3-13-1256/18

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-13-1256 Otsuse kuupäev 24.10.2013 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi M.N. kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 300 eurot Asja läbivaatamise kuupäev 24.09.2013 Menetlusosalised Kaebaja M.N. Vastustaja Tartu Vangla Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata;
2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 25.11.
3. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Edasikaebamise kord Asjaolud ja menetluse käik
4. 26.10.
5. a viidi kinni peetav isik M.N. Tartu Vangla meditsiiniosakonda tegema ekspresstesti, et kontrollida narkootiliste ainete olemasolu uriinis. 05.04.
6. esitas M.N. Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, milles nõudis temale 26.10.
7. a meditsiiniosakonnas läbiviidud uriiniproovi võtmisega tekitatud mittevaralise kahju, mis väljendus tema väärikuse alandamises, hüvitamist. Tekkinud kahju suuruseks hindas M. N. 100 eurot. Taotluse kohaselt tekkis kahju M. N. sellest, et vanglateenistuse ametnik vaatas 3-4 korda järjest põhjendamatult pealt, kuidas M. N. urineerib.
8. Tartu Vangla direktori 04.06.
9. a otsusega nr 1-13/59-1 jäeti M. N. taotlus rahuldamata, kuna tema suhtes narkotesti tegemiseks vajaliku uriiniproovi võtmise käigus õigusvastaselt ei käitutud ning samuti puudus kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Otsuses märgiti, et M. N. võis küll protseduur valmistada ebameeldivust, aga see on ebameeldivus, mis paratamatult kaasneb isikule vangistuses viibimisega, kuna tegemist on toiminguga, mida teostatakse vangla julgeoleku tagamise eesmärgil. 1 10.06.
10. a saabus Tartu Halduskohtusse M. N. kaebus 26.10.
11. a uriiniproovi võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemise järgi väljamõistetavas summas. 05.08.
12. a täpsustas kaebaja, et tema poolt Tartu Vanglalt nõutava kahjuhüvitise suurus on 300 eurot. 19.08.
13. a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse. Kaebuse põhjendused
14. Kaebaja märgib, et ta viidi 26.10.
15. a Tartu Vanglas meditsiiniosakonda ekspresstesti tegema. Kuna ta käis enne testile minekut tualetis, siis oli tal väga raske uriini anda ning vanemvalvur M. Anderson ähvardas panna tema suguelundi külge vooliku. M. N. tekkis kahju sellest, et meditsiiniosakonna tualettruumis vaatas vanglaametnik M. Anderson 3-4 korda järjest pealt, kuidas kaebaja urineeris, kuigi WC ruum oli kaetud peeglitega ja puudus füüsiline vajadus seista kinnipeetava juures ning jälgida urineerimist.
16. M. N. leiab, et vangla on süüliselt tema väärikust alandanud ning korraldus võtta kinnipeetavalt sundkorras uriiniproov narkojoobe kindlakstegemiseks on õigusvastane. Kaebaja kirjutab, et õiguskantsler tegi ajavahemikul 16.03 – 21.03.
17. a kontrollkäigu Tallinna Vanglasse ning märkis oma arvamuses, et uriini- ja vereproovi võtmine riivab kinnipeetava PS §-s 26 sätestatud õigusi. Nimelt on kohtupraktikas leitud, et PS § 26 kaitseala hõlmab ka isiku füüsilise ja vaimse puutumatuse ning kaitseb muuhulgas isikuid sundkorras uriiniproovi võtmise eest. PS § 26 lubab seda põhiõigust piirata seaduses sätestatud juhtudel ja korras, tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Kaebaja märgib, et kuni
18. a detsembri lõpuni ei olnud vanglal õigust nõuda kinnipeetavalt vastu tema tahtmist uuriniproovi andmist. Seega oli vanglatöötaja korraldus kinnipeetavalt uriiniproovi võtmiseks narkojoobe kindlakstegemiseks õigusvastane. See korraldus ei olnud seotud vangla julgeolekuga ning narkojoobe tuvastamine kui menetlustoiming tuli teha kriminaalmenetluses ettenähtud korras (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 2-3/297/05). Tartu Vanglal oli võimalik antud juhtum ära hoida, kuna viidatud ringkonnakohtu otsus on kättesaadav kõikidele asutustele.
