduskohtule esitanud. Tegemist ei ole kaebaja kirjeldatud inimese ja avaliku võimu vahelise õiguskonflikti, vaid kaebaja õiguserikkumisega, mis on olnud nii väärteomenetluse kui vaidlusaluse haldusmenetluse ajendiks.
40. Keskmisele inimesele on vaidlusalune ettekirjutus selge ja keelatud tegevusest hoidumise kohustus ning tegutsemiseks kohustamine ehk olukorra seadustamiseks kohustamine arusaadavad. Vaideotsus ei riku iseseisvalt kaebaja õigusi. Keelamise nõue on alusetu ja sunniraha proportsionaalne arvestades kaebaja poolt pärast väärteokorras karistamist samalaadse õiguserikkumise tunnustega tegevuse jätkamist. Ettekirjutuse õigusvastasuse 8 tuvastamise nõue ei ole põhjendatud ja kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise seisuga (HMS § 54,

§ 158lg 2).

Muutunud olukord asjaoludes (

§ 158

lg 2 ls 1) ei oma tähtsust haldusakti proportsionaalsuse hindamisel (

§ 158lg 3).

42. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab halduskohus kaebuse rahuldamata. 43.

§ 108

lg 1 kohaselt peaks kaebaja kandma enda menetluskulu (II kd tl 178–188) kõrval ka vastustaja menetluskulud, vastustaja ei ole aga vastavat taotlust esitanud. Pooled peavad seetõttu oma menetluskulud ise kandma. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega ei hinda halduskohus kaebaja kohtuväliste kulude (

§ 103

lg 1 p 1) kui menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust (

§ 109lg 6).

(allkirjastatud digitaalselt) 9