19. EV Põhiseaduse § 17 kohaselt ei tohi kellegi au ega head nime teotada. Teotamise üheks oluliseks tunnuseks on teadlikkus, s.o tahtlik sihipärane soov kahjustada. Tartu Vangla ametnik M. Anderson vaatas teadlikult 3-4 korda, kuidas kaebaja urineeris. Juhul, kui au ja hea nime teotamine ja väärikuse alandamine on tuvastatud, lubab see tõstatada põhiseaduslikult õigustatud nõude ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamiseks. Tartu Vangla teadis, et narkotesti nõudmine ja selle andmine põhjustab kinnipeetavale ebameeldivusi. Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Tartu Vangla väidab, et uriiniproovi andes ei kohaldatud sundi ning ei suudetud tuvastada, kas vanemvalvur M. Anderson ähvardas kinnipeetava M. N. külge panna vooliku. Kaebaja märgib, et antud põhjendus ei ole asjakohane, sest kui ta oleks keeldunud, oleks vanemvalvur kasutanud füüsilist jõudu uriini saamiseks ning antud juhul oleks vangla keeldumist nimetanud seaduserikkumiseks ja kaebajat oleks karistatud distsiplinaarkorras.
20. Kuna kaebaja keeldus uriiniproovist, aga vanemvalvur ähvardas kasutada sundi (paigutada voolik suguelundi külge), siis kvalifitseerub see tegevus väärikuse alandamise alla. Tartu Vangla väide, et suguelundi näitamine urineerimisel vanglaametniku juuresolekul on paratamatus pole õiguspärane, 2 sest urineerimine vanglaametniku juuresolekul ei ole paratamatus ega kuulu igapäevaste vangistusega kaasnevate ebameeldivuste hulka. Kaebajale põhjustas selline tegu hirmu, vaimseid häireid ning unehäireid. Kaebaja palub tunnistada vangla tegevuse süüliselt väärikuse alandamiseks ja palub Tartu Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitisena 300 eurot. Vastustaja vastuväited
21. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu, leiab, et see on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja jääb 04.06.
22. a kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses nr 1-13/59-1 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Halduskohtusse esitatud kaebuse kohta märgib vastustaja järgnevat.
23. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Tartu Vanglale esitatud taotluses nõudis M. N. temale väärikuse alandamisest tekkinud kahju hüvitamist. Kohtule saadetud kaebuses on sellele lisandunud ka kahju hüvitamine au ja hea nime teotamise eest. Kuna au ja hea nime teotamise eest ei ole M. N. vanglale kahju hüvitamise taotlust esitanud, siis on temal selles osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus ja seega puudub halduskohtul õigus selles osas nõuet menetleda ning sellekohased põhjendused kaebuses tuleb jätta tähelepanuta.
24. Asjasse ei puutu kaebaja väited selle kohta, mis kõik oleks võinud juhtuda, kui ta ei oleks vabatahtlikult uriiniproovi andnud, kuna tegemist on oletustega, mis reaalselt aset ei leidnud ega saanud seetõttu mõjutada ka kaebajale kahju tekkimist. Kaebaja väited vanglaametniku võimaliku ähvardamise kohta, et tema suguelundite külge pannakse voolik, on paljasõnalised ega ole usutavad. Seda eelkõige seetõttu, et valvuri puudub õigus otsustada meditsiinilise protseduuri tegemise vajaduse üle ning ta ei ole ka sellise protseduuri teostaja. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et uriiniproovi võtmine iseenesest oli ebaseaduslik ning kuna valvur vaatas 3-4 korda pealt tema urineerimist, siis oli see ka tema väärikust alandav. Tartu Ringkonnakohus on oma 10.04.
25. a otsuses nr 3-12-2414 (jõustunud 23.05.
26. a) märkinud, et uriiniproovi andmisel on samast soost valvur õigustatud kontrollima, et kinnipeetav sooritaks vastava toimingu korrektselt ning sellega kaasnev ebamugavustunne ei kvalifitseeru inimväärikuse alandamisena. Kaebaja on ise avaldanud, et kuna ta oli enne meditsiiniosakonda minekut käinud just eelnevalt tualetis, siis oli tal raske uriini anda ja ta pidi korduvalt jooma vett. Seega on kaebaja ise kinnitanud, et tema uriiniproovi andmine võttis aega tavapärasest kauem ning oli seotud täiendavate tegevustega. Sellest lähtuvalt on valvuri poolt 3-4 korda kaebaja üle järelevalve teostamine tema urineerimise protseduuri käigus ka täiesti põhjendatud ning mõistetav ja on ilmselge, et kui kaebaja ühe korraga hakkama ei saanud, siis pidi ka valvur mitu korda kontrollima. 3 Eelviidatud otsuses on ringkonnakohus asunud ka seisukohale, et ka võimalik uriiniproovi andmise korralduse õigusvastasus ei mõjutaks iseenesest kahju nõude rahuldamist või mitterahuldamist, kuna täitmata on seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju hüvitise nõudmiseks.
27. Kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses haldusasjas nr 2-3/297/05 oli tegemist käesolevaga võrreldes teistsuguse situatsiooniga, sest seal seondus kaebajale tekitatud mittevaraline kahju halduskohtu poolt õigusvastaseks tunnistatud distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga, millega kinnipeetavale mõisteti 45 ööpäevane kartserikaristus narkotesti tegemise korraldusele allumata jätmise eest. Viidatud lahendis mõisteti mittevaralise kahju hüvitis välja õigusvastaselt kartseris viibimise eest, millega piirati isiku liikumisvabadust ning mis võis ka teatava solvumise ja alandustunde tekitada. Eeltoodule tuginedes palub vastustaja jätta M.N. kaebus rahuldamata. Kohtu seisukoht
28. Käesolevas asjas on M.N. esitanud kohtule HKMS § 37 lg 2 p 4 kohaselt hüvitamiskaebuse taotledes Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitist summas 300 eurot selle eest, et 26.10.
29. a meditsiiniosakonnas läbiviidud uriiniproovi võtmisega alandati tema inimväärikust, tema au ja hea nimi oli teotatud.
30. Kaebaja leiab, et 1) vangla võttis uriiniproovi sundkorras ja seega õigusvastaselt; 2) vangla on süüliselt alandanud tema väärikust sellega, et vanglaametnik 3-4 korda järjest vaatas pealt, kuidas kaebaja urineeris; 3) vanglal on õigus võtta uriiniproovi ainult kriminaalasjaga seoses narkojoobe kindlakstegemiseks, aga 26.10.
31. a ei võetud proovi kriminaalmenetluse raames, seega oli see toiming õigusvastane; 4) uriiniproovi võtmisega oli tema au või hea nimi teotatud. Kaebaja nõuab ülalnimetatud vastustaja õigusvastase toiminguga talle tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 300 eurot. Seega peab kohus hindama, kas vastustaja toiming oli õigusvastane ja kas kaebajal on õigus nõuda mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitist RVastS § 9 lg 1 alusel.
32. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et 26.10.
33. a anti kaebajale (eesmärgiga pistelise kontrolli käigus avastada kinnipeetavate võimalikku narkootiliste ainete tarvitamist) korraldus minna koos vanglaametnikuga meditsiiniosakonda narkojoobe ekspresstesti tegema. Kaebaja seletuse kohaselt täitis ta korralduse. Meditsiiniosakonnas paluti anda tal uriiniproov ja ta tegi seda, kuid selleks läks aega, sest ta oli enne testile minekut käinud tualetis. Kohus teeb järelduse, et kaebaja täitis 26.10.
34. a korralduse sellest keeldumata ja andis uriiniproovi vabatahtlikult. Kohtul ei ole õigust oletada, mis oleks võinud juhtuda, kui kaebaja ei oleks vabatahtlikult uriiniproovi andnud. Kaebaja väide, et teda sundis uriiniproovi andma vanglaametniku selgitus, mille kohaselt uriiniproovi andmisest keeldumise korral pannakse tema suguelundite külge voolik, ei saa võtta tõsiselt, sest valvuril puudub õigus otsustada meditsiinilise protseduuri tegemise vajaduse üle ning ta ei ole sellise protseduuri teostaja. Kaebaja meelevaldset tõlgendust ei saa käsitleda sunni rakendamisena. Vastustaja ei ole rakendanud kaebaja suhtes sundi, ei ole rakendanud füüsilist jõudu ega riivanud tema kehalist puutumatust jne. Ülaltoodu alusel ei toiminud vastustaja õigusvastaselt.
35. Meditsiiniosakonna tualettruumis vanglaametniku poolt tehtud mitmekordset visuaalset kontrolli uriiniproovi andmise üle ei saa pidada väärikuse alandamiseks. Kaebaja kinnitas, et tema uriiniproovi andmine võttis tavapärasest kauem aega, sest ta oli eelnevalt käinud tualetis ja pidi korduvalt jooma 4 vett. Seega oli valvuri järelevalve urineerimise protseduuri üle ja mitmel korral pealt vaatamine tingitud eelnevast. Tartu Ringkonnakohus on 10.04.
36. a haldusasja nr 3-12-2414 otsuse p-s 2 märkinud, et samast soost valvur on õigustatud kontrollima, et kinnipeetav sooritaks uriiniproovi andmise korrektselt ning sellega kaasnevat ebamugavustunnet ei saa kvalifitseerida inimväärikuse alandamisena. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et narkootiliste ainete tarvitamise vältimine on vangla julgeoleku seisukohalt oluline ning kaebaja testimine aitab ühest küljest avastada kinnipeetavate õigusrikkumisi, teiselt poolt aga neid ka ära hoida ehk sellel on preventiivne eesmärk. Kohus leiab, et ülalnimetatud protseduur kuulub vangistusega paratamatult kaasnevate ebameeldivuste hulka. Vanglaametnik täitis oma järelevalve kohustusi ja kohus ei leia, et ülalkirjeldatud protseduuriga oleks rikutud kaebaja privaatsust. Eeltoodut ei saa kvalifitseerida inimväärikuse alandamisena.
37. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et uriiniproovi narkojoobe kindlakstegemiseks saab võtta ainult kriminaalasjaga seoses. Kaebajalt proovi võtmine ei olnud õigusvastane, kui kontroll teostati juhusliku ja pistelise meetodi alusel, eesmärgiga tagada vangla julgeolek. Tähtsust ei oma asjaolu, et test ei näidanud narkootiliste ainete tarvitamist. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinni peetav isik kohustatud alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Kohus peab vajalikuks märkida, et
38. a oktoobris puudus uriiniproovi andmiseks konkreetne kord ja seaduslik alus. Kuid on arusaadav, et vangistust reguleerivad õigusaktid ei saa anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda.
39. Tartu Ringkonnakohus mainis 10.04.
40. a haldusasja nr 3-12-2414 otsuse p-s 3, et „kaebajale antud korralduse võimalik õigusvastasus iseenesest ei mõjutaks käesoleval juhul kahjunõude rahuldamist või mitterahuldamist, kuna tõendatud ei ole, et kõik seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks oleksid täidetud“. Kaebaja ei ole tõendanud ja toimiku materjalidest ei ole näha, et kaebajale oleks 26.10.
41. a uriiniproovi võtmisest tekkinud sellist mittevaralist kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Ei ole tõendatud ka see, et vangla oleks ülalnimetatud proovi võtmisel süüliselt rikkunud kaebaja õigusi.
42. Kohus peab mittevajalikuks analüüsida, kas uriiniproovi võtmisega oli rikutud kaebaja au või teotatud head nime. Kaebaja nõudis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses hüvitist seoses väärikuse alandamisega ja korralduse õigusvastasusega (t.l 5). Kohtusse esitatud kaebuses on lisandunud ka hüvitise soov au ja hea nime teotamise eest (t.l 2 pöördel). Seega menetleb kohus kahju hüvitamise nõuet ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.
43. a määrus nr 3-3-1-68-08). Kohus kontrollis vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust ja juhindudes Riigikohtu 17.06.
44. a otsusest nr 3-3-1-41-10 leidis, et menetleda saab kaebaja kahjunõuet seoses väärikuse alandamisega.
45. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. 5 RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus on tuvastanud, et kaebajale ei ole kahju tekkinud ja vastustaja toiming ei olnud õigusvastane. Kuna vastustaja toiming ei olnud õigusvastane ja kahju ei ole tekitatud, ei saa ka rääkida põhjuslikust seosest vastustaja õigusvastase tegevuse ja tekkinud kahju vahel. Kui kasvõi üks eeltoodud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamisele.
46. Ülaltoodu alusel jääb kaebus rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda (allkirjastatud digitaalselt) Tamara Hristoforova kohtunik 6